140c

Mina (Mikk), Tristan, Ekke, Georgid ja Sandrid, käisime detsembri esimesel laupäeval (2.12.2023) lumises Haapsalus. 

Meie retk hakkas vara, kui me kell 8:45 kogunesime bussijaama. Kõigil olid sallid ja mütsid peas. Georg Kalme võttis kaasa seljakoti ning Georg Kärmas võttis kaasa natukene taskuraha.

Lux expressi bussis mängisid kõik poisid toredasti sudokumängu, ning kui buss jõudis Haapsalusse, panin ma ekraani kenasti ära ning sidusin saapapaelad tugevasti kinni, et saaksime jalutada linnuse poole. 

Linnus oli väljast väga äge ning tekitas uhke tunde. Sander Nemvalts ronis kõikide linnuse tornide otsa ning Tristan Aik ehitas samal ajal ilusa lumememme. 

Haapsalu linnus, mis asutati 13. sajandil, on üks märkimisväärsemaid keskaegseid kindlustisi Eestis. Esialgu rajati see piiskopilinnusena 1279. aastal, et kaitsta ala ja teenida piiskopi residentsina. 16. sajandi alguses, peale Liivi sõda, kaotas linnus oma esialgse tähtsuse, kuid selle müürid ja varemed jutustavad siiani lugusid minevikust. Erilist tähelepanu pälvib Valge Daami legend, mis on seotud linnusega ja muudab selle kohalikuks vaatamisväärsuseks. 19. sajandil, kui Haapsalu muutus populaarseks kuurortlinnaks, taastati osa linnusest, et võõrustada suvitajaid. Tänapäeval on Haapsalu linnus avatud külastajatele, pakkudes ajaloolisi ekspositsioone, käsitöökojas tegutsemise võimalust ja mitmesuguseid kultuuriüritusi, muutes selle oluliseks kultuuripärandi objektiks ja turismi sihtkohaks Eestis.

Kui olime linnuses ära käinud, hakkasime jalutama mere poole. Ekke nägi tänaval paksu halli kassi, kes lihtsalt rahvakeeli “chillas” õues. Emotsioonid olid laes. 

Jõudsime randa, ronisime vaatetorni otsa, Tristan viskas Georg Kalmet lumepalliga. Promenaadi vaatetorn oli viieteistkümne meetri kõrgune ning oktoobris saab selle otsast kurgi vaadata.

Kell oli 11:30, Sander Musta varbad hakkasid hirmsasti külmetama ning otsustasime, et oleks mõistlik minna sooja einestama. Jalutasime Talumehe Kõrtsi. 

Kõrtsis võttis meid vastu ilus tüdruk, kelle nimi oli Triin. Triin tõi meile lõunasöögi. Kõrtsis oli isegi tualettruum ja kraanikauss. Kõik võtsid söögiks munaga võileiva ning see maksis 12 eurot, mis võiks panna nii mõnegi vihastama, kuid mitte meid. Sander Nemvalts elab ikkagi Peetris majas ja tal on 6 autot. 

Kui kõigil olid kõhud täis, läksime ruttu rongijaama. Millegipärast ühtegi rongi ei tulnud. Selleks hetkeks oli mu telefonil 43 protsenti akut ning asi hakkas muutuma kriitiliseks. 

Järgnevalt on paar kena sõna Sander Musta poolt:

“Haapsalusse, täpsemalt selle raudteejaama saabus esimene reisirong 1904. aastal ning viimane lahkus sealt 94 aastat hiljem ehk 1995. aastal. Raudtee ehitati sinna sellepärast, kuna Haapsalu oli kuurortlinnana Vene tsaaride seas väga populaarne, lausa nii populaarne, et tsaarid ise toetasid raudtee projekti elluviimist. Kogu perroon on 216 meetrit pikk ning tänapäeval asub jaamahoone ruumides Raudtee- ja sidemuuseum.”

Kell oli saanud 13. Koos poistega jalutasime Haapsalu ainukese valgusfoori juurde ning imetlesime seda lummavat vaadet.

Buss lahkus kell 14:20, seega oli meil veidi aega tappa. Tristanil hakkas koduigatsus, seega külastasime tema lemmikpoeketti, A1000. Seal oli palju värsket kaupa peale tulnud ning hinnad olid pöörased. Ka Kärmase reis läks õnneks, sest ta sai ema kaasa pandud taskuraha ära kulutada. Ta ostis pulgakommi ja ilusad rohelised kummikud. 

Kui kogu kamp oli valmis, sättisime sammud bussijaama poole. See oli kohaliku Rimi kõrval ning seal oli ootamas juba koguni 6 inimest. Täiusliku reisi lõpuks laulis Ekke meile ette paar jõululaulu ning juba olimegi Gobusi bussi peal. 

Lõppu lisaksin ka paar kommentaari.

Sander Must: “Ma armastan ajalugu, Haapsalu ja jalgpalli.”

Mikk Kaspar Piirsalu: “Haapsalu on kindlasti kõige parem Läänemaa keskaegne linn.”

