140c

Oli 23. jaanuar – viimane päev end vabalava esinejana kirja panna. Minna või mitte minna?
Vabalavale minek ei pruugi olla just parim idee. Samas pole säärane pisiasi mind kunagi takistanud. Kirjutasin poolte salmide sõnad valmis, täitsin formsi ära enne, kui kell kukkus ja lisasin veel mõned riimid. Kaks õhtut veel valmistumiseks – aega laialt.

Varsti olid need kaks õhtut möödas ja 26. käes. Sõprade-tuttavate toetus andis kõvasti julgust, aga kui esinemiseni oli jäänud vaid paar tundi, pidin endale tunnistama, et närv on sees. Ma polnud kunagi üksi nii suurele publikule esinenud, veel vähem laulnud.

Üritus algas ja pärast mitmeid andekaid esinejaid jõudis kätte minu kord. Mis muud, kui lavale ronida. Sissejuhatus läks hästi, publik naeris ja siis oli aeg laulda. See oli üpris hirmus ja eks kohati vedas viltu ka. Ega laval ei lähegi tavaliselt nii hästi kui harjutades, kõik nõrgad kohad paistavad kohe välja (järgmine kord võtan kindlasti noodipuldi, see oleks mind päris palju aidanud haha), aga vähemalt olid sõnad mõistetavad ja see oli minu jaoks kõige olulisem.

Kõigest olenemata olen ma ikkagi rõõmus, et seda tegin, ja kuulda, et mu esitus lõbustas nii sõpru kui neid kellega muidu eriti suhelnud pole soojendas südant ning ma sain esinemist oodates ka uue tuttava. Järgmine aasta jälle?

-Liis

Vabalava publiku lemmik

Meie klassi esindaja

Eelmisel teisipäeval, 27. detsembril toimus traditsiooniline Reaalkooli jõuluball. Mõnusas seltskonnas veedetud õhtu kulges parimate orkestri poolt esitatud ballipalade viisil jalga keerutades ja lõugu sõbralikult omavahel laksutades. Kogu meie klassi koosseis pidas ennast väga kenasti üleval ja meeleolu allaviivaid vahejuhtumeid seekord ei toimunud Meie klassi ballikuningaks valiksin alati säravate väljaütlemistega ning seekord ka eriti vinge ballikostüümiga Joonase!!!!

Täpsema ülevaate tegemist raskendab tugevasti asjaolu, et üldmulje kujundamist aitasid vaid teiste klassikaaslaste tehtud pildid ning lühikesed videoklipid. Ise kahjuks seekord erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu ballil ei osalenud, kuid loodan, et kõigil ballitajatel oli väga tore ja mälestusterohke koosveedetud õhtu ning et järgmisel aastal leian ka mina endale mõne sobiva neiu, kellega jõuluballil osaleda.

Meie ballilised

Kõik on tantsuhoos

-Tristan

Kätte oli jõudnud see hetk. Korvpalliturniir hakkas lõpule jõudma ja nagu ikka finaal toimus suurelt. 20. detsembril 13.30-15.30 oli Tallinna Ülikooli spordihoones toimumas traditsiooniks saanud korvpallishow. Lisaks finaal- ja pronksimängule oli meid ootamas palju muud põnevat!

Käisime ja elasime koolikaaslastele kaasa. Pronksmedali peale mängisid 139a ja 139b. Kulla üle võitlesid 138a ja 138c. Terve ürituse pani lukku suure üllatuseta 138c. Mängude vahel toimusid rahvamängud ja meile esinesid tasemel Reaali tantsutüdrukud.

Viskevõistluselt tõi au, uhkust ja esimese koha meile Ekke. Tantsupõrandal esindasid klassi Sandra ja Annabel. Koolis levib arvamus, et just meie klass oleks tegelikult võinud finaalis 12.c-ga madistada. Ürituse tipphetkeks tuleb kindlasti pidada ülejäänud jäätise jagamist. Kõik, kes lõpuvilega kodupoole ei jooksnud, said suud magusaks.

