McDonalds ja Walmart

McDonaldsi brändi kannab enam kui 34 500 restorani üle kogu maailma. Neist veidi vähem kui 28 000 restorani tegutseb frantsiisina ja veidi üle 6500 restorani on kompanii enda halduses. Põhiline osa ettevõtte kasumist tulebki frantsiisitulust ja kinnisvara üürist. Nii võibki väita, et kuigi McDonalds on kuulus burgerite ja friikate poolest, on õigupoolest tegu pigem kinnisvaraarendajaga. 

Ettevõte on läbi ajaloo olnud ka hea dividendimaksja. Esimesed dividendid deklateeriti 1976. aastal ja sellest hetkest alates on ettevõte igal aastal maksnud ühe rohkem dividende. Lisaks on McDonalds pidevalt ostnud tagasi ka oma aktsiaid. Ettevõte oli 2017. aasta septembri lõpus 813 miljonit aktsiat, 10 aastat tagasi oli aktsiate arv 1,268 miljardit ja 20 aastat tagasi 1,454 miljardit.  

Walmart on ilmselt McDonaldsi kõrval teine USA sümbol. Tegemist on maailma suurima jaeketiga. Walmartil on põhimõte, mis alusel võiks öelda, et tegeletakse müümise asemel hoopis rendile andmisega. Põhimõte seisneb nimelt selles, et kuni kolme kuu jooksul saab kõiki kaupu tagastada ka siis, kui kaubal midagi viga ei olnud.     

Ettevõte avas esimese poe aastal 1962 ja 2013. aasta lõpuks oli Walmartil enam kui 10 000 poodi 27-s erinevas riigis. Firma käive on kasvanud sama ajaga 250 000 dollarilt enam kui 443 miljardi dollarini aastas. Ettevõte aktsiad noteeriti börsil 1970. aasta 1. oktoobril ja selle ajaga on aktsia hind meeletult kasvanud. Aktsiat on jagatud niivõrd palju, et üks 1970. aasta aktsia on tänaseks päevaks muutunud 2048-ks aktsiaks. Näiteks oleks 1970. aastal investeeritud 1000 dollarit tänaseks päevaks dividende arvestamata väärt koguni 8,8 miljonit dollarit, mis teeb keskmiseks aastakasvuks 23,5 protsenti. Lisaks on ettevõte investoritele dividendide ja aktsiate tagasiostude kaudu tagastanud enam kui 100 miljardit dollarit. Ettevõte maksis esimest korda kvartaalset dividend 1974. aastal ja on sellest ajast alates igal aastal dividend tõstnud. 2017. aastal maksti dividend kokku 2,04 dollarit, mis tegi 2018. aasta veebruari alguse seisuga aktsia dividenditootluseks 2%.

Kirjutas Rasmus

Walmart firma logo

McDonalds firma logo

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:37

Sirlet huvitav jutt

Viimasel ajal olen tundunud ennast imelikult ja ebatavaliselt. Möödub päev päeva järel, kõik teevad oma toimetusi ja mina justkui kulgen kaasa. Kõik möödub väga kiiresti ja nagu ei olekski aega millessegi süveneda. Mul pole üleliia tugevaid emotsioone, ma lihtsalt olen ja teen. Midagi oleks nagu valesti. Imelik on ka see, et viimasel ajal on mul tunne nagu oleksin kogu päeva olnud poolunes, väga tihti on mul suhteliselt ebareaalne tunne ja kogu see “imelik” tunne häirib mind tohutult.

Hakkasin asja uurima ja leidsin, et leidub häire, mille nimi on depersonalisatsioon või sellele sarnane derealisatsioon. Tegu on depersonalisatsioon-derealisatsiooniga, kui

  •   inimesel on tunne, et ta pidevalt jälgib end kehaväliselt.
  •   inimene tunneb, et tema ĂĽmbrus pole päris ja ta justkui elaks unenäos.
  •   inimene ei tunne seost isikuga, keda ta peeglis näeb.
  •   inimene kogeb emotsionaalset tuimust või tunneb end nagu robot
  •   inimesel on tunne, et mälestustel puudub emotsioon.
  •   inimene teab, et midagi on valesti.

Depersonalisatsioon võib kesta paarist minutist kuni mitmete aastateni.

Väidetavalt on kerge depersonalisatsioon (tuntakse ebareaalsustunnet või ollakse unelaadses emotsionaalses olekus) peale ärevust ning depressiooni kolmas kõige sagedasem psühholoogiline kaebus. Seda esineb umbes koguni 50 protsendil Ameerika täiskasvanutest. Depersonalistatsioon kui häire on siiski suhteliselt harvaesinev. Depersonalisatsioon võib olla teiste häirete üks sümtomitest. Näiteks võib see esineda lapsepõlve trauma, stressi, ärevuse, depressiooni, obsessiiv-kompulsiivse häire, paanikahäirete, migreeni, unehäirete või narkootikumide kasutamise korral. Ekspertide sõnul on aga depersonalisatsiooni täpne põhjustaja teadmata. Oletatakse, et seda võivad mõjutada keskkonnafaktorid ja inimese geneetika.

Tunne, mis sarnaneb depersonalisatsioonile peaks mööduma, kuid kui tegemist on tõepoolest depersonalisatsiooni häirega, tuleks otsida psühholoogilist abi.

Kirjutas Sirle

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:32

Manchester Unitedi 2010ndad-suurklubi allakäik või uue dünastia algus?

Manchester United saavutas oma staatuse maailma parimate jalgpalliklubide seas pärast peaaegu kolme aastakümne pikkust domineerimist Inglismaa kõrgliigas legendaarse peatreeneri Sir Alex Fergussoni käe all ning vähesed oleks ennustanud 2010ndate alguses, et klubi oleks dekaadi lõpuks langenud sinna, kus ta täna on. Fergusson läks pensionipõlve nautima 2013. aastal olles just võitnud Inglismaa kõrgliiga rekordiliselt kahekümnendat korda ning tema ametikoha võttis üle endine Evertoni peatreener David Moyes. Moyes vallandati vähem kui aasta hiljem, olles lõpetanud hooaja ilma karikateta ning jäädes välja Euroopa suurimatest jalgpallivõistlustest-UEFA Meistrite liiga ja UEFA Europa liiga, jäädes seitsmendale kohale Inglismaa kõrgliigas. Talle järgnenud peatreener Louis van Gaal ei toonud klubile suuremat edu, võites ainult Inglismaal teisejärgulise FA karika ning temalegi näidati kaks päeva peale eeltoodud karikafinaali võitu ust. Kolmanda peatreenerina Fergussoni-järgsel ajal töötanud Mourinho tõi küll klubile UEFA Europa liiga karika ja FA liigakilbi, kuid ka neid tiitleid nähti kui lohutusauhindu, mis näitasid kui madalale Unitedi standardid on langenud. Mourinho vallandati pärast kolme aastat peatreeneri rollis, hoolimata tema eelneval hooajal saavutatud teisele kohale Inglismaa kõrgliigas, mis oli parim koht liigatabelis, mida klubi oli suutnud saavutada pärast Fergussoni lahkumist. Mourinhole said saatuslikuks peamiselt plaanitu mängupilt ning tema lagunevad suhted staarmängijatega, kuid Mourinho-aegsed murekohad näitasid suurepäraselt Manchester Unitedi lagunevat plaani väljakul Fergussoni-järgsel ajal üldiselt. Legendaarne endine Manchester Unitedi mängumees Ole Gunnar Solskjaer võttis algselt ajutiselt peatreeneri koha pärast Mourinhot üle ning 19 mängu hiljem, võites 14 nendest, määrati ta kolmeaastase lepinguga püsivalt peatreeneriks. Paratamatult on ka Solskjaeri särav täht kustunud ja kirjutamise hetkel on Manchester United Inglismaa kõrgliiga tabelis üheksandal kohal ning fännid soovivad uuesti peatreeneri vahetust.

