Kuidas me 100 aastat varem kooli jõudsime?

7. veebruaril oli Estonia puiestee kuues maja ülejäänud linnast 100 aastat maha jäänud. Kooliuksest sisse astudes sai koheselt tunda eelmise sajandi hõngu, sest seinal rippus suurelt silt “Петровское Реальное Училище”.

Meie klassi jaoks hakkas ajarännakuks valmistumine umbes nädal enne tegelikku sündmust (kui just keegi varem kostüümi muretsema polnud hakanud). Nimelt andis Madis Somelar meile ülesande kooli seinad ajastukohaste päevalehtedega täita. Päris paljud meist viisid end Digari vahendusel 1918 aasta uudistega kurssi ja said muuhulgas teada, kus toimusid sel ajal linna kuumimad peod.

Päev algas ühise kogunemisega aulas. Nikolai Kann ja pastorist usundiõpetaja pidasid kõnesid ning oma tervitused andis kooliperele edasi ka Georg Lurich isiklikult. Tunnid ei toimunud sugugi tavapäraselt. Harjutasime gooti kirja lugemist, kuulasime, kuidas Villu Raja ennast tollase matemaatikaõpetajaga kõrvutas ning poisid ehitasid võimlas inimpüramiide ja marssisid toredate viiside saatel. Meie armas учительница Tatjana oli kahjuks haigestunud ja ei saanud seda erilist päeva meiega jagada. Tunniplaanis ettenähtud pусский язык asendus hoopis saksa keele õpetaja juhendamisel aju evolutsiooni skeemi joonistamisega, mis pidavat meil oma psüühikat paremini mõista aitama. (peen vihje?)

Iga klass pidi etteloetava manifesti taha kirjutama soovi noorele Eesti Vabariigile. Arutelust käis läbi palju mõtteid kirjutada kommentaare Eesti maksupoliitika või inimeste sobiliku nahavärvi kohta, kuid lõpuks sai paberile kirja lihtne ja napisõnaline “Helget tulevikku!”. Manifesti lugesime ette koolimaja ees, kus meiega liitus ka direktor Ene Saar (ei teagi, kui sobilik see tiitel tol päeval oli, sest õige direktor oli ju Nikolai Kann). Tegime staadionil ühispildi ning liikusime vanamoelise väljanägemisega tagasi aastasse 2018.

Kommenteerimine on keelatud.