…ehk luba rääkida kirjandusest

(KOHUSTUSLIKUST) KIRJANDUSEST

I

Kuna järgmiseks kohustusliku kirjanduse teemaks saab olema kirjandusklassika, siis oleks vist hea mõte üle pika aja seda lehte siin ka natuke uuendada. Ma annan siis väikse ülevaate, mida mõnest raamatust oodata võib. Aga ainult nendest, mida ma olen ise vähemalt natukenegi lugenud. [ja kukk täiendab, nagu kombeks]

„Alice Imedemaal“
L. Carroll

Igal muinasjutul on algus ja lõpp. Kui sa kunagi seda väiksena lugesid, siis tundus see kõik üleni muinasjutuna. Kui sa nüüd juhuslikult esimest korda lugema hakkad, siis tundub see ka kõik muinasjutuna. Ja see ei sarnane üldse selle Hollywoodi filmiversiooniga (neil on alati vaja mingisugune sõda sisse tuua). Aga see vastab tõele, et iga kord kui sa raamatut uuesti loed, siis hakkab sulle üks uus asi silma, mida sa eelmine kord tähele ei pannud. Ja neid fakte märgates tekib alati selline teistsugune tunne. Vähemalt minul.

„Väike prints“
Antoine de Saint-Exupéry

Ma arvan, et neist raamatuteist, mis siin on, on see kõige erilisem. Ma lugesin seda nii seitsme-kaheksaastaselt („vau! nii tark laps!“ muidugi) ja ma sain raamatust kätte mehaanilise poole – sündmustik, tegelased, kohad. ma võtsin selle just raamatu laua peale ja see on nii… noh… armas. Seda lehitsedes näen ma joonistusi, mis tuletavad meelde tervet sündmustikku, ebamaiseid olukordi ja kurbust. ma mäletangi kõige rohkem kurbust — see oli nii hingestatud ja eksootiline. Sisu voolab, vähesed tegelased on lihtsakoelised ja (suhteliselt) etteaimatavad, aga sellegipoolest saan ma aru, miks on see kirjandusklassika. See raamat tuleks läbi lugeda ja seda tuleks armastada. kõik.

„Jane Eyre“
E. Bronte

Võiks ju arvata, et sellistes romaanides lõpeb kõik imeliselt ja hästi, kuid kõik raamatud ei ole sellised. Paljude arust oleks selline lõpp ilus ja armas. Minu jaoks ei olnud. Kujutage ette, et väljas sajab vihma, toas on külm. Te tõmbute akna alla kerra, suur kuum kakaotass. Ma pean tõdema, et osad teist ei kujuta seda kindlast ette (eriti need, kes veedavad oma päevad arvuti ees mingisugust mõttetut mängu mängimas ja arvavad, et raamatud on täiesti ebavajalikud). Aga sellisesse situatsiooni sobiks „Jane Eyre’i“ lugemine ideaalselt. Ja ma hoiatan kohe ette, see raamat ei ole absoluutselt mõeldud poistele.

„Tuulest Viidud“
M. Michell

Kui keegi küsiks mu käest, kas ta peaks seda raamatut lugema või midagi muud, siis ma arvatavasti kehitaksin õlgu ja ütleksin talle, et ta loeks sisututvustust ja otsustaks ise. Meie klassis on paar inimest, kellele see raamat tõesti meeldib. Samas mulle see väga muljet ei avaldanud (tuletan meelde, et räägin ainult endast). Lisaks olid minu arust kõik tegelased raamatus ebameeldivad. Samas oli see kirjutatud kergelt (minu raamatutes küll natuke liiga väikses formaadis) ja natuke isegi vaimukalt, mida keegi teine peale minu ei pruukinud sellest kirjastiilist arvata. Ainult see venis minu jaoks liiga pikaks. Minuga ei ole mõtet sellest rääkida, minust ei ole erilist kaasarääkijat, otsige selle jaoks üles Pille või Elina. (:

