130c

Ühel ammusel hallil sügispäeval otsustas meie kallis kirjandusõpetaja Mirja Särg, et 12c klassil tasuks veidi eksamiharjutustest puhata ning saatis meid hoopiski Rahvusraamatukokku. Muidugi mitte niisama lulli lööma ja uusimat teaduskirjandust lugema, vaid ikka kindla eesmärgiga. Nimelt oli ta meid eelnevalt jaotanud nimekirja alusel rühmadesse, kelle eesmärk oli valida tosinkonnast ühe ajajärgu luuleseppadest välja endale meeldivad ja siis omakorda leida nende loomingust üles need kõige paremad luulepärlid. Nii me sahistasime vaikselt mööda raamatukogu põrandaid, üritades orienteeruda Paul-Eerik Rummo umbes viiekümnes luulekogus, suutmata aru saada, kuidas me ikka need kõige pärlimad pärlid üles leidma peaksime. Rääkimata sellest, et luuletused pidid kuidagi meie luulekavade süžeedega ka sobima. Mitte, et kellelgi meist oleks olnud mõni idee, kuidas see luulekava kokku panna ja mida ta endast üldse kujutab. Nii me paari tunni pärast raamatukogust lahkusimegi, peas veel suurem segadus ja kaenlas paar kilo luulet. Nutiarmastajatel muidugi asendas raamatuid telefon, mille galerii sai samaväärselt luuleummistatud.

Et õigel reaalikal on alati sada projekti käsil, ei hakkanud keegi luulekavadega korralikult tegelema enne kui päris viimasel hetkel. Selle tulemusena võis meid tõepoolest füüsikatunnis natukene vähem olla kui tavaliselt. Ning aula ja mustikas olid ülebroneeritud (kuni Tegelmann meid välja tõstis). Ideaalse luulepõimiku nimel pingutati viimse higitilgani, tuues ohvriks väärtuslikku aega ja veelgi väärtuslikemaid närvirakke. Kes end luulealal ebakindlalt tundis, sai oma andeid rakendada ka teistes valdkondades, kuna ilmnes, et luulepõimik hõlmab end üsnagi mitmeid valdkondi, alates muusikast, lõpetades erinevate tehniliste valguslahendustega. Otseloomulikult keeldus mustika projektor koostööd tegemast, mistõttu esimese grupi meeliülendavate laevapiltide asemel nägime sinist seina, kuid kitarridega valgustite katmine heastas selle täielikult, rääkimata Mihkli oskuslikust näitlemisest, Riste flöödimeloodiatest ning madruste tragikoomilistest armukolmnurkadest (kooseluseadus oli kuum teema). Vaevalt saab keegi unustada süngetes riietes Tipnerit, kes täiesti surmtõsise ning kivikõva näoga luges üsna ebasündsat luuletust, mille peale keegi reageerida ei julgenud, sest, noh, ta oli ikka päris hirmuäratav.

Üldiselt võib tõdeda, et tegemist oli väga omapärase ettevõtmisega, mis lõi meid kõiki mugavustsoonist välja, sundides meid lugema hoomamatult palju luulet, midagi vaatamisväärset sellest genereerima ja muidugi ka esinema. Lihtne vast polnud kellelgi meist. Siiski tasub seda päeva meeles pidada ka sellepärast, et meid oli terve klass kohal, vähemalt mingil hetkel. Kuigi kurjad keeled räägivad, et Kristel lahkus Eestist. Aga seda asjaolu võib vabalt ignoreerida ja ütleme siiski, et kõik inimesed olid koolis.

ESTI LUULE SADA AASTAT

Luulepõimik

ELURING

Liis Simmul Markus Tipner Emil Salulaid

Peaosatäitja: Fred Rainer Ränisoo

Osatäitjad:  Pille-Riin Randaru, Hedvig Rass, Grete Savila, Anelle Tamm, Kätlin Tammiste, Markus Tipner, Rahel Tops, Martin Trudnikov, Kamilla Alma Vilderson

1. SÃœND

autor: fs

me synnime haiglates

2. NOORUS

autor: Contra

süda sisse ehitatud; naisõiguslased nõudsid

3.TÄISKASVANUIGA

autor: Kristiina Ehin

märtsiõhtud punetavad

4. KESKIGA

autor: Villu Tamme

kell 7 üles

5. VANADUS

autor: Karl Martin Sinijärv

saja aastaga

6. SURM

autor: fs

Ma nimetan Su Jumalaks; suurte autodega veetakse surma

PS! Kool on läbi nagu eesti keele eksamgi, mistõttu vabandagem selle blogikirjutise äärmiselt ebaametlikku ning mitteajakirjanduslikku stiili.

