141c

Paide ordulinnust on esimest korda mainitud Liivimaa vanemas riimkroonikas. Linnaõigused sai Paide 1291. aastal. Paide tähtsaim osa oli Paide ordulinnus, kus tegutses Liivi ordu. Linnus ehitati Tallinna ja Viljandi vahelise teele soisel alal asuvale kõrgendikule. Samas asukohas võis asuda ka eestlaste muinaslinnus. Juba 1441. aastal kasutati linnuse torni ja peakivikilde linna lipu motiivina.

1343. aastal toimunud jüriöö ülestõusul on Paidel suur tähtsus. Nimelt peeti 4. mail Paide ordulinnuses rahuläbirääkimisi, kuhu saabusid ka ülestõusnud eestlaste juhid, kes aga hukati.

Paide ordulinnus

Ordu ei saanud tulenevalt linnust Järvamaale rajada, sest Stensby leping keelas neil linnuseid Taani kuninga nõusolekuta Järvamaale rajada (Järvamaa oli Taani kuninga territoorium, Paide asus aga Ordule kuuluvas Alempoisis). Linnus koosnes neljinurksest kastellist koos väravakompleksidega ja kaheksatahulisest peatornist. Linnust laiendati pidevalt, idast hakkas seda kaitsma eelõu koos vesiväravaga, läände jäi peavärav. Peavärava ette rajati 15. ja 16. sajandi käigus veel kaks eeslinnust, kuhu sai majutada palgasõjaväe. 

Varauusajal 16. sajandi lõpus ehitati linnuse kivimüüride ette bastione. 17. sajandi alguses toimunud Poola-Rootsi sõja käigus purustati linnus ja see kaotas oma sõjalise tähtsuse. Kõige kauem püsinud linnuse osa oli peatorn ehk Pikk Hermann, mis renoveeriti 19. sajandi lõpul eraldiseisva romantilise tornlinnusena. 

Ordulinnuse torn ja Ajakeskus Wittenstein 

Ajakeskus Wittenstein asub Paide ordulinnuse peatornis. Nimi Wittenstein on tulnud alamsaksakeelsest nimest, mis tähendab “valge kivi”, nii torn kui ka ülejäänud ordulinnuse ehitised olid valgest paekivist. Pikalt arvati, et torn rajati esialgu 13. sajandil, kuid 1980. aasta arheoloogiliste uuringute kohaselt alles 14.sajandi alguses koos kõikide teiste ehitistega. Linnuse torni nimetati varem ka Pikaks Hermanniks ja tänapäeval ka Paide Vallitorniks. 19. sajandi lõpus taastatud torn lasti paraku aga 1941. aastal teise maailmasõja käigus taganevate punavägede poolt õhku, torni taastamise tööd said valmis 1991. aastal, hiljem on seda veel renoveeritud. 

Tänapäeval asub torni kaheksal korrusel muuseum, igale korrusele (väljaarvatud teisele) on pühendatud üks ajalooperiood. Keskajast räägitakse kolmandal korrusel, muuseumis käsitletakse seda orduajana, mis hõlmab ka osa varauusajast.

17. aprillil oli meil võimalus minna Mihkel Polli klaveriõhtule EMTA Suures saalis. Kavas olid Chopini, Raveli ja Bartoki klaverimuusika. Elea ema pakkus veebruaris välja kontserdi, mida lennust vabatahtlikud muusikahuvilised kuulama võiks minna. Kontsert oli kavapoolest väga võimas, kõrgetasemeline muusika kõrgetasemeliselt pianistilt. Klaveriõhtu on pianisti jaoks kõige keerulisim ülesanne, laval on ainult solist, saali kajav muusika peab sündima kõigest ühest isikust. Mihkel Poll ise ütles, et klaveriõhtuks valmistumist võiks tinglikult võrrelda romaani kirjutamisega – see nõuab pikka süvenemist, sisulist ja tehnilist tööd, loomingulisi otsinguid, kahtlusi. Mihkel valis sellise kava, millest kõiki teoseid oli varem publikule toonud, esitanud, see toob pianistile lavale astudes kindlasti mõnel määral kerguse. 