Georg Kalme: “Mu seljakotis oli telefon, rahakott, Läti Henriku Liivimaa Kroonika ja kuivad sokid.”

Mikk Kaspar Piirsalu, Tristan Aik Sild, Ekke Rõuk, Georg Kalme, Georg Kärmas, Sander Nemvalts, Sander Must

Käisime kolmekesi Narvas, koos Rami, Rasmuse ja Robiniga. Meil ei olnud kõrged ootused, kuid Narva üllatas meid siiski. Nende modernsed majad koos nõukaaegsete majadega tekitab mõnusa atmosfääri.

Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

Esimesena käisime kõik koos Narva Issanda Ülestõusmise peakirikus. See, ainuke uusbütsantsilise stiiliga sakraalehitis Eestis, on väga võimas ja meile kõigile meeldis see.

Rootsi lõvi
Pärast peakirikut kõndisime Rootsi lõvi mälestusmärgini. Sellega mälestatakse Põhjasõja Narva lahingut. 2. maailmasõja ajal viidi mälestusmärk Saksamaale, kus see üles sulatati. Aastal 2000 taasavati see 3 korda väiksemana. Kuju sümboliseerib Eesti ja Rootsi vahelist sõprust ja koostööd. Väga ilus kuju. 10/10.

Aleksandri suurkirik
Vahepeal jäi ka silmavaatesse Aleksandri kirik. Narva Püha Aleksandri Suurkirik on ajatu iluga ehitismälestis, mis troonib uhkelt Narva linnas, tõustes kõrgele oma neoromaani stiilis arhitektuuriga. Kirik ehitati 1881—1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt ja akadeemik Otto Pius von Hippius. Kirik kannab 1881. aastal terroriaktis hukkunud tsaar Aleksander II nime. Kirikul oli ka oma kool ja lasteaed. Kiriku peamine silmapaistvus on kindlasti selle kõrge torn, mis pakub võrratut vaadet ümbritsevale linnale ja jõele.
Neoromaani stiilis kirik koosneb kaheksanurksest kupliga kaetud keskmest ning telkkiivri ja ehisviiludega kaunistatud kaheksatahulisest kellatornist, mille kõrgus on 61 meetrit. Kiriku sisekujundus järgib ka neogootika elemente, kus saab imetleda kunstipärast sisekujundust, ajaloolisi freskosid ning elegantseid kujusid. Hoone sai teise maailmasõja pommitamisel raskelt kannatada, kuid pärast sõda õnnestus Narva tagasi saabunud koguduseliikmetel hoone siiski kuigipalju korda seada ning kiriklik tegevus jätkus. Aleksandri kogudus oli Narva ainuke luterlik kogudus, mis tegutses sõja lõppedes edasi.

Aleksandr Puškini mälestusmärk

Tee peal seisime silmitsi Aleksandr Puškini mälestusmärgiga. Läks ikka päris mitu minutit mõtisklemist enne kui Robin suutis välja nuputada, mis kujuga tegu on. See mälestusmärk austab vene kirjanduse suurkuju, Aleksandr Puškini, väga tuntud romantismi kirjanikku. Mälestusmärk paigaldati 1999. aastal 200. sünniaastapäeva puhul. Mälestusmärgi autor on vene skulptor Mihhail Anikušin. See pole esimene Puškini monument Narvas, ainus tänapäevani säilinud aga küll.

Paul Kerese mälestusmärk
Mälestusmärk avati 2016. aastal, kuid on siiamaani väga heas konditsioonis. See on püstitatud male suurmeistri Paul Kerese auks. Skulptuur on valmistatud pronksist ja autorid on Aivar Simson ja Paul Mänd. Oli tõesti hämmastav ja väga silmiavav mälestusmärk. On millest kodus vanematele rääkida.

Narva linnapiir
Putinit me siiski ei külastanud, kuna meie ees seisis suur müür. Piiri- ja tollipunkt tekkis siia 1990. aastate alguses taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piiri loomisega. Narva piiripunkti kompleksi kuuluvad: Narva piiripunktihoone, piirivalvehoone, kontrollkabiinid, varjualused, varikatusealused, piiripunkti piirdeaed ja kontrolliväljak. 2015. aasta 15. juulil avati Narva piiripunkti uus jalakäijate ja sõiduautode terminal, ümberehituse käigus lammutati vana 1990. aastatel ehitatud 500-ruutmeetrine jalakäijate terminal ja selle asemele ehitati uus, ligi kolm korda suurem kaasaegne terminalihoone.

Bastionikäigud
Kahjuks me ajaliselt bastionikäikudesse sisse ei jõudnud. See tundus ka olevat väga äge kogemus, millest me seekord ilma jäime. Suurtükkide pidev täiustamine muutis vanad kaitsemeetodid kasutuks. Vastusena hakati 15. sajandi teisel poolel rajama uut tüüpi kindlustusi – bastioneid – mille kaldus nõlvadega ja sageli kivimüüridega tugevdatud paksud muldvallid põrgatasid suurtükikuuli, kas eemale voi pidasid selle kinni.