[Ma ütleks, et see raamat on niivõrd-kuivõrd üks minu lemmikuid läbi aegade. Johanna ajab hullu juttu, kui ütleb, et see venib (eee.. ok.. ausalt, venib jah veits). Raamatu kohta on vähemalt nii palju head kriitikat, et geograafiaõpetaja meelest on see kõik, mida vaja teada ameerika kodusõjast — või midagi sinnapoole. Raamat meenutab veidi kihilist ühepajatoitu — romantika, sõda, lapsed, progress, melanhoolsus, tõde, mõistmine, ebaloomulikkus, vihkamine, äri… sa vaid küsi ja kohe saad]

„Sofie maailm“
Jostein Gaarder

Mulle hakkas pärast selle raamatu lugemist kohe tõsiselt filosoofia meeldima. ma mäletan sellest vähe, aga see oli huvitav, hästi kirjutatud ja voolav — ei olnud tüüpiline ameerika noortekirjandus, vaid oli tunda euroopalikku rafineeritust. Mulle meenutas ta millegipärast natukene põhjamaist karget olustikku ja tegelased olid vastavad, aga ma olen suht kindel, et autor on sakslane või austrialane — ideaalne algus, et tutvuda filosoofia ajalooga alates antiikaegsest kreekast (ehk kõik, mida kuuenda klassi ajaloos ei õpetatud ja mille pärast ma tõsiselt pettunud olin, sest ma teadsin seda juba).

„Onu Tomi onnike“ H.B. Stowe
„Mängukaartide saladus“ J. Gaarder

Esimesest raamatust olen näinud teatrietendust, mis avaldas mulle muljet (lisaks oli see ka esimene kord, kui ma NO99 teatris käisin) ja sisu mulle ka meeldis. Tegelikult plaanisin ma peale teatrietendust ka raamatu läbi lugeda, kuid peale esimest kahtekümmet lehekülge ma enam edasi ei jõudnud. Lisaks tean ma ka, et sellest raamatust on ka lühiversioon. Teine raamat oli meil mingis klassis ka kohustusliku kirjanduse nimekirjas ja ma mäletan, et ma lugesin selle läbi. Midagi muud kui raske lugeda ta ei olnud, kuid nüüd olen ma kolm aastat (vist) vanem. Nüüd peaks ju kergem olema?

[Ma saan kommenteerida vaid teist (esimese kohta nii palju, et see on mõnes mõttes täielik vastand tuulest viidule, oma põhimõttelt) — minu meelest on see väga hea raamat, mis sest, et mina seda kohustuslikuks kirjanduseks ei loeks, sest see… noh, see lihtsalt pole seda tüüpi raamat. filosoofilise tagamõttega, keeruline ja kihiline nagu napoleoni kook (mul on ilmselgelt kõht tühi, jah). Sellesse ei pea vast nii palju süvenema, kui Sofie maailma, aga lugeda tuleb mõttega, sest sisu on, nagu öeldud, kihiline (nagu napoleoni kook) ja kui ma õigesti mäletan, oli seal ükskord kuus juttu ühes – noh, et päristegelane räägib mingist jutust, milles keegi räägib mingist jutust jne. See ei kõla nii hästi, kui raamat on, seega unustage ära. Oluliselt lühem raamat, kui muud, seega soovitan kahe käega neile, kes loevad Carrolli ja Exupéry raamatud, sest need on kõige lühemad]

„Alkeemik“
Paulo Coelho

Coelho on niigi väga andekas kirjanik, aga „Alkeemik“ on arvatavasti üks tema parimaid raamatuid. Juba väiksena meeldis see mulle, pärast seda meeldis see mulle veel rohkem ja nüüd jälle vähem — aga need on minu probleemid ja raamatu sisu ei ole neljateistaastasena lugedes kehv. Raamat on paeluv ja kõik, kes teavad vaid noorteraamatuid, soovitan see läbi lugeda — tekib ettekujutus sellest, kui erinev on elu väljaspool euroopat. See on ka siin kõrval. Sirvisin läbi ja meenus, et saab ka ettekujutuse alkeemiast. huvitav — ja kõik anti-elinad, mulle see põhimõtteliselt ei meeldi, seega… noh… lugege… või midagi. Mul on juhe nats koos.