milleks on vaja luulet
ma küsin – milleks
[—]
ja küsin milleks on meile vaja

luuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuulet

kuulake mis nad mulle vastavad
kuulake ise
see on juba peaaegu luule
see on peaaegu
underi stroofide vääriline

jah tõesti
milleks

/Jürgen Rooste/

Läksin õhtul poodi,
tahtsin osta piima.
Nägin seal ka viina
ja nii see koju toodi

Hiljem kodus voodis,
mõtlesin veel piimast.
Ükskõik mu hommikusöögist,
ma võtsin viinast viimast.

/Kaarel/

läksin ringrajale
istusin autosse
nägin et automaat
ei olnud rahul
sain manuaali
sinna ma jäin

/Martin J./

Armastusluule.
Tõin need plakatid ära
Viisin Estoniasse
Jätsin valvelauda

/Mihkel K./

Peatusesse joosta võid lõputult
kuid kauaoodatud
palju loodetud
silmapiir
kattub ehavalgusesse
Tühjusse

/Laura/

Astusin koolist välja.
Tunne oli hea.
Buss tuli üsna varsti,
seekord sõitsin 18-ga.
Jõudsin koju.
Tunne oli ikka hea.

/Mihkel E./

Hommikukohvi lõhn
äratab mu üles alati enne
kui ma seda
üldse tunnen –
see on lihtsalt
nii võimas.

/Liis/

Ta kõndis mööda tänavat
ja kortsutas taskus paberit,
silmas prügikasti ja viskas…
Mööda viskas.
Vaatas enda ümber ja veendus,
et tema eksimus jäi märkamata.
Ta läks edasi, eksimusest hoolimata.

/Madis/

Panin selga kostüümi.
Olen ma keegi teine?
Õhtul võtan kostüümi ära,
istun diivanile.
Olengi keegi teine.

/Kristiina/

Läksin poodi
Ostsin õuna
Ainult ühe,
Sest rohkemaks
Ei jätkunud
Mul raha

Selle ühe –
Õunagi
Ostsin järelmaksuga

/Sten/

-Liis

Tavaline sombune Eestimaa hommik muutub hoopis teistsuguseks, kui sellesse tuua särasilmne ameeriklane. Just see juhtus, kui meie kallile 130c-le tuli kõnelema professor John Brock Colorado Springsi ülikoolist. Kohe loengu algusest peale oli näha, et tegemist on tõepoolest mehega, kes sobib ka õpetajaid õpetama. Säärane sundimatuna tundunud lihtsus, millega ta suutis rääkida ka küllaltki keerulistest asjadest, pani kaasa mõtlema ka need, kes esmalt sellest hommikust kõige rohkemat ei oodanud.

Teema, mis kõike muud raamis, oli ülemaailmse finantskriisi ja sellest tulenenud majanduskriisi  põhjused. Selle raames suutis professor rääkida ja lihtsate näidetega kõigile selgeks teha nii inflatsiooni ja aktsiaturu toimimise põhiprintsiibid, kui teha ka kiired kõrvalepõiked majandusajalukku. Usun, et meile kõigile jäävad veel tükiks ajaks meelde need šokolaadibatoonid, mis professoril enesega kaasas olid. Küllap oli viimane asi, mis Mihklil vabatahtlikuna tahvli ette minnes pähe tuli, see et ta lahkub sealt šokolaadibatooni võrra rikkamana, olles pannud meeldivuse järjekorda kolm erinevat batooni. Veel parem oli hommik Clausi jaoks, kes sai lisaks šokolaadibatoonile ka paar eurot. Seda kõike vaid selle eest, et osaleti professori katses, millega demonstreeriti iga otsusega kaasneva alternatiivkulu olemasolu, antud juhul šokolaadibatooni näol.

