Pilvine Kuutsemägi
Teisipäeval, 5. märtsil pakkisime end värske lumega kaetud madala albeedoga (lumelt peegeldub palju tagasi ja päikese kõrgusnurk oli veel väike) Tallinnast bussi ja sõitsime kahe lärmaka bussitäie gümnaasiumi muretuima lennu õpilastega päevaks mäenõlvadele puhast lõbu nautima.
Ilm olin pilves ja õhuniiskus kõrge. Pilvkatte ühtlase jaotumise tulemusel jõudis meieni vaid hajuskiirgus. Kuna valgus jõudis meieni pilvedes hajununa siis olid mäe kõik nõlvad üpris ühtlaselt valgustatud. Kuigi korra tekkis pilvemassiivi väike aken ei jõudnud mäeni siiski otsekiirgust, sest Päikest ma sellest aknast ei näinud. Kogukiirgus koosnes tol päeval seega hajuskiirgusest.
Suurem osa mäest oli kaetud lumega ja seega oli seal ilmselt ülekaalus peegeldunud kiirguse hulk, sest lumi heleda pinnana neelab vähe valgust. Mäe päikesepoolsel nõlval oli neeldunud kiirguse hulk suurem (või vähemalt päikesepaistelisel päeval oleks), sest selle nõlva pind on päikese kiirte langemise nurgaga suurema kõrgusnurga all.
Taamal aga paistsid kuusemetsad. Seal domineerib neeldunud kiirguse hulk, sest okaspuud on tumedad ja taimed kasutavad valgust fotosünteesimiseks.
Kuutsemäe (Maa) soojuskiirgus oli ilmselt pigem väike, kuna suur osa kiirgusest ei jõudnud tiheda udu, vihma ja pilvkatte tõttu aluspinnanigi ja kui jõudis siis peegeldus seal lumelt valguskiirgusena mitte soojuskiirgusena tagasi.
Globaalset kiirgusbilanssi Kuutsemäe ilm ilmselt eriliselt ei mõjutanud, sest hoovused ja globaalne õhu tsirkulatsioon jaotab õhku pidevalt ümber, aga lokaalsel tasandil võib vist öelda, et kiirgusbilanss oli pigem negatiivne seega pigem toimus maapinna jahtumine.
Analüüsiks oli tegu põneva ilma ja olustikuga, aga mäest alla libisemiseks oli niiskus pisut ebamugav. Sellegipoolest oli asi pisukesi kannatusi väärt ja kõik jäävad ootama järgmist aastat.
Kirjutas Eva
© 2024, 136a