“Don’t stop the party” ehk Rebaste nädal
Polnud vahet, kas sa olid Reaalis vana kala või täiesti uus tegija, septembrikuu kolmandal nädalal leidis aset sündmus, mis jääb meie mällu igaveseks – Rebaste nädal.
Neljapäev enne retsi ametlikku algust hakkas esimene trall pihta, iga 10ndik ehk rebane nummerdati vastavalt oma grupi koodiga. Kohe pärast numbrite saamist oli pea küsimustest paks: kas ma ikka olen oma bestukaga samas grupis, kes võiks küll olla mu maagiline Hunt? Need on kõigest mõned näited rebaste mõttes mõlkunud küsimustest. Päeva ja ka terve retsi esimene ülesanne oli üles leida kõik saatusekaaslased ehk lennukaaslased, kes on sinuga samas grupis. Söögivahetunnis oli garderoobis õhk ootusärevusest väga tihe, sest tuli leida üles kõik oma grupi liikmed. Rebaste nädal sai oma ametliku avapaugu mihklikuu kolmanda arginädala esimesel päeval. Vaestel rebastel tuli sammud kooli poole seada juba varakult, sest juba varakult tuli hakata harjutama selleks, mis meid reedel ees ootas ehk traditsiooniliseks flashmob´iks, kus esitatakse retsitants. Tavaliselt valitakse tantsule tümakas Pitbulli repertuaarist, ning ka meie ei erinenud selle poolest, me hellad hundid olid meile valinud viisijupi nimega “Don´t stop the party”.
Iga aasta on igal rebaste nädala päeval võistlus ning see aasta alustasime meie seda sportlikult. Peale kooli naasime kõik koos Šnelli staadionile, kust ootasid meid ees mitmed lustakad spordialad: eestlaste traditsioonidele toetudes ei saanud mingil viisil välja jääda legendaarne naisekandmine.
Johan imelise meeleoluga spordipäeval. Autor: Karl Joosep Onoper
Teisipäevane elurütm sarnanes esmaspäevasega, suur rõhk oli ikka tantsulka selgeks õppimisel. Pärast tunde oli viktroriin, milles pidime arvama vastuseid paljudele Reaalkooliga ja niisama koolieluga seotud küsimustele. Suurt diskussiooni pakkus näiteks ülikultuurne küsimus: “Kumb on parem, kas orikas või premm?.” Viktoriini auhinnaks oli modernne avangardistlik kunstiteos härra Markus “Mono” Abeli imenunnu näolapiga.
Rebased harjutamas tantsu. Autor: Erik Võrklaev
Nonii…kolmapäevaks olid unetunnid drastiliselt vähenenud ja tantsuoskused ropult suurenenud. Aga see pole kõige tähtsam, sest ikkagi päeva ja üks terve nädala tippsündmus oli kohale jõudnud – orienteerumine. Võistlustulle astusime intrigeerivates võistlusalades nt inimpüramiidi ehitamine koos suvalise inimese abiga, tantsukava moodustamine viie minutiga, kirjaklambri vahetamine võimalikult kalli eseme vastu väikse ajaga. Loomulikult ei puudunud orienteerumisest ka Realica osa vana hea, sest Lai 49 ekskoolimaja juures sai kõik oma härra Somelariga õpitud teadmised huugama panna.
Orienteerumine oli isegi paavsti jaoks õõvastav. Autor: Erik Võrklaev
Neljapäeva hommikul oli kavas tõeliselt tähtis tegevus, nimelt meid peksti kella seitsmeks kooli ja avaldati loengus hulgaliselt Reaalkooli telgitaguseid. Pärast pikki koolitunde tol päeval üritusi ei toimunud, sest kõigil oli vaja minna koju unetunde tagasi tegema, sest järgnevaks kulminatsiooniks ehk retsireedeks täiel rinnal valmis olema.
DAY 5 ehk retsireede ehk viimane päev:(
Koolitunnid lause lendlesid mööda flashmobi ootuses. Olime ju ikkagi terve nädala valmistunud ja unetunde kaotanud selle kauakootud kaunikese nimel. Oma performance´i esitasime pimestavalt ilusa ilmaga historistliku auraga Viru väravate juures. Ristimisel pidime,sallid silme ees, läbi tuigerdama terve koolimaja ja läbima erinevaid töötube, mille seas pidime testime oma pantomiimikaoskuseid. Autor: Erik Võrklaev
Pärast pikka piinamist aka veega pritsimist ja kõdirallit juhatati meid küünlavalguses aulasse, kus saime lõpuks oma silmanägemise tagasi. Aupaklikke rebaste gruppe hakati ükshaaval kutsuma aulise tarkuseset pulbitseva õpetajate komitee ette. Kõik pidid vanduma tähtajatut truudust Reaalile koos erinevate terms and condition´itega. Saime tunnustatud täisväärtuslikeks Tallinna Reaalkooli õpilasteks.
Autorid: Henri Magnus Linno, Kaarel Johannes Rodima
© 2025, 141c