142a

Kätte oli jõudnud naljakuu esimene reede ning nädalavahetus oli juba käega katsuda. Kui veel neli justkui teosammul liikuvat koolitundi üle elasime, seadsime end bussi, et vurada Tartu poole. Sõit möödus kiirelt ja lõbusalt, mõni isegi ütleb, et klassiga bussisõidud on reisi parim osa. Jõudnud kohale, tegime Tartule ringi peale ning uudistasime kellele rohkem, kellele vähem tuttavat tarkusepealinna. Kõik olid gruppides ette valmistanud ühe vaatamisväärsuse tutvustuse ning Iris, meie kohalik tartlane, aitas ka oma poolt kaasa. Vahepeal läksid meie teed lahku ja kõik otsisid endale midagi meelepärast hamba alla, et kõhukorinaid summutada. Seejärel kogunesime Vanemuise teatrisse, et vaadata Shakespeare’i “Tõrksa taltsutust”. Seda neljatunnist komöödiat tulid vaatama kogu gümnaasium ja ka paljud õpetajad. Tagasi koju jõudsime alles hilja ning erinevate emotsioonidega – kes oli etendust nautinud, kes nii väga mitte.

Kirjutas Mari-Ly

Märtsi viimasel laupäeval toimus Tallinna Reaalkooli avatud uste päev, kus tulevased gümnasistid said natuke põhjalikuma ülevaate meie koolist. Vaid aasta tagasi olime meie need arglikud uudistajad, kuid nüüd olime sattunud teisele poole – tutvustajateks. Hommik algas Sõpruse kinos, kus õppealajuhataja Daniel Kaasik rääkis Reaalkooli akadeemilisest poolest. REKi presiidium Ernst Pallase ja Emma Priisaar tutvustasid õpilasesinduse tegevusi ning rääkisid kooliaasta jooksul toimuvatest üritustest, kaasa arvatud kurikuulsast rebaste nädalast. Edasi viisime 9ndikud Harju tänava majja, millel ilutseb kena number 11. Toimus koolimaja tuur, mis oli seekord ju hoopis teistsugune ning hinge puges igatsus ruudulise põranda, kõrgete lagede ning avara aula järgi. Külalised said võimaluse küsimusi küsida, kuulda rohkem Reaali ajaloost ja koolielust ning isegi vaadata Raketisaate finalisti, meie lennukaaslase Jan Hendrik Järvemetsa läbi viidud katseid. Sellele järgnesid näidistunnid, kus igast suunast paar inimest kirjeldasid oma eriala võlusid (ja valusid). Edukale päevale pani mõnusa punkti kerge kehakinnitus ning lahkujatele andis Ernst kaasa ka Reaali pastaka, mis kindlasti nelikkatsetel mõttemeeli ergutab.

Kirjutasid Saskia ja Paula

Tänu Eve Karbi korraldamisele oli meil võimalus kuulata kontserti pealkirjaga “Kevadine hommik”. 14. märtsil kogunesime kõik viksilt ja viisakalt Estonia kontserdisaali. Saime nautida muusikat Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja tipptasemel inglise tšellisti Steven Isserlisi koosesitlusel. Kontsert kestis koos vaheajaga kokku kaks tundi. Vaheaega kasutasime ära käigu jäädvustamiseks ühise pildiga ning soovijad said endale kohvikust head-paremat soetada. Leidus midagi igale kuulajale – esitati nii modernset kui ka klassikalisemat muusikat. Eestlase Helena Tulve looming on väljakasvanud algimpulssidest ning on mõjutatud looduslikest mustritest. Pärast vaheaega jätkus kontsert Schumanni loominguga. Suur tänu Eve Karbile sellise võimaluse eest. Saime tunnis värskelt õpitud teooriat ka päriselus kuulda ning end muusikaliselt avardada.

Kirjutas Mari-Ly

Iga-aastane suusapäev Kõrvemaa Suusakeskuses toimus meie lennul sel aastal 3. märtsil. Hiline kuupäev oli küll esialgu heidutav, kuid meie jaoks olid viimsedki lumeraasud kokku kraabitud ning puudujäägid kattis kunstlumi. Alustasime päeva krapsakalt ja juba kell 8 hakkasime Kõrvemaa poole veerema. Kellel vaja, said kohapealt suusad laenutada ning sõit sai alata! Traditsioonilisel teatesõidul esindasid meie klassi Liisbet, Aleksei, Ott, Kirke, Jasper ja Paula. Otti suusakepp andis küll keset võistlust alla, kuid ta tõestas, et õiged tšempionid võivad sõita ka ühe kepiga, ning olenemata raskustest saime auväärse hõbemedali. Tulevase vastlapäeva eest liud lastud, oli aeg veidi keha kinnitada. Meid kostitati klassikalise frikadelli supiga, mis kõik külmunud näpud ja varbad üles soojendas. Oligi aeg tagasi pealinna poole suunduda ning väsinud sportlastel tuli veel viimase jõupingutusena vastu pidada valiktunnid.

