136c

Mina usun, et vandenõuteooriate osas saab inimesi jagada üldjoontes kolmeks: need, kes sellest lihtsalt ei mõtle ja keda see teema ei huvita, need, kes on veendunud, et suur osa inimkonnast on lihtsalt lolliks läinud ja kõik need teooriad on pehmelt öeldes napakad ja kolmandad, sellised nagu mina. Inimesed, kes oma kogemuste ja kuuldu põhjal on aru saanud, et vähemalt midagigi on ikka kuidagi nihu nagu. On hulgaliselt teooriaid, mis ongi naeruväärsed ja lausa frustreerivad, aga on ka mõtteid ja küsimusi, millest lahti ei saa. Üks sõber rääkis kord, et loomaaias keksiv laama ei saa ju aru, et tegelikkuses on ta lihtsalt teistele vaatamiseks, kinni kohas, kus ta pole määratud olema, nagu mingi eksperiment. Kuid kuidas saame siis meie olla nii kindlad oma reaalsuses, et me ei jookse oma tarkade nägudega kellegi teise inimaias, sest olen mõistnud, et reaalsus on üks üsnagi habras asi.

Oma järeldust põhjendaksin siinkohal kolme näitega, usu neid siis või ei. Esimene ja kõige mõjuvam minu jaoks on kindlasti olnud sleep paralysis (teaduslikult kinnitatud seisund, kus inimese aju on ärkvel, seega sa kuuled ja suudad ka silmi avada nägemiseks, kuid keha magab ning kontroll selle üle puudub) ja ka muud unega seotud kogemused. Kui sa juhtud kunagi nägema oma toas metallmaski kandvat nunna (ära küsi, ma ka ei tea) või tunned, kuidas keegi sind kõigutab või tunned, kuidas mingi jõud üritab su silmi avada, et peaksid vaatama (Birdbox on süüdi) või kuuled lastenaeru või lamad oma voodis ärkvel olles naerdes meeldivate mälestuste üle, kuni mõistad, et neid asju pole kunagi juhtunud jne… ja sa endiselt arvad, et kõik on täiesti okei, siis olen nõus alustama diskussiooni selle üle, mis tegelikult toimub. Kui ei, siis ma võtan endale selle õiguse öelda ise, et miski on tõepoolest kahtlane. 

Üks suhteliselt häiriv tegur on ka deja vu. Üks väga tüütu asi on see. Pidev tunne, et elan oma elu teist korda. On inimesi, kes väidavad, et elavad juba aastaid deja vu`s ning tegu on täiesti reaalse meditsiinilise seisundiga. Minu puhul on asi leebem, kuid on olnud paar korda elus, kus jään keset elu seisma, aju on täielikus mähises, hakkan hingeldama ja ei saa enam midagi aru ja hullematest hetkedest taastumine võtab omajagu aega. 

Ning kolmas on konkreetne juhtum, mis leidis aset minu maakodus. Oli täiesti! pilvitu augustikuu öö. Me lamasime tekkidel maas, rääkisime ja vaatasime tähti, mis muideks olid kohe väga nähtaval eksole. Mingi hetk pöörasime pilgud korraks mujale ja kui oma silmakesed kenasti jälle taeva poole suunasime oli seal tühjus. Me lihtsalt vaatasime vahepeal üksteisele otsa ja selle hetkega jõudsid kõik tähed kaduda, täielik null. Me tõesti mõtlesime, et me oleme korraga mõlemad lihtsalt puhta lolliks läinud, aga umbes 10 minuti pärast olid tähed tagasi, erksamad kui eales varem. Okei, tõenäoliselt loeb seda mõni füüsika või geograafia viieline juba pettunud näoga ja tahab asja mulle ilusti teaduslikult ära seletada. Kui see nii on, siis palun, kontakteeru, Aile Anderson olen.

Niisiis, sa võid pidada mind ja teisi miljoneid lolliks, ülemõtlevaks või lihtsalt und või muut sorti abi vajavaks inimeseks. Aga isegi kui ükski Shane Dawsoni simulatsiooni teooriatest pole päris see, siis mina usun siiski, et midagi on valesti, kasvõi natuke… või siis ka päris palju.

Kirjutas Aile

Postitatud: Reede, 06.12.2019 kell 10:06 Kategooria: Määratlemata. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0