Matemaatikalaager Kurgjärvel

Meie klassijuhataja Helen Kaasik organiseeris meie klassile 10.-12. septembril toimunud matemaatikalaagri Kurgjärvel. 10. septembril peale tavapärasest lühemat keemiatundi ootas meid G.Otsa tänaval buss. Kell pool neli hakkasid näljased matemaatikahuvilised bussiga Kurgjärve poole sõitma. Laagrisse sõitis meid ainult 21 inimest 31-st. Kella kuue paiku olime jõudnud Lõunakeskusesse, kus me enda moonakotte täiendasime. Oskar hoolitses ka saunajookide eest (loe: ostis kalja nagu õigele eestlasele kohane). Peale seitset jõudsime Kurgjärvele, kus paljud enda Kurgjärvel veedetud spordilaagritest heietama hakkasid. Taas kord olime näljased ja läksime õhtust sööma. Õhtu hakul läksid poisid korvpalli mängima ja osad tüdrukud läksid ümber Väikjärve jalutama. Sügise algusele kohaselt kasvas järve ümbruses mitmesuguseid seeni, mida me enda mükoloogiaalaste teadmistega määrata proovisime. Poiste korvpalli oli tõsiselt huvitav jälgida, sest nad mängisid pooleldi pimedas, enamik kandis sileda tallaga linnajalanõusid ning plätusid (!) ja puitlaudadest korvpalliplats oli täiesti libe. Kuigi tingimused mängimiseks polnud suurepärased, olid poisid emotsioonidega asja juures.

Reede hommikul kell kümme võis meid leida õppeklassist, kus peagi pidi hakkama matemaatikatund. Tunde andis meile Tartu ülikooli õppejõud Raili Vilt. Ennast kirjeldas ta nii: “Ma ARMASTAN matemaatikat, aga see ei tähenda, et ma seda oskaksin.” Tema tunnid olid väga huvitavad, aga kindlasti mitte lihtsad. Ta jagas meile kõigile töölehed, kus oli kokku peaaegu sada olümpiaadiülesannet. Tund kestis väikse vaheajaga kuni lõunasöögini. Peale lõunasööki saatsime Anni jalgsi Haanjasse bussi peale, kus paljud ka külapoes käisid. Haanjas märkasime väga vahvat bussipeatust, mis oli kaunistatud erinevate suuskadega.

Pärastlõunases tunnis tegime arvutusülesandeid lahendades jällegi suurt ajutööd. Tunni lõpupoole näitas õpetaja meile matemaatilist kaarditrikki ning seletas ka, kuidas isikukoodi viimast numbrit arvutada. Kokkuvõtteks võib öelda, et need matemaatikatunnid avardasid meie matemaatilist mõttepilti üpris palju. Kui senikaua oli meie klassiekskursiooni nimetus matemaatikalaager, siis peale tunde kutsus meie klassijuhataja seda spordilaagriks ja soovitas meil soojalt sporti teha.

Kell pool viis oli tüdrukutel aeg sauna minna. Mõned tüdrukud ei riskinud sellisel nohu- ja köhaperioodil sauna minemisega (eriti kui iga haigus võrdub teiste silmis koroonaga), seega sauna läks ainult kuus tüdrukut. Sauna minejatest külmavares polnud keegi, seega kõik peale Mirteli (kellel oli siiski väike nohu) hüppasid ka vette. Kui tüdrukud olid saunatamise lõpetanud, oli aeg poistel sauna minna. Poisid said tänu Oskarile saunas isegi kalja juua!

Pärast õhtusööki kogunes enamus klassist tenniseväljakutele tennist mängima, vaatama või pallipoisiks. Kaspari eestvedamisel said väljakul kokku meie klassi Anett Kontaveit (Nora) ja Rafael Nadal (Johannes) ning nende paarilised. Selgelt öeldes mängisid Nora ja Birgit Johannese ja Kaspari vastu paarismängu. Matš oli äärmiselt tasavägine ja pingeid pakkuv. Öö hakkas õhtut juba enda embusesse võtma, kuid viigiseisust 5:5 oli vaja edasi mängida, et võitja selgitada. Lõpuks otsustasid tüdrukud enda varutrumbid mängu panna ja mängu lõpetada seisuga 7:5. Kasparile see aga ei sobinud ning ta esitas Norale ja Birgitile järgneval hommikul väljakutse: mängida uus matš. Peab veel mainima, et mäng poleks saanud toimuda ilma kiirete pallipoistete, pealtvaatajate ja kõrvalväljakul olevate mängijateta, kes on kõik 139. a klassil olemas!


Kes ei vaadanud, see ei tea, aga 11. septembri õhtul tuli telekast üks väga hea film. Nimelt just “Kariibi mere piraatide” pärast kogunesid kõik tüdrukud Mila ja Tuule tuppa teleekraani ette. Vaatasime filmi senikaua, kuni tulid poisid taskulampidega ja kutsusid ümber järve jalutama. Osad tüdrukud jäid tuppa filmi vaatama. Kokku läksid pimedas jalutama umbes pool esialgsest 9.a klassist. Peale jaltuskäiku jagas meie klassijuhataja kõigile parandatud matemaatika kontrolltööd kätte ning arutati koroonaviirusest, sisseastumiskatsetest ja muudestki asjadest. Lisaks oli huvitav jälgida, kuidas Märten ja Tristan üritasid WIFI-t kinni püüda.

Märten üritamas WIFI-t püüda

“Kariibi mere piraatide” lõpuks oli väiksesse tuppa kogunenud juba 14 inimest. Peale filmi vaadati nii järgmist filmi kui ka vesteldi maast ja ilmast. Kaspar vaatas hoolikalt tennist ja analüüsis seda, et homseks matšiks paremini valmis olla. Poole ühe paiku saatis Helen Kaasik meid laiali ja igaüks läks oma koikusse iluund magama.

Laupäeva hommikul jätkus tennis. Seekord polnud Nora ja Birgit Johannese ja Kaspari vastu sugugi halvemad, olgugi et Kaspar terve öö otsa teooriat harjutas. Mäng oli taas kord tasavägine, kuid ikkagi jäid peale tüdrukud 6:4. Kuna mitte sugugi ei tahetud mängimist lõpetada, siis tehti veel segapaari ning kõige lõppu tegid Johannes ja Nora ühe üksikmängu. Helen Kaasik oli väga õnnelik, et ta lõpuks ometi nägi, kuidas Johannes ja Nora tennist mängivad, sest ega ta ju klassi ees õpetades seda ei näe :).

Juba pool kaksteist sõime varajast lõunat, sest meil oli tarvis Tallinna poole ajama hakata. Enne kella nelja saabusime Reaalkooli ette. Suurimad tänud Helen Kaasikule, kes andis meile võimaluse klassiga aega veeta sellisel keerulisel ajal (koroona). Laager Kurgjärvel oli läbi ja lõhki imeline! Püsige terved!

Birgit

Kommenteerimine on keelatud.