Inflatsiooni demonstreerimiseks olid professoril kaasas omaenda trükikojast saadud Zimbabwe dollarid, mille väärtus võis olla isegi suurem, kui päris-Zimbabwe dollaritel, vähemasti nende lõpu eel. Kõik saime mõned Zimbabwe dollarid ja professor korraldas oksjoni, millel pidime ostma järjekordset šokolaadibatooni. Siis korraldas ta uue oksjoni, olles eelnevalt mõned dollarid klassi peal laiali loopinud, samaväärse šokolaadibatooni väärtus oli muidugi nominaalselt selle järel suurenenud. Ideaalne näide nii kohaliku valuuta kehtestamisest kui ka inflatsiooni toimimisest.

Küllap oli meie seast paljudele esimeseks korraks näha ka päris USA hõbedollarit, selle valjude kõmakate saatel mängisime professori õnnemängu, kus pidime tegema otsuseid, teadmata kas juhtub parim stsenaarium või halvim. Mäng oli inspireeritud reaalsest aktsiaturust ning sellest, kuidas USA aktsiaturgudel oli enne kriisi toimunud järkjärguline finantspoliitika lõdvendamine. Nii nagu toimisid Wall Streeti pankurid, nii toimisime ka meie, riskide vähenedes olime kõik valmis võtma aina suuremaid riske. Meil oli piisavalt õnne, et mitte kogu oma näilist varandust kaotada, kuid 2007.aastal oli Wall Streetil õnn otsa lõppenud ja väga paljud kaotasid oma mündivisete järgselt tohutuid summasid.

Kolm eelpool kirjeldatud interaktiivset ülesannet olid vaid osa sellest tunnist, kuid ilmestavad hästi seda, kuidas professor soovib, et koolides õpetataks. Nagu ta isegi ütles, siis 45 minutit järjest monoloogi pidada pole huvitav ei tema ega klassi jaoks. Tähelepanu säilitamiseks tuleb igas tunnis teha midagi huvitavat, mis viiks õpilase tardumusest välja. Järgides seda lihtsat mõttetera on üpris lihtne panna õpilane kaasa mõtlema. Professor Brock suutis kindlasti teha paljudele selgemaks asjad, mis võisid olla jäänud natuke selgusetuks või millest poldud täiesti aru saadud. Teemad polnud keerulised, kuid sellised tunnid aitavad kahtlemata mõtlemist hästi organiseerida. Loodetavasti on meil kõigil ülikoolides sarnased lektorid.

Pildil: John Brock

-Urmas

Septembri alguses oli Eestil suur au võõrustada Ameerika Ühendriikide presidenti, Barack Obamat, kes teatavasti viibis Tallinnas vaid loetud tunnid. Selle lühikese aja jooksul kohtus Obama Eesti, Läti ja Leedu presidentidega ning teiste Eesti kõrgete riigiametnikega. Lisaks pidas Ameerika Ühendriikide president pooletunnise kõne ka Nordea kontserdimajas, kuhu olid teiste seas kutsutud ka kolmkümmend Tallinna Reaalkooli abiturienti.

Nii me siis seadsime 3. septembri pärastlõunal ootusärevuses sammud koolist üle tee asuva kontserdimaja poole. Meil polnudki vaja kaugele minna – järjekorra lõpp ulatus Solarise keskuse peaukseni ning liikus edasi väga vaevaliselt. Pika seismise kestel polnud muud teha, kui vaadata enda ümber edasi-tagasi liikuvaid ametikohust täitvaid politseinikke, keda oli Solarise ümbrusesse kogunenud arvukalt. Üritus oli muidugi turvatud ka õhust, meie peade kohal tiirutas lakkamatult patrulliv helikopter.

Enne kontserdimajja sisse pääsemist pidime läbima ka kontrolli, mis kujutas endast läbi turvaväravate kõndimist ning oma koti sisu avamist. Istekohad saalis saime valida endale ise, tingimusel, et viibime teisel rõdul. Mõni üksik meie lennukaaslane oli juhuse tahtel eriti privilegeeritud seisuses, sest sai võimaluse istuda all põrandal, lavale uskumatult lähedal.

President Obama kõne jättis meile kõigile väga sügava mulje. Ta rääkis just nimelt sellest, mida usun, et iga eestlane ka kuulda soovis. Oma esinemisel rõhutas president, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on NATOle sama oluline kui kaitsta Berliini, Pariisi ja Londonit. „Oleme siin Eesti, Läti ja Leedu jaoks! Kaotasite oma iseseisvuse kunagi, NATOga ei jää te sellest kunagi ilma,“ kõneles Obama, ja me olime väga liigutatud. Eriline heameel oli kuulata ka lühikokkuvõtet Eesti ajaloost, mulle jäi enim meelde aga inglise keeles lausutud Heinz Valgu ütlus: „Ükskord me võidame niikuinii!“. Seda, nagu ka mitmeid teisi kaalukaid lauseid, toetas kohe ka publiku tormiline aplaus.

Saalist lahkudes oli tunne võimas – olime olnud tunnistajateks ajaloolisele sündmusele. Maailma üks mõjukamaid mehi kõneles siin Tallinnas, meie silme all ning tundis muret meie ühiskonna ja riigi tuleviku pärast! Ma usun, et see esinemine tõstis lisaks reaalikatele ka teiste eestlaste kindlustunnet ja rahvuslikku ühtekuuluvust.

-Laura

Õpetajate päev- see üks päev aastas, kui abituriendid võtavad üle õpetajate töökohustused ja saavad tunda, mida õpetajaks olemise töö endast kujutab. Juhtumisi langes õpetajate päev sel aastal pühapäevale, mis ju teadupärast pole tööpäev ning seega sai üritus peetud hoopis reedel, 3.oktoobril.

Oli reede hommik, tavalisest pisut pingelisem – pea täis mõtted, et jõuaks ikka õigeks ajaks tundi ning et saaksime ikka ettevalmistatud tunniga hakkama. Õnneks sujus kooli jõudmine ladusalt ja järsku seisimegi klassi ees, 25 rõõmsat aga pisut umbusklikku nägu vastu vaatamas (ootamas ülesannet), Tallinna Reaalkooli 2.A klass. Meie ülesanne (loe: Kristeli ja Raheli) oli anda väikestele muusika tundi. Tunni tegemiseks oli väikeste tegelik õpetaja andnud üsna vabad käed ning seetõttu üritasime tunni läbiviimisel olla loomingulised – küsisime esmalt laste lemmiklaule ning kui need teada saime, siis panimegi selle muusika käima ja lasime neil joonistada, mis aga sel hetkel pähe kargas. Sellega võis lugeda tunni ka sisustatuks. Küll aga ei lõppenud sellega veel kogu päev ehk siis nüüd tuli väiksed saata suurde majja sööma ja ise kiirelt tundi joosta. Päev lõppes väikese südamliku kontserdiga õpetajatele.

Võib öelda, et selline traditsioon on miski, mida ei tohiks kunagi katkestada ja mille pidamine on puhas rõõm. Ma ei oska küll rääkida nende eest, kes olid suures majas õpetajateks (ma arvan, et nad nõustuksid minuga), kuid see emotsioon, mis tuli nendelt väikestelt rõõmsatelt inimestelt  oli kirjeldamatult armas.

-Rahel

Traditsiooniliselt toimub Reaalkoolis iga aasta septembri kolmandal nädalal rebaste nädal ning sel õppeaastal oli meie lennu kord olla kõikvõimsate jumalate rollis. Nädala põhiülesandeks oli nagu ikka uute ja vanade gümnasistide ühtsustunde kasvatamine ning selleks korraldati kõikvõimalikke üritusi, erinevaid mänge, kokkusaamisi ja muud meelelahutuslikku.

Rebased jaotati kümnesse filmiteemalisse gruppi nii, et koolis võis näha Disney ja Jaapani animatsioonide multikategelasi, DC ja Marveli superkangelasi, Spartalasi, Katnisse,  kalamehi, teadmata kadunuid, Rakett 69 teadlasi, Harry Pottereid ning Star Warsi olendeid. Koolipäevad algasid kell 7.30 kui koguneti aulasse, et meie klassi põhitantsijate Marleeni ja Johanna eestvedamisel tantsu õppida. Tulemusena on meil ette näidata oskuslikud tantsuliigutused ning muljetavaldav video reedel Viru keskuses toimunud flashmobist. https://www.youtube.com/watch?v=R0vvuuFciO8&feature=youtu.be

Vahetundidel toimusid seltskonnamängud, mis päädisid kolmapäevase rebaste olümpiaga kooli staadionil. Aladeks olid muuhulgas näiteks prügikotijooks, õun ämbris, pime õnn ja käruralli.

Reede õhtul kogunesid jumalad ja rebased kooli, kus jagati esmalt kätte auhinnad silma paistnud rebastele ning heideti foto-ja videomaterjali toel pilk möödunud nädale. Samal ajal transformeerus tavapärane aula maagiliseks ja salapäraseks pühakojaks, kuhu põlvitasid maha rebased ning kust tõusid täieõiguslikud Tallinna Reaalkooli gümnasistid.

