141c

17. aprillil oli meil võimalus minna Mihkel Polli klaveriõhtule EMTA Suures saalis. Kavas olid Chopini, Raveli ja Bartoki klaverimuusika. Elea ema pakkus veebruaris välja kontserdi, mida lennust vabatahtlikud muusikahuvilised kuulama võiks minna. Kontsert oli kavapoolest väga võimas, kõrgetasemeline muusika kõrgetasemeliselt pianistilt. Klaveriõhtu on pianisti jaoks kõige keerulisim ülesanne, laval on ainult solist, saali kajav muusika peab sündima kõigest ühest isikust. Mihkel Poll ise ütles, et klaveriõhtuks valmistumist võiks tinglikult võrrelda romaani kirjutamisega – see nõuab pikka süvenemist, sisulist ja tehnilist tööd, loomingulisi otsinguid, kahtlusi. Mihkel valis sellise kava, millest kõiki teoseid oli varem publikule toonud, esitanud, see toob pianistile lavale astudes kindlasti mõnel määral kerguse. 

Autor: Kaupo Kikkas

Esimene pool kontserdist oli pühendatud Fryderyk Chopinile. Chopini (1810–1849) jaoks oli klaver justkui lauluhääl, tema inspiratsiooniallikateks olid tolle aja ooperilauljad ja heliloojad. Tema loominugst esitas Mihkel poll nokturnid op. 9, skertso E-duur ja ballaadi f-moll, mida võib näha kui “Mona Lisa” muusikas. Teisel poolel kõlasid kaks programmilist tsüklit. Esimene neist oli Maurice Raveli “Öine Gaspard”. Selle teose esitamine on pianistile tõeline virtuoosne väljakutse, mis viib mängija võimete piirideni. Selle viimast osa “Scarbo” kirjutades olevat Ravel soovinud ületada tehniliselt raskuselt Vene helilooja Mili Balakirevi maailma kõige keerulisemat pala “Islamei”. Teiseks programmiliseks tsükliks tuli esitamisele Bartóki teos “Vabas õhus”, mis koosneb viiest palast. Selles teoses kasutab Bartók Ungari rahvaviise ja kujutab klaveril šamaanitrummide ja erinevate rahvapillide kõla. Muljed kontserdist olid suurepärased ja meeldejäävad, kindlasti leiame tulevikus veel taolisi suurejoonelisi üritusi, mida kollektiivselt külastada.

Autor: Peeter Kivistu

Käisime klassiga 7. märtsil NO teatris vaatamas etendust “Faust”. Etendus kestis 1 tund ja 20 minutit, lavastajaks oli Aare Toikka ja kunstik oli Kaspar Jancis. Etendus oli tehtud Johann Wolfgang von Goethe teose “Faust” põhjal. Etenduse lühike kestvus oli mõnevõrra üllatav, kuna “Faust” on sisukas ja sügava tagamõttega teos. 

Autor: Peeter Ritso

Lavakujundus oli minimalistlik, seinad olid üleni mustad, laval oligi vaid üks väike sein. Valgustus oli sama iseloomuga, kasutati ainult valgeid minimalistlikke lampe, mis lõid mustal laval tugevaid kontraste. Minimalistlik kunstiline lahendus ei tõmmanud tähelepanu, vaid tähelepanutõmbajate rollis pidid olema näitlejad. Samas ei olnud ka näitlejate tegevus eriti kaasahaarav – see oli pigem väga kompav ja tunnetuslik esitus Goethe ideedest, mis muutis selle kohati igavaks. Ideede kättesaamist ei tehtud vaatajatele lihtsaks, vaid sooviti, et vaataja süveneks. Heliefektid olid etenduses ka päris huvitavalt tehtud, näiteks mõõga välja tõmbamise heliks kasutati ahjuroopa. Esinejad teatris ei rääkinud, vaid neile räägiti kõrvalt peale.

Süvenenud kuulajatele pakkus etendus kindlasti mõtteainet. Selle lühikese, kuid kompaktse etenduse vaatamine juhatas meid hästi sisse kogu Goethe loomingu avastamisesse.

Autor: Gregor Karlson, Emil Kerik

Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva tähistamine Toompeal oli eriline ja pidulik. Meie, Tallinna Reaalkooli 141.c klassi õpilased, olime esireas, et osaleda lipu heiskamise tseremoonial. Üheskoos teistega kogunesime varahommikul Toompeale, et austada meie riigi iseseisvust.

Tseremoonia algas traditsiooniliselt Eesti hümni laulmisega. Tõstsime oma sinimustvalged lipud kõrgele ja tundsime uhkust oma kodumaa üle. Meie õppealajuhataja Madis Somelar oli samuti kohal ja juhtis meid kogu ürituse vältel.

