137b

Tristan ja Kristofer

Sellega läks nii nagu läks… Alagrupist edasi ei saanud, kuid osavõtt on pool võitu ning vähemalt spordimehed ja -naised nautisid igat mängu.

Kui vaid kõik saaksid osa Anu Kella imelistest tundidest… Suur südamlik tänu Anu Kellale ja tema tegemistele!

25. märtsil oli 137. lennu lõpetamiseni jäänud täpselt 89 päeva. Sellel puhul peeti igavesti vinge tantsupidu kõige viisakamates riietes, mis kokku suudeti laenutada, ehk teiste sõnadega toimus Tallinna Reaalkooli traditsiooniline 100 päeva ball. Noordaamide seljas võis näha kõige uhkemaid kleite terve Tallinna peal. Noorhärrad olid Estonia kostüümilaenutuse frakkidest tühjaks teinud, isa peokingad jalga otsinud ning mõni üksik isegi kodus enne valsisamme harjutanud.

Ball algas piduliku sissemarsiga: rivi ees tseremooniameister (mina), järgnesid prints ja printsess ning paažipaarid. Auring tehtud, tantsiti poloneesi. Polonees on poola rahvatantsust välja arenenud ¾ taktimõõdus ballitants, eriti populaarne oli see 18. sajandil. Lõbus fakt: sarnaselt reaalile on ka Poola gümnaasiumites traditsiooniks korraldada ball 100 päeva enne lõpetamist ja seal alustatakse seda balli alati poloneesiga (suure tõenäosusega on see traditsioon jõudnud Poolasse just Reaalist).

Balli avas lühikese kõnega direktor Ene Saar, pärast seda andsid printsile ja printsessile, Klaus Klettenbergile ja Sarah Metsarile, lindid üle 134. paažipaar Kaspar ja Ave. Uhkeid linte sai esipaar näidata avavalssi tantsides. Paar oli nagu kord ja kohus ka mitu nädalat tantsusamme harjutamas käinud ning see tasus end kindlasti ära! Üheksa peotantsu eksperti kümnest kinnitasid, et alla jäid nad ainult Kersti Veskimetsale ja tema abikaasale, aga sedagi õige vähe.

Pärast valssi sai lõpuks teistega muljetada väljas valitsevast ilmast, uhketest peoriietest, õhtustest plaanidest ja paljust muust, samal ajal šampanjaklaase kokku lüües. Mullijooki (alkoholisisaldust testides ainult üks triip) serveerisid meile 11. klassi õpilased, kes olid kogu koolimaja pidulikult ette valmistanud ja ka ülejäänud õhtu kelnerite rollis. Suur aitäh teile! Enne kui tantsimiseks läks, said ka külalised laudades veidike jalga puhata. Tantsumuusikat mängisid meile terve õhtu jooksul Martin Trudnikov ja Meelis Punder. Nagu Reaalis tavaks, siis sammude õppimise asemel oldi eelmisel õhtul pigem füüsika kodutöid lahendatud, nii et tase oli väga varieeruv, kuid peo üldine kvaliteet selle pärast ei kannatanud.

Pärast muusikute esimest setti tuli kindlaks teha meie lennu rüütel ja tema südamedaam. Mõõtu võeti värsside seadmises, ratsutamises ja paljus muus, et välja selgitada kes meie lennust seda auväärset tiitlit võiks kanda. Pärast pingelist turniiri osutus rüütliks Pert Koduvere ja tema südamedaamiks Natali Mutli. Vahepeal tantsiti veel üks pooltund ja pärast seda oli aeg kellaloitsu lausuda. Vaimu kutsuti küll eriti kõval häälel tseremooniameistri (minu) eestlugemisel  kella seest välja meile teadmisi andma, kuid pärast matemaatika proovieksamit tundub, et üllas vaim meid veel ei aidanud. Ehk riigieksami ajaks otsustab ta ümber.

Järgmise ansambli seti ajal oli rahvas juba päris üles köetud ning jahutama mindi end õue, kus üllatusesineja näol tegi meile tulešõud tsirkusestuudio Folie meie enda Pauli eestjuhtimisel. Tagasi aulasse pöördudes ootas meid imeilus tort, mille lõikasid lahti prints ja printsess. 4 tundi oli möödunud sama kiirelt kui puhvetivahetund ning oligi aeg viimaseks simmaniks. Sissejuhatuseks tantsiti üheskoos üks perekonnavalss ja edasi läks pidu juba vabakavas. Ballitantsude sammud olid unustatud ja meeleoluka muusika saatel vihuti tantsu nii, nagu homset ei oleks. (Oli küll.)

– Andreas K.

