Tere!

 

 

 

Tere-tere! Esimest ja mitte viimast korda teie ees 132.a.

Märkamatult oleme jõudnud juba poolde novembrisse. Ei ole veel päris täpselt kindlaks tehtud, kuidas elasime üle kõik kontrolltööd ja arvestused ning säilitasime selle juures terve mõistuse, kuid esimene periood sai läbitud ning teinegi on juba jõudsalt poole peale jõudnud.

Mõned meie hulgast käivad Reaalkooli treppe juba aastaid, teiste jaoks oli 1. septembril raske klassijuhataja tunniks õige korruski üles leida. Kõik jõudsid vist siiski tundi, saime Poisi juures pidulikult pähe kaheteistkümne kuldse sakiga mütsid ja kuulasime, tähtsad näod peas, ära direktori kõne, mis küll millegipärast teel veidi kaotsi läks.

See polnud siiski meie jaoks esimene kord uute klassikaaslastega kohtuda. Juba 29. augustil, suviselt soojal reedel saime terve lennuga kooli staadionil kokku, kuulsime veidi lähemalt Reaalkooli traditsioonidest ning püüdsime nii kõvasti kui me suutsime mõnegi klassikaaslase nimi meelde jätta.

2. septembril toimus Hiiu staadionil spordipäev. Teatejooksus saavutas meie klass auväärse 8. koha. Väga head vormi näitasid ka Karl kuuliviskes ja Egert 100 meetri jooksus. Jalgpallimatši võitis 10. klasside ühisvõistkond, mille ridades olid ka meie noormehed.

15.-19. septembril elasime uhke rebase elu. Kummardasime enda Jumalaid, täitsime nende käske, lõbustasime ülejäänud kooliperet ja õpetajaid ning võtsime omavahel mõõtu Rebaste olümpial. Nädala lõpetuseks toimus flash mob Viru keskuse aatriumis.

29. septembril tähistasime kooli sünnipäeva. Kuulasime vilistlase Kalmu jutustust oma kooliajast ja elust pärast kooli lõpetamist. Katsime staadionile pidulaua, kuulasime kõnet, mis taaskord veidi kaotsi läks. Enda kiituseks võime öelda, et meie pidulaud oli kooli üks uhkemaid ning jäime staadionile maiustama veel kauaks peale seda, kui ülejäänud kool oli juba nelja tuule poole sõitnud.

13. oktoober läheb meie klassi kroonikasse kui kurb päev, mil meie read hõrenesid. Soovime Dorisele edu edasises elus ja loodame, et ta on õnnelik.

17. oktoobri pärastlõunal sulgesime väsinult kuid rõõmsalt kooli ukse ja tundsime rõõmu eesootavast nädalaajasest vabadusest.

7. novembril rõõmustasime Märgiaktuse tõttu lühendatud tundide ja ära jäänud keemia üle ning plaksutasime kõigile abiturientidele. Peetud kõned olid vägagi nauditavad ja huvitavad, kuid ehk veidi pikad. Samal õhtul võtsime külalistena osa Märgipeost ning saime näidata enda värsked tantsuoskused.

Maris

Kommenteerimine on keelatud.