140c

Naistepäev, Kalme lemmikpüha on ukse taha jõudnud ja seega võtsid meie klassi poisid end kokku ning kinkisid kõikidele klassiõdele ühe sügava tähendusega heledates toonides roosi. Kalme sõnas paar mesimagustat sõna ja meie päev jätkus heade mõtetega.

Vahetunnis saime kuulda ka minikontserti, kus oli kuulda nii fagotti kui ka luuleridu. Koolimajast õhkus kohvilõhna, sest neiud ei jätnud kasutamata võimalust võtta rkioskist üks tasuta kuum jook.

-Kaisa

Hurmur

matu

Kaks päeva enne Eesti iseseisvuspäeva külastas kooli mitu tähtsat riigiinimest, keda saime ka meie, kas mõne tunni või vahetunni arvelt, kuulata. Nad rääkisid alguses paar minutit ning seejärel sai igaüks küsimusi esitada.

Esimese tunni ajal kuulasime peaminister Kaja Kallast. Maja oli juba kooli tulles turvameestest küllastunud, mis lõi hoopis teistsuguse meeleolu. Teemadeks olid iseseisvus, peaministri töö ja nagu viimasel aastal ikka kohane: Ukraina sõda. Personaalselt arvan, et Kaja oskab väga hästi kõnet pidada ning oma seisukohti väljendada. Nagu alati, siis Joonas, kõige aktiivsem meie seast, sai ka oma küsimuse ministrilt ära küsida ning pälvis seega Kaja Kallaselt tunnustuseks allkirjaga raamatu.

Ühel vahetunnil kogunesid enamik meist rõdu juurde kuulama EKRE esindajat Martin Helmet, kelle seisukohad jäid ilmselt kõige rohkem kõrvu. Teemaks oli abort ja maksude langetamine. Hiljem Somelari tunnis veetsime kvaliteetaega oma lemmik b-klassiga. Ruum oli headest lammastest pungil täis ja oli näha väga värvikaid istumislahendusi, mis hõlmasid kappe, sõbrapõlvesid ja laudasid.

Viimaseks külaliseks oli sotsiaaldemokraat Riina Sikkut. Ta rääkis põhiliselt suhetest teiste riigikogu liikmetega ja oma maailmavaadetest. Joonase lõpuküsimusele: „Kas suitsetamist poleks mõtet ära keelustada?“ vastas Sikkut vaid: „Pfff,“ ning hakkas hoopis naistest rääkima.

-Oliver

Oli kätte jõudnud 6. märtsi varahommik ja ees ootas suusapäev. Buss lahkus Georg Otsa tänavalt kell 8.30 ja juba 9 paiku olime jõudnud Kõrvemaale. Astusime klassiga bussist välja ning valitses ideaalne ilm suusatamiseks. Paari minuti pärast leidsime kehalise kasvatuse õpetaja Marko Metti, kes meile sõnad peale luges.

Suusarada koosnes eripikkustest lõikudest ning kõigil oli vaja läbida vähemalt 3 kilomeetrine ring. Enne seda aga toimus teatevõistlus, kus konkureerisid omavahel 140. lennu parimad suusatajad. Igas tiimis pidi olema võrdne arv poisse ja tüdrukuid. Kahjuks sellel korral jäime me poole ringiga alla, aga järgmine aasta tuleb võit kindlalt koju.

Peale teatevõistlust läksid kõik oma teed ja said harjutada suusatehnikat nii, kuis oskasid. 3-tunnise suusapäeva lõpetuseks ootas meid telgis soe frikadellisupp ning tops kuuma teed. Kella ühe paiku sättisime sihid busside poole ja nii olime teel tagasi Tallinna poole ning suusapäev oli ametlikult lõppenud.

-Dominik

Väsimus kipub peale

Oli 23. jaanuar – viimane päev end vabalava esinejana kirja panna. Minna või mitte minna?
Vabalavale minek ei pruugi olla just parim idee. Samas pole säärane pisiasi mind kunagi takistanud. Kirjutasin poolte salmide sõnad valmis, täitsin formsi ära enne, kui kell kukkus ja lisasin veel mõned riimid. Kaks õhtut veel valmistumiseks – aega laialt.

Varsti olid need kaks õhtut möödas ja 26. käes. Sõprade-tuttavate toetus andis kõvasti julgust, aga kui esinemiseni oli jäänud vaid paar tundi, pidin endale tunnistama, et närv on sees. Ma polnud kunagi üksi nii suurele publikule esinenud, veel vähem laulnud.