Autor: Kaupo Kikkas

Esimene pool kontserdist oli pühendatud Fryderyk Chopinile. Chopini (1810–1849) jaoks oli klaver justkui lauluhääl, tema inspiratsiooniallikateks olid tolle aja ooperilauljad ja heliloojad. Tema loominugst esitas Mihkel poll nokturnid op. 9, skertso E-duur ja ballaadi f-moll, mida võib näha kui “Mona Lisa” muusikas. Teisel poolel kõlasid kaks programmilist tsüklit. Esimene neist oli Maurice Raveli “Öine Gaspard”. Selle teose esitamine on pianistile tõeline virtuoosne väljakutse, mis viib mängija võimete piirideni. Selle viimast osa “Scarbo” kirjutades olevat Ravel soovinud ületada tehniliselt raskuselt Vene helilooja Mili Balakirevi maailma kõige keerulisemat pala “Islamei”. Teiseks programmiliseks tsükliks tuli esitamisele Bartóki teos “Vabas õhus”, mis koosneb viiest palast. Selles teoses kasutab Bartók Ungari rahvaviise ja kujutab klaveril šamaanitrummide ja erinevate rahvapillide kõla. Muljed kontserdist olid suurepärased ja meeldejäävad, kindlasti leiame tulevikus veel taolisi suurejoonelisi üritusi, mida kollektiivselt külastada.

Autor: Peeter Kivistu

16. aprillil toimus kooli aulas traditsioonile lõpukella aktus, kus jätsime hüvasti 139. lennuga. See oli nende jaoks viimane koolitundidega päev ning väga paljudel olid aktuse lõpuks pisarad silmis. Kõik 12. klasside õpilased ja nende klassijuhatajad olid ilusates rahvariietes. Esmalt pidas kõne direktor Ene Saar, siis klassijuhataja Natalja Siniorg ning viimasena Simone Saar. 

Autor: Ingrid Kuusk

Peale aktust suundusime tagasi klassi ja mõni minut pärast tunni algust jooksid abituriendid käsikäes klassiuksest sisse lauldes. Kui koolimaja oli läbi joostud läksid nad edasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse seltskonnatantse tantsima. See päev jääb alatiseks meile kõigile meelde. 

Autor: Brita Kalle

Kalevi spordihallis toimus kolmapäeval, 3. aprillil Tallinna Reaalkooli põhikooli korraldatud mereteemaline laulu- ja tantsupidu “Mere pidu”. “Mere peole” oli kutsutud kogu koolipere koos lastevanematega. Peol lauldi ning tantsiti erinevaid mereteemalisi laule, mida esitasid esimese klassi õpilased kuni abituuriumini välja. Tantsupõrandal oli isegi näha õpetajaid. 141. c klassi õpilasi oli tantsulaval näha gümnaasiumi segarühmas. Meie klassist laulis laval  Eva-Maria Tammik koos Indrek Vahuriga (vil!137) Jaan Tätte kirjutatud laulu “Tuulevaiksel ööl”. Täname peo juhte Peeter Veltmanni ja Märt Agu ning bändi koosseisus: Martin Trudnikov (vil!130) – akordionil, Kristjan-Robert Rebane – basskitarril, Karl Madis Pennar – kitarril, Kristjan Mängel – trummidel.

Videokokkuvõtet laulu- ja tantsupeost “Mere pidu” saab vaadata järgi: https://youtu.be/06ViI78XwaY?si=zJpEuMfKCu93gdmT

Autor: Oliver Rahn

Käisime klassiga 7. märtsil NO teatris vaatamas etendust “Faust”. Etendus kestis 1 tund ja 20 minutit, lavastajaks oli Aare Toikka ja kunstik oli Kaspar Jancis. Etendus oli tehtud Johann Wolfgang von Goethe teose “Faust” põhjal. Etenduse lühike kestvus oli mõnevõrra üllatav, kuna “Faust” on sisukas ja sügava tagamõttega teos. 

