100 päeva ball

25. märtsil oli 137. lennu lõpetamiseni jäänud täpselt 89 päeva. Sellel puhul peeti igavesti vinge tantsupidu kõige viisakamates riietes, mis kokku suudeti laenutada, ehk teiste sõnadega toimus Tallinna Reaalkooli traditsiooniline 100 päeva ball. Noordaamide seljas võis näha kõige uhkemaid kleite terve Tallinna peal. Noorhärrad olid Estonia kostüümilaenutuse frakkidest tühjaks teinud, isa peokingad jalga otsinud ning mõni üksik isegi kodus enne valsisamme harjutanud.

Ball algas piduliku sissemarsiga: rivi ees tseremooniameister (mina), järgnesid prints ja printsess ning paažipaarid. Auring tehtud, tantsiti poloneesi. Polonees on poola rahvatantsust välja arenenud ¾ taktimõõdus ballitants, eriti populaarne oli see 18. sajandil. Lõbus fakt: sarnaselt reaalile on ka Poola gümnaasiumites traditsiooniks korraldada ball 100 päeva enne lõpetamist ja seal alustatakse seda balli alati poloneesiga (suure tõenäosusega on see traditsioon jõudnud Poolasse just Reaalist).

Balli avas lühikese kõnega direktor Ene Saar, pärast seda andsid printsile ja printsessile, Klaus Klettenbergile ja Sarah Metsarile, lindid üle 134. paažipaar Kaspar ja Ave. Uhkeid linte sai esipaar näidata avavalssi tantsides. Paar oli nagu kord ja kohus ka mitu nädalat tantsusamme harjutamas käinud ning see tasus end kindlasti ära! Üheksa peotantsu eksperti kümnest kinnitasid, et alla jäid nad ainult Kersti Veskimetsale ja tema abikaasale, aga sedagi õige vähe.

Pärast valssi sai lõpuks teistega muljetada väljas valitsevast ilmast, uhketest peoriietest, õhtustest plaanidest ja paljust muust, samal ajal šampanjaklaase kokku lüües. Mullijooki (alkoholisisaldust testides ainult üks triip) serveerisid meile 11. klassi õpilased, kes olid kogu koolimaja pidulikult ette valmistanud ja ka ülejäänud õhtu kelnerite rollis. Suur aitäh teile! Enne kui tantsimiseks läks, said ka külalised laudades veidike jalga puhata. Tantsumuusikat mängisid meile terve õhtu jooksul Martin Trudnikov ja Meelis Punder. Nagu Reaalis tavaks, siis sammude õppimise asemel oldi eelmisel õhtul pigem füüsika kodutöid lahendatud, nii et tase oli väga varieeruv, kuid peo üldine kvaliteet selle pärast ei kannatanud.

Pärast muusikute esimest setti tuli kindlaks teha meie lennu rüütel ja tema südamedaam. Mõõtu võeti värsside seadmises, ratsutamises ja paljus muus, et välja selgitada kes meie lennust seda auväärset tiitlit võiks kanda. Pärast pingelist turniiri osutus rüütliks Pert Koduvere ja tema südamedaamiks Natali Mutli. Vahepeal tantsiti veel üks pooltund ja pärast seda oli aeg kellaloitsu lausuda. Vaimu kutsuti küll eriti kõval häälel tseremooniameistri (minu) eestlugemisel  kella seest välja meile teadmisi andma, kuid pärast matemaatika proovieksamit tundub, et üllas vaim meid veel ei aidanud. Ehk riigieksami ajaks otsustab ta ümber.

Järgmise ansambli seti ajal oli rahvas juba päris üles köetud ning jahutama mindi end õue, kus üllatusesineja näol tegi meile tulešõud tsirkusestuudio Folie meie enda Pauli eestjuhtimisel. Tagasi aulasse pöördudes ootas meid imeilus tort, mille lõikasid lahti prints ja printsess. 4 tundi oli möödunud sama kiirelt kui puhvetivahetund ning oligi aeg viimaseks simmaniks. Sissejuhatuseks tantsiti üheskoos üks perekonnavalss ja edasi läks pidu juba vabakavas. Ballitantsude sammud olid unustatud ja meeleoluka muusika saatel vihuti tantsu nii, nagu homset ei oleks. (Oli küll.)

– Andreas K.

 

Piltide autor on Luisa Greta Vilo (vil!134)

Kommenteerimine on keelatud.