Üritus algas ja pärast mitmeid andekaid esinejaid jõudis kätte minu kord. Mis muud, kui lavale ronida. Sissejuhatus läks hästi, publik naeris ja siis oli aeg laulda. See oli üpris hirmus ja eks kohati vedas viltu ka. Ega laval ei lähegi tavaliselt nii hästi kui harjutades, kõik nõrgad kohad paistavad kohe välja (järgmine kord võtan kindlasti noodipuldi, see oleks mind päris palju aidanud haha), aga vähemalt olid sõnad mõistetavad ja see oli minu jaoks kõige olulisem.

Kõigest olenemata olen ma ikkagi rõõmus, et seda tegin, ja kuulda, et mu esitus lõbustas nii sõpru kui neid kellega muidu eriti suhelnud pole soojendas südant ning ma sain esinemist oodates ka uue tuttava. Järgmine aasta jälle?

-Liis

Vabalava publiku lemmik

Meie klassi esindaja

Eelmisel teisipäeval, 27. detsembril toimus traditsiooniline Reaalkooli jõuluball. Mõnusas seltskonnas veedetud õhtu kulges parimate orkestri poolt esitatud ballipalade viisil jalga keerutades ja lõugu sõbralikult omavahel laksutades. Kogu meie klassi koosseis pidas ennast väga kenasti üleval ja meeleolu allaviivaid vahejuhtumeid seekord ei toimunud Meie klassi ballikuningaks valiksin alati säravate väljaütlemistega ning seekord ka eriti vinge ballikostüümiga Joonase!!!!

Täpsema ülevaate tegemist raskendab tugevasti asjaolu, et üldmulje kujundamist aitasid vaid teiste klassikaaslaste tehtud pildid ning lühikesed videoklipid. Ise kahjuks seekord erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu ballil ei osalenud, kuid loodan, et kõigil ballitajatel oli väga tore ja mälestusterohke koosveedetud õhtu ning et järgmisel aastal leian ka mina endale mõne sobiva neiu, kellega jõuluballil osaleda.

-Tristan

Meie ballilised

Kõik on tantsuhoos

Kätte oli jõudnud see hetk. Korvpalliturniir hakkas lõpule jõudma ja nagu ikka finaal toimus suurelt. 20. detsembril 13.30-15.30 oli Tallinna Ülikooli spordihoones toimumas traditsiooniks saanud korvpallishow. Lisaks finaal- ja pronksimängule oli meid ootamas palju muud põnevat!

Käisime ja elasime koolikaaslastele kaasa. Pronksmedali peale mängisid 139a ja 139b. Kulla üle võitlesid 138a ja 138c. Terve ürituse pani lukku suure üllatuseta 138c. Mängude vahel toimusid rahvamängud ja meile esinesid tasemel Reaali tantsutüdrukud.

Viskevõistluselt tõi au, uhkust ja esimese koha meile Ekke. Tantsupõrandal esindasid klassi Sandra ja Annabel. Koolis levib arvamus, et just meie klass oleks tegelikult võinud finaalis 12.c-ga madistada. Ürituse tipphetkeks tuleb kindlasti pidada ülejäänud jäätise jagamist. Kõik, kes lõpuvilega kodupoole ei jooksnud, said suud magusaks.

-Ekke

Pall on mängus

Reedesel jõulupeol 16. detsembril toimusid peamiselt kõikide gümnaasiumiklasside esituses tantsukavad, kõik kavad erižanrile vastavalt. Teemade hulgas oli näiteks klassikaline, retro, džass, folk, pop jne.

Enne esinemisi tutvustati saatejuhte ning kolmepealise kunstilise žürii liikmeid. Mängiti ka muidu ajaviiteks muusikat. Iga tantsu eel näidati vastava klassi esindaja eelsalvestatud intervjuud. Nõnda tõmmati endile rahva tähelepanu ning loodi lõbus meeleolu, mille pinnalt kavaga muljet avaldada. 

Muidugi oli esimene esineja 10.a ja nende intervjuus astus üles Ernst Pallase. Edasi jätkati esinemistega klasside tähestikulises järjestuses ning siis liiguti järgmise lennuni. Nii mõnigi esitus pani põranda vappuma, kusjuures mitte muusika ei olnud piisav, et publikut erutada. 

Vahepeal, uue klassi lavale jõudmiseni, kommenteeris žürii nähtut ja tegutsesid saatejuhid. Kaasati ka rahvast, kelle seas loobiti ringi nn vastusepatja, mille püüdja sai vastata auhinna peale küsimustele stiilis ”Mitu nibu on opossumil?” või ”Milline viin ei ole joodav?”, vastusteks vastavalt 13 ja pingviin. Samuti parodeeriti nii videoklippides kui ka jutuajamistel laval poliitikulikku keerutamist vastuoluliste küsimuste peale.

