1. september

Kui ilus ja sündmusterohke suvi imekombel seljataha jäänud oli, tuli koolikott jälle nurgast välja otsida ja sammud kalli koolimaja poole seada. Märkamatult oli kätte jõudnud 1. september – väikeste realistide jaoks täiesti esimene, kuid meie jaoks siiski viimane. Tore oli kogu klassirahvast üle pika aja taaskord näha. Kõigepealt kohtusime klassijuhataja tunnis, kus lisaks vajaliku informatsiooni kuulamisele saime proovida ka proua Karu poolt pakutud maitsvat õunakooki. Edasi suundusime, nagu ikka, staadionile direktori kõnet ja muud põnevat kuulama. Staadionilt lahkusime pudireas tagasi koduklassi, et oma reaalikatest “lastele“ kaardid valmis joonistada/kirjutada. Varsti oligi käes aeg, mil esimesse klassi minevad realistid saabuma hakkasid. Võtsime järjekorda ja igaüks ootas, millal talle väike sõber käevangu antakse. Ootusärevus oli suur, kuid kindlasti ei ole see võrreldav sellega, mida tundsid esimesele koolialgusaktusele tulnud poisid-tüdrukud. Lõpuks saime kõik endale väikesed realistid käekõrvale, siis jalutasime nendega ringi ning tutvustasime koolimaja, kuni oli aeg nad aktuse jaoks rivistada. Aulas said väikesed õpilased omale aabitsa, seejärel suunduti omandama esimesi teadmisi keemiast-füüsikast. Pärast seda pandi reaalikatele ka mustkuldsed mütsid pähe ja edasi mindi juba väiksesse majja istekohti krabama ja klassijuhataja juttu kuulama. Sellega oli meie, abiturientide osa väike-reaalikate kooliteele saatmises lõppenud.

Usun, et meie viimane 1. september Tallinna Reaalkoolis oli kõigile armas ja meeldejääv! 🙂

Lisan ka lingi õp Karu tehtud piltidele: 1. september Reaalkoolis

Lisa kommentaar