Narva Hermanni linnus
Käisime ka Narva Hermanni linnuse juures. Narva linnuse ajalugu algab taanlaste ehitatud puitlinnusega 1254. aastal. 1300. aastate alguses ehitati linnus ümber ja järgnevate aastate jooksul linnus laienes. Narva linnuse tähtsus ajapikku suurenes, eriti pärast Liivi ordu võimu alla minekut 1347. aastal, mil see muutus ordu peakorteriks ja Narva foogti residentsiks. Liivi ordu tugevdas Narva linna ümbritsevat müüri ja lisas kindlusele uusi struktuure vastavalt ajastu sõja- ja kaitsetaktikatele. Linnusel oli strateegiline roll, kaitstes piirkonda ja pakkudes varju ümberkaudsetele elanikele sõja korral.
1944. aastal sai linnus märkimisväärselt kannatada, kuid alates 1968. aastast on toimunud selle restaureerimine, ja 1986. aastast on see avatud Narva muuseumi ekspositsioonina.

Narva raekoda
Narva raekoja platsilt nägime ka Narva raekoda. Narva raekoda on üks esimesi Eesti barokkehitisi, mis rajati 1668. aastal Rootsi kuninga Karl XI korraldusel. Kahekorruseline kelpkatusega hoone valmis kolm aastat hiljem. Peafassaadi ilmestasid läbi kahe korruse ulatuvad pilastrid ning avarad aknad. 18. ja 19. saj ümberehitused säilitasid raekoja arhitektuurilise ilme ning magistraadi koosolekusaal, kohtusaalid ja ametiruumid olid endiselt kasutusel.
1944. aastal põles raekoda maha ja pärast restaureerimist muudeti ajutiselt pioneeride paleeks. 1976. aastal algas hoone raekojaks rekonstrueerimine, tänapäeval on Narva raekoda kolmekorruseline paekivist ehitis kõrge soklikorrusega. Kelpkatus koos torni ja barokse tornikupliga on taastatud, aknad paiknevad barokkhoonetele tüüpiliselt välisseinaga ühel tasapinnal. Raekoja portaalil on kujutatud Narva ajaloolist vappi, mille sinisel kilbil on mõõk, saabel ja kolm kuuli, mis sümboliseerivad linna tähtsust kindlusena ida ja lääne piiril.

Kreenholmi manufaktuur
Viimaks läksime Kreenholmi manufaktuuri juurde. Kreenholmi manufaktuur on tekstiilitööstusettevõte, mille asutas Moskva kaupmees Ludwig von Knoop 1857. aastal Narva piirkonnas. Ettevõte oli suurim tekstiilivabrik Euroopas. Ludwig Knoop juhtis manufaktuuri kolmkümmend aastat, kavandades selle tervikliku linnakuna koos tootmis-, administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonetega.
Tootmiskompleks laienes aja jooksul, kasutades vesirattaid ja hiljem veejõul töötavaid turbiine. Kreenholmi vabrikus töötas 1872. aastal 4500 inimest ning 1906. aastaks oli tootmispind 495 972 ruutmeetrit. Ettevõte oli varustatud kaasaegsete süsteemidega, sh valgustus, ventilatsioon, niisutussüsteemid ja automaatne tulekustutussüsteem. Lisaks tootmishoonetele kuulus kompleksi mitmeid sotsiaalseid rajatisi nagu kool, haigla, kirikud jm. Aastal 1917 sai Kreenholmi asulast Narva linnaosa.

-Rasmus Varunov, Robin, Rami

Kogu meie reis Pärnusse algas ideest, et Somelar tahtis meid külla kutsuda. No ega meil ei jäänudki muud üle, kui talle heameelt valmistada, osta piletid ja minna kaema. Algselt jäi küll mulje, et tal oli vaja vaid kodus abikäsi uue ukse paigaldamisel, kuid jõudsime üksmeelselt kompromissini. Selles osas aitab teda ta naine.

Bussiga kohale jõudnud asusime Punase torni poole. Meie teekond kulges läbi kujuteldava keskaegse Pärnu. Jõudsime näha Anuka armastatud Koidulat (muidugi pronksist kujul), millega meenusid koheselt isamaalised luuleread. Monument on valminud aastal 1929 Amandus Adamsoni käte abil.

Mõnusa viisi saatel liikusime edasi mänguväljakule 1, et väljendada natuke oma isamaalisust. Järsku märkasime, et üks liige on justkui puudu – muidugi Joonas. Egas midagi, läksime talle siis bussile vastu. Kuna Joonas oli ka reisist väga põnevil ja äksi täis, siis ei jäänud üle muud midagi, kui minna natuke kultuuri ka uudistama. Suundusime otsejoones Port Arturisse ning seejärel Pärnu Keskusesse (tegime vahepeal ka pissipausi). Kuna kogu sellest kultuurist hakkas meil aga igav, siis otsustasime minna vahelduseks Pärnu muuseumisse. Joonas tegi meile 10 minutiga selgeks kogu Eesti ajaloo ning ülejäänud aja kulutasime raudrüüde selga toppimisele ja mõõgavõitlusele.

