Taas näitab kalender septembrikuud ning käes on koolimineku aeg. Meedia on pungil kirjutistest 1. septembri kohta ning uutele koolijütside võib erinevaid soovitusi leida pea igalt poolt. Kuigi meie jaoks on see juba 11nes esimene september, poeb siiski südamesse see veidi eriline koolialguse tunne.

Tegelikult ei olnud täna meie jaoks siiski  päris esimene päev jälle koolis olla. Eile käisime koolis õpikutel järgi ning lisaks oli sünnipäev meie klassijuhatajal – õpetaja Taltsil. Kui õpikud-töövihikud olid kõigil käes, siis kogunesime kokku, et minna koos õnnitlema. Oma klassi ukse taga pidasime maha uhke sünnipäevalaulu ning andsime üle kingituse – tordi ning pildi meist endist. Seejärel saime taaskord istuda juba vägagi tuttavatel koolipinkidel.  Sõime torti ja rääkisime veidi ka sellest, mis meid sel aastal ees ootab.

Täna toimus aktus. On esimene 1. september, kus võis näha lippude heiskamist meie kooli staadionil. Muidu aga nagu ikka – direktori kõne, pum-tÅ¡iga-pum, pudirida, klassijuhatajatund..

Uuest õppeaastast on meie koolis kaks uut õpetajat. Itikate inglise keele õpetaja Ege Viil ja keemiaõpetaja Martin Saar, keda juba üsna paljud vähemalt nimepidi teavad.

Aa, ja kõigile, kes veel ei tea, siis raamatukogus enam arvutis istuda ei saa, pidi olema ainult 6 megaaeglast masinat.

Ei midagi muud kui head uut kooliaastat!

2. juunil kogunesime kõik koos värskete muljetega füüsika eksamilt uuesti kooli juurde kokku. Seadsime ennast mugavasti  bussi sisse ning humoorika reisijuhi poolt tehtud tervituskõne järel algaski meie pikk sõit. Siiski tehti esimene peatus juba Pääskülas, kus meiega liitus Karl. Peatused tehti ka Eesti-Läti piiril ning traditsioonilises peatumiskohas Leedus loomaaed-restoranis, kus sai kõhu täis süüa ning istuvat mõmmikut vaadata. Ülejäänud päev möödus suuremate juhtumisteta, bussis kuulati muusikat, mängiti malet, loeti raamatut või magati terve tee. Terve öö kulus Poola läbimiseks, tavapäraselt pidi ka paar korda ummikutes istuma.

Kirik nr. 2

Reisi teisel päeval tehti algust ekskursiooni kultuurilise poolega. Külastasime kahte kirikut: üks neist oli omapärase sisekujundusega, kus oli munkadel olnud liiga palju vaba aega ning määratul hulgal inimluid. Teine kirik oli nagu üks kirik ikka, suur ja uhke.

Pärastlõunal jõudsime oma sihtpunkti Prahasse. Peale hostelisse sisseseadmist oli ülejäänud õhtu aega linnaga lähemat tutvust sobitada. Mõned proovisid kohalikku kööki, teised eelistasid hosteli vastas olevat McDonalds’it või läheduses asuvat KFC-d.

Neljapäev oli meie reisi kõige tegusam päev. Hommikul saime osa linnaekskursioonist, jalgsi läbisime kõik tähtsamad Praha vaatamisväärsused. Minule jäid kõige enam meelde ajalooline keskväljak ning kaunis Karli sild.

Vaade sillalt sillale

Linna uudistamas

Linnaekskursioon kestis umbes lõunani ning ülejäänud päev oli vaba kavaga. Käidi šoppamas, külastati restorane või veedeti niisama hostelis aega. Hiljem saadi osa Praha ööelust, nii Ida-Euroopa suurimas ööklubis kui ka mujal.

Vaade linnusemüürilt

Järgmisel hommikul oli tarvis asuda tagasiteele. Enne riigist lahkumist külastasime ka ühte keskaegset lossi, milleks ronisime mööda külatänavaid mäe otsa. Enne ekskursiooni algust sai ka natukene hinge tõmmata ning me kasutasime seda aega grupipildi tegemiseks. Kuigi giidi kirjeldused jätsid kohati soovida, oli siiski põnev näha lossi seestpoolt ning sai hea ettekujutuse keskaegsest ülikuelust.

Seal leidiski lõpu meie reisi kultuuriline osa ning ülejäänud reis möödus suuremate vahejuhtumiteta bussis, kus kõigi mõtted olid juba kodus ja suvevaheajas. Usun, et meie klass jäi selle reisiga rahule ning Prahast ja mujalt saadi huvitavaid kogemusi ja häid mälestusi.

15. mail, reedesel päeval käis meie koolis külas Nõo Reaalgümnaasiumi üks kümnes klass, keda me olime eelnevalt nende koolis külastanud.
Õhtu oli väga meeldiv ja lõbus. Nad saabusid poole viie paiku Balti Jaama, kus meie klass nad pidulikult vastu võttis. Seejärel jalutasime me läbi vanalinna kooli, kus nad kõigepealt meie sööklas süüa said ja peale seda tegi Piret Otsa neile põhjaliku ekskursiooni Reaalkooli majas.
Seejärel olime me korraldanud Nõo õpilastele väikese orienteerumise vanalinnas. Moodustati 5 gruppi, kes 2 minutiliste vaheaegadega startisid ja üritasid Tallinna vanalinnas omale õige tee leida.  Igas vahepunktis rääkis üks meie klassi õpilane (ühes ka Piret Otsa) ühe koha või paigaga seotud kuulsa legendi. See oli väga hea moodus, kuidas tutvustada Nõo õpilastele vanalinna. Peale seda liikusime me koos tagasi kooli ning sõime natukene meie õpilaste poolt toodud erinevaid näkse ja kooke.
Järgnevalt jõudis kooli väga tore luuletaja ja Reaalkooli vilistlane Jürgen Rooste. Kuna me olime eelmine kord Nõo koolimajas tegelenud Jürgen Rooste luuletustega, siis me arvasime, et kõige parem oleks Reaalkoolis teda päris elus näha ja kuulata. Jürgen oli väga tore kunstiinimene, barett peas ja muhe nägu ees. Ta rääkis meile oma luulest ja huvitavatest seikadest oma elus, mis hoidsid kõiki kuulajaid teravana.
Kui me olime Jürgeni ära saatnud, jäime ootama tippfüüsik Eero Uustalu tulekut, aga nagu füüsikutele kohane, jõudis ta umbes pool kaksteist. Ta tegi meile ülihuvitavaid ja tõesti ägedaid katseid vedelämmastiku, radioaktiivsete ainete ja kuuma veega. Suurematele huvilistele tegi ta erinevaid katsed umbes kella kolmeni. Ta tundis sellest suurt rahuldustunnet, kui poiss või tüdruk vaatab tema tehtud katset imestunud näoga ja üritab seda lahti seletada – see oli ta näost koguaeg näha. Need, kes ei viitsinud füüsikaga nii kaua tegeleda, võisid samal ajal võimlas korvpalli mängida või aulas süüa ja karaoket laulda. Õhtu lõppes alles kella kolme ja nelja vahel.

Minu arvates oli tegemist väga toreda ja meeldejääva õhtuga, sest igal klassil sellist võimalust ei ole, mille Piret Järvela ja Piret Otsa meile andsid – ööbida koolis ühe teise Reaalgümnaasiumiga. Igaljuhul on tegemist üritusega, mis on lausa hädavajalik, et pääseda koolirutiinist ning tundma õppida uusi inimesi. Vaatamata väiksematele probleemidele, oli kohe kindlasti tegemist õhtuga, mis jääb iga meie klassi õpilase mälestusse. Suur tänu Piretitele, Jürgen Roostele ja Eero Uustalule, kes tegid meie õhtu meeldivaks ja tegevusterohkeks. 🙂

Siin ka mõned pildid õhtu kohta:

http://www.upload.ee/?page=gallery&gid=552

http://picasaweb.google.com/JutaKr/Tallinn#

Neljapäeval (5. märtsil) õnnestus jälle pealinna elust korra kõrvale hüpata. Nimelt me käisime kogu gümnaasiumiga Ugala teatris vaatamas etendust “Kolm õde”.

Kui koolitunnid olid läbi saanud, siis juba õige pea istusime bussis ja sõitsime Viljandi poole. Jõudnud Viljandisse, jäi meil veidi aega, et käia söömas ning tutvuda Viljandiga.  Poole seitsmeks kogunesime teatrisse, et saada piletid ning juba algaski teatrimaraton (3,5 tundi 🙂 ).Etendus ise oli huvitav, kuid minu jaoks natuke liiga masendav. Vaadata, kuidas kõik tegelased olid väsinud, mõjus ka  endale lõpuks väsitavalt ning kurvalt. Tagasi sõites olid kõik vastavalt oma elukohale laiali eri bussides. Meie bussis ehk kesklinnas ja mustamäel elavad inimesed magasid peaaegu kõik, ainult meie neljakesi suutsime terve tee lobiseda.

Hoolimata sellest, et etendus oli väga pikk või, et jõudsime koju alles poole öö pealt meeldis mulle (meile!) teatrireis väga, sest see oli hea vaheldus kuid samas hariv.  Loodan, et kevadeti gümnaasiumiga teatrikülastamise traditsioon püsib!

Homme on Eesti Vabariigi aastapäev ning meie armas Eesti riik tähistab 91-ne esimest vabadusaastat. Sel puhul oli kogu kool pidulikus rüüs ning õpilased elevil eelootavast vabast päevast. Nagu tavapäraselt, toimusid ka sel aastal Vabariigi aastapäeva aktused. Meie jaoks siis seitsmenda tunni ajal. Aktusel esinesid oma kõnega direktor Gunnar Polma ning külalisena  Indrek Tarand. Pärast kõnesid autasustati tublimaid õpilasi, kes on hästi esinenud erinevatel olümpiaadidel,  spordivõistlustel ning hoidnud kõrgel Reaalkooli laulukoori taset. Meie klassi nimesid oli kuulda eriti rohkelt, seega palju õnne kõigile!

Lisaks üleriigilisele tähtsale päevale oli tänane päev väga tähtis ka meie koolile. Nimelt sai täna alguse Reaalkooli uus traditsioon – lipu heiskamine. Nii algaski tänane hommik kooli kõrval direktori väikese kõnega ning peale seda võisid lipud üles tõusta. Eesti lipp, Tallinna lipp ning meie oma – Tallinna Reaalkooli lipp heisati lipuvardasse Eesti hümni saatel. Palju õnne meie koolile ning palju õnne kõigile Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul!

PS! Kuna homme on ka vastlapäev, siis nautige vastlakukleid (mida sai ka täna sööklast 🙂 ) ning loodetatavasti saab mõni ka vastlaliu tehtud

Täna toimus Tallinna Reaalkooli suusapäev. Nõmme spordikeskuses suusatasid 1,5 kilomeetrit kõik suured ja väikesed, nii esmakordsed suusatajad kui ka spordiässad. Ilm oli ilus, kuigi natuke jahedavõitu, ning suusarada oli mõnus. Lõpetajatele pakuti sooja suppi.

Suusatamises võisteldi täna ka Tšehhimaal Liberecis. Tihedas lumesajus läbiti meie tänasest distantsist 10 korda pikem vahemaa ehk 15 kilomeetrit. Kõige kaunimat klassikalist sammu näitas jällegi kord Andrus Veerpalu. Suusakuninga võidul oli oma osa ka Jaak Mael, kes ise saavutas 5. koha ning läbis suure osa distantsist koos Veerpaluga. Neile oli kohapeal kaasa elamas palju eestlasi ning ülejäänud rahvas hoidis pöialt kodumaal.

Olgu meie suusatajate saavutused meile innustuseks, et nautida talverõõme kuniks neid veel on.

Kahekordne olümpia- ja maailmameister Andrus Veerpalu

Käisime klassiga 12. veebruaril (ehk siis täna) vaatamas EMTA Lavakunstikooli XXIV lennu bakalaureuselavastust “Kõige tähtsam” Etendus kestis 2h ja 40 min.

Tundus, et lavastus meeldis kõigile. Mulle samuti.

Lühidalt võiks ju kogu etenduse kokku võtta sõnaga palagan. Aga minu arust oli sellel palaganil ka sisu.

Algas kogu lugu kaardimoori juures(kes tegelikult oli vaid petis). Erinevad inimesed küsisid abi nii enda kui ka teiste hingeprobleemidele.

Tegevus arenes edasi teatris, kus oli parasjagu toimumas peaproov esietenduvale lavastusele. Too ettevõtmine oli aga kergelt öeldes määratud läbikukkumisele. Lavastaja oli ülimalt ärritunud ning näitlejatel oli toogade asemel seljas kilekotid.

Teatrisse tuli Dr. Fregoli, kes pakkus näitlejatele osaleda ühes tõelises etenduses – elus. Muidugi olid mõned neist kohe nõus. Sisse võtsid oma rollid flirtiv teenijanna, arst ning esimene armastaja. Ãœsna ruttu väljus olukord kontrolli alt. Tegevusliinid ja inimeste suhted arenesid ettearvamatutesse suundadesse.

Siit algab minu subjektiivne hinnang. Algul ei saanud arugi, mis komejant see teatrilaval toimub. Kui aga süvenesin sain aru, et kogu loo taga oli tegelikult peene satiir. Inimesed elavad oma igapäeast elu näideldes, olles mingisuguses kindlas rollis, pettes sellega teisi, kuid kõige enam iseennast. Kogu kombelise eluviisi õpetus on rajatud inimese pidevale piiramisele erinevate reeglitega. Kui mõni inimene oma rollist nö välja tahab tulla, siis teised seda ei aktsepteeri. Selle asemel püütakse matta kõik tõelised probleemid ja rõõmud olmeprobleemide prahi alla. Mõni inimene ei pea sellele vastu ning võib sooritada enesetapu. Enesetapu teemat oli näidendis mainitud väga teravalt.

Kuigi teemad olid tegelikult tõsised, sai naerda tegelikult väga-väga palju. Oli leitud palju huvitavaid lahendusi. Oli näha, et noortel näitlejahakatistel mõtteid-ideid jätkub. Samuti oli tugev näitlejatöö. Lavaka XXIV lennu lõpetajatest võivad saada…ei saavad kindlasti…väga head näitlejad.

Igaüks, kes meist teatris käis leidis kindlasti midagi. Olgem siis iseendad…noh ja siis veel…noh jah…käigem ikka teatris 🙂

Tegelikult nüüd minu tegelik kavatsus – palun teie arvamusi!!!

Aitäh! 🙂

9. – 12. veebruarini toimub Tallinna Reaalkoolis traditsiooniline stiilinädal. Igal stiilinädala päeval (esmaspäevast neljapäevani) saab parima kostüümiga õpilane väikese auhinna.

Teemad päevade kaupa:

• esmaspäev “Nerdy”
• teisipäev “80’s disco”
• kolmapäev “Superheroes”
• neljapäev “Future 3000”

Reedel on sõbrapäeva teema, mille korraldab põhikool. 

Nojah, kuna meil siin väga ei suju see tegevus, siis mõtlesin, et kuna olen kaks päeva kodus, siis edendaks klassi ajaloo kirja panemist, vähemalt midagigi asjalikku. Siit ta tuleb:

Neljapäeval, 4. veebruaril, sõitsime klassiga Nõo reaalkallakuga keskkooli külastama. Mingil põhjusel valiti just meie klass projektis “Füüsika ja lüürika” osalema. Ilmselt on see seotud sellega, et me oleme nii tublid ja meil on õpetaja Järvelaga head suhted. Aa, hind oli 225 krooni.

Sõidupäeval ronisime kell 8 bussi, milles valitsesid mõnele ebameeldivad aroomid (aga sellega harjus õnneks ruttu ära). Bussisõidul leidis igaüks sobiva tegevuse – magati, jutustati, söödi kilumunavõileiba, mängiti pokkerit, vaadati filmi. Vahepeal tegime peatuse Statoili maaversioonis, mõni ostis burksigi. Umbes tunnike enne kolme ja poole tunnise sõidu lõppu tuli meile meelde Jürgen Rooste luuletuse esitlust ette valmistada. Läbi kisa ja kära saime klassi peale ühe esitluse valmis, kuigi noh… reaalselt oli vaja klassi peale kuut. Vabandame end välja sellega, et saime alles eelmisel päeval ülesandest aimu.

Lõpuks olime kohal, kõrget GOBusi bussi tervitasid katust hõõruvad oksad. Panime oma riided vanglat meenutavasse garderoobi ning meid juhatati kirjanduseõpetaja poolt söögisaali (mis on hoolimata kooli vähestest õpilastest umbes sama suur kui Reaalkooli ja Inglise Kolledži omad kokku). Saime piima, kakaod, keedukartuleid, 2 viinerit (ma sain 4), kapsast, sinepit ja banaani. Väga mõnus oli. Seejärel taas bussi, eksisime mõni kord ära, kuid kohale me siiski jõudsime. Tõravere observatooriumisse nimelt.

Serious Sander teleskoobiga

Observatooriumis tervitas meid tore mees, kes algul rääkis tähtede paiknemisest ja vanarahva tähtkujude seosest nendega. Hiljem suundusime suurt teleskoopi vaatama. See oli võimas, kuigi osad juhtmed olid veidi katkised ja üks USB-kontakt peaaegu lahti. Mõni meie klassist lähenes nuppudele nii hoogsalt, et tekitas pisikese jamagi. Kes teab, kas nupule vajutati või ei. Õnneks pääses ta vaid ehmatusega ;D

Happy Oliver Apple II'ga

Masinavärk vaadatud (kahjuks sealt paistvat me nautida ei saanud, valge oli), jutustati ja näidati meile muud taeva ja kosmosega seonduvat. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et seal oli Apple II vikerkaarevärvilise logoga arvuti. Lõpuks näitas tore onu meile aeglasest arvutist (mitte Mac) taevaprogrammi, mis oli küll huvitav, kuid nii mõnegi silmad vajusid kinni.

Rauaruum

Seejärel taas kooli, nägime ühikaelu (tegelikult vast mitte, väga kaheldav, et neil toad sellises korras on pidevalt ning samuti ei usu, et direktori öeldu: “Õpilased õhtul toas õpivad, magavad ja teevad sporti.” on ainus, mida seal tehakse) ning ülejäänud koolimaja (spordivõimaluste osas näiteks tegi kool meie omale ülekaalukalt silmad ette, “Rauaruum” oli üsna võimas, isegi kilesusse pidi kandma). Kohalik kirjanduse õpetaja oli uhke kooli vanuse üle (1686 rajatud), kuid meie kallis huvijuht Piret Otsa ei andnud alla ning rõhutas, et kuigi Reaalkool rajati hiljem, oli ta vähemalt kohe gümnaasium.

Nimemäng

Saalis tervitaski meid Nõo 10A klass, täiesti normaalsed noorukid, heinakõrt suus ega mullaseid pükse polnud kellelgi. Esimese mänguga pidime end eesnime esitähe järgi ritta panema. Siis jagati meid piltide loosi alusel kuude gruppi (igas grupis üks meie ning üks Nõo rühm). Seejärel näitasime enda klassi ja kooli tutvustuseks õpetajate ning meie “äärmiselt (ehk liigagi) tolerantset” jõulupeo filmi. Hassani väljend “meie klassi iseloomustav film” võis võõrustajatele veidi vale mulje jätta, aga see selleks.

Edasi tegime teemantluuletuse (R/r)oostest, sõime kringleid ja komme ning jõime teed. Vahepeal puhusime nõokatega juttu ja põletasime salvrätikuid. Järgmisena oli kavas oma “kodutööde” näitamine, algul J. Rooste ööluuletuse algused ja lõpud (nad tegid isegi laulu), mis olid üsna koomilised, ning seejärel “Ma tahtsin selle luuletusega öelda”-luuletuse esitused. Kuigi Nõol oli vastu panna 6 arvuti abil tehtud esitlust-luuletust, ei olnud ka meie oma paha, eelkõige klassikalisuse tõttu. Nimelt luges üks ette luuletuse ilmekamalt (juhtumisi mina) ja tähtsamad sõnad rõhutas klass monotoonselt üle. Efekt oli hea ning seda suurendas ka klassivendade püramiidi (4-3-2-..) ehitamine enamuse ees.

Lõpuks tegime veel skeemi päeva tegevuste kohta ning esitlesime neid võõrustajaid tänades. Seejärel viisid päevajuhid ürituse lõpuni, meie haarasime komme ja aitasime paar tooli tõsta ning ruttasime kella 18ks bussi peale.

Tagasiteel tukuti, räägiti, pokerdati jne. Olen kindel, et terve klass nõustub, et oli tore päev ning et keegi poleks tahtnud selle asemel koolis olla. Jääme sõprusklassi aprillis-mais pealinna ootama ja loodame, et ehk võtavad nad vaevaks madratsid kaasa võtta ja öösekski jääda. Praegu jäi ehk õpilastevahelisest suhtlusest vajaka.

They see us rollin'

Eriti pikk tuli,

Oliver lõpetab.

20. novembril käisime (eesti keele ja kirjanduse tunni arvelt 🙂 )klassiga Eesti Rahvusraamatukogus. Praktilisuse mõttes jagati meid kaheks, üks grupp läks esiteks ekskursioonile ja teine loengule.

Ekskursiooni käigus sai teada üldist infot raamatukogu kohta ning nägime ära enamuse külastajatele avatud osakondadest. Mulle isiklikult jäi igati sümpaatne mulje, meie Rahvusraamatukogu on moodne ja mahukas, aga samas väga koduse tundega.

Järgnenud loeng toimus arvutiruumis. Meile õpetati kuidas leida koolitööde jaoks infoallikaid, kasutades nii otsingumootoreid ja vabaentsüklopeediaid kui ka Rahvusraamatukogu kodulehekülge (http://www.nlib.ee/ või ka http://www.rahvusraamatukogu.ee/). Loengust sai nii mõndagi kõrva taha pandud, mis tulevikus rakendamist leiaks.

Kui ekskursioon läbi sai, jalutasime tagasi kooli. Vene keelde hilinejatele määrati “maksimaalne press”. 😀 Arvan, et päev meeldis kõigile ning sääraseid külastusi võiks teha teine kordki.