Rebaste nädalat võib pidada gümnaasiumi kõige lõbusamaks ning meelelahutuslikumaks osaks, mis on kahjuks ka kõige kiiresti mööduvam. Küll aga on selle jooksul loodud sõprussuhted  ja mälestused ühtse ja üksmeelse gümnaasiumi alustalaks, mis teebki Reaalist justkui ühe suure koolipere.

 

-Kristiina

Kui ma nüüd päris aus olen, siis 1. septembril 2014 oli mul esimest korda kahju, et meie Reaalis veedetud aeg, millest on meenutada nii ületatud raskusi kui ka meeleolukaid sündmusi, hakkab läbi saama. Ega tegelikult ju polegi õppimiste ja muude tegevuste kõrvalt olnud aega selle üle kurbust tunda. Nüüd, abiturientidena 1. septembril staadionile minnes jõudis see nukker tunne ja teadmine lõpuks ka meie hinge. Lõpuks ometi saime kaheteistkümnendikena seista kõige viimaste klassisiltide juures, mis nagu alati ringikujuliselt maha seatud olid, lõpuks jõudis kätte ka meie kord lahkuda staadionilt esimestena nukitsamehe laulu saatel, lõpuks ometi olime meie need, kes viisid esimese klassi juntsud suure koolimajaga tutvuma. Lõpuks oligi see kauaoodatud viimane esimene kätte jõudnud!

Ilmselt kõige liigutavam sel päeval oli nende armsate väikeste koolilastega mööda maja ringi jalutada. Nad olid nii õhinas oma esimesest koolipäevast ning neil oli tohutult palju küsimusi (Mis see ruum siin on? Kas sina oled ka siin klassis õppinud? Kus on õpetajate tuba? Kus su lemmikõpetaja klass on? jnejnejne..). Sel hetkel tekkis äkki arusaamine, et ma oskan ju kõikidele küsimustele vastata ja tunnen oma teadmiste jagamisest rõõmu! Olen ma siis tõesti nii pika tee Reaalis läbi käinud ja jõudnud lõpuks nii lähedale lõpule?!

Pärast väikestele realistidele koolimaja tutvustavat ringkäiku läksime kõik koos 1. klassi aktusele (meie jaoks juba teine aktus 1. septembril), mille lõppedes ka meie viimane ning pisikeste mälestusväärne esimene september Reaalis läbi sai.

 (Krissu esimene september 2003)

-Lisanna

Kui küsida abituuriumi õpilaselt, mis tal kõige esimesena seostub 11. klassiga, võib väga tõenäoliselt vastuseks saada just selle kurjakuulutava sõna – uurimistöö. Tegemist on mahukaima tööga gümaasiumis, mis nõuab enim just aega, millest on ühel reaalikal tavaliselt kõige suurem puudus. Aega, et mõelda, otsida, kirjutada, juhendaja märkustele vastu vaielda, kuid siiski lõpuks tekst uuesti ümber kirjutada, õigesti viidata, vormistada, leheküljenumbreid lehe alla tekitada, ennast Moodle juhendiga kursis hoida, jne. Sellel nimekirjal vist ei tulekski lõppu, kui enne lausele punkti ei pane.
Tegelikult algas pikk uurimistöö koostamise protsess juba 10. klassi lõpus, kui pidime otsustama töö teema ja juhendaja. Algas tormijooks juhendajatele, sest ka nende juhendatavate kohad olid ju piiratud. Kellel läks sobiva juhendaja nõusse rääkimine ja teema otsustamine kiiresti, oli juba võitnud juurde aega, et kokku leppida töö struktuuri ja käsitletavate punktide osas. Õnneks lõpetas esimene kooliaasta ka kolmeks kuuks mured uurimistöö osas, saime hinge tõmbamiseks pausi.
Mõned tublid üheteistkümnendikud alustasid aga juba suve lõpus taas mõtete kogumisega uurimuse osas. Kes külastas raamatukogusid, mõni uuris hoopis internetist oma teema kohta. Sügisel pandi aga meid kõiki taas fakti ette – tuli jätkata kevadel alustatud tööga, sealjuures pidada kinni tähtaegadest ja osaleda kollokviumidel. Nendel mitmetunnistel koosviibimistel ei antud kergelt armu, vaid pommitati meid kõikvõimalike küsimustega: kellele ja miks seda tööd vaja on, mis on hüpotees, kuidas seda tõestama hakkad.. Iga õpilane sai klassi ees viibitud minutite eest juba ka punkte, mis kokkuvõttes kajastusid ka töö lõpptulemuses.
Tagasi vaadates kogu uurimuse protsessile tundus kõige raskem siiski töö praktilise osa koostamine. Valdav osa meie lennukaaslastest koostas probleemi uurimiseks küsitluse, mida hakkas just veebruaris ja märtsis kümnete kaupa laekuma iga gümnasisti meilile. Andmed kogutud, tuli hakata neid analüüsima: koostasime tabeleid, diagramme ja kõikvõimalikke huvitavaid graafikuid, mis aitaksid lugejal mõista uurimuse sisu. Ja juhendajad polnud ka selles osas leebemad, vastupidi! Vahel oli vaja ühe lõigu sõnastust parandada kolm või lausa neli korda, kuid kui sellest ikka ei piisanud, siis oli ainsaks abiks „delete“ klahv.
Ãœks kõige ilusamatest hetkedest üheteistkümnendas klassis oli vaieldamatult see hetk, kui ka uurimistöö viimane etapp – kaitsmine – oli seljatatud. Sel hetkel meenusid need öösel arvuti taga veedetud tunnid ning meeletu töö ja vaev, mis sellega kaasas käis. Ãœhtäkki oli nii kerge olla, sest pidev pinge muutus järsku olematuks ja suvevaheaeg käegakatsutavaks! Olime tõesti tublid, ja ma loodan, et abituuriumi lõpus saame viimaks öelda, et see kadalipp on läbitud kogu 130.c klassil!