Autor: Chris Robin Talts

Enne lipu heiskamist jagati meile väikseid Eesti lippe ning peale seda osalesid mõned meist rahvuslikus rongkäigus. See oli võimas kogemus, mis jääb meelde kogu eluks. Tundus, nagu oleksime osa millestki suuremast, hoides au sees meie riigi ajalugu ja traditsioone.

Päeva lõpus vahetasime muljeid ja tegime palju pilte, et jäädvustada need hetked. See oli päev, mis ühendab meid kõiki, olenemata vanusest või taustast, ja paneb mõistma, kui oluline on hoida ja kaitsta oma kodumaa väärtusi.

Autor: Karl August Vahur

Tallinna Reaalkooli jõulupidu toimus seekord 15. detsembril. Seal esinesid kõik klassid ning samuti tegid ka õpetajad omaloomingut. Seekord oli jõulupeo ametlikuks nimeks ,,Su riik kõlab tuttavalt”, mis tähendas, et iga klass tõmbas salakübarast omale enda riigi, mille teemalise tantsu pidi siis kooli ees ette näitama. Meie klassile valis saatus India riigi ning tahtlikult või mitte said selle eestvedajateks meie klassi tantsutüdrukud Marie (kes oli meie number üks motiveerija ning mõtleja), Jessika ja Eva. Tantsu pidime looma ja viimistlema oma vabast ajast. Alguses tuli välja mõelda laul, mille järgi tantsida. Valikuid oli palju sest India on kultuuriliselt tohutult mitmekülgne, kuid mingile konsensusele pidime lõpuks jõudma. Kuna päris ühele meelele polnud võimalik saada, siis liitsime mitme laulu kõige menukamad kohad ning panime kokku meie isikliku terviku, mis iseloomustas Indiat võimalikult palju. Seega oli käes aeg, kus tuli hakata ajurakke ragistama, et leida laulu saateks kõige paremad liigutused. Liigutused on olulised, sest nagu Eve Karp on meile õpetanud, muusikat annab kõige paremini edasi just selle tagamõte ning tunded, mis on laulu põimitud. Igas proovis arendasime oma tantsu ning lõpuks jõudsime hetkesse, kus esituseni oli umbes 4 päeva veel ning me olime tantsu liigutuste väljamõtlemisega alles poolel teel puu otsa. Aeg oli hakata tõsiselt tööle. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et tuli hakata tegelema kostüümidega. Pooled panid selga vahvad indiapärased riided ning teine pool kandis punast top’i koos seeliku või pükstega. Siinkohal tuleb ära mainida, et top’idele oli ise õmmeldud valge kard külge, mida meie tublid juhid Marie ja Jessika ise eelneval õhtul külge õmblesid. Samuti olid indiapärased kostüümid laenutatud läbi Marie tutvuste. 

Kätte oli jõudnud aeg, kus tuli oma kava kooli ees esitada. Olime esitamisjärjekorras esimesed, mis tähendas, et meil oli suur roll kütta lava soojaks ning alustada meeleolukat õhtut hea tooniga. Õhtu ja üritus ise oli väga emotsiooniküllane ning suurejooneline. Sai naerda, kaasa laulda ning vaadata, mida teised klassid olid välja mõelnud. Kui kõik klassid olid esinenud, tulid lavale õpetajad, kelle riigiks oli Brasiilia. Nende esitus oli kahtlemata publiku seas enim hinnatud ning just neid kutsuti lavale tagasi. Õpilased elasid kaasa ning aula põrand värises õpilaste hüppamisest. 

Õpetajad ja  õpilased  tantsuhoos. Autor: Kaarel Tammann

Võistluse žüriiks olid meie armastatud õpetajad, kes hindasid, et esitused oleks riigile teemakohased ning liigutused lustakad. 

Lõppude lõpuks saabus rahvahäälte järgi võitjaks 12.a oma pilkepüüdva Egiptuse kavaga. Teisele kohale jäi 12.b (Itaalia) ja kolmanda koha pälvis 10.a (Jaapan). Kogemus oli vägev ning kindlalt jäävad sealsed kogemused veel kauaks mõtetesse.

Autor: Liisi-Marie Toome

Keldreiv, Tallinna Reaalkooli populaarne muusikapidu, meenutas tõelist rave’i, pakkudes osalejatele elamusi täis muusikat ja tantsu. Selle ürituse keskmes olid DJ-d Rico Kask (2ico) ja William Vodi, kes mängisid hoogsat muusikat, luues energilise ja kaasahaarava atmosfääri.