-Ekke

Pall on mängus

Reedesel jõulupeol 16. detsembril toimusid peamiselt kõikide gümnaasiumiklasside esituses tantsukavad, kõik kavad erižanrile vastavalt. Teemade hulgas oli näiteks klassikaline, retro, džass, folk, pop jne.

Enne esinemisi tutvustati saatejuhte ning kolmepealise kunstilise žürii liikmeid. Mängiti ka muidu ajaviiteks muusikat. Iga tantsu eel näidati vastava klassi esindaja eelsalvestatud intervjuud. Nõnda tõmmati endile rahva tähelepanu ning loodi lõbus meeleolu, mille pinnalt kavaga muljet avaldada. 

Muidugi oli esimene esineja 10.a ja nende intervjuus astus üles Ernst Pallase. Edasi jätkati esinemistega klasside tähestikulises järjestuses ning siis liiguti järgmise lennuni. Nii mõnigi esitus pani põranda vappuma, kusjuures mitte muusika ei olnud piisav, et publikut erutada. 

Vahepeal, uue klassi lavale jõudmiseni, kommenteeris žürii nähtut ja tegutsesid saatejuhid. Kaasati ka rahvast, kelle seas loobiti ringi nn vastusepatja, mille püüdja sai vastata auhinna peale küsimustele stiilis ”Mitu nibu on opossumil?” või ”Milline viin ei ole joodav?”, vastusteks vastavalt 13 ja pingviin. Samuti parodeeriti nii videoklippides kui ka jutuajamistel laval poliitikulikku keerutamist vastuoluliste küsimuste peale.

Õhtu vaieldamatuks tipphetkeks oli õpetajate esinemine. Juba esimesed nahktagis lavale tulijad vallandasid rahvasummas heakskiidu valingu. Edasi tõusis meeleolu iga järgneva näo lavale ilmumisega. Kui tipp tundus kätte jõudvat füüsika õppejõudude bändiga, siis selle lõi kohe üle direktori ilmumine, millele omakorda ei jäänud mitte põrmugi alla Somelari kehastumine vuntsidega naiskoristajaks. Kui algul põrand vappus, siis tol hetkel hakkas see vetruma ja isegi vibreerima, kuni viimaks põrkas parkett otsekui batuut. Konsensuslikult nõuti kordusesitust, mis peale pikka pealekäimist ka saadi.

Viimaks toimus hääletus võitjate väljaselgitamiseks. Võitjaks osutus 11. a, kelle teemaks oli retro. Publiku südamed võideti kahtlemata just trikoodes poistetrupiga, millele ühelgi klassil polnud midagi vastu panna. Õhtuga tehti lõpparve pärast võidukava kordust ja saatejuhtide muusikalist etteastet, misjärel mindi laiali.

-Joonas Aditya

IMG_1307

Õpetaja Reivo omas elemendis

Möödunud esmaspäeval (19.12) külastasime ajaloomuuseumi Kiek In De Kök ja saime teada palju uut ja põnevat keskajast. Muuseum oli hästi ülesehitatud ja saime ka näha originaalmaali esimesest vaatest, millel on Tallinna kunagi jäädvustatud. Meile tutvustati ka linnaelu ja igapäevaseid kombeid ja tegevusi erinevatel aastaaegadel Eestis keskajal. Lõpuks räägiti ka tolleaegsetest kohtukaristustest ja piinamismeetoditest, millest osa oli muuseumis eksponeeritud. Saime ka füüsiliselt näha, kuidas see häbiposti värk siiski käib, sest giid vangistas meie armsa Sandri. See oli kindlasti muuseumikülastuse tipphetk.