Manchester Unitedile on aga saatuslikuks saanud nende edu väljaspool jalgpalliväljakut. Särgimüügid toovad iga aasta tohutult raha sisse ning Unitedi bränd on praegu suurem kui kunagi varem. Praegused klubi omanikud on ka väidetavalt mitteavalikult tõdenud, et neid ei huvita, mis väljakul toimub, seni kuni klubi neile kasumit toob. Selline mõtteviis ei tohiks olla ühegi jalgpalliklubiomaniku peas ning seetõttu, klubi siira fännina, kardan ma et olukord ei pruugi paraneda kuni omanikumuutust ei toimu. Klubi tõenäoliselt jätkuvat ebaõnne saab eeldada ka klubi vigasest struktuurist. Pärast Fergussoni lahkumist lahkus ka tema parema käe mees David Gill, kes vastudas klubisse ostetud mängijate eest. See positsioon on tühjana püsinud sellest ajast saadik ning mängijate ostude eest on sellest ajast saadik vastutanud klubi täitev aseesimees Ed Woodward, kes on silmnähtavalt ebakompetentne selle rolli täitmiseks. Woodward on sama mõtestusega, mis on klubi omanikel Glazeritel-teenida klubiga võimalikult palju raha. Seetõttu ongi ta toonud sisse palju suure imagoga mängijaid, kes ei vii klubi õiges suunas edasi ning lähevad klubile ebavajalikult kalliks maksma. Klubi fännid on eeltoodud punktide tõttu suureski rahulolematud klubi juhtimisega ning juba mitmendat aastat järjest peetakse protestirongkäike ning hoitakse staadionitel üleval silte, mis kutsuvad muutustele.

Manchester United on vaikselt, titesammudega hakkanud astuma õiges suunas. Ole Gunnar Solskjaeri paljude taktikaliste vigade kompnsatsiooniks võiks tuua tema algatatud noormängijate revolutsiooni. Esimest korda üle pika aja ostis Manchester United suve üleminekuaknas Solskjaeri hakatusel mängijaid, kelle peamine ülesanne ei ole klubi brändi suurendada vaid, kes on mõeldud klubi edasi viima. Noored Briti mängijad, kes teavad kuidas Inglismaal mängida ning on võimelised tippjalgpalli palju aastaid mängima, olid Solskjaeri soovitud mängijad ning see on ainuõige viis, kuidas Manchester United saab taas tippu tõusta. Usaldades mängijaid, kelle parim on neil veel ees, mitte ajaraamatusse kirjutatud oli viis kuidas Fergusson 1993 aastal, pärast 26 aasta pikkust ootamist, liiga võitis ning tänu Solskjaerile ei pea Manchester United seekord niikaua ootama, kuna noormängijad on juba taas üle võtmas klubi egoistlikke staarmängijaid ja ma usun, et United võidab taas liiga lähima 10 aasta jooksul.

Fergussoni lahkumisest on klubi haavad veel värsked, kuid Solskjaeri algatatud noormängijate sisseostmine on samm õiges suunas ning ei lähe enam kaua, kuni Manchesteri punane pool näeb oma kahekümne esimest liigatiitlit.

Kirjutas Sten

Esiplaanil Manchester Unitedi  talendikad noortähed Marcus Rashford ja Mason Greenwood pärast PSG elimineerimist 3-1 võiduga UEFA Meistrite liiga kaheksandikfinaalis

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:29

Noorelt rahaliselt vabaks – müüt või reaalne võimalus?

Kui ma hakkasin mõtlema millest kirjutada, mis on see, mida ma saaksin enesest anda, mida oleks huvitav lugeda, mis looks väärtust, midagi, mis poleks lihtsalt väike väärtusetu ülesande täitmise eesmärgil kirjutatud (kopeeritud) tekst, siis kui päris aus olla, ei pidanud ma tegelikult mõtlemagi. Teadsin koheselt millest ma kirjutada tahan, olin otsuse juba enesele teadvustamata teinud. Kõige üldisemalt saab seda, millest otsustasin kirjutada, nimetada filosoofiaks. Kuigi ma teadsin millest ma üldjoontes kirjutada tahan, tekkis mul probleem. Nimelt olen ma viimased 2-3 aastat aktiivselt ja tulemuslikult tegelenud filosoofiaga. Selle töö tulemusena olen jõudnud selleni, et olen kirjutanud pea 100-leheküljelise teose, milles olen käsitlenud eksistentsiaalsed ja moraalsed probleeme, kirjeldanud põhimõtteid, kuidas elada mõtestatult ning sõnastanud uskumused ja reeglid, mida järgides elada jms. 

Olete ehk märganud, et olen üsna rõõmsameelne ja muretu. See pole aga midagi pinnapealset või teeseldut, vaid see tõepoolest ongi nii ning olen selle saavutanud tehtud töö tulemusena. See töö pole küll lõppenud, see ei lõppe kunagi, kuid tulemused on olemas sellele vaatamata. Minu kirjutise puhul on tegemist tervikuga, mis on seotud ning põimitud õpetus ja millest ei saa võtta osa välja nii, et see oleks lõpuni põhjendatud. Probleem seisnebki selles, et selleks, et rääkida selle teose sisust, kas või mingist osast, tuleb toetuda ka paljudele teistele aspektidele, mis omakorda viivad järgmiste seletuskäikudeni jne. Ka see, kuidas ma selle kirjutanud olen ning kuidas olen jõudnud mingitele seisukohtadele, vajaks tohutult põhjalikku selgitust. Kokkuvõttes peaksin oma filosoofia põhjendatud avamiseks kirjutama niivõrd mahukalt, et see poleks absoluutselt kooskõlas antud ülesande ei ajalise ega mahulise piiritlusega. Võiksin küll esitada mõnegi huvitava osa, kuid ilma kontekstita jääks see siiski teatud aspektides põhjendamatuks. Kõigele eeltoodule vaatamata, otsustasin ma siiski millestki huvitavast kirjutada. Valisin selleks teema, mis kõnetaks võimalikult palju lugejaid, millega on kõik igapäevaselt seotud ja mis on minu jaoks tugevalt filosoofiaga seotud teema, milles filosoofiaga tegelemine tõi minu jaoks revolutsiooni – raha. Ütlen ka siinkohal ära, et lõpuni ma oma seisukohti ning motiive antud formaadis seletada ei jõua. 

