Autor: Kristjan Kalam
Number 3 (71)
Detsember 2007

Ammu (no nii umbes 2 mln aastat tagasi) arenes välja esimene homo. Mõistagi siis esimene inimene – homo habilis. Talle oli suhteliselt ükskõik, millal missugune loodusvara otsa lõpeb, kuidas teda mõjutab globaalne soojenemine ja muud pakilised küsimused. Ta käitus nii kuis tahtis, enamasti vastavalt oma vajadusele, näljaga otsis toitu, külmaga midagi soojendavat. Aeg läheb edasi ja instinktiivne käitumine saab üha tsiviliseerituma vormi. Enam ei ole nii, et muudkui aga minnakse peole, endal hambad pesemata, jalad räpased ja loomanahad seljas. Ei, meil on nüüd kultuur.

Mida rohkem meid siia planeedile koguneb, seda rohkem peame me teistega arvestama. Oleme juba nii targad, et arvestame isegi oma kaugete järeltulijatega. Habilisel oli küll savi, et tema järeltulijad kasvatavad vuntsid/habeme ette ja hakkavad inimesi tapma, tema seepärast veel oma kama ei share’inud. Aga meie peame jagama, sest meid on nii palju, et muidu osad jääksid ilma. Ja jäävadki niikuinii. Meie paljusus on põhjustanud selle, et kõik tahavad teistele meeldida. Eks ikka seepärast, et teiste kamast osa saada. Ja meeldimise jaoks oleme välja mõelnud hulga masinlikke kombeid, mille tundjad on meeldivad ja mittetundjad ei ole. Seega, mida rohkem on inimesi, seda masinlikumaks nad keskmiselt muutuvad – nii kaua, kuni kõiksus on üks suur linn, inimesed on üks suur hallus ja kõik on jõle kombekad, et mitte kaaskodanike meelepaha alla sattuda. Või siis läheb paremini ja tsivilisatsioon variseb lihtsalt kokku, et ehk võib-olla kunagi jälle kerkida.
Kõik allakäiku toetavad protsessid algavad ja käivad. Mitte ainult üldiselt väiksest planeedijuntsust viimase pigistamine, vaid ka iga inimese tasandil liigutakse järjekindlalt emotsioonitu egoismi suunas. Emotsioonid kaovad kommete taha, nt. nutta ma ei tohi, sest mehed ei nuta, hambad laiali naerda ei tohi, sest see on lapsik jne.

Ja mis kõige hullem: (ei, mitte see, et ma alustan iga lauset sidesõnaga) kõige hullem on see, et me ei kuula enam teineteist. Dialoogid on muutunud monoloogideks, kus kaks inimest näivad rääkivat, kuid tegelikult rääkija lihtsalt vatrab millestki pealiskaudsest ja „kuulaja“ vahib tühjusesse ja ootab oma korda, et saaks tobedusi suust välja ajada. Kui keegi midagi räägib, siis ole inimene – kuula. Tehnika areng viib meid varsti selleni, et kodust ei pea enam lahkuma – juba praegu tuuakse meile ju soovi korral suur osa soovitut koju kätte, töötada saab kodust, arvuti juurest lahkumata. Inimesed ei oskagi enam teineteisega suhelda. Küllap saab varsti kõik vajadused kätte tablettide abil: söögi-joogi ja kõigi meelte vajaduste rahuldamiseks leiutatakse tabletid. Kogu Maslowi püramiid saab täidetud ja me oleme lihtsalt kütusel töötavad robotid, kelle ülesandeks on teha mitte midagi, sest segaduses aju ei saa aru, et tal millestki puudus oleks. Kui keegi lõi kõiksuse ja on tõepoolest Kõiksuse Looja, siis evolutsioon on tal kahtlemata päris hea idee olnud, aga inimesega pani ta kuskil puusse.