Edasi liikudes nägime ära Endla teatri, õpetasime Jannsenit natuke lugema ja jõudsime lõpuks Jahtklubi restorani. Jutu käigus selgus, et Somelar oli seal varemalt ka elatist käinud teenimas. Kuna seltsis on segasem, siis oli meil kaasas ka üks tänavalt leitud TIK-i õpilane, kellega õpetaja Madis leidis kiirelt välismaa keeles ühise jutulõnga. Vesteldi Eesti ajaloost, söödi lõpuni oma eined ja jäeti Somelariga hüvasti. Olime päevast juba üsnagi väsinud, seega võtsime ette 7 km matka mööda romantilist randa (seal polnud üldse tuuline, vaated olid lummavad ja vesi oli täiesti ujumiskõlblik). Vaatasime üle kuulsa 1938 aastal valminud rannahoone ja lõbutsesime natuke selle seenrõdul. Käisime lõpuks veel ära mänguväljakul 2, kus selgitasime välja Eesti meistrid parkuuris, tasakaalus ja niisama mölisemises. Õhtu hakkas juba hämarduma ning tegime oma viimased välisvaatlused. Nägime ära mingi kiriku, raekoja ja veel ühe Jannseni kuju? Mitu tükki teda siis kokku oli? Lõpuks läksime tagasi bussile ning jõudsime kõik õnnelikult koju. Loodetavasti.

Muuseum

Pärnu muuseumis saab tundma õppida Eesti ajalugu alates esimestest uusasunikest 11 000 aastat tagasi kuni 20. sajandi teise pooleni välja. Näituse menukaimad ja suurimad osad on pühendatud rahvuslikule ärkamisajale 19. sajandi keskel, linnastumisele ning vabariigi rajamisele. Saalist sai näha talupoegade, supelsakste ja linnaelanike elulaadi 19. sajandil, detailsemat ülevaadet vabariigi väljakuulutamise kohta jne. Huvitav oli teada saada rohkem muistse Soontagana linnuse kohta ning näha esimest teadaolevat inimese kujutist Baltikumis, mille nimi on Madonnat ning mis on 8000 aastat vana. Tänu Joonase põhjalikkudele selgitustele saime poole rohkem teadmisi, kui oleks saanud niisama. Jooksval näitusel sai tutvuda Peter Mustoneni kollektsiooniga, kus eksponeeriti ajaloolisi relvi ja soomusrüüsid, sealhulgas Jaapani Myochini perekonna valmistatud soomusrüüdega ning haruldaste relvadega Euroopast, Pärsiast ja Indiast. Näitus avab mitmekesise vaate relvade ja soomusrüüde arenguloole 8.-18. sajandil, tuues esile üle 130 eseme. Eriti lahe oli võimalus ise raudrüüd selga lükata ning mõõgad ja kilbid võtta. Joonas tegi meile mõõgavõitluse kiirkursuse ja oleme kõik nüüd suured eksperdid.

Punane torn

Üks meie külastatud vaatamisväärsusi kandis nime Punane torn. Ta sai oma nime punastest tellistest laotud sise- ja välisvoodri järgi, ning on vanim siiani säilinud maapealne Uus-Pärnu linnamüüri osa. Torn ehitati 15. sajandil linnamüüri kagunurka. Tornil on praegu säilinud 3 korrust. Ülemist kahte korrust kasutati ajalooliselt kaitsekorrustena, kus linnavahid ja palgasõdurid said oma tööd teha ja linna kaitsta. Alumist korrust kasutati kuni 1892. aastani vanglana kui rajati riiklik vangla. Õnneks juba järgmisel aastal leiti tornile kasutus ja sinna kolis linnaarhiiv. Linnaarhiiv tegels seal kuni 1907. aastani ja peale seda kasutati seda laoruumina. Tänase kuju sai torn 1972. aastal. Praegu tegeleb tornis Pärnu muuseumi filiaal, kus saab tutvuda Punase torni ajalooga ning tutvuda 16. sajandi Uus-Pärnu linnaga.

Kihnu Jõnn

Pärnu Jahtklubi restorani ees seisab ühe meremehe kuju. Mälestusmärk avati 14. mail 2011 ja autoriks on Tauno Kangro. See kuju on pühendatud metskapten Enn Uuetoale, pseudonüümiga Kihnu Jõnn. Oma vähese hariduse tõttu ei olekski saanud Enn kapten olla ning ta läks õppima Paldiski merekooli, kust tuli paari päeva pärast tagasi ja kurtis, et seal räägiti ainult sellest, mida tal polnud vaja teada ja ütles, et suudab ise paremini õppida. Kuulsaks sai Enn seetõttu, et sõitis laevadega, millega teised kaptenid sõita ei julgenud. Tema peamised sõidud toimusid Läänemere ja Inglismaa vahel, kuid paar korda olevat ta ka Ameerikas käinud. Kihnu Jõnn oli nii kõva mees, et juhtis laevu ilma kompassi ja sekstandita ning põhjenduseks lausus, et Läänemerel pole neid vaja, sest mets paistab igalt poolt kätte. Enn suri 1912. aastal peale laeva Rock City põhjaminemist rannas ning maeti Taanis Oksby kalmistule, 1992. aastal maeti ta ümber Kihnu kalmistule.