Olgu sa kes tahes ja kus tahes, raha mõjutab sind! See mõju võib olla otsesem või kaudsem, suurem või väiksem, kuid see on siiski olemas. Raha on miski, millest ajalooliselt kogu ühiskonnas pea igal pool, kodudes, koolides ja meedias, räägitakse liiga vähe, liiga taunivalt. Kõikide inimeste elu keerleb mingil määral ümber raha, kuid sellele vaatamata räägitakse sellest kahetsusväärselt vähe avameelselt. Minu arvates on see vale ning see ei peaks nii olema. Põhjus, miks suurem osa ühiskonnast sõltub rahasse kui tabuteemasse on muidugi lihtne ja ilmselge – inimeste ahnus ja kadedus. Ahnust ja kadedust on inimestest võimatu välja juurida, selleks pole tegelikult ka põhjust. Ahnus, kogu aeg rohkem ja paremini, on inimloomuses väga sügavalt sees. See on evolutsiooniliselt vajalik olnud ning on mingil määral ka tänapäeval. Usun aga, et kui rahast avatumalt rääkida, inimeste teadlikkust ning rahalist olukorda selle läbi parandada, suudavad rohkem inimesi loobuda kadedusest teiste vastu, mis soodustab rahast avatumalt rääkimist jne. 

Usun, et olete kõik mingil määral kuulnud investeerimisest, rahalisest vabadusest, säästmisest ja kõigest muust sellisest. Võib-olla olete te isiklikust huvist tulenevalt ka uurinud mõne sellise teema kohta, vaadanud mõne video, lugenud mõne artikli või raamatu. Ehk olete isegi oma teekonda rahalise vabaduse suunas alustanud või äkki on mõni teie seast lausa rahalise vabaduse varakult saavutanud. Olgu te sellel teekonnal kus tahes, ma soovin teile oma eesmärkideni jõudmiseks edu! 

Mina pole veel rahalise vabaduseni jõudnud, kuid olen kindlalt selle poole teel. Otsustasin teiega jagada osakest minu senisest teekonnast. Ma pole sündinud hõbelusikas suus. Esimesed 5-6 kooliaastat sain oma pisikest taskuraha ja kulutasin selle ka kohe ära kui selle sain, nagu tavaline laps ikka, polnud ma midagi erilist. 12-13aastaselt hakkasin perioodiliselt koguma raha suuremate asjade ostuks. Mõnisada eurot siin ja mõnisada eurot seal. Nii läks see kuni aasta 2018 alguseni. 2018. aasta alguses otsutasin ma alustada teekonda, mille eesmärgiks on saavutada olukord, kus minu jaoks olulised otsused ei sõltu rahast. 

Alustasin nagu ikka, taskurahast säästmisega. Lisaks tegin siin-seal võimalusel väiksemaid tööotsi. Hakkasin aktiivselt lugema ja uurima rahalise vabaduse ja investeerimise kohta. Mõne kuu möödudes õnnestus mul esimest korda elus näha oma pangakontol neljakohalist arvu. Teadsin, et olen võimeline oma suuremat eesmärki saavutama ning lükkasin selle saavutamiseks järgmise käigu sisse. Aga mis minu täpsemaks eesmärgiks ikkagi oli ja miks? Minu jaoks on ääretult oluline elada mõtestatult. Minu jaoks on väga keeruline teha midagi, millel ma ei näe mitte mingit eesmärki. Kogu elu on olnud õhus küsimused, kelleks ma saan, mida ma tulevikus teen, mida ma pean selle saavutamiseks tegema, millise suurema eesmärgi suunas ma püüdlen jne. 2018. aasta algul üheksanda klassi õpilasena olid need küsimused minu jaoks senise elu kõige aktuaalsemal kohal. See teadmatus ja ebakindlus tuleviku osas tekitas aga pingeid. Selle probleemi lahendamiseks otsustasin alustada teekonda rahalise vabaduse suunas. Rahalise vabaduse poole püüeldes on kogu aeg siht silme ees ning selle nimel vaeva nähes tekib üsna kiirelt teadmine, et sa teed oma eluga midagi kasulikku ja jõuad kuhugi. Selline tegevus võtab kõrgkooli eriala ja ameti valikute ees pingeid maha, sest muudab raha vähem oluliseks faktoriks. Tuleb teadmine, et sa ei pea ameti valikul rahaga arvestama ning hakkad ausamalt mõtlema sellele, mida sa tõeliselt oma elus teha tahad. See vähendab pingeid ja suurendab oma tegevuse edukuse tunnet oluliselt. Minul kaasnes sellega ka see, et hakkasin tõeliselt õppima enda jaoks ning õppimine eesmärgiga ülikooli ja seejärel raha teenimiseks tööle minna (ja edasi?) kadus ära ning see tegi õppimise tohutult palju lihtsamaks.

Kes aga arvab, et raha pole elus eriti oluline, siis ma nõustun! Just sel põhjusel tahangi ma teha otsuseid rahast sõltumatult, olla vaba. Vabadus ei peitu mitte uhkes autos, vaid teadmises, et saad seda endale lubada. Me käitume, nagu oleksid mugavus ja luksus elu põhinõuded, samas kui meie tõeliselt õnnelikuks tegemiseks on vaja vaid midagi, millesse me suhtuksime vaimustusega. Raha on elus siiski mõningal määral oluline. Raha ostab vabaduse teha oma unistused teoks ning tegeleda sellega, mida armastad.

Päralejõudmise saladuseks on alustamine ning ka mina alustasin 2018. aastal enda teekonda rahalise vabaduseni. Järgnevalt esitan pealiskaudse ja lihtsustatud ülevaate oma senisest teekonnast. 2018. aasta algul oli mul alla tuhande euro ning ma alustasin säästmist. Kevadel tegin ma oma elu esimese investeeringu. Suvel läksin esimest korda nii-öelda päris tööle ja tegin oma teise investeeringu. Jätkasin tulude suurendamist ja kulude vähendamist. 2019. aasta suvel jätkasin jällegi töötamist, tegin kolmanda suurema investeeringu ning käisin 18. sünnipäeva puhul notaris kinnisasja lepingut allkirjastamas. Sügisel väljastasin ühe ärilaenu ning aasta lõpus on kavas taas suurem investeering kinnisvarasse. Vähem kui kahe aastaga olen jõudnud vähem kui tuhandeeurosest netoväärtusest ja olematust passiivsest sissetulekust, olukorda, kus mulle kuulub Tallinna kesklinnas kinnisvara, olen väljastanud ärilaenu ning iga kuu laekub minu pangaarvele ilus kolmekohaline summa raha, mille teenimiseks pole ma pidanud tööl käima. Oma tegevuskava alusel jõuan ma juba 2022. aastal rahalise vabaduseni ehk minu passiivsed tulud ületavad kõik minu kulud. Maakeeli öelduna ei peaks ma enam kunagi tööl käima ning sissetulek aina kasvab liitintressi arvelt. 