Publikus osalesid ka mitmed teised õpilased, kes said nautida muusikat ja tantsida. Eriti silmapaistvad tantsusammud näitasid Karl August Vahur, Johan Lippus ja Kaarel Johannes Rodima, kes panid peole oma erilise pitseri.

Keldreivi võib kindlasti kirjeldada kui rave’i, kus muusika, tants ja noorte energia loovad unustamatu õhtu. Sellised peod on olulised noortele, pakkudes võimalust lõõgastuda, nautida head muusikat ja suhelda sõpradega.

Autor: Oskar Tiits

Draamateatri mängukavasse on ilmunud etendus “Vend Antigone, ema Oidipus” ja tõesti, etendus kestab tervelt viis tundi koos kahe vaheajaga. Käisime seda klassiga vaatamas 2. novembril.  Etenduse alguses oli kohe märgata, et kohal on Eesti näitlejate “kahurvägi” eesotsas Tiit Suka, Guido Kanguri ja Mirtel Pohlaga. Etendusel oli 3 vaatust ning igas vaatuses kajastati üht Vana-Kreeka lugu. Esimeses vaatuses oli selleks looks “Bakhandid”, teises vaatuses oli “Kuningas Oidipus” ja kolmandas oli “Vennad ja õed”.

Esimene vaatus oli suurem osa klassile võõras, kuna selle vaatuse aineiks oli müüt, mida paljud polnud varem lugenud. Vaatuses soovisid ennustaja Teiresias ja Teeba rajaja Kadmos minna vaatama Dionysose auks korraldatud orgiat, mis on ekstaatilise tantsu ja muusikaga usutalitus. Teel püüdis nad kinni kuningas Pentheus, kes salgas bakhante, kes on naised, kes pidutsevad orgiatel, ja hakkas neile kohe oma vaatepunkti elavalt seletama. Nimetades bakhantide toetajaid korra ja seaduse hävitajateks. Nende vaidluse lõppedes toovad Pentheuse alamad Dionysose aheldatuna tema juurde. Pentheus ei tunne Dionysoses jumalat ära ning laseb ta vangi panna. Dionysos aga ei jää vangi kauaks, vaid põgeneb sealt hävitades ka kogu Pentheuse lossi. 

Dionysos. Autor: Gabriela Urm

Teine vaatus osutus paljud lemmikuks, kuna olime just kirjanduse tunnis lugenud vana kreeka müüte ning seal müüdikogumikus oli ka “Kuningas Oidipus”. Teos mängiti äärmiselt meisterlikult ette ning edasi kandusid kõik emotsioonid, mida sai “Kuningas Oidipust” paberkandjal lugedes. Sisuliselt räägib see vaatus sellest, et Teeba linna on tabanud katk. Oraakel edastab Oidipusele sõnumi, mis ütleb, et ta peab leidma vana kuninga Laiose tapja ning ainult siis saavad nad katkust lahti. Siis hakkabki Oidipus süüdlast otsima ning seejuures avastab järjest asitõendeid, mis räägivad tema vastu. Lõpuks, kui Oidipus on kindel, et tema on süüdlane torkab ta endal silmad välja ning läheb elama lossi pimedatesse nurkadesse.

Kolmas ja viimane vaatus räägib “Kuningas Oidipuse” järelloost ehk sellest, kuidas Oidipuse pojad võitlesid Teeba linna võimu üle. Neil oli algselt olnud kokkulepe, et üks aasta valitseb üks vend ja teine asta teine vend, kuid kui Polyneikes aasta pärast tagasi tuli ei tahtnud Eteokles talle kuningavõimu üle anda. Siis valmistusid vennad sõjaks. Nad võitlesid ainult omavahel ning mõlemad surid lahingu lõpuks ära. Võimule tõusis Kreoon, kes keelas Polyneikese laipa matta, kuid Polynrikose õde Antigone proovis seda siiski ning ta sai selle eest surmanuhtuluse. Sureb Antigone, sureb Kreooi poeg Haimon, ennest tapab Eurydike. Kreoon on suures leinas.

Üldiselt jäi kõigile etendusest hea mulje. Lavakujundus oli tõeliselt märkimisväärne. Nimelt oli see lahendatud nii, et laval oli üks suur sein, mida sai ringi liigutada ning see oligi iga stseeni toimumispaigaks. Lisaks sellele tegid teatrietenduse põnevaks veel näitlejad, kes mängisid äärmiselt professionaalselt. Kasutatud oli väga tänapäevaseid lahendusviise. Oli vaja verd immiteerida, siis võeti pintslitega värvipotist värvi. Etendus tundus alguses natukene pikk, kui koos kahe vaheajaga oli see etendus vägagi meeldiv vaatamine, kuid mõne jaoks osutus kolmas vaatus mingil määral killer’iks.

Autor: Jakob Aus