-Annabel

Esimene Tallinna vaatega maal

Vapp

Sander on häbipostis

16.12 käisime koos Anuka ja klassiga ühiselt vanalinnas. Väga äge oli õppida vanalinna kohta. Üks meeldejäävamaid hetki oli, kui saime klassiga minna läbi Olde Hansa restorani. Kõik Olde Hansa töötajad olid hämmingus kui uhke emahunt, kes nägi esmakordselt oma hundibeebisid. Peamine põhjus oli meie rohkus restorani läbides.

Üpriski silmiavav oli Raeapteek. Ei teadnudki, et keskajal müüdi ka Septoletet ja Sudafedi. Sealsed töötajad, nagu kriimsilmad uhkelt oma kohuseid täitmas, oli ikka grandioosne vaatepilt.

Jalutuskäigul sai ka palju snäkke süüa. Ühed parimad olid Olde Hansa magusad mandlid. Neid nosides tundsin ma ennast kui hallivatimees, kes sai enda saagi koju veetud ja teeb sellest groteskset hautist. Pärast mandleid närisin mullinätsu. See oli viga. Detailidesse ei saa kahjuks laskuda.

Kui jalutuskäik oli lõpu poole jõudmas, tuli ühel klassivennal, kelle nime me ei nimeta (ta nimi riimub sõnaga lominik), säravaim mõte maamunal libistada ennast auto taga nagu 90ndate seriaalis rulatajad. Õnneks kohtukutset pole veel Lominik saanud. Ja nagu öeldakse: ,,Julge hundi rind on rasvane!’’

-Robin

Raeapteeki imetlemas

Neljapäeval, 15. detsembril külastas meie kooli Eesti haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Selle puhul oli suurem osa õpilastest tavapärasest viisakamalt riides. 6. tunni ajal, mis oleks muidu olnud füüsika, kogunesime koos A klassiga auditooriumisse, kuhu tuli peagi ka minister. Ta rääkis meile äsja läbiviidud eestikeelsele õppele üle minemise seadusest. Saime rohkem teada, miks sellist muudatust üldse vaja on ning kuidas seda ellu viima hakatakse. Tunni teises pooles saime esitada ministrile küsimusi. Küsida võis mis iganes teema kohta. Üldiselt jäime päevaga rahule, sest saime uusi teadmisi ning ministri külastus oli tore vaheldus igapäevastele füüsika tundidele.

-Georg Kalme

Tõnis Lukas meie tunnis

Täname ministrit

Teisipäeval, 6. detsembril külastasime oma klassi ja õpetaja Anu Kellaga Tallinna Raekoda – Põhja-Euroopa vanimat raekoda, mis ühtlasi tähistab sel aastal oma seitsmesajandat esmamainimise aastapäeva. Uurisime kodanikesaali, kus mõisteti kohut, ja kuulasime giidi juttu seintel rippuvatest gobeläänidest ja vappidest. Jutt oli kaasahaarav ja kõik tegid usinalt ka märkmeid.

Seejärel suundusime edasi raehärrade saali imetlema originaalset raehärrade pinki. Kõigi nikerduste juurde oli giidil jutustada oma lugu ja nii kuulsime selles kaunis ruumis vähemalt 10 legendi. Siis vaatlesime veel allkorrusel asuvat vanalinna maketti ja Vana Toomast ning suundusime tagasi koolimajja.

Muuseumitund oli midagi uut ja huvitavat ning ma arvan, et võtsime kõik sealt midagi kasulikku kaasa (vähemalt eelseisva retsensiooni tarbekski).

-Marianne

Õpime linnamüüri väravaid tundma

Kõik töötavad huviga kaasa

Oleme nüüd juba üle kolme kuu oma armsa klassijuhatajaga tuttavad olnud ja siiamaani oleme tema eest hoolitsemisega imeliselt toime tulnud. Füüsikatunnid on täis särtsu ja õpetaja suudab panna ka kõige ebapädevamad tundma rõõmu sellest imelisest nähtusest nimega füüsika. Tunnis istudes aga tihti ei märka, kui vaevarikast ja head tööd õpetaja Maasik teeb, et meile midagi ikka külge ka jääks.