RAAMATUTUTVUSTUSED

„Etüüd punases“ – A. C. Doyle

Noh, esimene hämmastav asjaolu on see, et raamatut lugedes (ja öösel) see raamat mulle meeldis. Julmalt meeldis. Praegu ei mäleta ma enam praktiliselt mitte midagi. Ma ei tea, miks, aga see paneb mind kahtlema, et ta 10/10 on. Pigem 7/10 või nii.

Minu väike kiiks on see, et sündmustik, koht, lugu, kõik selline tuleb pärast tegelasi. Kõige olulisem on mulle see, et raamatutegelased – mitte ainult peategelased, vaid kõik – oleksid väljaarendatud ja huvitavad, muidu mind raamat absoluutselt ei köida. Siin olid head tegelased.

Kõige omapärasem oli loomulikult mister Sherlock Holmes. Loomulikult tegi tema vaatlemine doktor Watsoni silme läbi teda huvitavamaks, kui tavaline kirjeldus oleks teinud, aga sellegipoolest – minu lemmikkoht raamatus oli too nimekiri, „SHERLOCK HOLMESI TEADMISTE ULATUS“. Kõigepealt oli see naermaajavalt veider nimekiri ja tema arvamus sellest, kuidas oskuseid elus vaja läheb ja nii edasi – see oli nii humoorikas kui huvitav. Peale selle ajas naerma ka järgmine lause: „Jõudnud oma nimekirjaga niikaugele, viskasin selle meeleheites tulle.“ Need, kes raamatut lugenud pole, vast ei mõista mind, aga juba selle koha pärast on mõtet see läbi töötada – iseenesest väga lühike ja lihtne raamat. Ka Watson oli hea tegelane, nagu ka poole raamatu peal mängu tulev Lucy Ferrier. Neil on väga kompleksitud ja eelkõige erinevad iseloomud – peale massikirjelduste (nt mõne teatud ususekti esindajad) ei olnud raamatus ühtki sarnastki tegelast.

Mina lähen tegelaste pärast ekstaasi, teised süsee pärast. Enamasti.

Jutust siis nii palju, et lugu kulgeb väga hästi – kõike on piisavalt seletatud, kuid samas on seal ka ühe lausega mitu päeva ära räägitud. Ja kuigi raamat hüppab poole peal päris palju aastaid tagasi, on see siiski arusaadav. Põhimõtteliselt alustab raamat Holmesi ja Watsoni kohtumisega, samas kohas elamisega, tuleb juhtum, toimub uurimine ja Holmes (kui ma valesti aru ei saanud) lahendab juhtumi. Siis hüpatakse ajas tagasi, räägitakse (näiliselt) täiesti teisest teemast, kohast jne, aga ajapikku hakkab kohale jõudma, kuidas need kaks ’lugu’ omavahel seotud on, mulle jõudis see veidi varem kohale, kui juba otse ära räägiti, kuidas see teine lugu samastub esimesega, aga kindlasti jõuab mõnele varem kohale ja mõnele hiljem. Olgu nii.

Huvitav on ta ka seetõttu, et kui enamik – kõik – krimi, mida mina lugenud olen (palju Gardnerit, natuke Stouti ja Christiet) on selline, et on juhtum, toimub lahenduse otsimine, kohtuistung, võit, seletus. Seal oli see kõik nii palju erinevam – juba vahelduse mõttes on seda hea lugeda, see annab rohkem aimu erinevatest stiilidest – ma ei kujutanud ettegi, et mõni krimiromaan võib sellise ülesehitusega öelda ja ma loen palju.

Mainiks ära, et see on mu.. ee.. kodune töö/lugemiskontroll.

Rehepapp

Nii. Johanna poolt tuleb siis uus tekst ühe kohustusliku kirjanduse raamatu “Rehepapp” kohta. Kuna mul oli see lugemiskontroll tegemata ja samamoodi Markolgi, siis kõigepealt tuleb minu oma ja ma loodan, et millalgi Marko oma kah.

