Ăpetaja Luugi palvel kirjutaksin teile natukene meie selleaastasest teatriskĂ€igust Viljandisse. Kirjutama pidin ma eelkĂ”ige seetĂ”ttu, et mul oli kaasas kaamera, millega mul oli plaanis teist kĂ”igist pilte teha. Lisaks sellele, et pilte tuli kokku vaid 14, olid 10 neist liiga tumedad ja ĂŒlejÀÀnud neli udused, mĂ”ttetud. Ărge pahandage, kuid ma ei tahaks neid ĂŒles panna – las ma veel arenen veidike.
6. mĂ€rtsil vĂ”is koolis ringi vaadates nĂ€ha, et mingil pĂ”hjusel on kĂ”ik nĂ€od kurnatud olemisega ja silmad pĂŒsivad vaevu-vaevu lahti. Milles viga seisnes? MĂ”istagi 5. mĂ€rtsil toimunud (ja 6. varahommikul lĂ”ppenud) kĂŒlastuskĂ€igus Viljandisse.
VĂ€ljasĂ”idu algus oli tohutult lĂ”bus. Peale kooli oli kĂ”igil tunnike aega, et nautida erakordselt ilusat ilma ning seejĂ€rel koguneda kella kolmeks G. Otsa tĂ€navale, kust vĂ€ljusid bussid. Ka sĂ”it Viljandisse oli tore – ise istusin bussis suhteliselt taga ning minu ĂŒmber oli lĂ”bus seltskond, sealhulgas ka kaks Ă”petajat – Ă”p Luuk ja Ă”p Reimann. Kokku oli meie klassi esindajaid vist 29 ringis ja tore oli seegi, et terve meie klass oli ĂŒhte bussi paigutatud ja natukene A-klassigi sekka lisatud.
Peale bussist vĂ€ljumist oli meil taaskord vaba aega, mille sisustamine oli enda otsustada. Lisaks sellele, et Viljandi on vĂ”rreldes Tallinnaga mĂ€gine, ilmnes, et Viljandi on vĂ”rreldes Tallinnaga ka lumine.. ja jĂ€ine. Minul isiklikult oli vĂ€ga lĂ”bus vaadata, kuidas kontskingades tĂŒdrukud graatsiliselt (ja vĂ€hemgraatsiliselt) peegelsiledast mĂ€est ĂŒles rĂŒhkisid.
Peale mĂ€gede vallutamist lĂ€ks meie kool laiali. Siirduti Pappa Pizzasse, kohvik “Viljandisse” vĂ”i kuhu iganes veel, kuid kella seitsmeks jĂ”uti tagasi Ugala teatri juurde ning oldi valmis vastu vĂ”tma kĂ”ike eesootavat.
Panite tÀhele, et ma kirjutasin, et algus oli lÔbus? See oli mitte nii vaikne vihje sellele, et lÔpp polnud vÀga tore, vÀhemalt minu meelest. Milles siis probleem?
Etendus “Kolm Ăde”, mis pidi olema meie vĂ€ljasĂ”idu kulminatsioon, kujunes rusuvaks ja igavaks. Kolm ja pool tundi rÀÀgiti, kui raske on elu, kuidas soovid ei tĂ€itu (Moskvasse minek, mĂ”istagi) ja kuidas armastus ja masendus kĂ€ivad kĂ€sikĂ€es. VĂ”ib-olla ma ei saanud teose mĂ”ttele pihta, kuid mul on tunne, et ega keegi otseselt ei saanud. VĂ€hemalt ei nĂ€inud ma ei vaheaegadel ega peale etenduse lĂ”ppu ĂŒhtki rÔÔmujoovastusest sĂ€ravat nĂ€gu, kĂ”ik olid kustunud. Ainus, mis mind tĂ”siselt seejuures hĂ€iris oli tĂ”siasi, et oma rahulolematust nii avalikult ka vĂ€ljendati! Uksest saaliti sisse-vĂ€lja, minu eesistuval poisil oli enamik ajast pea pĂ”lvedele toetatud, Ă”pilased lamasklesid toolidel ja mĂ”istagi ĂŒldlevinud ĆĄĆĄĆĄĆĄĆĄh ja naermine tĂ”sistes kohtades.
TagasisĂ”itki oli ĂŒllatavalt sĂŒndmusterohke – meie bussijuht pandi puhuma ja buss jĂ€i seetĂ”ttu natuke hiljaks. Koju jĂ”uti peamiselt 1-2 vahel ning jĂ€rgmisel hommikul istuski meid Olegi tunnis viis.