Vahel vaatan kannatamatult seinakella ning üks sekundki tundub kestvat igaviku. Teinekord lendab aga terve kuu minust mööda justkui silmapilk. On palju teooriaid sõnastamaks aja relatiivsust, määratlematust, hoomamatust – enamasti peavad nad paika, samas oleneb kõik inimesest endast. Üksisilmi midagi oodates venib aeg nagu tänaval talla alla jäänud näts, samas kõige ilusamad ja nauditavamad hetked kipuvad veena sõrmede vahelt igavikku voolama. Aga kui eladagi ainult praeguses hetkes? Kui püüda võimalikult vähe nn „paremat tulevikku“ oodata ja mõelda vaid sellele, mida saab praegusest hetkest, tänasest päevast maksimaalselt välja pigistada, milliste eesmärkide poole püüelda ja milliseid kogemusi ammutada – kas see ei paisutaks ajaühikuid nagu ahjus küpsevaid vastlakukleid?
Loomulikult on võimatu igat hetke nautida ning mõnel perioodil on tervislikum lasta ajal endast mööda kulgeda, kuid armas lugeja, õpilane, õpetaja, vilistlane, laspevanem – naudi oma elu! Naudi seda teekonda; seda käänakut, kuhu sa praeguseks jõudnud oled ja ära jää sinna logelema – tee midagi spontaanset, midagi enneolematut ja tõesta kõigile, ka iseendale, et sa suudad seda.
Kertu

Sisukord
lk 2 Peatoimetaja veerg, presidendi veerg, uudised
lk 3 Vabalava, Veljo Tormise järelhüüe
lk 4 Reaali vaimust
lk 5 Sõpruskool
lk 6-7 Intervjuud
lk 8-9 Omad tegijad
lk 10 Retsept
lk 10-12 Singapuri reisikiri
lk 13 Loomenurk, karikatuur
lk 14-15 Väike maja
lk 16 Ütlused
Loe ajalehte!