Autor: Uku Talmar
Number 3 (71)
Detsember 2007

Kujutage hetkeks ette, et kõik, mida teile koolis siiani õpetatud on, on vale. Et iga kord, kui õpetaja teie ette astub, hakkab ta vestma üht suurt laia muinasjuttu ning ainuke tõik, mis eristab seda muinasjuttu igast teisest, on asjaolu, et mingil veidral põhjusel me kõik usume seda..

Just täpselt selliseid mõtteid tekitas elamus, mille osaks saime mina ning minu kaks klassiõde olles viinud läib ühe üpriski põneva kunstiajaloo tunni. Oma esitluse teemaks olime valinud performance’i ja happening’i ning me leidsime, et sellisest teemast lihtsalt ei tohi rääkida kuivalt powerpointi slaide vahetades ja valitud teoseid ning noppeid ajaloost presenteerides, vaid et tuleb midagi veidi ebatavalist välja mõelda. Ei läinud kaua, kuni oligi valminud plaan. Plaan, mille tagajärgi meist keegi algul aimata ei osanud.

Kõik kulges veatult. Kohustuslikud slaidid said õigeks ajaks valmis ning kõik eeldused põneva esit(l)use jaoks olid olemas . Me alustasime tundi neobakaismi teemaga, mille käigus oli minu ülesanne otsida üks fakt ning tulihingeliselt selle paikapidavusele vastu vaielda, minnes isegi niivõrd kaugele, et lahkuda klassiruumist ning naasta, väites et olin wikipediast leidnud andmeid, mis senise esitluse tõelisuse kahtluse alla seavad. Kõik töötas: videod ja slaidid vahetusid täpselt, esitus oli viimase peal ja klass elas kaasa. Tunni lõpus tänas õpetaja meid ilusa happening’i eest. 5+
Aga milles seisnes siis selle asja konks?

Nimelt pole neobakaismi üldsegi olemas. Mistõttu mõjusidki erinevate õpilaste küsimused stiilis “Kas neobakaism töösse ka tuleb?” või “Mis küsimused neobakaismi kohta töösse tulla võivad?” ning fakt, et paljudel õpilastel on siiamaani ette näidata igati korralik konspekt pealkirjaga “neobakaism” eriti hämmastavaina. Mida see aga kõik tähendama peaks?

Kui kaks klassi ees kõnelevat noort neiut võivad vähemalt 20 inimest (kui mitte peaaegu terve klassitäie inimesi) uskuma panna, et eksisteerib kitsastes ringkondades laialdaselt tuntud kunstivool, mille kuulsamate tööde hulku kuulub muuseas näiteks “Mona Lisa with lasers” ning mille üks kuulsamaid esindajaid on George Lucase vend Fred Lucas, kes suri oma kunsti nimel suunates endale silma võimsa laseri, siis mida kõike võib meid panna uskuma veel üks õpetaja? Rääkimata veel õpikutest, internetist või meediast.

Ja kuigi eelpool kirjeldatud kunstivool ei olnud küll esitatud niivõrd absurdsel kujul, kui siin artiklis, vaid tegelikult oli üpriski oskuslikult kirjeldatud antud voolu tagamaid ja tekkimislugu(fiktiivset muidugi) ning teda isegi erinevate lasereid sisaldavate videote abil illustreeritud, tekitas juhtunu siiski väga tugevat hämmingut ning isegi kerget hirmu. Muidugi ei tasu uskuda kõike, mida tänapäeval linna peal või meedias räägitakse, see on enamike inimeste jaoks loogiline, kuid mida üldse võib uskuda? Kas ei või mitte paljud muudki voolud olla samasugused naljad? Kas ajalugu võib olla pelgalt muinasjutt? Mida kuradit me üldse tegelikult teame? Ja miks me kõike seda usume?

Esimene põhjus oleks muidugi sinisilmne eeldus, et kogu info, mis meile antakse, ongi tõelisuse peegeldus. See on üks inimloomuse lugematutest lihtsustustest, mis teevad elamise kergemaks ja lihtsamaks, sest nii peab ju vähem mõtlema.

Inimene on tegelikult palju kergeusklikum ja naiivsem olend, kui ta seda endale tunnistada julgeb. Võtame näiteks situatsiooni, milles mingil põhjusel on inimteadvus sattunud silmitsi olukorraga, mida ta endale loogiliselt seletada ei suuda. Mis juhtub? Tavaliselt ei seata mitte enda senist arusaama reaalsusest kahtluse alla, vaid painutatakse tõelisust(tihti üpris tugevasti tegelikult juhtunut moonutades) nii, et ta sobiks inimese peas oleva “reaalsusega”. Järjekordne lihtsustus, sest kergem on endale natuke valetada (kuigi tihti teadmatult või alateadlikult), kui hakata tükikest oma maailmast ümber kujundama. Samamoodi antud juhul, mil inimesed ei vaevunud esitama küsimust, et kas kõik, mida meile klassiruumis räägitakse, on tõsi ning seetõttu neile ettesöödetud teooriat kahtluse alla seadma, vaid laiendasid selle abil enda arusaama kunstiajaloost veel ühe vooluga, mille nimeks siis neobakaism.