Laura

11. klassi lõpus käisime reisil Hiiumaal. Üritus algas 3. juunil väljumisega kell 8:00 Georg Otsa tänavalt tšarterbussiga suunal Rohuküla sadam. Seal olles võtsime oma asjad bussilt ja kõndisime parvlaevale Regula, mis viis meid Eesti suuruselt teisele saarele. Hiiumaale jõudes sõitsime otse Sõru sadamasse. Terve senise teekonna ajal saatis meid hall ja vihmane, kuid enam-vähem soe ilm. Õnneks õhtu poole olukord paranes, päike hakkas paistma ja puhkus kadakate vahel mere ääres sai alata. Paljud mängisid koos Toomasega võrkpalli improviseeritud väljakul ning ülejäänud nautisid värsket õhku ja vaikust. Kui juba Hiiumaal olime, siis tutvustasin soovijatele ka oma teisi pereliikmeid – lehmi! Miniekskursioonile laiule sõitsime 11nekesi kastiautoga, kus võtsid meid vastu 37 herefordi veist. Peale kontaktide jagamist ja selfiede tegemist viis meie turnee tagasi Sõru sadamasse, kust läksime parvlaev Estonia päästelaevaga edasi hülgeid vaatama. Muhe pooletunnine loksumine viis meid Raudrahuni, millel ja mille läheduses olid uudishimulikud hülged, kes rõõmsalt meid ka tervitama tulid. Peale meresõitu oli vaba aeg hea seltskonna ja grilliga.

Järgneval hommikul, neljandal juunil, suundusime huvisõidule nimega  „Tour d’ Hiiumaa“. Selle käigus külastasime Kõpu tuletorni,  mis on Läänemere ja Baltimaade vanim ning väidetavalt maailmas vanuselt teine tuletorn, mille tipus on tuli pidevalt põlenud. Peale seda sõitsime bussiga mööda kruusateid Hiiumaa keskpunkti, kus sõime RMK puhkemaja grillkatuse all lõunat. Kui kõhud täis, sõitsime edasi Kärdla suunal, enne mida külastasime Ristimäge, kus kõik valmistasid ja jätsid sinna kohustuslikud ristid. Peale seda sõitsime saare ainukesse linna, kus veetsime viimased tunnid paradiisisaarel. Kui ring sai Hiiumaale tehtud,  võtsime suuna Heltermaa sadamale, kus pidime ütlema head aega meie muhedale bussijuhile ja nägemist Hiiumaale. Tallinna Reaalkooli ette jõudsime kella poole üheksast ja kõik jõudsid loodetavasti koju enne Aktuaalse kaamera algust.

-Kaarel