Piltide autor on Luisa Greta Vilo (vil!134)

11.03 oli Reaalkooli aulas üks meeleolukas õhtu. Toimus 10. Vabalava!! Esinemised olid kõik vahvad, kuid meie klassijuhatajad on meile õpetanud, et tähtis on vaid võit, mitte osavõtt. Seega statistikast lähemalt…auhindu anti välja kolm: publiku lemmik, kohtunike lemmik ning peakorraldajate lemmik. Kõik auhinnad läksid lennule 137! Kaks auhinda läksid meie klassile!! Publiku lemmikuks hääletati meie imeliste noormeeste esitust. Meie klassist astusid lavale president Andreas, Andreas Kepp, Martin Velbri, Armin Pärn, Ken Egert Kasuk ja Ottomar Leif koos sõpradega. Esitusele tuli kuulus lugu ,,Pärlipüüdja”. Esinemine oli väga loominguline ning veidi kaootiline, kuid rahvale väga meeldis. Poisid ei hakanud sõnade õppimisele kuigi palju rõhku panema, aga riietus oli napp ja show oli aktiivne, seega sõnadele ei pööranudki keegi enam palju tähelepanu. Kohtunikeks oli tänavusel aastal legendaarne Kristi Koit, igati vahva vil!134 Kaspar Kalle, EMA2022 aasta naisartist Yasmin ja särav muusikalitäht Hanna-Liina Võsa. Karm žüriikoosseis valis oma vaieldamatuks lemmikuks tantsugrupi, kes esitasid superägeda kava, kus oli põimitud rahvatantsu ja rocki. Selle suurepärase kava autoriks oli meie enda Jakob Patrik Ross. Poiss oli tantsides väga energeetiline ning nautis esinemist sajaga – just see kohtunikele väga meeldiski. Õhtut juhtis meie enda Kertu Kaare koos oma rebase Robiniga. Koos sai veedetud lõbusalt aega ning 12.b andis oma tugeva panuse õhtu kordaminekusse. Uuel aastal hakatakse meist kindlasti puudu tundma 🙂

– Kertu

Piltide autorid on Markus Robin (Gustav Adolfist) ja Paul Nurk (137.a)

Video autor on Mihkel Paumverk (137.c)

11. märtsi hommiku poolikul sõitsime terve lennuga Kõrvemaale meie kaua oodatud suusapäevale. Kuigi kehalise tunnid on lõppenud, saime veel ühe võimaluse koos sportliku päev veeta. Õnneks vedas meil päikselise ilmaga, millele vaatamata veel ka piisavalt lund jagus. Kohale jõudes sai minna suusatama 7.5 km pikkust ringi metsa all. Peale seda läksid 3 kiiremat poissi ja tüdrukut teatevõistlusele. Meie klass sai väärika kolmanda koha, kuid võistlesime ausalt (ühes teatud klassis sattus rajale päris mitu mehelikku „ naist” :D) ja suusatajad pingutasid väga tublisti. Viimaks saime kõhu kinnituseks suppi ja sooja jooki nautida ning asuda taas Tallinna poole teele.

– Laura Greta

1. pildil liputoimkond, mille koosseisus seisid 24. veebruari varahommikul Hanna, Saša ja Mia
2.  pildil  tublid Reaalkooli esindajad Toompeal
3.  pildil meie enda klassi väike, aga tubli esindus (laulmisega särasid ka Joosep ja Indrek)

Et kõik ausalt ära rääkida, peame me alustama sellest, et päev siis oli 7. veebruar. Pingeline koroonaaeg niitis nii paralleelklasse kui ka nooremaid, kuid mingil imekombel olime meie sellest siiani pääsenud (võibolla keegi lihtsalt ei julgenud tunnistada, et ta on haigeks jäänud, kartes teatud õpetajate kurje sõnu :/). Lõpuks sai aga veebruarikuu algus ka meile saatuslikuks ning kaval viirus tõmbas jalad alt poolelt klassilt. Paari nädala vältel ei esitatud tunni alguses enam küsimust, kes puudub, vaid uueks trendiks sai uurida, kes üldse kohal on. Pilt illustreerib kurba vaatepilti 7. veebruari hommikul…

14. veebruarit tähistasime sõbrapäeva võrkpallivõistlusega. Sats oli kokku pandud korralik ning lootused olid püstitatud suhteliselt kõrgele, sihtisime top3-e. Alagrupid olid jaotud A-, B- ja C-klasside järgi ning seega olime grupis 10.b ja 11.b klassiga. Alustasime turniiri ootuspärase 2-0 võiduga 10.b üle. Seejärel läksime vastamisi 11.b-ga ning pidime kahjuks tunnistama vastaste 2-1 paremust. Jäime top3 grupist ilma ja olime sunnitud leppima 4. kuni 6. koha kohamängudega. Kohamängudel olime vastamisi kahe 10. klassiga ning võtsime esimesest mängust ka 10.a klassi vastu võidu, kuid jäime alla 10.c klassile ning kokkuvõttes keskpärane 5. koht. Seatud eesmärgid jäid seekord kahjuks saavutamata, kuid vähemalt saame öelda, et paralleelidest oleme selgelt üle (12.a seitsmendad, 12.c kaheksandad).

– Hardi

Käisime klassiga 8. veebruaril Kuulsaalis bowlingus, et veeta kriisile vaatamata koos lõbusalt aega. Suusapäev jäi juba ära, mingit sporti koos teha ju võiks! Eriti tore oli see, et Iraagist puhkusel olev Georg tuli ka meie klassile külla. Veetsime koos toreda tunni, kellel läks paremini, kellel halvemini, lõppude lõpuks võitis sport.

– Karl Mattias