Rehepapp oli lihtsalt ülimalt ropp raamat. Kirjastiil ei olnud minu jaoks, kuid tegelikult oli see vägagi hea raamat. Tegevus ei olnud aeglane ja igav ning kõik need ägedad väljamõeldised olid ka nagu raamatu juurde kuulivad. Kõik oli kuidagi sujuv ja arusaadav. Mulle meeldis, muidugi see, et autor kirjeldas erinevaid inimesi ja jutustas oma juttu nende erinevate tegelaste poolt.

Raamat ise on jagatud kolmekümneks peatükiks, esimesest kuni kolmekümnenda novembrini. Olustik vastab 18. sajandi Eestile ja on ka igasugu müütilisi tegelasi, nt. Vanapagan, Halltõbi, Katk, kratid, tondid, libahundid jm. Kõik need asjad on nagu enesest mõistetavad ja kuuluvad igapäevaelu juurde, näiteks Rehepappil endal oli juba kaua olnud üks ja sama kratt, kui ühel teisel tegelasel oli neid nädala aja jooksul juba seitse.

Andrus Kivirähk on võitnud ka igasugu preemiaid k.a. Eesti kirjanduse aastapreemia ja Nukits, mis on lastele mõeldud raamatute autorite preemia. Paar kuulsamat raamatut on näiteks „Lotte reis lõunamaale” ja „Limpa ja mereröövlid”. Täiskasvanutele on näiteks „Mees kes teadis ussisõnu” mida minagi kavatsen varsti lugeda.

Kokkuvõtteks siis, „Rehepapp” oli ülimalt absurdne ja ropp raamat, kuid see eest vägagi hea raamat.

Musta võluri triloogia

Musta võluri triloogia on üks minu lemmikutest raamatutest. Hetkedel lemmik ja vahepeal lööb midagi vahele. Need kolm raamatut on kõik väga hästi kirjutatud. Pikalt ja kirjeldavalt, kuid samas on alati lugedes põnev. Autor Trudi Canavan elab aga Austraalias, Melbourne’i eeslinnas Ferntree Gullys. Musta võluri triloogia on ilmunud juba kaheteistkümnes keeles.

Esimene raamat „Võlurite Gild” räägib, kuidas üks aguliplika Sonea, ise alles lapseeast väljas,  avastab endas võluvõimed ja seda Puhastuse jooksul. Puhastus on aga see aeg, kui Võlurid ise kihutavad kõik kodutud ja paljud vaesed linnast välja agulitesse. Kuid kuna Soneal pole kontrolli oma väe üle, korraldavad Võlurid ja eestkätt Lord Rothen, kes tajus kõige esimesena Sonea väge, otsingu agulites ja linnas. Sonea otsib aga abi Varaste juurest, kes on ühed linna kõige kardetumad inimesed. Sonea ja ta sõber Cery liiguvad linnas ringi, jättes tihti endast maha suuri kahjustusi. Kui aga Võlurid Sonea kinni püüavad, peab ta valima oma sõbra ja reetmise vahel. Kuid enne seda on Sonea avastanud midagi sellist, mida ta eales poleks tohtinud avastada.

Teises raamatus „Õpilane” liitub Sonea, tühipaljas aguliplika, Võlurite Gildiga ja alustab õpinguid. Kõik ei suju küll hästi, sest Sonead hakkab kiusama üks ülbe poiss Regin ja juhtub see, mida nii Lord Rothen, Kantsler Lorlen kui ka Sonea kardab. Ülemlord saab nende saladuse jälile ja võtab Lord Rothenilt Sonea eestkosteõiguse ära ja keelab neil suhtlemise Regin aga jätkab oma koerustükke ja Sonea teeb midagi, mis talle hirmu nahka ajab, kuid kõik sujub hästi.

Kolmandas raamatus „Ülemlord” elab alguses Sonea hirmuvalitsemise all, kuid siis saab teada, miks Ülemlord Akkarin seda teeb. Ta saab teada, et Sachakast tuleb sissetung ja Ichanid tahavad Ühinenud Maade üle võimust võtta. Muidugi täpselt sellel hetkel saab Gild teada Akkarini saladuse ja saadab nad mõlemad maalt välja. Kuid enamjaolt lõppeb kõik jällegi õnnelikult. Kahjuks seda mitte kõigi jaoks.

