130c

1. septembril algas meie jaoks põhikooli viimane kooliaasta. Aktus toimus kell 10 ning peale seda oli klassijuhataja tund.

9. aprillil toimus Paide Ühisgümnaasiumis Nuputa viktoriini lõppvoor. Tallinna Reaalkooli 7. klasside võistkonna koosseisu kuulus ka Andre. Saavutati igati tubli II koht. Täpsemaid tulemusi näed aadressilt http://www.ttkool.ut.ee/nuputa/.
Õnnitleme!

17. veebruaril toimunud bussireis Kuutsemäele tõestas järjekordselt, et bussis on üpriski vahva…

Eks ole nii, et alati leidub bussis mingi hulk inimesi, kes on täiesti omas maailmas. Seda siis tänu iPodile ja muudele õunaembleemiga tehnikasajandi leiutistele. Samuti leidub ka neid, kes läbi häguste bussiakende unistades ja tihtipeale ka uneledes lummatult kaunist ümbrust jälgivad. Eestimaa ongi ilus, eriti on seda ilu näha läbi peaaegu et läbinähtamatute bussiakende ehk uni on paratamatu, mis teha. Ometi oli kaasa taritud ka õppimist. Siiski Reaalkool.

Veel üks seltskondlik aegumatu ajaviide on kindlasti kaardimäng. Mitte ainult bussireiside, vaid üleüldse reiside ja taoliste kokkutulekute kuldreegel on, et suurema seltskonnaga minnes (nii on tõenäosus suurem) on alati kellelgi pakk kaarte varuks.

Kõigi nende tegevuste keskel on tunda elevust, mis küll üldiselt välja ei paista, ent olemas ta on. Elevus sattumaks uude kohta, kus varem käidud pole. Leidub ka neid, kes on käinud, kuid seltskond on uus ja seiklushimu ilmutab end siiski.

Jõudnud pärale, imestasime, et mille eest me küll need kolmsada krooni maksnud oleme, nähes viie-kuueaastaseid küllaltki pisikestel täispuhutud kelkudel küllaltki pisikesel mäenõlval, tõsi ta on, küllaltki pisikest liugu laskmas. Kuid eks ta nii ole, et mida suurem mass, seda suurem liug. Eriti suur mass – eriti suur liug! Ãœle kümneliikmelise inimkuhjana alla lastes oli meil lõbu laialt. Mis sest, et lennati nägudega vastu maad ning sõideti üksteise jalgadel ja kätel – see käib kõigest asja juurde. Et kõik ikka ilusti ära mahuks, istuti üksteisele sülle ja selga, vahel sellele, kuhu istuda, kogunisti tähelepanu ei pööratud ja paigutati endid ebaloomulikes asendites inimkuhila keskmesse ja all ta oligi! Nii kümneid kordi järjest, kusjuures alguses ei saadud vedama, pärast enam pidama. Ideed läksid aina hullemaks ja julgus kasvas, mistõttu ühel tütarlapsel nüüd käsi kipsis on, kuid pole hullu – ikka juhtub. Oleks nagu kusagilt kuulnud, et noorel inimesel paranevad luud kähku.

Peale pöörase kelgutamise said soovijad ka suusatada ja lumelauatada. Nendegi tegevuste tagajärjel ei mindud enam päris samas seisus kui tuldi, kuid peamine oli see, et me olime koos ja nautisime seda päikesepaistelist talvepäeva, nautisime ülemeelikut seltskonda ja vastlakukleid kuuma mustikakisselliga veel lisakski!

19. jaanuaril toimus matemaatikaolümpiaadi koolivoor. Osavõtjaid oli 292. 7. klasside arvestuses saavutas III koha Andre Sinisalu, 8. koha Triin Siim, 9. koha Kerstin Äkke ning 10. kohta jagasid Lauri Otsmaa, Anton Žatkin ja Hedvig Rass. Üldse oli 7. klassides osalejaid 61. Tulemuste põhjal kutsuti piirkonnavooru võistlema Andre Sinisalu, Triin Siim, Kerstin Äkke, Lauri Otsmaa, Hedvig Rass ja Kärt Poots. Olete tublid!

13. jaanuaril toimus 7.-12. klasside emakeeleolümpiaadi koolivoor. Selleaastase olümpiaadi teema on “Meedia keel”. Meie klassi parimana saavutas Kärt Poots 5. koha. Tubli!

Lauri, Hendrik, Kaspar, Markus

Tammed pole targad meil,
pigem ilu näos on neil.
Vahel ego neil on suur,
peas neil puhub tugev tuul.

Ãœks neist tark, teine pikk,
kumbki neist ei ole titt.
Suured pullimehed nad,
nende naljast kõlab maa.

Ãœks neist Vana, teine noorem,
kuigi sugugi ta pole toorem.
Ühel väga suur on ramm,
teisel aga selge RAM.

Ãœhendab neid muusika,
suuri tegusid nad teevad ka.
Päikse ees neil pole pilvi,
naudivad nad pääsusilmi.

Sõbrad on nii lahedad,
vahel on ka mahedad,
mõnikord ka kadedad,
peast täitsa lagedad.

Joann, Andre, Henri, Klemet

Visa Hing 2 – terroristid sulgevad lennujaama ja kontrollivad lennujaama peaarvutit. Tuhanded inimesed on lennukites, mis tiirlevad lennujaama ümber. Inimesed on lennukites lõksus ,oodates ,et lennukil kütus otsa saab ning see alla lõpuks kukub.

John McClane New Yorgi politseinik on Washingtoni Dullesi lennujaamas, oodates oma naise lennukit, mis peaks seal maanduma. Käes on jõululaupäev ja jälle on McClane valel ajal vales kohas. Kurjategijad ’kaaperdavad’ lennujaama, et saaksid Ameerikasse tuua narkoparuni. Kui nad oleksid teadnud, et ühel nendest lennukitest on ka John McClane naine oleksid nad valinud mõne teise päeva.

See film oli väga huvitav, ning juba alguses on teada, et pinge hakkab kasvama iga minutiga. Kui sõjaväe eriüksus tuleb appi, selgub, et nendel on kaval plaan. Nad on terroristidega mestis. John saab sellest teada ning muretseb endale helikopteri, et neile järele jõuda. Lennuki kohal olles hüppab John lennuki tiivale. Ta tõmbab kütusekorgi ära ja hüppab lennuki tiiva pealt maha ning paneb sealt tuleava bensiini joa põlema, mis jõuab lennuki paagini ning lennuk plahvatab. See on väga kütkestav koht, sest ei ole teada, mis juhtub reeturitega, kui need üritavad põgeneda ning John neile järgi läheb.

Plussideks on sellel filmil suured plahvatused ning põnevad hetked, mis paeluvad kohutavalt.

Miinusteks on sellel filmil , aga hetked, mil midagi ei toimunud ehk vahepeal ning alguses oli see film kohutavalt igav.

Miinuseid on sellel filmil raske leida kuna kogu film õnnestus väga.

Üks plussidest on veel see, et filmis on pöördelisi hetkeid näiteks on filmis koht, kus tuleb välja, et appi saadetud erirühm töötab narkoparuni heaks.

http://www.film.ru/img/shots/die_hard_2.jpg

Silver, Mikk, Anton, Mark

Kärt L, Maarja-Ly, Kerstin, Kadri-Ann, Doris Terese

 

Me iseloomustasime oma ägedat klassi.

Anna, Kärt P, Triin, Susan