Tere!

Kas te olete tähele pannud kui palju talente on meie klassis erinevatel aladel? Täna lisandus veel üks nende sekka. Meie klassi akrobaatidel oli täna esimene treening, kuidas neil läks saate näha siit

30. aprillil toimus järjekordne klassipidu. Kuid antud pidu erines üsna tugevalt eelmistest sarnastest koosviibimistest üsna mitmel asjaolul. Esmalt korraldasid seda Erik, Mihkel A ja Kalder, kes seni pole vähemalt minu teada selliste asjadega tegelenud. Kuid peale selle lubasid nad koheselt, et tegemist ei ole mingi läbuga, vaid tõeliselt toreda üritusega, kus kõik saavad enda “varjatud talente” näidata.

Juba alguses suhtusin ma sellesse üsna skeptiliselt. Miks? Esiteks sõna kultuur seostub mulle kohelselt mitte draamateatri, vaid Madara tänava Kultuuritehasega, kus tehakse seda “tõelist kultuuri”. Jah, see on see sama koht, kus meil rebaste järelpidu oli. Mõistate nüüd?
Teiseks ei lootnud ma järjekordsest klassipeost midagi erilist, eks ta ikka üks järjekordne veiderdis tuleb. Eriti olukorras, kus antud kolm isikut seda korraldavad.

Kuid mida enam reede lähenes, seda enam hakkas mulle tunduma, et nad tõesti loodavad sellest peost midagi asjalikku teha. Ja kui ma tegelikult ei planeerinud sinna minna, siis ühel hetkel oli olukord selline, et peole ma läksin. Kuid seda enda stiili järgi: jalgratta ja seljakotiga, kus sees oli neli liitrit mahla. (2L apelsini- ja 2L viinamarja mahla).

Peole jõudes selgus, et kohale oli tulnud kusagil 15 inimest, kes pidevalt rääkisid ka enda ettekandest, mida nad esitada tahavad. Nüüd jõudis mulle ka tegelikult kohale, et sellel peol on stiili. Ja õhtu edenedes tulidki korraldajad välja programmiga, mis koosnes  väiksematest mängudest, nagu “sa ronisid mulle selga, sa oled surnud!” ning talendivoorust, kus kõik soovijad said esitada oma ettekande.

Esimesena läks lavale Kees, kes esines oma autoteemaliste anekdootidega, mis läksid publikule üsna hästi peale. Peale teda tulid erinevad etteasted, kus esitati omaloomingut  nii flöödi, kitarri, kui ka Peebu vokaali taustal.
Korraldajad panid välja parimale esinejale ning publiku lemmikule ka auhinnad, mis hiljem välja jagati.

Talendivooruga pidu minu jaoks ka lõppes, sest sealt  liikusin ma Vene tänavalt edasi Venekülla, kus pidutses teine osa meie klassist, kes kultuuripeole ei jõudnud.

Nüüd eelnenud peole mõeldes võin julgusega öelda, et kui peaks veel mõni sarnane üritus tulema, siis soovitan seda soojalt. See tõesti oli tore üritus, mis ületas mu skeptilisi ootusi.
Siinkohal tänan juba eelnevalt nimetatud kolme korraldajat ja Mariliisi, kes sisuliselt oli vähemalt sama tegus, kui nö ametlikud tegijad.

Väike mälestus siis sellest, kuidas 12ndikel tunnid otsa said.

21. aprill 2010

“Täna heliseb teile koolikell viimased 12 korda…”
midagi sellist mainis Polma täna 12ndikele aulas, nii umbes 10-20 minutit enne seda kui lõpukell 13 korda lõi, vähemlat minu arvutuste kohaselt  xD

Tänane 12ndike lõpukell pani täitsa mõtlema, et ega ka meil pole enam palju selleni jäänud. Nagu keegi mainis, siis vaid 365 päeva. Või noh, midagi sinna kanti. 1 aasta veel… täna aktust kuulates keerles mul kogu aeg peas mõte “peaaegu… ainult natuke veel… varsti on kõik läbi… varsti on kõik möödas…”

Vahepeal läks silme-eest täitsa kirjuks ja võttis jalad nõrgaks… siis kui me olime 2se ja 3nda korruse vahepeal väiksel kõrvaltrepil tükk aega oodanud, kuni kogu 12ndike rahvariietest kirju vägi kolmandalt korruselt välja treppikotta ja sealt neljandale korrusele oli saanud. Selle ajaga oli pikk saba juba nende tõttu tekkinud, nii et selleks ajaks, kui me neljandale saksakeelde jõudsime, polnud meie rahvuslastest enam ühtegi värvilist triipu näha…

Aga Good Luck! neile eksamitega ja meile veel ühe aastakese välja kannatamisega ning ka oma õige tee leidmisega. Praegu peame meie aga olevikule keskenduma, 11nda klassi ära lõpetama ja eksamid läbima.