Õppekäik Lahemaale

Me käisime klassiga Lahemaa rahvuspargis. Me läksime sinna bussiga ja jaotasime ennast kahte gruppi, et seal ringi vaadata. Meie grupp alustas oma reisi Pärljõe äärest, mis on oma nime saanud pärlikarpidest, mis seal elavad. Nende arvukus on siiski langenud, sest jõe äärde on kasvanud lepad, mis piirasid neile saabuvat päikesevalgust. Kui me mööda ettenähtud rada edasi läksime, nägime maalaiku, kus arvatavasti pesitses Mustlaik-apollo, üks haruldasemaid liblika liike maailmas. Kui veel edasi jõudsime, nägime ka sadu aastaid vanu kartuliauke, kus vanasti, kui elektrit ja külmkappe polnud,  hoiti -nagu nimi viitab- kartuleid. Ainus asi mis selles kohas erilist oli, oli see, et neid kartuliauke oli ebatavaliselt palju. Natukese aja pärast jõudsime metsa, kus olid seenelised kui ka seened, üsna paljud meist korjasid natuke, kuid oli ka juba ussitanud seeni.  Siis jõudsime ühe oja juurde millest oli hea üle hüpata. Me läksime mööda oja kallast edasi ja mida kaugemale me läksime, seda suuremaks see muutus. Ühel hetkel muutus see lausa kuristikuks, mille põhjast pidime läbi minema, et üldse teisele poole jõuda. Kui lõpuks ületasime selle “oja” viimast korda ja ka läksime üle Pärlijõe ka, jõudsime püstkotta, kus tegime väikse lõkke ja sõime mis meil kaasas oli.Lõpuks, kui olime igalt tagasi bussi juurde jõudnud, otsustasime teise grupi ootamiseks minna lähedal asuvale raiesmikule, kus mõõtsime puu kändudelt kui vanad puud seal olid olnud ja tegime kokkuvõtte asjadest, mis olime näinud.

Kirjutas: Otto

Pildid tegi Kert

Lisa kommentaar