Kontaktinfo

Aadress: Estonia pst. 6 Tallinn 10148
Valvelaud: 699 2023
Sekretär: 699 2026
I ja II kl: 699 2027 (väike maja)
III ja IV kl: 614 0074 (Pärnu mnt maja)
V - XII klass: 699 2025
E-post: real@real.edu.ee


Kirikuõpetaja kõne Trüki

VELLO SILLAM (13.08.1926-19.10.2009)

Leinajad: abikaasa ja tütar perega, vend, sugulased-sõbrad-tuttavad

Kirikuõpetaja Arne Hiobi kõne matustel

Vello sündis reedel, 13.augustil 1926. aastal Tallinnas kolmest vennast keskmise lapsena. Elu ei hellitanud teda juba lapsepõlves. Vanemad surid ning neljandast eluaastast peale kasvas ta Aaspere lastekodus. Seal lõpetas ta Võipere kooli ja edasine haridustee tõi ta Tallinna Reaalkooli. Selle kooli lõputunnistus oli Vello silmis juba siis ja ka hiljem väga suure väärtusega. Ta ei väsinud kiitmast reaalkooli tolleaegset direktorit, kes temasse uskus ja temasugusele lastekodust tulnud, suhteliselt madala haridustasemega maapoisile elu võimaluse andis. Haridustee jätkus TPI , majanduses, mis küll olude sunnil kahjuks lõpetamata jäi.

Vello ellu on kuulunud nii aeg Saksa sõjaväes kui ka vangilaagris veedetud nädalad... Tema tööks, hiljem ka tõeliseks kireks, sai fotograafia. Et ennast ära elatada hakkas ta alustuseks käima pulmades pildistamas.

1951. aastal, 25-aastasena, abiellus Vello oma kalli Õiega, nad laulatati Kuusalu kirikus, kellega elu ta 58-ks aastaks kokku liitis. Kuldpulma lauas ütles Vello, et olgu, mis on, aga OMA Õiet ei vahetaks ta küll mitte kellegi vastu... Kooselu algas üürikorteris, seejärel ehitati Nõmmele kena maja. Sellest abielust sündisid tütred ja poeg.

Oma majja rajati ka fotolabor. Tehti väga palju tööd. Mitmekümne aasta vältel olid enamuste Tallinna koolide klassipildid ja lõpupildid Vello tehtud. Ta on töötanud mitmes fototöökojas (ja seda ikka koos kaasaga), aga tema elutöö oli kahtlemata oma fotolabori „Alfa" rajamine. Sellest sai esimene erafirma Eestis. Omas ajas oli see väga tuntud ja inimeste poolt armastatud. See oli meeletu töö, mis selle firma sisseseadmise ja pideva täiustamisega kaasnes. Aga Vello ei osanud teha midagi poolikult: ikka ainult põhjalikult ja väga hästi. Ja reeglina õnnestusid kõik tema ettevõtmised. Vello oli lahtiste kätega, tark ja töökas mees. Oma tegemistes oli ta alati mitu sammu ajast ees.

Vello on saanud ENSV võimudelt mitmel korral karistada ega seda ei nähtud, millist töö tuli teha. Nähti vaid seda, kui maja sai valmis või kui uuem auto muretseti... Sellist elu ei olnud ju Nõukogude inimesele ette nähtud...

Vello hoidis väga oma peret ja püüdis neile alati võimalikult hea elu kindlustada. Ta tahtis, et tema perel oleks igapäevaselt olemas kõik see, millest ta ise lapsepõlves ilma pidi olema.

Vello maja uksed on alati sõpradele, tuttavatele avatud olnud. Ta armastas väga suhtlemist ja koduseid pidusid. Ta on andnud peavarju sugulastele, kellel kusagil elada ei olnud. Ta oli NII SUURE südamega , et seda ei saa sõnadesse panna... Neid inimesi, keda ta elus on aidanud on kindlasti mitukümmend korda rohkem, kui neid kellelt ta ise abi on saanud.

Ta oli väga tugeva õiglustundega, suure tahtejõuga, tohutult positiivse ellusuhtumisega, väga laia silmaringiga ja mõnusa huumorimeelega inimene, kes lohutas omakseid ka intensiivravi palatis...
Pensionipõlve ei osanud ta pidada, vaid rajas väikese perehotelli, mis ka talle pideva tegevuse kindlustas. Lisaks ostis ta Aaspere mõisa, mida ta oma lapsepõlvekoduks pidas ja mille lagunemist ta taluda ei suutnud. See töö seal oli raske ja laastas tugevalt Vello tervist. Veel hullem oli näha, kuidas suure vaevaga taastatu taas ära lõhuti...

Vello elas väga kiiret elu ja põles heleda leegiga. Ta on nagu särav täht, kes vaatamata sellele, et teda siin enam ei ole, ikka särama jääb. Ta elas ilusa, väga sündmusterohke, pika elu.

Kirjas on, et 80 eluaastat antakse ainult väga tugevatele. Vello elas 83me aastaseks ja tegelikult peaksime me olema väga tänulikud, et ta nii kaua meiega oli. Ikkagi tundub selline ootamatu surm väga valus...

Südamestimulaator oli tal juba varem, toimis hästi. Pühapäeval käis Vello valimas, pärast kurtis väsimust, hommikul kurtis, et tal on paha, jõi vett, ühel hetkel kukkus ja kohe suri. Ilmselt insult (kuu aja eest oli väike hoiatus).

Suguvõsa kaudu oli Vello seotud Jaani kogudusega. Lapsed ristitud, ise kiriklikult laulatatud. Tütar leeritatud, laulatatud ja lapsed ristitud. Usuasjadest palju ei rääkinud, tundus loomulikuna olla kirikuga seotud.

Ei tunnistanud vanust ega virisemist, peab hakkama saama. Viimasel kevadel, aga küsis äkki, et kas nüüd varsti tuleb ära hakata minema, ehki kõik on korras ja saavutatud - seega mõtles...
Vello lahkus meie seast jäädavalt 19. oktoobril kell 5 hommikul. Terve selle päeva sadas vihma: taevas nuttis...

Tallinna Reaalkool, mida Vello toetas omanimelise rahalise fondiga on kinkinud meie kirikule Vello Sillam´i nimelise orelivile, mis heliseb siin praegu ja ka edaspidi helisema jääb.

Vellot jäävad leinas mälestama abikaasa, tütar perega, vend, sugulased, sõbrad ja tuttavad.

  Best Deal LevitraViagra Uk Buy