Kirjutas Paula

Pärast väsitavat 3. perioodi ja rasket arvestuste nädalat ei tahtnud me midagi muud, kui uuel nädalal uuesti kooli tulla. 24. Veebruari hommikul kell 6.45 kogunesime Harju tänava maja ette (meie klassi esindasid tublid Ete, Kaaren, Leen ja mina) ning ronisime sealt rõõmsalt üles Toompeale. Kohale jõudes paigutati meid uskumatul kombel täitsa ette ja torni lähedale, nii ette isegi, et oli hirm saada meeskooride dirigendi käega või lippudega vastu nägemist. Hommik oli meeleolukas ja külm ning vaatamata keerulistele aegadele tõi see kõigil naeratuse näole. Peale lipuheiskamist saime koolis Piret Otsa käest küpsist ja teed, mis oli imeline turgutus peale tunniajast seismist. Elagu Eesti!

Kirjutas Marta

6. veebruar ei olnud mingi tavaline neljapäev – nimelt leidis aset Reaali vabalava, mis toimus juba teist aastat Paavli kultuurivabrikus. Meie klassil oli ette näidata uhke esindus. Ott pani põranda vappuma oma bändi Korralagedusega, Frederik vallutas lava lauluga “What a wonderful world” ning meie Björni ja Saskiaga moosisime ära õp Daniel Kaasiku, kellega koos esitatud “Helmi” sai publikult südantsoojendava vastuvõtu. Korraldustiimi kuulusid Marie ja Saskia. Ka žürii seas leidus tuttavaid nägusid. Julgetele esinejatele andsid tagasisidet Liisi Koikson, vilistlane Oskar Pukk ning meie füüsikaõpetaja Jüri-Mikk Udam. Meeleolukat õhtut juhtisid Helena Tõnise ja Jasper Keskpaik. Vabalava võitjateks osutusid Reaalsed Vased ning žürii lemmiku napsas Korralagedus. Kuid õhtu polnud veel kaugeltki lõppenud. Pidu sai alles tõsiselt hoos sisse, kui dj-puldi taha astus õpetaja Reet Varik ning jätkus veel hiliste öötundideni.

Kirjutas Paula

Ühel kaunil neljapäevasel päeval korisesid minu ja Saskia kõhud juba valjemini kui mu isa norskamine, uni tikkus peale, vihik oli matemaatikat paksult täis kirjutatud ning peas olid ainult toidumõtted. Sel päeval oli sööklas meie kõige lemmikum roog – kala. Plaan oli kiiruga koolimajast põgeneda esimese toidukoha poole. Kuid enne tuli veel üks geniaalne plaan järgmiseks nädalaks aegsasti valmistuma hakata ning tegime Facebooki ürituse, mille nimeks sai kogemata Mäkki pidu. Kutsusime üle saja sõbra ning kohe hakkasid inimesed aktiivselt postitama. Püha söömaaeg oli planeeritud 6. jaanuari söögivahetundi, kuid Riin Saar ei halastanud meie peale tunniplaani koostamisega ning meie klassi söömine oli määratud pärast 5ndat tundi. Kurbade asjaolude tõttu pidime seekord leppima klassisisese peoga. See meid aga ei morjendanud! Kui lõpuks päev kätte jõudis, liikusime umbes 20 inimesega hanereas Viru McDonaldsisse, hõivasime suurima laua ning hakkasime õgima. Maitsemeeled ergutatud ja meeleolu laes, liikusime kooli poole tagasi. Plaan on hakata Mäkki pidu pidama iga nädal uues kohas ja veelgi suurema satsiga. Näeme seal!!

Kirjutas Mari-Ly

2. veebruaril 1920 kirjutati alla Tartu rahulepingule. See kinnitas Eesti Vabariigi iseseisvuse ning lõpetas vabadussõja. Läbirääkimised kestsid kaua ning olid keerulised, kuid lõpuks jõuti ühisele kokkuleppele. Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust ning määrati kindlaks riigi idapiir.

Sellel aastal möödus juba 105 aastat Tartu rahulepingu allkirjastamisest. Niivõrd olulise päeva puhul kogunesid Tallinna Reaalkooli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi, 21. Kooli, Tallinna Prantsuse Lütseumi ning Tallinna Inglise Kolledži esindajad traditsiooniliselt Reaali poisi ümber, mälestamaks neid, kes andsid oma elu Eesti eest Vabadussõjas. Vaprate sõdurpoiste auks asetati mälestusmärgi jalamile pärjad ning helistati tuttavat koolikella. Tseremoonialt ei saanuks muidugi puududa ka peaminister, koolijuhid ja liputoimkond. 

