142b

14. märtsil käisime ERSO kontserdil “Kevadine hommik”, dirigendiks Olari Elts.

Kavas oli erinevat stiili muusikat. Kontsert algas modernse teosega „Signs and Signals“ Helena Tulve sulest. Kontrastiks kõlas järgmisena Schumanni Tšellokontsert a-moll, op. 129, solistiks maailmakuulus Steven Isserlis. 

Pärast vaheaega kõlasid Estonia kontserdisaalis kevadised helid. Teise poole avas Lili Boulangeri “Kevadhommikust” ning kontserdile pani lõppnoodi Schumanni Sümfoonia nr 1 B-duur, op. 38 „Kevadsümfoonia“. 

Kokkuvõttes moodustas kontsert terviku, millesse oli põimunud kaasaegset muusikat ning aegumatut klassikat, dissonantseid helisid ning kevadvärve. Tore oli veeta klassiga kultuurne reede õhtu ning nautida professionaalide musitseerimist. 

Kirjutas Monika A.

Käisime 10. märtsil Draamateatris vaatamas Mati Undi kirjutatud ja Tiit Ojasoo lavastatud näidendit “Vend Antigone, ema Oidipust”. Kokku kestis etendus 4 tundi ja 35 minutit, aga õnneks olid vaatuste vahel ka kaks vaheaega. Huvitaval kombel ei tundunud etendust vaadates üldse, et möödunud oleks nii palju aega, alles lõpus paistis asi venivat. Laval toimus alati midagi, olgu see siis põnev koreograafia, natukene mõistmatud lauluvärsid või draama. Läbi jõuti mängida kogu Oidipuse legend algusest lõpuni, selle eellugu ja ka Oidipuse laste saatus. Kuigi tegu oli Vana-Kreeka, näidendiga oli see ka tänapäevasele vaatajale meelepärane ja mõistetav — ühelt poolt oma ajatute teemade pärast ja teistelt poolt kaasaegse lavastuse ja vihjete abil. Kokkuvõttes oli tegu väga meeldiva elamusega.

Kirjutasid Amanda ja Kaisa

Ausalt, me polnud kindlad, kas see talv üldse kestab piisavalt kaua, et suusapäev ka päriselt toimuks. Iga päev vahetus lumi ja pori nagu mingis ilmateate lotos. Kõrvemaa aga ei vedanud meid alt – lumi oli täiesti olemas ja nii me 3. märtsil sinna sõitsimegi.

Hommik algas kogunemise ja varajase bussiäratusega – keegi muidugi magas jälle peaaegu maha. Bussisõit oli suht igav, aga sõit läks kiirelt. Kohapeal oli kõik olemas – rajad, suusad, laenutus, legendaarne frikadellisupp ja meie oma hea seltskond. Kes tahtis, sai kohe rajale; kes ei teadnud kumb ots suuskadel ette käib, läks suusaõppele.

Teatesõit 10. klasside vahel oli muidugi päeva tipphetk – suusad libisesid (või ei libisenud), kukkumisi oli, aga kõik naersid ja elasid kaasa. Meie klassitiim andis endast parima ja isegi kui see tähendas viimast ehk kolmandat kohta, siis vähemalt jõudsime suppi sööma esimestena. Prioriteedid paigas. Ja see frikadellisupp… No tõesti, igal aastal sama hea. Võiks vabalt Reaalkooli ametlikuks sööklas supipäevadel olla. Supi kõrval soe ja maitsev tee hoidis meeleolu üleval.

Me oleme 142. B– meid ei murra ei tõusud rajal ega frikadellid kõhus. Pärast lõunat sõitsime kooli tagasi ja jätkasime valikkursustega.

Kirjutasid Sten, Steven, Mihhail ja Arle