Autor: Peeter Ritso

Lavakujundus oli minimalistlik, seinad olid üleni mustad, laval oligi vaid üks väike sein. Valgustus oli sama iseloomuga, kasutati ainult valgeid minimalistlikke lampe, mis lõid mustal laval tugevaid kontraste. Minimalistlik kunstiline lahendus ei tõmmanud tähelepanu, vaid tähelepanutõmbajate rollis pidid olema näitlejad. Samas ei olnud ka näitlejate tegevus eriti kaasahaarav – see oli pigem väga kompav ja tunnetuslik esitus Goethe ideedest, mis muutis selle kohati igavaks. Ideede kättesaamist ei tehtud vaatajatele lihtsaks, vaid sooviti, et vaataja süveneks. Heliefektid olid etenduses ka päris huvitavalt tehtud, näiteks mõõga välja tõmbamise heliks kasutati ahjuroopa. Esinejad teatris ei rääkinud, vaid neile räägiti kõrvalt peale.

Süvenenud kuulajatele pakkus etendus kindlasti mõtteainet. Selle lühikese, kuid kompaktse etenduse vaatamine juhatas meid hästi sisse kogu Goethe loomingu avastamisesse.

Autor: Gregor Karlson, Emil Kerik

Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva tähistamine Toompeal oli eriline ja pidulik. Meie, Tallinna Reaalkooli 141.c klassi õpilased, olime esireas, et osaleda lipu heiskamise tseremoonial. Üheskoos teistega kogunesime varahommikul Toompeale, et austada meie riigi iseseisvust.

Tseremoonia algas traditsiooniliselt Eesti hümni laulmisega. Tõstsime oma sinimustvalged lipud kõrgele ja tundsime uhkust oma kodumaa üle. Meie õppealajuhataja Madis Somelar oli samuti kohal ja juhtis meid kogu ürituse vältel.

Autor: Chris Robin Talts

Enne lipu heiskamist jagati meile väikseid Eesti lippe ning peale seda osalesid mõned meist rahvuslikus rongkäigus. See oli võimas kogemus, mis jääb meelde kogu eluks. Tundus, nagu oleksime osa millestki suuremast, hoides au sees meie riigi ajalugu ja traditsioone.

Päeva lõpus vahetasime muljeid ja tegime palju pilte, et jäädvustada need hetked. See oli päev, mis ühendab meid kõiki, olenemata vanusest või taustast, ja paneb mõistma, kui oluline on hoida ja kaitsta oma kodumaa väärtusi.

Autor: Karl August Vahur

Üks vingemaid üritusi sai seegi aasta ära peetud, nimelt Reaali oma vabalava!! 26.jaanuari õhtul toimus Tallinna Reaalkooli vabalava, kus oli muusikat ja poeesiat igale maitsele. Publiku seast kostsid ainult ahhetused, sest tase oli lihtsalt vägev. Eks ta ikka olla see noorte vägi.

Vabalava toimus tänavusel aastal hoopis teisiti, kogunesime Paavli Kultuurivabrikusse, kus meid võttis vastu hubane ja soe saal. Üritus algas ilma pikema jututa ning meile tutvustati armsat žüriid, kuhu sel aastal kuulusid vilistlane Hugo Rebane, endine Reaali kehalise kasvatuse õpetaja Marko Mett ja muusik Maria Rander. 

Peale üheksat lustakat esinejat jõudis kätte hääletamine ja võitjate selgumine. Samal ajal lõbustas meid aga vilistlase Nora Liisa Suislepa bänd Momentum, mis võlus terve publiku oma perfektse rütmi ja meloodiaga.

Bänd Momentum. Autor: Chris Robin Talts

Tagasi võidutulemuste juurde: Žürii lemmikuks osutus 12.a klassi õpilane Kennedy, kes esitas paraoodia laulust ,,Pilleriin’’. Teised kaks lemmikut esinemistruppi olid aga juhslikult just meie klassist: Karl ja Jasper pälvisid korraldajate lemmiku tiitli ja meie kuuene trupp Chiquititad panid terve show kinni. Karl ja Jasper esitasid The Beatles auväärt laulu Blackbird.

Chiquititade kuusikust olid meie klassist kolm tütsi: Eva, Säde ja Liisi – kes koos teistega esitasid kaasahaaravaid, kõigile tuntud ABBA laule koos põnevate tantsuliigutuste, puusanõksudega. Hiljem läks üritus edasi vabamalt, st lavale tuli DJ Rico, kes keerutas plaate ning mängis just parimaid laule, mis meid kollektiivina seovad. Sellega oligi üritus lõppenud ning soovime siiralt tänada ürituse peakorraldajaid: Oskar Pukk, Hildegard Kivisaar ja Helena Tõnise.

Chiquititad. Autor: Chris Robin Talts

Autorid: Tiiu Veskimets, Säde Kupits, Liisi-Marie Toome

Tallinna Reaalkooli jõulupidu toimus seekord 15. detsembril. Seal esinesid kõik klassid ning samuti tegid ka õpetajad omaloomingut. Seekord oli jõulupeo ametlikuks nimeks ,,Su riik kõlab tuttavalt”, mis tähendas, et iga klass tõmbas salakübarast omale enda riigi, mille teemalise tantsu pidi siis kooli ees ette näitama. Meie klassile valis saatus India riigi ning tahtlikult või mitte said selle eestvedajateks meie klassi tantsutüdrukud Marie (kes oli meie number üks motiveerija ning mõtleja), Jessika ja Eva. Tantsu pidime looma ja viimistlema oma vabast ajast. Alguses tuli välja mõelda laul, mille järgi tantsida. Valikuid oli palju sest India on kultuuriliselt tohutult mitmekülgne, kuid mingile konsensusele pidime lõpuks jõudma. Kuna päris ühele meelele polnud võimalik saada, siis liitsime mitme laulu kõige menukamad kohad ning panime kokku meie isikliku terviku, mis iseloomustas Indiat võimalikult palju. Seega oli käes aeg, kus tuli hakata ajurakke ragistama, et leida laulu saateks kõige paremad liigutused. Liigutused on olulised, sest nagu Eve Karp on meile õpetanud, muusikat annab kõige paremini edasi just selle tagamõte ning tunded, mis on laulu põimitud. Igas proovis arendasime oma tantsu ning lõpuks jõudsime hetkesse, kus esituseni oli umbes 4 päeva veel ning me olime tantsu liigutuste väljamõtlemisega alles poolel teel puu otsa. Aeg oli hakata tõsiselt tööle. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et tuli hakata tegelema kostüümidega. Pooled panid selga vahvad indiapärased riided ning teine pool kandis punast top’i koos seeliku või pükstega. Siinkohal tuleb ära mainida, et top’idele oli ise õmmeldud valge kard külge, mida meie tublid juhid Marie ja Jessika ise eelneval õhtul külge õmblesid. Samuti olid indiapärased kostüümid laenutatud läbi Marie tutvuste. 

Kätte oli jõudnud aeg, kus tuli oma kava kooli ees esitada. Olime esitamisjärjekorras esimesed, mis tähendas, et meil oli suur roll kütta lava soojaks ning alustada meeleolukat õhtut hea tooniga. Õhtu ja üritus ise oli väga emotsiooniküllane ning suurejooneline. Sai naerda, kaasa laulda ning vaadata, mida teised klassid olid välja mõelnud. Kui kõik klassid olid esinenud, tulid lavale õpetajad, kelle riigiks oli Brasiilia. Nende esitus oli kahtlemata publiku seas enim hinnatud ning just neid kutsuti lavale tagasi. Õpilased elasid kaasa ning aula põrand värises õpilaste hüppamisest. 

Õpetajad ja  õpilased  tantsuhoos. Autor: Kaarel Tammann

Võistluse žüriiks olid meie armastatud õpetajad, kes hindasid, et esitused oleks riigile teemakohased ning liigutused lustakad. 

Lõppude lõpuks saabus rahvahäälte järgi võitjaks 12.a oma pilkepüüdva Egiptuse kavaga. Teisele kohale jäi 12.b (Itaalia) ja kolmanda koha pälvis 10.a (Jaapan). Kogemus oli vägev ning kindlalt jäävad sealsed kogemused veel kauaks mõtetesse.

Autor: Liisi-Marie Toome

8. – 9. detsembril veetsime klassiga meeleoluka jõulueelse reisi Riias. 

Reis algas kõigil koos ikka kooli juurest, võtsime kõik oma pakitud vajaliku kraami kaasa ja asusime teele. Pärnus tegime esimese peatuse, kus tuli kaasa meile giid, kes tutvustas meile mitmekülgselt kohalikku eluolu. Nii saime terve bussisõidu aja kuulata huvitavaid fakte erinevatest kohtadest, kus me parasjagu viibisime. 

Järgmine peatus oli piiripunktis Iklas. Tegime ühe pikema pausi, kes vaatas seal suveniiripoes vahvaid mütse ning kes sööma läks oli igaühe enda asi. Sealt liikusime edasi kuni jõudsime Turaida piiskopilinusesse, seal saime ise jooksvalt ringi vaadata ja avastada ning nautida imelisi vaateid talvisest Läti loodusest.

Imeilus vaade Turaida piiskopilinnusest. Autor: Karl August Vahur

Õhtu saabudes jõudsime kõik koos Riiga ning viisime oma asjad ära hotelli, et nautida õhtust melu.  Oma vaba aja enne öö saabumist saime ise sisustada ning enamus läks avastama Riia vanalinna ja sealset jõuluturgu omas elemendis. 

Jõuluturg. Autor: Kaarel Tammann

Hommikul sõime kõik rõõmsalt hommikusööki ja alustasime reisi teist põnevat päeva. Sõitsime bussiga vanalinna ning meie linnatuur algas. Giid seletas huvitavalt ja kaasahaaravalt linna ajaloost, majade arhitektuurist, vanadest linnalegendidest ja traditsioonidest.

Reisi teine päev (Laima šokolaadivabrik ja kojusõit)

Reisi lõpetuseks seadsime sammud Laima šokolaadivabrikusse. Meie klass jagati kahte gruppi: üks läks avastama muuseumipoolt ning teine maitsvaid komme meisterdama. Eriti magusaks muutis õpilaste tuju asjaolu, et valmistatud kommid sai karpi pakkida ning kodustele näitamiseks ja hea õnne korral ka nosimiseks viia. 

Šokolaadi vabriku lõbud. Autor: Liisi-Marie Toome

Siis algaski sõit koju. Kuna reis oli väsitav, siis oli bussi tagaosast näha, kuidas nii mõnigi peanupp viltu vajus ning magusat und nägi. Pagaidām atā!!!

Autorid: Kertu Eepold ja Jessika Jõesaar

Keldreiv, Tallinna Reaalkooli populaarne muusikapidu, meenutas tõelist rave’i, pakkudes osalejatele elamusi täis muusikat ja tantsu. Selle ürituse keskmes olid DJ-d Rico Kask (2ico) ja William Vodi, kes mängisid hoogsat muusikat, luues energilise ja kaasahaarava atmosfääri.

Publikus osalesid ka mitmed teised õpilased, kes said nautida muusikat ja tantsida. Eriti silmapaistvad tantsusammud näitasid Karl August Vahur, Johan Lippus ja Kaarel Johannes Rodima, kes panid peole oma erilise pitseri.

Keldreivi võib kindlasti kirjeldada kui rave’i, kus muusika, tants ja noorte energia loovad unustamatu õhtu. Sellised peod on olulised noortele, pakkudes võimalust lõõgastuda, nautida head muusikat ja suhelda sõpradega.

Autor: Oskar Tiits