See nädal oli meile õppetund, peame olema rohkem kui tänulikud sellise õpetaja eest. Reivo oli terve nädala haige ja füüsika tunnid olid iga päev erineva õpetajaga. Uusi õpetajaid ei jõudnud me veel tundmagi saada, kui juba helises koolikell. Raske oli füüsikas keskenduda ja nädala lõpuks igatsesime õpetajat nii palju, et otsustasime terve klassi kokku võtta ja Reivole terviseid saata. Tervised olid sedavõrd tervendavad, et Reivo järgmisel nädalal imekombel tagasi oli.

-Kaisa

Päeva alguses külastasid meie klassi Taani sõdurid, kes hetkel Eestis meid kaitsmas viibivad. Taanist tuli meile ka vabadussõja ajal abi. Meile räägiti riikide ühisest ajaloost ning sõdurielust kui sellisest. Vastati huvipakkuvatele küsimustele ning uuriti ka meie vaadete kohta. Kohtumine oli hariv ja meeldiv.

Ametlikku üritust alustati kella üheteistkümnest tseremooniaga Reaali Poisi juures. Õpilased läksid Poisi juurde pudireas, kus ootasid juba ees kutsutud külalised: liitlasriikide suursaadikud, linnapea, vabadussõjas sõdinud Jakob Westholmi ning Gustav Adolfi koolide esindus ja Kalevi jalaväepataljon. Tseremoonia sissejuhatuseks marssisid lipukandjad trummipõrina saatel skulptuuri taha, hoides liitlasriikide ja õppursõdurite lippe. Ühtlasi asetati hukkunud koolipoiste auks Poisi ette pärjad. 

Jätkati kõnedega, kõne pidasid muuhulgas Kalevi pataljoniülem ja Reaalkooli direktor Ene Saar. Kõige sügavama mulje jättis pataljoniülem, kelle vali, selge ja lakooniline hääl maja seintelt vastu kajas. Üldiselt räägiti kõnedes Poisi ideoloogilisest tähtsuset, koolipoiste rollist vabadussõjas ning vaba Eesti loomisest.

Kõnede lõppedes marssisid lipukandjad ja õpilased taas trummide saatel kooli taha staadionile, kus sõdurid pakkusid maitsvat suppi ning magusat saia. Söömise järel võis vaadata aulasse ülesse pandud relvanäitust. 

Hiljem suundusid vanemad klassid Vene teatrisse, et seal kuulata vabadussõjaaegseid lugusid kõigilt järjepidevalt töötanud õppursõdurite koolide esindustelt. Veel pidas kõne haridusminister, räägiti Poisi hävitamisest kui ka taastamisest ja Reaalkooli mälu traditsioonist. Esinemised vaheldusid poistekoori sõdurilauludega.

Paljud kõnelejad suutsid suurepäraselt edasi anda ajastu meeleolu, mida kirjeldati.

Lugu Poisist, vananaisest ja ostmata tillist põhjustas naeruvalingu üheteistkümnendike hulgas. Irooniliselt loeti ette ka vigane tekst niinimetatud teisest Poisist, kellel teavasti puuduvad käed ning pea, kuid jalad on täiesti olemas. Seekord võis iga saalis viibija, kel piisavalt tähelepanu jätkus, selles ise veenduda, sest pilt oli suurelt ekraanile kuvatud.

Vaatamata kõnede huvitavusele oli neid palju ja kompaktselt nii, et ette heidetavat informatsiooni oli raske hõlmata ja seedida.

Üldiselt pakkus üritus võimalust vaheldusrikkuseks ning patriotismi kasvatamiseks. Kahtlemata suurenes sellekäigus minu aupaklikkus Poisi ja õppursõdurite vastu.

-Joonas Aditya

Tristan ja Läti lipp

Lipukandjad kogunevad