Õhtu vaieldamatuks tipphetkeks oli õpetajate esinemine. Juba esimesed nahktagis lavale tulijad vallandasid rahvasummas heakskiidu valingu. Edasi tõusis meeleolu iga järgneva näo lavale ilmumisega. Kui tipp tundus kätte jõudvat füüsika õppejõudude bändiga, siis selle lõi kohe üle direktori ilmumine, millele omakorda ei jäänud mitte põrmugi alla Somelari kehastumine vuntsidega naiskoristajaks. Kui algul põrand vappus, siis tol hetkel hakkas see vetruma ja isegi vibreerima, kuni viimaks põrkas parkett otsekui batuut. Konsensuslikult nõuti kordusesitust, mis peale pikka pealekäimist ka saadi.

Viimaks toimus hääletus võitjate väljaselgitamiseks. Võitjaks osutus 11. a, kelle teemaks oli retro. Publiku südamed võideti kahtlemata just trikoodes poistetrupiga, millele ühelgi klassil polnud midagi vastu panna. Õhtuga tehti lõpparve pärast võidukava kordust ja saatejuhtide muusikalist etteastet, misjärel mindi laiali.

-Joonas Aditya

Õpetaja Reivo omas elemendis

Möödunud esmaspäeval (19.12) külastasime ajaloomuuseumi Kiek In De Kök ja saime teada palju uut ja põnevat keskajast. Muuseum oli hästi ülesehitatud ja saime ka näha originaalmaali esimesest vaatest, millel on Tallinna kunagi jäädvustatud. Meile tutvustati ka linnaelu ja igapäevaseid kombeid ja tegevusi erinevatel aastaaegadel Eestis keskajal. Lõpuks räägiti ka tolleaegsetest kohtukaristustest ja piinamismeetoditest, millest osa oli muuseumis eksponeeritud. Saime ka füüsiliselt näha, kuidas see häbiposti värk siiski käib, sest giid vangistas meie armsa Sandri. See oli kindlasti muuseumikülastuse tipphetk.

-Annabel

Esimene Tallinna vaatega maal

Vapp

Sander on häbipostis

16.12 käisime koos Anuka ja klassiga ühiselt vanalinnas. Väga äge oli õppida vanalinna kohta. Üks meeldejäävamaid hetki oli, kui saime klassiga minna läbi Olde Hansa restorani. Kõik Olde Hansa töötajad olid hämmingus kui uhke emahunt, kes nägi esmakordselt oma hundibeebisid. Peamine põhjus oli meie rohkus restorani läbides.

Üpriski silmiavav oli Raeapteek. Ei teadnudki, et keskajal müüdi ka Septoletet ja Sudafedi. Sealsed töötajad, nagu kriimsilmad uhkelt oma kohuseid täitmas, oli ikka grandioosne vaatepilt.

Jalutuskäigul sai ka palju snäkke süüa. Ühed parimad olid Olde Hansa magusad mandlid. Neid nosides tundsin ma ennast kui hallivatimees, kes sai enda saagi koju veetud ja teeb sellest groteskset hautist. Pärast mandleid närisin mullinätsu. See oli viga. Detailidesse ei saa kahjuks laskuda.

Kui jalutuskäik oli lõpu poole jõudmas, tuli ühel klassivennal, kelle nime me ei nimeta (ta nimi riimub sõnaga lominik), säravaim mõte maamunal libistada ennast auto taga nagu 90ndate seriaalis rulatajad. Õnneks kohtukutset pole veel Lominik saanud. Ja nagu öeldakse: ,,Julge hundi rind on rasvane!’’

-Robin

Raeapteeki imetlemas

Neljapäeval, 15. detsembril külastas meie kooli Eesti haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Selle puhul oli suurem osa õpilastest tavapärasest viisakamalt riides. 6. tunni ajal, mis oleks muidu olnud füüsika, kogunesime koos A klassiga auditooriumisse, kuhu tuli peagi ka minister. Ta rääkis meile äsja läbiviidud eestikeelsele õppele üle minemise seadusest. Saime rohkem teada, miks sellist muudatust üldse vaja on ning kuidas seda ellu viima hakatakse. Tunni teises pooles saime esitada ministrile küsimusi. Küsida võis mis iganes teema kohta. Üldiselt jäime päevaga rahule, sest saime uusi teadmisi ning ministri külastus oli tore vaheldus igapäevastele füüsika tundidele.

-Georg Kalme

Tõnis Lukas meie tunnis

Täname ministrit