– Oliver, Theodor, Rasmus Nurme, Elias, Martin Lipp, Risto, Joonas

25.11 külastasime Viljandit, mis sai linnaõiguse 1283 aastal. Alamsaksa keeles oli linna vana nimi Fellin. Võtsime retke ette koos 140a õpilastega. Külastasime Laidoneri platsi, mis oli endine turuplats. Teisena külastasime Viljandi linnust, mille ehitamise käsk anti juba Mõõgavendade ordu meistri Volquini poolt 1224. aastal. Linnusest on tänapäeval säilinud vaid varemed. Viljandi muuseum andis ülevaate linna ajaloost ning nii mõnigi venet ja rehituba pakkus meile kõneainet. Viimasena külastasime Jakobsoni monumenti ning Jaani ja Pauluse kirikut. 

Laidoneri plats

Keskajal alates 13. sajandi teisest poolest oli Laidoneri väljakul turuplats, mis tegi sellest linna tähtsaima väljakunins see oli aktiivne 1933. aastani. 1934. aasta 12. veebruaris nimetati see Kindral Laidoneri platsiks, kes oli Eesti sõjaväelane, poliitik ja Viljandi aukodanik. Johan Laidoner sündis Viljandimaal Viiratsi vallas 1884. aastal. 1918 aastal juhtis eesti jalaväedeviisi ja Saksa keisririigi vägede okupatsiooni ajal tegutses Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude Venemaal Petrogradis. 1921–1929 oli Johan Laidoner I, II ja III Riigikogu liige. 24. veebruaril 1939 ülendati Johan Laidoner kindraliks. Lisaks on ta nimetatud Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktoriks ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks.

-Annabel, Grete Simona

Viljandi linnuse varemed 

Viljandi ordulinnus koosnes konvendihoonest ja kolmest eeslinnusest, millest neljas oli kompaktne Viljandi linn. Kivikindlus endise eestlaste muinaskantsi kohale hakkas kerkima 1224. Aastal. Varem 9.-13. sajandini paiknes Kaevumäel muinaslinnus, mille 1223. aastal vallutasid ristisõdijad. 

Linnuse konvendihoone paistis silma rikkaliku sisearhitektuuri poolest. Tegemist oli Liivi ordu olisema võimukeskusega Eesti aladel. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks, olles silmapaistvamaid Eesti ja Läti aladel. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Linnus hävis 1611. Aastaks pärast korduvalt käest kätte käimist Poola-Rootsi sõdades.

Linnuse varemed ja selle ümber olev park kujunes viljandlastele puhkealaks juba eelmise sajandi alguses. Et linnast Lossimägedesse pääseda, paigutati 1931. aastal Kaevumäelt üle 13 meetri sügavuse kraavi rippsild, mis algselt ühendas Tarvastu linnuse varemeid kohaliku mõisa perekonna mausoleumiga. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele.

–Joonas Aditya, Mihkel

Viljandi muuseum 

Viljandi muuseumis tervitas meid sõbralik teenindaja. Püsinäitus jutustas viljandi loo esiajast tänapäevani. Esimeses ruumis nägime õpikust tuttavaid kivi- ja rauaaja tööriistu ja keraamikat ning Lõhavere ülikulinnuse makketti. Samuti saime sõbraks muistse eesti sõjamehega.

Keskaja ja varase uusaja ruumis saime uudistada ordulinnuse maketti, peale seda aga rehetoas talupojaelu ette kujutada. Riietusele keskenduvas ruumis õppisime, et mõrsja näo katmine kas kaitses pruuti “kurja silma” eest või hoopis takistas teda isamajja tagasi minemast.

Teine korrus keskendus 19. sajandi teisele poolele ja sellele järgnevale ajale. Käsitleti tolleaegset ärielu ja uuendusi, näiteks telefoni, ning poliitilisi sündmusi.

– Liis Reinvee

Jakobsoni monument 

Jakobsoni monument paikneb Viljandi keskväljakul. Kuju püstitati 1998. aastal Sakala rajamise 120. aastapäevaks. Antud kuju autoriks on Mati Karmin ning arhitektiks Tiit Trummal. Kujuri sõnul on pronksskulptuur elusuuruses Jakobsonist, kes on istuvas poosis, ajaleht käes. Karmin lisab, et kirjaniku kõrvale on võimalik ka istuda ning end pildistada. Skulptuur läks maksma 200 000 krooni (12 782,33 eurot), millest suurema osa panustas linnavalitsus.

Carl Robert Jakobson oli Eesti kultuuritegelane, kirjanik, publitsist ja rahvuslikul ärkamisajal demokraatliku ehk rahvusliku suuna juht. Ta asutas ajalehe Sakala, mille esimene number ilmus 1878. aasta märtsis. Ajaleht oli rahva seas menukas ning on tänapäevalgi Eesti kolmas suurim kohalik leht ning Viljandimaa loetavaim päevaleht. Jakobson oli ka Peterburi patriootide, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni aktiivne liige. Peterburi patriootide ring oli eesti haritlaste ühing, millel oli suur osa ärkamisaja tegevuste juhtimisel. Nad aitasid ka eesti talupoegadel täita ja esitada palvekirju, mis esitati Venemaa võimudele. Aleksandrikoolist sai esimene kool Eestis, mis pakkus eesti keele õppimist valikainena. Eesti Kirjameeste Selts oli kultuurielu juhtiv keskus, mis kogus rahvaluulet, soetas eestikeelseid õpikuid ning astus esimesi samme rahvuslike teaduste alal. Kusjuures seltsi esimene koosolek toimus Viljandis. Jakobsoni kultuurilooline tähtsus seisneb ka ”Kolme isamaakõne” esitamises 1870. aastal Vanemuises, kus ta kirjeldas eestlaste kultuurilugu ning jagas patriootlikke ideid.

-Annabel 

Viljandi müür

Viljandi võrdlemisi väikest linna ümbritses 1,2 km pikkune ja 2m laiune maakividest müür, mis kaitses linna kolmest küljest.  Täiendavat kaitset pakkus vallikraav ja kaitsetornid. Müür rajati 14. sajandil, ent esimene mainimine on hilisem 1553 aastast. Liivi sõjas sai müür tugevaid purustusi ja kaotas järgnevates Poola-Rootsi sõdades otstarbekuse. 18. sajanil lammutati suurem osa ehitusmaterjali saamiseks.

-Joonas Aditya, Mihkel

Viljandi Jaani kirik

Viljandi Jaani kirik on rajatud 1466-1472 Püha Franciscuse ordu kloostrikirikuna. Frantsisklaste kiriku ehitamine on seotud Itaalia kõrgkultuuri mõjude jõudmisega Eestisse. Kiriku ehitamise ajal oli paavstiks Paulus II (1464-1471), aga Püha Franciscuse ordu kindraliks oli Francesco della Rovere, kes valiti sellele ametikohale aastal 1464. Frantsisklaste ordu ideaalidest lähtuvalt oli kirik tagasihoidlik ja võlvimata. Kirik asus vahetult linnamüüri ääres ning see müürilõik vajas kaitset, mistõttu ehitati ka sellele läänetorn. Kirikut on korduvalt renoveeritud, sest kirik on saanud purustada nii Vene-Liivi sõja ajal 1560 kui ka Põhjasõjas, nõukogude perioodil oli kirik kasutusel kaubalaona.

-Katariina

Viljandi Pauluse kirik

Viljandi Pauluse kirik otsustati ehitada pärast seda, kui kogudus jagati 1860. aastal linna- ja maakoguduseks, millega Viljandi Jaani kirik läks linnakogudusele. Omal ajal andis kirik olulise panuse rahvuslikku ärkamisaega, sest kogudus pidas maarahvale eestikeelseid jumalateenistusi. Kirik pühitseti sisse 30. oktoobril 1866. Hoone arhitekt oli Matthias von Holst ning see on uusgooti stiilis ehitatud hoone punastest tellistest ja maakivist. Tugimüüridele ja kellatorni eenditele ehitatud torne on kokku 12, tornikiivri tipus on aga kukk, mis sümbolina kutsub jääma valvsaks ja meelekindlaks. 

-Katariina

Ühel lumisel pühapäeva hommikul peale keskmisest särtsakamat sümpoosioni sõitsime läbi lumise Eestimaa Tartu piiskopkonda külastama. Alustasime rännakut sumbates toomkiriku suunas ning leidsime eest ühe Vana-Liivimaa silmapaistvama katedraali. Toomkiriku ehitamist alustati 1224 aastal, kui veel muistne vabadusvõitlus käis, lõplikud viimistlused kestsid aga kuni 16. sajandini. Igatahes on tegemist väga uhke tellis- ja kiviseintega kõrgustesse ulatuva sakraalhoonega. Oma kurva lõpu leidis Toomemäe kirik esmalt reformatsiooniaegse pildirüüste ja siis Liivi sõjas kahjustuste saamise näol.

Soovisime üle kaeda ka kiriku sisemuse, kust leidisme ligitõmbava annetuskasti ja Tartu Ülikooli muuseumi. Pattude andeks saamiseks annetasime kirikule 20 senti, nüüd on igavene õnnistus kindlustatud. Tsiteerides klassikuid: „Kui münt laekasse kolksatab, siis hing taevasse volksatab.“ 

Toomemäelt all-linna libisedes vaatas meile vastu Jaani kirik. See 13.–14. sajandi, toona puidust, nüüd tellistest, gooti stiilis kiriku kuldne tipp säras juba kaugelt ning kutsus meid ka sisse piikama. Puhkasime mõneks hetkeks kirikus jalga ning imetlesime kiriku omapärast stiili ja punaseid telliseid. Ristija Johannesele pühendatud Tartu Jaani kirikul pole aga lihtne elu olnud – see on kannatada saanud nii Liivi sõjas, Põhjasõjas kui ka Tartu suures tulekahjus. Lisaks kuulsime sosistusi, et keskajal said ​​kiriku kellalööjad tasu jumalateenistuse ajal sigade ja koerte kiriku ukse eest kaugemale tõrjumise eest – milline põnev tööots see oleks! Kahjuks ei olnud aeg meie poolt ning magasime napilt maha pühapäevase jumalateenistuse. Õnneks tegime ettenägelikult annetused reisi algul ära, nii et Jumala viha kartma ei pea.     

Tõsimeelse bioloogi Mia Mai initsiatiivil tõstsime jala botaanikaaeda ja enda tohutuks hämminguks piilus lumekuhjade vahelt keskaegne linnamüür. Me ei suutnud ennast tagasi hoida ja kõlgutasime selle peal jalgu/jäsemeid. Keskaegsel linnamüüril jalgu kõigutades mõtlesime selle peale, et müür ehitatud juba 13.sajandi lõpus. Kunagist kuni 2 kilomeetri pikkust müüri on võimalik vaid väiksemate tükkidena näha neljas kohas Tartus, sest 1708.aastal lasti vene armee poolt kogu müür õhku. Kuid enamus müürist on siiski Tartus veel alles, sest peale suuri tulekahjusid linnas kasutasid inimesed lagunenud müüri ehitusmaterjalina.

Eesti karge talveilma ja keskaja eest pugesime peitu kodumaisesse restorani La Dolce Vita, kus sõime kaugetelt maadelt pärit hõrgutavaid roogi. Siinkohal soovime tänada Hansa Liitu kulinaarse globalieerumise suurendamise eest, tutvustades talurahvale mozzarellat ja proscuittot. 

Päike loojas, oligi juba aeg keskaegse Dorpatiga hüvasti jätta ning naasta raudsuksuga Revalisse.

-Mia Mai, Helena, Kaisa, Emma, Grete

26. novembril külastasime ajaloo tunni raames Rakvere linna. Meie gruppi kuulusid Marianne Loogma, Salme Sillamaa, Dominik Lukas Pullisaar, Jakob Lindma, Kalev Mattias Raussi ja Martin Reimann. Linna külastuse põhjal valminud kaardilooga on võimalik tutvuda siin:    https://arcg.is/19DzyT1

Arvestuste nädala neljapäeval, 8. juunil viis tee meid Tallinna Loomaaeda. Seal saime kaeda ja tuvastada erinevaid taimi ja seeni, uurida ohustatud loomi ja kuulata Veskimetsas erinevaid kevadisi lauluhääli. Kuulda oli musträstaid, Rasmus Nurmet ja veel mitmeid teisi laululinnukesi.

Ilm oli kena ja varasuvine hõng juba ninas, aga päris niisama ahve vaatama jääda ei saanud, selle asemel pidime täitma töölehti ning koguma õpetajatelt üle vaadatud ülesannetele allkirju. Lisaks töölehtedele, pidid kõik tegema ühe loomaga koos selfi. Mina sain pildile ühe muheda ilmega hallhülge, kes parajasti külili kivi peal peesitas ja päikest nautis. Päev oli edukas ja innustas ees ootaval suvel rohkem looduses viibima ning rohelust nautima.

-Martin R.

7. juunil võtsid kõik 10. klassid ette õppereisi Aegna saarele, mis on muuseas Tallinna kesklinna park. Kohale jõudes saime geograafiaõpetajalt kiire tutvustuse, võileivad näppu ning asusime bioloogiaõpetaja Anna Katiga saare keskosa poole jalutama. Teel nägime palju huvitavaid taimeliike metsmaasikast viirpuuni. Jõudes endise sõdurite ühiskasarmuni, saime kuulda saare ajaloost, millest rääkis meile Martin Saar. Aegnat mainiti esimest korda 13. sajandil ja saar ise on ligi 5000 aastat vana. Samuti oli Aegnal oluline militaarne tähtsus 20. sajandi esimesel poolel ning 1960ndatel oli tegu olulise suvituskohaga. Hetkel aga pannakse rohkem rõhku saare looduse kaitsmisele. Seal edasi jätkasime oma matka saare põhjarannikule, kus vaatlesime veel iseloomulikke taimi ja karpe.

Siis jõudis kätte aeg iseseisvate rühmatööde jaoks, mistõttu kõik rühma liikusid saarele laiali. Aegna loodus on tõesti kaunis ning väga tore oli vahelduseks koolipingis istumisele metsas ja mere ääres jalutada. Ka ilm soosis meie matkapäeva pilvitu taeva ja mõõduka soojusega, julgemad said isegi ujumas käia. Kui toidukotid olid tühjaks söödud ning rannas pikutamisest küllalt, liikusime loodusmaja juurde, kus kõik rühmad tegid kokkuvõtte oma päevast. Ettekannete lõpuks oli kõigil loodetavasti selge, millised on kulutus ja kuhjerannad ning kuidas käänata nime liiv-vareskaer. Viimaseks tegevuseks saarel jäi rühmadevaheline võistlus, kus tuli kokku panna Aegna kaardi pildiga pusle. Meie tiim saavutus ka päeva parima aja, milleks oli 54 sekundit, siiski olid ka teised tublid, ühel rühmal õnnestus pusle kokku panna isegi tagurpidi.

Oli väga tore, aga ka väsitav päev imelisel Aegna saarel, sellised väljasõidud on suurepäraseks vahelduseks tavalistele koolipäevadele.

-Salme

Ühel reedesel päeval võtsime kotid selga ja seiklesime Trefneris, et näha, kuidas teisel pool Eestit elu käib. Tuleb välja, et inimesed on nagu meie, aga kooli peal tekkis niimõnigi “ohhoo” hetk.

Trefnerisse jõudes paistsid mulle kui igipõlisele sisekomisjoni liikmele silma õudselt väiksed taara kastid, mida tühjendada tundub piin. Käisime tuuril ning tuleb välja, et Trefneris on salapärane kelder, kust võib leida nii petangi saali kui ka käigud, mis lõppevad kõledate ruumidega.

Öeldakse, et Tartus on vabam õhk ja seda oli tunda, koolis oli nii puhkealasid, kelder kui ka pööningul asuv kunstiklass, mis on avatud kõigile soovijatele.

Päeva lõpetasime ikooniliselt. Saime tantsu lüüa Trefneri moodi. Šarmika härra tantsud meenutasid Potsa tantse ja tore oli näha, et seltskonnatantsud ka mujal rõõmu toovad. Peale pikka keerutamist, sassis juukseid ja väsimust võib väita, et veedeti üks täisväärtuslik päev Tartus. Aitäh, Trefner!

-Kaisa

Neljandal aprillil oli Reaalkoolis teaduspäev, kus tavaliste tundide asemel saime kuulata loenguid erinevatest tähtsatest ja huvitavatest teemadest. Kokku käis meie klassile rääkimas seitse esinejat, millest inseneeria suund, kus olen ka mina, kuulas kuut, tegemaks ruumi inglise keelele.

Päev algas aulas, kuulates majandustegelast Ülo Kaasikut. Saime sügavaid teadmisi majanduse kõikumise kohta lähiminevikus tänu aktuaalsetele sündmustele nagu Ukraina sõda ja koroonaviirus.

Teine ning kolmas tund möödus meie armastatud keemia klassis, kus kuulasime algul TalTechist kohale tulnud Puusta ja Kioleini, kes tutvustasid meile Formula Studenti. Klassile pakkus teema huvi ning üldiselt meeldis esitlus enamusele, kuid vähemuse arvates puudus esitlejates entusiasm.

Kolmanda tunni ajal tuli rääkima keskkonnast ja selle kaitsest Mihkel Kangur. Kangur tutvustas kliimasoojenemise tajumist läbi ajaloo ning samuti rääkis ta kasvuhoonegaasidest, rohepöördest ja liitiumivarude kadumisest.

Neljas tund möödus muusika klassis, kus kuulsime Somelari esimese klassi klassivanemalt tema kooliajast ning sellest, kuidas tema elu peale keskkooli kulgeb. Mathias Kübar tegi seda vägagi rõõmsalt ja entusiastlikult. Ta tutvustas ka vahetusaastaid ja soovitas seda soojalt, rääkides samal ajal oma vahetusaastast Lõuna-Koreasse.

Enne söögivahetundi tuli rääkima advokaat Elise Altroff. Ta tutvustas meile advokaadi elukutset ning kõike sellega kaasnevat. Arutasime moraalinormide üle ning leidsime, et ilmselt tänu oma ametile suutis ta kõiki paeluda. Vaatamata söögikorra lähenemisele, oli klass teemasse süvenenud ning küsimusi tekkis kuhjades.

Kuuendal tunnil pidi meile tulema rääkima Siim Kallas, kuid meie suureks pettumuseks ei saanud Siim tulla. Kaisa, nähes minu suurt kurvastust, kinkis mulle lohutuseks Siim Kallase pliiatsi, mille üle olen lõpmata tänulik. Siimu asemel saime kuulata koos 138.a klassiga härrat, kes oli pärit Hong Kongist. Ta tutvustas meile Hong Kongis toimuvat ja avas Hong Kongi ajalugu. Tema etteaste ei jäänud kindlasti alla lubatud Siim Kallase jutule.

-Martin

Puust ja Kiolein