Muidugi tuli Piret Otsa palvel teha üks korralik grupipilt armsa Tallinna Reaalkooli maja ees. Seejärel kostitas TIK lahkesti kõiki tulijaid. Need, kellel käed õues seismisest külmad, said nautida sooja maitsvat teed, pakuti kringlit ning isegi sõõrikuid.

Kirjutas Leen

Pildi allikas: ERM

Kätte oli jõudnud oluline päev kahel põhjusel – meie kalli klassijuhataja Madis Somelari ja muidugi ka Tallinna Reaalkooli hoone 141. sünnipäev. Oli reedene päev, mis tähendas, et meie koolinädal lõppes KOLME ajaloo tunniga. Kell 14.35 käis H301 klassis tõeline siblimine – kõik lauad, toolid, sildid ja koogid oli vaja kiiresti oma kohale saada. Sünnipäevalaps võeti oma Itaalia-teemalisele peole vastu vastavas keeles sünnipäevalaulu ja tiramisuga. Kuid pikka pidu meil polnud, sest oli vaja teha kiire tund koos c klassiga. Toidulõhnad olid õhus, kõhud korisesid ning suud jooksid vett – raske oli tund aega ajalugu vastu pidada. Kuid siis hakkas lust ja lillepidu tõeliselt pihta: söödi pitsat ja kooki, joodi šampanjat ning nauditi aega klassi seltsis. Eesootav kontrolltöö hakkas juba ununema (lootsime, et ka Madisel), kuid ei. Kui öeldakse, enne töö, siis lõbu, siis meil oli see vastupidi. Kõhud täis ja näod naerul, panime hea tujuga kirja oma teadmised Vana-Kreekast. Mis saaks olla toredam viis oma nädal lõpetada? (jutt käib ikka kontrolltööst)

Kirjutas Mari-Ly

Meie kõige oodatum üritus aastas – jõuluball! Selle korraldaja on üks ja ainus, meie kallis Madis. Võib loomulikult küsida, miks valida jõuluballi kuupäevaks 27. detsember? On see äkki selle pärast, et tegemist on aastavahetuse ja jõulupidude vahelise päevaga? Või äkki hoopis, et 27 on ilus number? Õige vastus on otse loomulikult see, et jõuluball on meie klassivenna Björni sünnipäeva auks! 

Paljudel algas jõuluball kell kuus, kuid mõned tublimad olid juba hommikust kohal, et kaasa aidata nii vinge ürituse toimumisele. Kui kell kuus lõi, hakkasid kõik oma viksides ja viisakates riietes kohale tulema. Silm lausa puhkas vaadates nii kenasti riides klassikaaslasi. See aasta pidi kahjuks ball toimuma Tallinna Prantsuse Lütseumi koolimajas. Isegi kui süda kutsus natukene Reaali vana koolimaja aula poole, oli siiski Prantsuse Lütseumis väga meeleolukas ning lõbus õhtu.

Sisenemisel pakuti klaasike alkoholivaba šampanjat, öeldi valjuhääldist sisenejate nimed ning ees ootasid Betty ja Madis, kes soovisid pidulistele ilusat õhtut. Kusjuures sisenemisest sai kohe teada, kas noormees on tulnud oma südamedaamiga või mitte, Madis rääkis meile, et noormehe südamedaam siseneb tema vasakul käel, sõbratar aga paremal 😉

Jalga said keerutada kõik, kes soovisid ning seda ka tehti! Avavalsi mängis puhkpilliorkester dirigent Rein Vendla juhendamisel. Orkester mängis terve õhtu jooksull, kuid vahepeal pidid ka nemad loomulikult puhkama, sest tantsu ja tralli jätkus hiliste õhtutundideni. Elav muusika andis ballile just vajaliku pidulikkuse ning oli väga nauditav. Pakuti ka maitsvaid suupisteid ning minu isiklik lemmik oli lausa keelt alla viiv kringel. Terve õhtu möödus armsate koolikaaslastega muljetades, niisama juttu puhudes ja loomulikult tantsides. 

Kui aeg oli lõpuvalsi jaoks leidsid kõik oma tee tagasi tantsusaali. Õhtu tipphetk oli näha Ethelit ja Madist koos tantsimas ning Etheli sõnul oli Madise tantsimine “üllatavalt hea” olnud. Jõuluball on õhtu, mida mäletada. Aitäh, Madis, et midagi nii ägedat korraldad!

Kirjutas Ete