Polnud vahet, kas sa olid Reaalis vana kala vĂ”i tĂ€iesti uus tegija, septembrikuu kolmandal nĂ€dalal leidis aset sĂŒndmus, mis jÀÀb meie mĂ€llu igaveseks – Rebaste nĂ€dal.
NeljapĂ€ev enne retsi ametlikku algust hakkas esimene trall pihta, iga 10ndik ehk rebane nummerdati vastavalt oma grupi koodiga. Kohe pĂ€rast numbrite saamist oli pea kĂŒsimustest paks: kas ma ikka olen oma bestukaga samas grupis, kes vĂ”iks kĂŒll olla mu maagiline Hunt? Need on kĂ”igest mĂ”ned nĂ€ited rebaste mĂ”ttes mĂ”lkunud kĂŒsimustest. PĂ€eva ja ka terve retsi esimene ĂŒlesanne oli ĂŒles leida kĂ”ik saatusekaaslased ehk lennukaaslased, kes on sinuga samas grupis. Söögivahetunnis oli garderoobis Ă”hk ootusĂ€revusest vĂ€ga tihe, sest tuli leida ĂŒles kĂ”ik oma grupi liikmed. Rebaste nĂ€dal sai oma ametliku avapaugu mihklikuu kolmanda arginĂ€dala esimesel pĂ€eval. Vaestel rebastel tuli sammud kooli poole seada juba varakult, sest juba varakult tuli hakata harjutama selleks, mis meid reedel ees ootas ehk traditsiooniliseks flashmobÂŽiks, kus esitatakse retsitants. Tavaliselt valitakse tantsule tĂŒmakas Pitbulli repertuaarist, ning ka meie ei erinenud selle poolest, me hellad hundid olid meile valinud viisijupi nimega âDonÂŽt stop the partyâ.
Iga aasta on igal rebaste nĂ€dala pĂ€eval vĂ”istlus ning see aasta alustasime meie seda sportlikult. Peale kooli naasime kĂ”ik koos Ć nelli staadionile, kust ootasid meid ees mitmed lustakad spordialad: eestlaste traditsioonidele toetudes ei saanud mingil viisil vĂ€lja jÀÀda legendaarne naisekandmine.                                 Â
 
Johan imelise meeleoluga spordipÀeval. Autor: Karl Joosep Onoper
TeisipĂ€evane elurĂŒtm sarnanes esmaspĂ€evasega, suur rĂ”hk oli ikka tantsulka selgeks Ă”ppimisel. PĂ€rast tunde oli viktroriin, milles pidime arvama vastuseid paljudele Reaalkooliga ja niisama koolieluga seotud kĂŒsimustele. Suurt diskussiooni pakkus nĂ€iteks ĂŒlikultuurne kĂŒsimus: âKumb on parem, kas orikas vĂ”i premm?.â Viktoriini auhinnaks oli modernne avangardistlik kunstiteos hĂ€rra Markus âMonoâ Abeli imenunnu nĂ€olapiga.

Rebased harjutamas tantsu. Autor: Erik VÔrklaev
NoniiâŠkolmapĂ€evaks olid unetunnid drastiliselt vĂ€henenud ja tantsuoskused ropult suurenenud. Aga see pole kĂ”ige tĂ€htsam, sest ikkagi pĂ€eva ja ĂŒks terve nĂ€dala tippsĂŒndmus oli kohale jĂ”udnud – orienteerumine. VĂ”istlustulle astusime intrigeerivates vĂ”istlusalades nt inimpĂŒramiidi ehitamine koos suvalise inimese abiga, tantsukava moodustamine viie minutiga, kirjaklambri vahetamine vĂ”imalikult kalli eseme vastu vĂ€ikse ajaga. Loomulikult ei puudunud orienteerumisest ka Realica osa vana hea, sest Lai 49 ekskoolimaja juures sai kĂ”ik oma hĂ€rra Somelariga Ă”pitud teadmised huugama panna.Â

Orienteerumine oli isegi paavsti jaoks ÔÔvastav. Autor: Erik VÔrklaev
NeljapĂ€eva hommikul oli kavas tĂ”eliselt tĂ€htis tegevus, nimelt meid peksti kella seitsmeks kooli ja avaldati loengus hulgaliselt Reaalkooli telgitaguseid. PĂ€rast pikki koolitunde tol pĂ€eval ĂŒritusi ei toimunud, sest kĂ”igil oli vaja minna koju unetunde tagasi tegema, sest jĂ€rgnevaks kulminatsiooniks ehk retsireedeks tĂ€iel rinnal valmis olema.Â
DAY 5 ehk retsireede ehk viimane pÀev:(
Koolitunnid lause lendlesid mööda flashmobi ootuses. Olime ju ikkagi terve nĂ€dala valmistunud ja unetunde kaotanud selle kauakootud kaunikese nimel. Oma performanceÂŽi esitasime pimestavalt ilusa ilmaga historistliku auraga Viru vĂ€ravate juures. Ristimisel pidime,sallid silme ees, lĂ€bi tuigerdama terve koolimaja ja lĂ€bima erinevaid töötube, mille seas pidime testime oma pantomiimikaoskuseid.                                                Autor: Erik VĂ”rklaev Â
PĂ€rast pikka piinamist aka veega pritsimist ja kĂ”dirallit juhatati meid kĂŒĂŒnlavalguses aulasse, kus saime lĂ”puks oma silmanĂ€gemise tagasi. Aupaklikke rebaste gruppe hakati ĂŒkshaaval kutsuma aulise tarkuseset pulbitseva Ă”petajate komitee ette. KĂ”ik pidid vanduma tĂ€htajatut truudust Reaalile koos erinevate terms and conditionÂŽitega. Saime tunnustatud tĂ€isvÀÀrtuslikeks Tallinna Reaalkooli Ă”pilasteks.
Autorid: Henri Magnus Linno, Kaarel Johannes Rodima