Ich, Deutsch(land) und Schwierigkeiten

Saksa keel on ĂĽks mõningatest keeltest, mille ma kindlasti tahan selgeks saada, vähemalt sama hästi kui inglise või vene keele kõnelemise. Minu saksa keele õpingud algasid siis, kui ma alles lasteaias olin – ĂĽks saksa keele õpetaja käis meil kĂĽlas, õpetas, kuidas öelda värve – Gelb, GrĂĽn, Blau, Weiß… Mäetadan eredalt, kuidas ma mitu korda esinesin lava peal “Hase Hans” lauluga, nĂĽĂĽd meelest sellest vaid ĂĽksikud read ja meloodia. 

2014. aasta suvel käisin ma esimest korda Saksamaal, pärast viienda klassi lõppu. See Saksamaa reis on ja jääb alati minu lemmikuks. Olles niivõrd väike ei julgenud ma oma suud lahti teha, kui läks saksa keeles rääkimiseks – ema ja suur õde rääkisid ju ometi suurepäraselt saksa keelt. Mina vaid kuulasin ja nautisin seda, et jutus oli palju tuttavaid sõnu ja ma lõppkokkuvõtteks vestluse tuumast aru sain. Wir haben das Leben in SĂĽddeutschland besucht – MĂĽnchen, Rosenheim, Köningsee – See, was ist in der Nähe Deutsch-österreichischen Grenze und Salzburg. Endlich haben wir Lindau Island besucht, welches sich am Bodensee. Die deutsche Natur ist atemberaubend schön! Ich mache keine Witze. Ich kann dir nicht einmal sagen, welcher Ort mir am besten gefallen hat. Die Leute waren unglaublich freundlich. Die Atmosphäre auch – alles war. Võib isegi öelda, et ma mõtlen nendele Saksamaa paikadel nagu oma safe place’dele, ainult head mälestused oli seal, kõik oli super.  

Zehn Jahre peaks olema piisavalt pikk aeg, et õppida selgeks võõrkeel, leider seda pole minuga juhtunud. Keele õppimine peaks olema intensiivne – süvenema ja praktiseerima pidevalt ning rõhutatult. Minu kaks korda nädalas toimuvad õpingud, mis kestavad hilisõhtuni peale tunde, pole väga viljakandvad. Ma olen täiesti läbi päeva lõpuks, ei suuda keskenduda ning mul on klassis inimesed, kes pole huvitatud keele ära õppimisest. Tunnid, mil õpetaja käib paralleelselt teist klassi teises ruumis õpetamas ning on pea terve aja seal, mõjuvad mulle laastavalt – poolteist tundi peab vastu pidama peavaluga jutuvadina sees. Nendel päevadel ma kas lülitan ennast seal klassis täiesti välja – ja õnnestunult – või saab piir ületatud ja ma olen täiesti läbi ülejäänud päevaks. Mind inspireerivad üldiselt teised inimesed, kuid selles tunnis pole motivatsiooni kuskilt leida ja nii minu saksa keele oskus on aina langenud.

Ma küll saan saksakeelsest jutust aru, seda küll, aga kohe, kui ma pole endas kindel – ei suuda ega julge ma rääkida võõras keeles (mul on nii vast iga keelega, mis pole emakeel). Lisaks ma pean veel õppima kolme keelt (alustasin ka viienda keele õppimisega, ei tea, mis hea pärast). See on raske, üritada õppida mitmeid keeli, ja siis veel mustmiljon asja veel otsa. Ma olen jätnud saksa keele nii soiku, et ma ei usu, et ma seda keelt paremini oskan rääkida kui vene keelt – und das tut mir so leid. Võimalik, et ma olen Hase Hansu laulu tasemel tagasi. Nüüd aega maha võttes ja siia saksa keeles kirjutamine oli kergendav ja värskendav, nagu meeldetuletus, et saksa keel on niivõrd ilus keel ja et miks ma seda üldse õpin. Und diesen April fahren wir mit einer deutschen Gruppe nach Berlin, für nur drei-vier Tage. Ich hoffe, diese Reise gibt mir die Möglichkeit, wirklich Deutsch üben.

Ich werde es gerade sagen – saksa keel on võrratu ning Saksamaa auch.

Kirjutas Aiko Liisa

Pildid Saksamaast

Kommenteerimine on keelatud.