Vähem kui kaks aastat tööd ja tehtu saab lühidalt kokku võtta ühe lõiguga. Tundub lihtne, kas pole? Ja mis seal salata, asi polegi nii keeruline, kui teemaga mitte kursis olevale inimesele võib tunduda. Sa kas usud, et suudad midagi teha, või usud, et ei suuda – mõlemal juhul on sul õigus. Mina olen enese võimekusse rahalise vabaduse saavutamises alati uskunud. Selle jutu eesmärk pole uhkustada enda saavutustega, vaid jagada enda kogemusi sel väheräägitud teemal, et julgustada ka teisi tegema esimesi samme sel teekonnal.

Kui see pole üldse nii keeruline, siis miks kõik teised ka sellega ei tegele? Ma arvan, et selleks on mitmeid põhjuseid. Kuna ma ei taha liiga pikale minna, siis mainin neist vaid mõned ning selgitan lühidalt miks need ei peaks rahaasjadega mittetegelemise põhjusteks olema. Üks põhjustest võib olla see, et oodatakse ühte maagilist hetke – õiget aega alustamiseks. Oodatakse seda kõige õigemat aega alustamiseks, kui turul on soodne seis, kui on piisavalt raha, aega ja motivatsiooni. Minu arvamus selle kohta on see, et ära oota! Aeg ei ole kunagi täiesti õige. See on üks suurimaid vigu mida elus tehakse, ka teistel elualadel. Oodatakse “seda” hetke. Seda ei tule. Alati on midagi, mis pole perfektne, kunagi ei teki seda tunnet, et nüüd ma olen täiesti valmis ja tean kõike. Tuleb lihtsalt alustada. Nagu kuulus hiina filosoof Laozi oleks öelnud investeerimise kohta: “Ka miljonieurone investeerimisportfell peab algama esimesest sendist”.

Teiseks põhjuseks finantsilise heaoluni jõudmise teekonna mitte alustamises on kindlasti kanatlikkuse puudumine. Tundub ju nii mõttetu ja aeganõudev tegevus, kui võiksid samal ajal vaevaga teenitud raha kohese heaolu tarbeks kasutada. Ei saa saada last ühe kuuga, rasestades üheksa naist. Head asjad võtavadki aega. Aeg on investori parim sõber.

Kolmandaks takistuseks rahalises mõttes muretu elu teel on hirm eksida ja raha kaotada. Risk ja tootlus on korrelatsioonis ning ĂĽkskõik kui väike see ka poleks, on risk igasuguse investeeringu puhul olemas. Ei taha ju keegi higi ja pisaratega säästetud rahast ilma jääda. Ă„ra karda eksida! See, kes pole iial eksinud, pole iialgi pĂĽĂĽdnud teha midagi uut. Kes midagi teeb, teeb ka vigu, kuid ta ei tee kunagi kõige suurimat viga – ei midagi. Mõne oma parima õppetunni saame oma vigadest ja ebaõnnestumistest. Mineviku viga on tuleviku edu ja tarkus. Kui sa oled teinud vigu, on sul alati teine võimalus. Sa võid alata uuesti igal hetkel, mille sa valid, sest see, mida me kutsume ebaõnnestumiseks, ei ole mahakukkumine, vaid lamamajäämine.

Osa noortest mõtleb, et alustab säästmist ja investeerimist siis, kui ülikool on lõpetatud ja on leitud kõrgepalgaline töö, küll siis läheb asi libedalt. Kui varasemalt pole rahaasjadega teadlikult tegelemisega alustatud ja finantsdistsipliini kasvatatud, siis üldjuhul väga libedalt ei lähe. Tänapäeval enimlevinud haigus on elustiili orjus: töö pakub sissetulekut, sissetulek tekitab elustiili, elustiil sunnib töötama ja otsast peale. Finantsdistsipliin on sissetuleku suhtes pime. Inimesel, kel puudub finantsdistsipliin pole vahet, kas ta teenib 500 või 500000 eurot kuus, ta kulutab sama palju kui teenib. Inimesed ostavad rahaga mida neil pole, asju mida nad ei vaja, et avaldada muljet inimestele, kes neile korda ei lähe. Finantsdistsipliiniga inimesel pole jällegi vahet, kas teenib 500 või 500000 eurot kuus. Ta kulutab täpselt nii palju kui vajab täisväärtuslikuks eluks. 

Algus pole kunagi kerge, kuid soovitan soojalt seda teha. Kaevake auk valmis, istutage oma rahapuu maha ning hoolitsege tema eest. Aeg kasvatab rahapuud ning mida edasi aeg läheb, seda kiiremini see kasvab. Aitäh kõigile lugejatele ja küsimuste korral võib alati minu poole pöörduda. Kirjutatu täpsustuseks pean veel igaks juhuks ära mainima, et kui mõnele teie seast on jäänud lugedes mulje, nagu ma arvaksin end olevat kellestki kuidagi mingis aspektis targem või parem, siis kinnitan, et nii see ei ole. Usun siiski, et kõigil on loetust midagi võtta. Olgu selleks uus teadmine minu kohta, kinnitus, et ma ei oska kirjutada, motivatsioon või midagi muud. On suurepärane, kui keegi minu kirjatüki lõpuni luges ja see kellelegi korda läks. Sellega on minu eesmärk täidetud. 🙂

Kirjutas Marek

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:26

Arvamuslugu – Eesti spordisüsteem täna ja homme

Tihtipeale kajastatakse tänaseid eesti spordisündmusi meedias üsnagi negatiivsena. See on ka arusaadav, sest võrreldes kümnenditaguste aegadega on Eesti spordi tase märgatavalt langenud. Küsitakse palju küsimusi. Miks niimoodi? Miks enam pole nii nagu vanasti? Varem ju oli… jne. Selliste küsimuste küsimine pole vale. Nüüd oleks vaja nendele küsimustele ka vastused leida. Eesti viimasest olümpiavõidust on tänaseks möödas üle 11 aasta. Kus on kunagiste sangarite järeltulijad täna? Nad on ikka meie kõigi seas, kuid nende üles leidmine ja tippu viimine pole viimase aastakümne jooksul eriti tulemuslik olnud. Siinkohal annan enda poolt kolm ettepanekut, mis viiks Eesti spordi taas maailma edukaiamate hulka.

Esmalt oleks vaja täielikult ümber struktureerida Eesti spordi järelkasvusüsteem. Tänapäevane professionaalne sport nõuab endast enamat kui lihtsalt rohket treenimist. Sportlane peab olema 24/7 sportlane. Sportlike eluviiside õpetamiseks ja realiseerimiseks oleks vaja taaselustada spordikoolid. Täna tegutseb Eestis vaid üks erarahastusega spordikool, mille kompententsus on samuti kaheldav. Rajama peaks spordialade põhised koolid, mis koondaksid ühes asutuses kogu ühe spordiala järelkasvu eliidi. Samuti peaks tagama koolidele riigipoolse rahastuse, mis garanteeriks noortele sportlasetele parimad võimalikud tingimused.

Teiseks oleks vaja rajada universaalne ühtne olümpia treeningkeskus, kus oleksid olemas maailmaklassist treeningvõimalused. Sarnane keskus on hetkel saamas Kääriku spordibaasist, kuid hetkesed treeningtingimused pole endiselt piisavad. Vaja on parandada spetsiifiliste spordirajatiste olemasolu ning teha keskus atraktiivseks treeningpaigaks mitmete erinevate spordialade sportlastele. Eelpool kirjeldatud keskuse ainukeseks ülesandeks poleks mitte ainult treeningtingimuste parandamine, vaid ka spordimeditsiini ja sporditeaduse parem kättesaadavus. Täna puudub Eesti spordist täielikult teaduslik lähenemine. Selline keskus oleks ühenduspunkt sportlaste ja sporditeadlaste vahel, kes aitaks sportlastel treenida veelgi tõhusamalt ning aitaks vältida võimalikke vigastusi.

Ja ega spordist rääkides ei saa üle ega ümber rahast rääkimata. Hetkel valitseb Eesti spordis rahastamises järgmine seaduspära: Kui tuleb tulemus, tuleb raha. Selline raha jagamise meetod on ka võhikule arusaadavalt vale. Sportlane peaks saama finantseeringut alates järelkasvu klassidest. Raha ei peaks olema talendika sportlase puhul see faktor, mis otsustaks tema karjääri jätkumise või lõpu. Ainuüksi erasponsoritega spordi tegemine ei ole jätkusuutlik. Täna teeb suur osa Eesti järelkasvust sporti 100% oma vanemate finantseeringust. 

Kõigi nende tingimuste täitmiseks on võtme kohal jällegi raha. Kuid panustades nendesse punktidesse paraneks Eesti spordi olukord märgatavalt. Mine tea, äkki  näeme uut olümpiavõitjat juba mõne aasta pärast.

Kirjutas Kaspar P

Olümpiavõitja Kristina Šmigun Vähi

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:24

Kevini Jutt

Just paari päeva eest nägin ma, kuidas kümnes klass matemaatika kontrolltööd juur- ja astmevõrrandite peale tegi. Sellega seoses tuli mulle meelde üks huvitav tähelepanek sellise “platseeboefekti” sarnase nähtuse kohta. Just see töö on ainuke, mille eest ma matemaatikas üldse olen nelja saanud. Töö oli päriselt raske ja ajast tuli suur puudus. Sellele eelnev arvestus oli minul nelja ja viie vahel. Peale seda on kõik üsna kindlad viied olnud. Aga mitte oma headest hinnetest ei räägi see jutt vaid muututustest, mis ma ette võtsin. Kodus hakkasin ma hoopis vähem ülesandeid lahendama. Selle eest aga üritasin tunnis võimalikult palju lahendada ning teemast päriselt aru saada, mitte valemeid pähe õppida. Tulevased tööd, sõltumata teemast ja sellest, kas oskan ülesannet lahendada või mitte, üritasin ma ka enda jaoks lihtsaks mõelda. Lahendamine muutub päriselt palju kiiremaks kui mõelda, et kõik on selge ja tööst proovida jõuga läbi minna. See on minu jaoks kõige lihtsam kui üritan arvestust võimalikult kiiresti ja lihtsalt lahendada. Kuna tegu on ikkagi hindelise tööga, siis kulutan ülejäänud aja kontrollimisele ja parandamisele. Nii on võimalik keerulist ülesannet endale lihtsaks mõelda.

Sarnane olukord oli ka, kui mu vana klassivend Viimsi Gümnaasiumist rääkis ning kurtis, et neil on kasutud mentorlustunnid. Õpetaja olevat soovitanud, et kui on vaja ära teha igav ja ebameeldiv ülesanne, siis tuleb see enda jaoks huvitavaks mõelda. Tol korral tundus see tõesti totter ja selle üle sai korralikult naerdud, aga mida rohkem aeg edasi on läinud, seda rohkem olen ma märganud, et siin tõesti peitub mingi tõde. Usun, et õige mentaliteediga saab igava ülesande tõesti huvitavaks mõelda.

Selline lugu on ka tervise ning haigustega. Üks päev sai Marekuga just sellest räägitud, et kui end terveks mõelda, siis haigeks ei jää. Me mõlemad pole selles kooliaastas siiani haiguse tõttu ühestki tunnist puudunud kuigi istume matemaatikas tihti lahtise akna all, kust eriti talvel väga jäist õhku tuleb. On olnud hetki, kus mul on kodus lahtise akna all veidikene jahe olnud ja seejärel olen ma väga haigeks jäänud. Samas olen ma paljajalu lumetormis õues käinud ning kõik on terveks jäänud. Leian, et ka tervis on suures osas mõtlemises kinni. See on isegi tõestatud nähtus — platseeboefekt. Tegu on nähtusega, kus organism reageerib mingile ravimile ka siis, kui raviv tegur on asendatud millegi muuga, kui organism mõju eeldab.

Kui inimene saab end reaalselt terveks mõelda, siis usun, et tahtejõud mängib olulist rolli ka kõiges muus. Kui end õigesti mõtestada, siis on võimalik endale keerulised asjad lihtsaks, igavad huvitavateks ning end terveks soovida.

Kirjutas Kevin

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:21

Under Armour

Under Armour on Ameerika firma. Under Armour on tuntud peamiselt spordiriiete ja -jalanõude müümise tõttu, kuid UA toodab ka vabaajariideid-jalatseid. Under Armour asutati 1996. aastal, firma asutajaks on Kevin Plank. Plank alustas firma edulugu oma vanaema keldris, Washinton D.C.-s. Mees oli varem olnud  Ameerika jalgpallur ning märkas, et puuvillast särgid lähevad treeningute käigus higiseks ja neid pidi mitu korda vahetama. Selle tõttu otsustas mees välja töötada uue niiskust imava materjali, mis on tänapäeval levinud ka teiste spordifirmade (Nike, Adidas, Reebok jne) riiete materjalina. Firma algusaastal olid UA särgid populaarsed eelkõige Ameerikas ameerika jalgpallurite seas, kuid on tänapäeval levinud üle terve maailma. 

1999. aastal toimus Under Armouri läbimurre, kui Ameerika filmitööstus Warner Bros. kasutas UA tooteid kahes oma filmis. Samal aastal ostis Plank reklaami spordiajakirjas ESPN The Magazine, mis tõi Under Armourile sisse 750 000$. Järgnevatel aastatel investeerisid nii eraisikud kui ka suurfirmad UA-sse, sest nähti spordifirmat kasvamas. Nii ka juhtus, 2007. aastal avas UA oma esimese edasimüügilao Marylandis. Avati ka mitmeid poode teistes Ameerika osariikides, Hiinas ja Kanadas. 2014. aasta taliolümpiamängude Ameerika kiiruisutajate riietus oli disainitud ja toodetud Under Armouri poolt. Ameerika kiiruisutajad jätkasid kaotamist ning seetõttu UA aktsiad langesid 2.38%. 2015. aastal ostis UA ära toitumisrakenduse MyFitnessPal ja sportimisrakenduse Endomondo. Kokku läksid tehingud Under Armourile maksma üle 560 miljoni US dollari. Sõlmiti ka mitu lepingut erinevate liigade ja spordiklubidega. Üheks suurimaks lepinguks võib pidada kontrahti NBA korvpalluriga Stephen Curryga 2013. aastal. UA aktsiad tõusid ja langesid vastavalt Curry sooritustele platsil. Tänu Curry edukatele hooaegadele (2 hooaega järjest NBA kõige väärtuslikum mängija) tõusid ka UA aktsiad. Under Armour on tänaseni tegemas uusi lepinguid spordistaaride ja -klubidega. Kevin Plank on ise öelnud, et astub UA juhi kohalt 2020. aastal tagasi ning edutab juhiks Patrik Friski.

Kirjutas Karl Tani

Under Armour firma logo

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:20

Miks on Kendrick Lamar ajaloo parim räppar ja selleks on vaja ainult ühte albumit (teised albumid ainult lisavad ta geniaalsusele)

Kendrick Lamar Duckworth AKA K-Dot AKA Kung-Fu Kenny AKA King Kendrick AKA Cornrow Kenny – heal lapsel mitu nime. Kendrick on Californiast (Comptonist) pärit räppar. Ta sĂĽndis 1987 vaesesse perekonda, sellisel ajal, kus tänavatel tegutsesid kurjategijate jõugud (gängid). Tal õnnestus halvale teele mitte laskuda ja koolisoli ta puhta viieline õpilane. 

Ta teine album good kid, m.A.A.d city, räägib Kendricku lapsepõlvest ja üleskasvamisest Comptonis. Esimene laul räägib, kuidas Kendrick käis kümnendas klassis sõpradega väljas. Laul toob välja Comptoni põhitänavad ja loob kuulajale pildi ta sünnikohast.  Ta oli võtnud oma ema mini-vanni, mis on ka tema albumi kaanepildiks. Talle meeldis tüdruk nimega Sherane ja kuidas tal 17-aastaselt polnud midagi peale tussi oma mõttes. Natuke enne laulu lõppu hakkab Kendrick minema Sherane’i juurde, aga teda peatavad kaks meest kapuutsidega. Laul lõppeb Kendricku ema voice-mailiga Kendrickule, kus Kendricku isa tahab oma doominoid (amfetamiini) tagasi. Ema ütleb vastu, et kedagi ei huvita su doominod. Laulu viimased sõnad on Kendricku isa poolt emale „You killing my motherf***ing vibe”. See laul viib kuulaja hästi sisse Comptonisse ja Kendricku eraellu, suhted vanemate ja tüdrukutega. 

Teine laul on „Bitch, don’t kill my vibe”, mis on järg esimesele laulule, võttes arvesse esimese laulu viimane lause. Tegelikkuses on teine ja kolmas laul eelmäng albumile. Kendrick on sidunud kaks laulu kokku lõpuga, mis aitab kuulajal kergemini albumit järgida. Laul räägib, kuidas K-dot näeb enda potentsiaali, mida teised ei näe, sest ta tuleb kohast, kust inimesi ei saada tihti edu. Ta räägib, kuidas teised hoiavad teda tagasi ja laulu nimi seletab seda kõige paremini. Kolmas laul läheb teisega hästi kokku, sest see algab sõnadega „Martin had a dream, Martin had a dream, Kendrick had a dream”. Kendrick on võtnud inspiratsiooni Martin Luther Kingi kõnest ja on asendanud sinna ennast. Tal on unistus saada kellekski eriliseks. 

Neljas laul „The art of peer pressure” on laul Kendrickust ja tema sõprade tegevustest noorena, tõlkes „Eakaaslaste surve kunst”. Kendrick laulab, kuidas ta tavaliselt ei suitseta, ei joo ega pane korda kuritöid, aga sõpradega olles ja nende survestusega on raske öelda ei. Kendricku sõbrad räägivad, kuidas nad ei kardaks sattuda tulevahetusse, mis foreshadow’ib albumi üheksandat laulu. Laulu lõppedes lähevad nad vargile ja Kendrick minestab, sest ta usub karmasse. Ta sõbrad räägivad plaani, kuidas mitte vahele jääda ja öeldakse, et Kendricku viskame koju, sest me teame, et ta tahab Sherane’i keppida. See on viide esimesele laulule, mis tõeliselt loob silme ette tervikpildi. Albumi viies laul „Money trees” võtab viimased neli laulu kokku. Kendrickuga laulab koos Jay Rock, kes on üks Comptoni legendaarsemaid räppareid. Kendrick räägib, kuidas nad käisid majas vargusel. Ta läks oma sõpradele rääkima, et ta keppis Sherane’i. Vargusest nad said palju raha, aga tähtis on see sõnum, mille Kendrick välja toob. Raha viib inimesi üksilduse, pettumuse ja vaesuseni. Laul lõppeb jälle Kendricku ema kõnega ning ta nõuab oma autot tagasi. Kendricku isa laulab taustal, kuidas ta tahab Kendricku ema keha. Ema vastus oli „See, he high as hell. Shit, and he ain’t even trippin’ off them damn dominoes anymore. Just bring the car back!” Kendricku isa vastas: „Did somebody say dominoes?” See lõpp aitab kuulajal hästi kohastuda järgmise lauluga, mille on seksuaalne alatoon ning lisaks annab see ka vaatepildi Kendricku vanemate ellu.

Kuues laul on pühendatud Sherane’ile. Laulus on ka Drake, kes on selle ajastu üks populaarsemaid lauljaid. Kendrick räägib, kuidas armastus on pime ning ta ei teadnud Sherane’i kohta midagi. Laul võtab järje üles esimese loo lõpust, kus Kendrick tahab minna Sherane’ile külla, kuid kaks meest tulid talle kapuutsidega vastu ja küsisid kust sa pärit on. Nad peksid Kendricku läbi. See on ka kaheksanda lauluga seotud, kus legendaarne Comptoni räppar MC Eiht küsib, kus sa pärit oled. Albumi seitsmes laul on „good kid”, mis on pool osa albumi nimest. See võtab järje kohe kuuenda laulu lõpust ja räägib, kuidas kaks kapuutsidega venda Kendrickut jumpisid. See märgib albumis ära Kendricku arusaamaa reaalsusest, kus ta saab aru, et ta tahab sellisest elust välja. Seda on kergem öelda, kui teha, sest politsei oli sellel ajal Comptonis rassistlik ja mustanahalised langesid tihti politsei ohvriteks. See laul tõlgendab ka jõukude kultuuri negatiivsust, mis alati ähvardab Kendrickut, sest enamus noori satuvad jõukudesse ja ghettost pole kerget väljapääsu.

Kaheksas laul „m.A.A.d city” on järg eelmisele laulule ja samuti albumi nime teine osa. Kendrick sai kahelt kapuutsiga mehelt peksa. Ta tuletab meelde oma lapsepõlve, kuidas ta 9-aastaselt nägi burgeri poe ees, kuidas kellegi ajud sodiks lasti. Ta räägib, kuidas ta sugulane tapeti 1994. aastal. Kendricku isa tahtis, et Kendrick läheks tööle, aga ta vallandati sealt, sest ta sõbrad survestasid teda röövima oma töökohta. See on jällegi seotud albumi neljanda lauluga „The art of peer pressure”. Ta räägib, miks ta ei suitseta. Kendrick oli esimest korda suitsetanud kanepit kokaiiniga ja tal hakkas suust vahtu tulema. Viimastes ridades ta proovib välja tuua head. Ta proovib tulevastele põlvkondadele edasi jagada oma tarkusi ja lugusid, et nad ei peaks samu asju läbielama. Ta loodab, et noored ei lange eakaaslaste surve mõjutuste alla ja et nad elaksid hästi, isegi et nad on samades seisundites. Kendricku sõbrad annavad Kendrickule lõpus alkoholi, et ta unustaks peksu, mis ta oli saanud. Need viimased read tekitavad uue lünga järgneva lauluga.

Üheksas laul „Swimming pools” räägib alkoholi mõjudest ja miks inimesed joovad. Ta mõistus ütleb talle, et kui sa ei peata, siis sa oled ajalukku unustatud. Refräänidega koos võib loo mõte minna kaduma, sest refrään räägib basseinidest, mis on täis alkoholi ja sinna sisse hüppamisest. Ta räägib alkoholi miinustest ja mida see lõpuks inimesega teeb. Alkohoolikud otsivad vabandusi miks juua ja lõpuks oled sa augus. Alkoholi juues tuli tal ka meelde Sherane. Loo lõpus on nad purjus peaga teinud drive-by tulistamise, mida viidati neljandas laulus. Selles tulistamises sai Kendricku sõbra vend surma. Kümnenda laulu ta pühendab kaotatud sõbrale. Ta laulab kahe tuttava perspektiivis, üks on positiivne ja teine negatiivne. Lõpuks annab ta ka enda perspektiivi. Ta ei taha selle lauluga kellelegi meelepärane olla, vaid ta tahab olla realistlik. Kendrick võtab kahe inimese perspektiivid, et rääkida, kuidas inimesed elavad üle ghetto. Kendrick räägib probleemidest, millest ta on läbi käinud ja millest ta ikka läbi käib. Teises laulu pooles ta võtab ka endale negatiivse inimese perspektiivi. Ta räägib, kuidas ta ei jaksa enam joosta ning ta sureb janust, sealt tuleb ka laulu nimi „Sing about me, I’m dying of thirst”. Ta tahab kätte maksta sõbra surma eest, kuni üks vana naine ta peatab ja paneb teda palvet lugema, et ta teelt ei eksiks. Albumi esimene laul algab sama palvega. 

„Real” on albumi üheteistkümnes laul. Kendrick on tulnud reaalsusesse ja õppinud ära enesearmastuse läbi jumala. Kendrick kasutab selles laulus palju madalamat, täiskasvanu häält, mis näitab, et ta on saanud meheks. Ta teeb muusikat enda ühiskonnale, et tagasi anda. Ta tahab jagada enda teadmisi, et keegi ei peaks elama läbi sama, mida tema. Ta tõusis pimedast kohast positiivse mehena. Kendricku isa helistab ja räägib, kuidas ta on jätnud doominod maha ning tal on kahju, mis Kendricku sõbraga juhtus. Ära õpi raskemat teed pidi nagu mina. Iga mustanahaline võib tappa mehe, see ei tee sind päris meheks. Päris on vastutus. Päris on oma pere eest hoolt kandmine. Peale isa kõne tahtis Kendricku ema ka oma autot tagasi. Viimases laulus „Compton” Kendrick teeb koostööd Dr.Drega, kes on vaieldamatult üks kuulsamaid räppareid läbi ajaloo, kes on elanud sama eluteed nagu Kendrick, sest ta sündis ka Comptonis. Peale selle, et Dr.Dre laulab on ta ka produtseerinud terve albumi. See laul märgib ta elu uut algust, kuidas ta on üle tulnud oma raskustest, alkoholismist, vägivallast ja teistest selle albumiga seotud teemadest. Ta on saavutanud edu, tulles kõige madalamalt ja kõigil on see võimalus olemas. Viimased sõnad on Kendricku emale „Mom, I finna use the van real quick! Be back, 15 minutes!”. 

See on autobiograafia albumi vormis- tõeliselt geniaalne. Album on 3x platinumi saavutanud ja USA-s on albumit müüdud üle 1,7 miljoni, rääkimata kuulamistest Spotifys ja Apple Musicus. Peale selle albumi on Kendrickul veel 3 albumit, millest viimane valiti Pulitzeri auhinna võitjaks muusikas 2018. See on esimene album, mis ei ole klassikaline või jazz ning mis on võitnud. Peale selle ka lehekülg Genius, mis on väga kuulus muusika teemadele keskenduv veebileht, tegi oma nimekirja selle aastakümnendi parimatest albumitest, millest Kendricku albumid on teisel kohal, kümnendal kohal ja 42. kohal. Peale selle on Kendrick tänapäeva kõige respekteeritum räppar. Lääne-räpi legendid on andnud üle enda pulga otseselt Kendrickule. 

Kirjutas Joonas R

Good kid m.A.A.d city albumi kaanepilt

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:17

Hongkongi polütehnikumi piiramisrõngas

2019. aasta kevadest saadik on Hongkongis toimunud meeleavaldused hiinapoolse reformieelnõu vastu, millega Hongkongi autonoomia väheneks drastiliselt. Kuigi protestid on enamjaolt rahumeelsed olnud, on ajapikku võitlus muutunud strateegilisemaks ja agressiivsemaks infosõdade ja piiramiste näol. Järgnevalt tooksin välja ühe vägevaima haarangu senini.2020. aasta novembris kuulutavad protestijad välja ülelinnalise streigi, mille käigus hakatakse hõivama linnas olevaid strateegilisi punkte, nagu transpordisõlmi ning sümboolselt ka ülikoole. Barrikaadid saadakse võimude poolt kergesti eemaldatud, ent ülikoolidesse end sulgenud võitlus- ja vabadushimulisi noori oli raske sealt välja saada.

Algab võitlus politsei ja protestijate vahel. Õhtu lõpuks on enamikes ülikoolides noored andnud alla, kuna olid mõistnud, et ei oleks suutelised ümberpiiranud politsei vastu saama. Ent nende teiste ülikoolide seast paistis välja üks ülikool, Hongkongi polütehnikum, kus võitlusmoraal oli hoopiski tõusu teel. Rahumeelsest protestist on saamas tõeline vabadusvõitlus. 

Mõistes olukorra tõsidust, seatakse ülikoolisisesdesse aladesse püsti esmaabi- ja relvastuspunktid. Relvastuse hulka kuuluvad järgnevad esemed: vihmavarjud pisargaasi sisaldava kustutusvee vastu, gaasimaskid pisargaasi ja näotuvastuse kaitseks, tugevad laserid pimestamiseks ning molotovid, vibud ja katapultid kaitseks.

Võitlus on kuskil 6 päeva kestnud ning selleks momendiks on protestijatevägede suurus kuskil 1000 inimese kandis. Kuna vaid silla kaudu saab ligi ülikoolile, viidi suurem osa protestijatevägesid seda kaitsma politsei erisõidukite eest. Sõidukite tagasihoidmine molotovidega oli edukas ning politsei väed ei suutnud tungida liinist läbi. Mitmetel momentidel sild lahvatas leekidesse, kuid tuletõrje väed olid suutelised seda kustutama.

18. novembri õhtuks hakkavad paljud protestijad väsima võitlusest ning toimub suur põgenemine. Keset ööd laskutakse silla küljest rippuvastest nööridest alla, kus ootavad neid kaasvõitlejad mootorratastel, et kiire ja efektiivne põgenemine sooritada. Paljud ka võtavad ette põgenemise läbi kanalisatsioonisüsteemi, kuna nõnda saab kaduda politsei eest märkamatult.

Alles on jäänud võitlejaid vaid sajaringis, ent allaandmine pole neil kindlasti mõtteis. Passiivne võitlus kestab veel üle nädala, aga politsei teab, et varud hakkavad protestijatel otsa saama ning lähiajal peavad nad alla andma. 28. novembril sisenevad võimud viimaks ülikooli ning 29. novembril kuulutatakse 2-nädalane võitlus lõppenuks.

Hongkongi ülikooli piiramisrõnga lõpuks oli tehtud kuskil 800 arreteerimist ning vigastusi oli mõlemalt poolelt. Kuigi protestijad kaotasid selle võitluse, saavutati selle käigus meeletut poliitilist edu ja protestimoraali nii sisepoliitiliste valimiste võiduga kui ka USA toetuse avaldusega. See võitlus oli kui anti-Pyrrhose võit: kaotus, mille tagajärgi võib liigitada võiduna.

Kirjutas Mirko

Meeleavaldused Hongkongis

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:14

Inimkond ja kosmos

Inimesed on elanud planeedil Maa juba sadu tuhandeid aastaid. Nad on siin arenenud ja õppinud. Kuid tänapäeval hakkab meie koduplaneet meile väikseks jääma ning järjest rohkem uuritakse, mis toimub ümberringi kosmoses. Tahetakse õppida ja rohkem teada saada. See on väga müstiline ja huvitav teema ning midagi, mille üle saab pikalt ja laialt arutada. Ma üritan midagi lühidalt kokku võtta.

Üks väga huvitav ja inimestele arusaamatu asi on must auk. Kõik, mida me selle kohta teame, on, et see on tohutult suure tihedusega aegruumi piirkond. Kuna sellel on nii suur tihedus, siis on ka kõige väiksemal mustal augul nii suur gravitatsioon, et selle juurest ei pääse minema midagi, millel on mass (isegi mitte valgus). Edasi saavad inimesed ainult teoretiseerida. Öeldakse, et selles aegruumi piirkonnas käitub aeg teisiti. Kui inimene viibiks mõne tunni musta augu läheduses, siis mujal maailmas on möödunud kümned aastad. Kui inimene teaks ja tunneks musta auku ja sellega kaasnevaid saladusi oleks elu täiesti teistsugune. Aga ega keegi ei teagi, mis täpselt võib juhtuda. Äkki me suudaksime kontrollida aega või mõjutada gravitatsiooni. Aga seda me nii pea teada ei saa (kui üldse).

Mustast august ja aja kontrollimisest tuleneb ka väga ulmeline teema-dimensioonid. Teadupärast elame meie kolmandas dimensioonis. Me suudame tajuda ja aru saada, mis on teine ja esimene dimensioon. Aga mis saab pärast kolmandat dimensiooni? Kas on olemas ka neljas dimensioon ning millest see koosneb? Mina usun, et on olemas neljas dimensioon ja ka viies ja kuues ja nii edasi. Kuid selle kohta, mis neis toimub ja mida sealt leida võib, pole inimestel aimugi. Kui kolmas dimensioon koosneb kolmest mõõdust- pikkus, laius ja kõrgus, siis arvatakse, et neljandas dimensioonis lisandub ka aeg. Järelikult saab neljanda dimensiooni elanik liikuda ajas. Või õigemini see elanik elabki korraga igas ajahetkes, mis tema elu jooksul aset leiavad. Aga kinnitust me sellele ei saa ja ilmselt ei saa ka teadma, kuna tavapärane inimene elab kolmandas dimensiooni ja on sellega harjunud. Kui inimene satuks nĂĽĂĽd neljandasse dimensiooni, siis ta ei suudaks vastu võtta seda, mis toimub. Ta näeks kõike ikka läbi 3. dimensiooni silmade ning uus info oleks tema jaoks vastuvõetamatu. Ă„kki me kõik tegelikult elamegi neljandas dimensioonis ja ka kõrgemates, aga me lihtsalt ei saa sellest aru. Selle mĂĽstilise teema ĂĽle võibki jääda arutama. Võin kasvõi välja pakkuda arutlusteema “Must auk on neljanda dimensiooni keha, mis on jäänud kinni kolmandasse dimensiooni”. See seletaks selle aegruumi piirkonna kohta nii mõndagi.

Kuigi inimene tahab uurida meie koduplaneedilt kaugemale ja rännata kaugustesse, võib see lähitulevikus saada kõigest kaugeks ja saavutamatuks unistuseks. Selle põhjuseks on kosmose rämps. Maa orbiidil on tohutus koguses satelliite, millest nii mõnedki on ammu lõpetanud tegevuse ning tiirlevad nüüd mõttetult ümber meie planeedi. Orbiiti üritatakse küll koristada erinevate vahenditega, kuid kui rämpsu tekib kiiremini juurde, kui seda jõutakse likvideerida, on vaid aja küsimus, millal kaks satelliiti põrkavad kokku. Selle tagajärjel tekib tohutul hulgal väikseid väga kiiresti lendavaid tükke. Need omakorda põrkuvad kokku teiste orbiidil olevate kehadega, tekitades doominoefekti. Lõpuks jääb kõikidest kehadest ja sateliitidest järgi ainult ühtlane tohutul kiirusel liikuv rämpsu mass. Nii saab meie planeedist kosmose vangla. Mitte ainult ei pääse me enam  Maalt kosmosesse, vaid ka kaovad sidevahendid, internet, gps, satelliitfotod ja nii edasi. See on katastroof, millega peaks juba praegu hakkama tegelema.

Kosmos on väga huvitav ja müstiline paik. Seal on veel nii palju avastada ja sellest õppida. Mulle tõesti meeldivad sellised arutlused ja universumiga seotud teemad ning tahan kindlasti rohkem teada saada selle kohta. See oli vaid väike osa teooriatest, mis inimesed on välja mõelnud. Meie universumist vōi ka multiversumist (kes teab?) võib nii palju põnevat leida.

Kirjutas Kaspar A

Lisas: lend136c 09.12.2019 18:11