Trudi Canavan kavatseb kirjutada sellele triloogiale veel eel- ja järelloo, kus alguses räägib kõik Akkarinist ja pärast ühest kolmandast inimesest, kes pole kolmanda raamatu lõpus veel korralikult raamatusse sisse toodud. Ja muide, kõik küsimused saavad vastuse. Soovitan lugeda.

KIRJANIKUTUTVUSTUSED

Peter F. Hamilton – kirjutab enamjaolt ulmet.

Kõigile, kes suudavad inglise keeles lugeda, sest kahjuks pole neid raamatuid veel ära tõlgitud. Nimelt on tema kirjutanud näiteks “The Night’s Dawn trilogy” (mille alla kuuluvad “The Reality Disfunction”, “The Neutronium Alchemist” ja “The Naked God”), mis oli ta esimene teos üldse. Peaks ka ära mainima, et esimeses osas oli 1221 lehekülge (selles versioonis, mida mina lugesin) ja ma lugesin seda ikka õige pikalt, sest mul tuli kaks kohustusliku kirjanduse raamatut vahele. Kriitikud on ta raamatute kohta minu teada ainult häid sõnu öelnud. Kui kellelgi tekib soovi lugeda, siis ma soovitaksin alustada raamatust “Pandora’s Star”, mille tegevus toimub aastas 2380. Nimelt, näevad  teadlased, kuidas ühes kauges galaktikas kaob üks täht ja seda saadetakse uurima üks starship (ma ei suutnud sellele õiget vastet eesti keeles välja mõelda ega otsida). Kui raamatu lõpetad ja see tundus huvitav, siis tegevus läheb edasi raamatus “Judas Unchained”.

George R. R. Martin – fantaasiakirjanik

Ma ei oskagi kuidagi kritiseerida (kui seda saab selleks nimetada) teda. Raamatud on minu arust lihtsalt perfektsed, kuigi ma olen lugenud ainult ühte sarja. “Jää ja tule laulu” sarjas toimub tegevus täiesti välja mõeldud maailmas ja kui võtta, et meie maailma ajaloos (mida ta tegelikult pole), siis toimub see keskajas. Nimelt toimub seal sõda lõunalaste, põhjalaste, saarlaste ja eelmise kuninga sugulaste vahel. Seal on vist lausa viis inimest, kes väidavad kõik, et just tema on õige kuningas. Kuigi võib tunduda, et see kõik on tõeliselt segane, siis autor on suutnud selle kõik arusaadavaks teinud ja kui sul tekib küsimusi, kes on kes ja kes tahab mida teha ja mida teeb kes, siis on viga selles, et sina pole korralikult lugenud. Kõigile küsimustele on vastused olemas, kui just pole küsimus see, et kuidas see kõik lõpeb. (: Minul on hetkel ilmunud raamatutest ainult viimane läbi lugemata, sest ma lihtsalt pole seda veel kusagilt kätte saanud. Sarja esimene osa on “Troonide mäng; I raamat”.

Mario Puzo – pakuks, et krimikirjanik vms

Tema teostest olen lugenud ainult “Ristiisa”, mis mulle väga meeldis, kuid mis kirjutati kuuekümnendate lõpus. Ma lugesin seda viimati suhteliselt ammu, mis tähendab, et ma päris kõike ei mäleta sellest. Raamat räägib don Corleone perekonnast, viimase eluloost ja ühest tema poegadest. Don Corleone ise oli New Yorgi maffiapealik, kellel polnud alguses plaaniski selleks saada. Enamjaolt on juttu sellest, kuidas saavutada teiste perekondadega rahu, ilma avaliku sõjata, millele paneb aluse üks uimastikaupmees, kes üritab tappa don Corleonet. Ei saa öelda, et raamatus oleks selline üks suur sündmus, milleni välja jõutakse ja et peale seda on kõik õnnelik, nii et see pole mingi tavaline raamat, kus kõik kordub. Igatahes, soovitan, eriti poistele. (: