Meenutusi eelmisest aastast: gümnaasiumi jõulupidu ehk õhtu, mil kõik žanrid kõlasid tuttavalt

18. detsembril toimus järjekordne Reaalkooli traditsiooniline jõulupidu, kus iga klass sai esitada enda kokkupandud tantsu. Selleaastase peo teemaks oli “See žanr kõlab tuttavalt”. Igale klassile loositi muusikaline žanr, mille järgi tuli peo jaoks koostada kava. Meie klass sai loosiga popi. Kohe tuli poistel pähe mõte esitada Beyonce’ lugu “Single ladies” ning tüdrukud tahtsid ilmtingimata esitada midagi Maiani ning Backstreet Boys’i loomingust. Kava välja mõeldud, hakkasime harjutama ning lõpuks valmis see saigi. Väga palju pandi rõhku peo korraldamisele, et kõik perfektselt välja kukuks. Juba kohe peale koolipäeva lõppu hakkas korraldustiim valmistuma ja lava üles seadma. Lava sai maha alles järgmise päeva hommikul. Pidu ning meie esitus läks väga hästi. Üritus oli suurepäraselt korraldatud (merci Kätriinile ja Hugole) ning kokkuvõttes oli väga meeldejääv õhtu. Nendin, et tantsida kogu gümnaasiumi ja õpetajate ees nappide riietega tekitas alguses kahtlaseid tundeid, kuid vahet pole. Viimasest aastast tuleb võtta viimast. Vahepalaks üritasin teha natuke stand-up’i kuid sain aru, et see pole päris minu jaoks. Igatahes oli väga tore kolmapäev ja loodan, et järgmine aasta tuleb vähemalt sama lõbus pidu.

P.S. Mõtlemisainet võib-olla 11.c klassi poistele – natuke pingutasite üle.

Autor: Sander

Pildid: Villem Susi

Lisas: 135b 02.02.2020 21:33

Kaks näitlejat-monoloogimeistrit

Madis Kõivu monoloogide esitamise võistluse finaalis, mis toimus draamateatris detsembrikuu 5. päeval, esinesid laval meie Doris ja Nicolas. Noorte ilmekust ja näitlemisoskust sai nautida hilisõhtuni. 

Lisas: 135b 05.01.2020 20:07

Salongiõhtu luulest ja luuletajatest, luulele ja luuletajatele

“Luule, see ei tule tuulest…” kirjutas Anna Haava oma luuleridades

14. novembril kogunes osa Reaali gĂĽmnaasiumiperest pimedal õhtul aulasse, et ĂĽheskoos väärtustada luulet ja poeete. Ă•htu juhatasid sisse ning võtsid kokku õpetajad Kristi Koit ja Martin Saar ning luuleõhtuga käis kaasas tee ja koogitĂĽkike. Sõna võtsid mitmed gĂĽmnasistid valitud luuletustega, mis käsitlesid luule ja poeedi olulisust, olemust jms. Kel luule esitamisega rohkem, kel vähem kogemust – kõik olid oodatud lugema värsiridu. Nii sattusin ka mina publiku ette esitama Archibald MacLeishi luuletust “Ars Poetica”, mis käsitles väärtusi, mida luuletus peaks kandma ja lugejale edastama. Eriti kõnekaks osutusid viimased read: “A poem should not mean, but be“. Kerge närviga suutsin edastada publikuni oma luuletuse, mis sulandus ĂĽheks kõigi teiste võrratute esitustega. Kogu õhtu oli tõeline hingepuhastus tavapäraste koolipäevade vahel.

Aitäh kõigile osavõtjatele ja korraldajatele väärt elamuse eest! Seda kogemust millegagi võrrelda ei anna, sest millega saaks võrrelda õhtut, kus saab nautida jumalikkust.

Autor: Sandra

Lisas: 135b 05.01.2020 20:00

Leningrad? Ei, Peterburi!

Kes otsustab pöörase märgipeo järgsel hommikul kell 6 bussireisile minna? Ei keegi muu kui 135.b koos kolme a klassi poisiga! Seekord ei olnud kaasas ainult üks õp Kell, vaid neid oli lausa kaks: Anu ja Maarja.

Niisiis alustasime oma unist teekonda 9. novembri varahommikul. Tegime vaid peatuse Sillamäe Olerexis, kus võtsin kõige suurema burgeri, mida seal pakuti. Ütleme nii, et hind oli igati proportsionaalne burgerist saadud kilokaloritega. Kiirtoit hinge all, jätkasime teekonda Sillamäe–Narva, mis oli täpselt sama rohkelt sisustatud magamisega kui Tallinn–Sillamäe.

Esimeseks arvestatavaks peatuseks oli Kroonlinn, kuhu sõitsime läbi allveetunneli. Esmalt möödusime Kroonlinna nullist, kästi hästi meelde jätta üks Peeter I monument ning seejärel heitsime pilgu merele. Vaatepilt oli hall ja pilvine, kuid sellest hoolimata läbis keha ärevustunne, sest vastu vaatas viis–kuus sõjalaeva, milletaolistest Eesti unistadagi ei oska. Heitsime pilgu peale ka Lydia Koidula viimasele elupaigale ning seejärel tuli Kroonlinna grande finale – Merekirik oma ortodokslikult uhke interjööri ja väliskujundusega. Lisaks tavapärasele võis kiriku ustelt ja muudelt detailidelt leida mereteemalist ornamentikat ning hoone siseseinu katsid mälestustahvlid kõigile Venemaa merehukkudele. Sõitsime edasi Peterburi poole, kuhu jõudsime planeeritust varem ning seega otsustasime esimesel päeval käia vaatamas ka 18. sajandi Peterburi maketti (mõõtkavas 1:87 500).

Eriti suur ärevus tuli siis, kui oli aeg õhtusöögiks, sest siis järgnes vaba aeg. Oli ju siiski suur osa Peterburist, rääkimata öisest Peterburist, mida me polnud veel jõudnud avastada. Minu puhul oli sihtkoht nr 1 KFC, kus Tomi ja Sultsoniga sõime end kanaks (ja saime külge parasiithüüde “TŠIIKEEEEN!”, mis kandus edasi ka teistele). Naasesime hotelli ning kuigi kaua seal ei saanudki olla, sest oli aeg suurema satsiga kluppi minna. Sisse läksid küll vähesed, aga uue sõbra said paljud ning linnamelu nägid kõik. Meie otsustasime Kristjaniga jalgsi hotelli poole liikuda ning teel külastasime Nevski prospekti (featuring Дом Книги ja Kaasani katedraal) ja Pangasilda. Üks üleni tätoveeritud mees kutsus meid lahkelt ka keldris asuvasse bordelli, aga keeldusime viisakalt ja läksime eriti kiirel sammul edasi hotelli poole.

Teisel päeval sõitsime ringi bussiga, heites pilgud peale Neeva paleerohketele kallastele. Saime kiire kirjandustunni osalisteks Krestõ vangla ees seisva Anna Ahmatova juures, tegime jõuharjutusi Vaskratsanikku jäljendades ja kuulasime Oskari esitatud Puškini luuletust “Люблю тебя, Петра творенье”. Külastasime Smolnõi katedraali, mille ees sai nautida konteväristavat kellamängu. Järgnes kunstist üleküllastunud Ermitaaž, kus nägime pea kõike, v.a. absoluutselt kõigi poolt suuresti oodatud Henri Matisse’i teoseid “Tants” ja “Muusika”. Ka impressionistide jm šedöövrid jäid meil kaemata. Kui saabus vaba aeg, läksime Andrease, Tomi, Juliana ja Kataga saatesarja “Game of Thrones” teemalisse baari ning kui olime üle kivide ja kändude tagasi hotelli jõudnud, pidasime maha ühe eesti-vene õhtusöögi, millesse kuulusid pelmeenid, sült, heeringas (sibula ja hapukoorega) ning hapukurk.

Kolmandal, st viimasel päeval läksime Tsarskoje Selosse. Lisaks kõikidele kulda uppunud saalidele nägime ära kurikuulsa merevaigutoa, kus (vaatamata pildistamise keelule) ohjeldamatud asiaadid kaameratega vehkisid. Enne Tallinna poole teele asumist saime reisi viimase töödeldud lihaga “kvaliteet”lõuna. Sõitsime läbi ka Lentast, sest ükski eestlane ei käi Venemaal ennast Lentas vaeseks ostmata. Vene-Eesti piiril läks võrreldes eelmise aasta Venemaa reisiga kordades-kordades kiiremini. Jõudsime kooli juurde ligikaudu kell 20:45. Jumal tänatud! Sest teisipäev oli siiski koolipäev ja puudumine ei tulnud kõne alla.

Autor: Kaarel

Pildid: õp Anu Kell

Lisas: 135b 05.01.2020 19:58

Abiturientidele ja õpetajatele märk rinda!

8. november oli 135. lennu jaoks vägagi märkimisväärne päev – saime lõpuks rinda kaua oodatud lõpumärgi, viimase sümboli Reaalkooli gümnaasiumiperre kuulumisest. Pärast seitset lühendatud tundi seadsime sammud aula ukse taha. Meile, kes soovisid ka õpetajatele märki anda, soovitati enne harjutada selle rinda panemist, mis oli vägagi vajalik, sest ka klassikaaslase peal kogu protsessi läbi tehes värisesid käed nii kõvasti, et märgi rinda saamine tundus kui kauge unistus. Aulas istudes tundis nii mõnigi, kuidas käed higistasid ja jalg hüppas üles-alla, mis küttis ka teiste närve, kuid pärast mitut kõnet ja ühte klassitäit inimesi oligi minu kord märgi järele minna ning pärast seda sai juba natuke kergemalt hingata. Südame tegi tõsiselt soojaks hetk, mil mitmed meie lennust astusid õpetajate juurde neilegi märke rinda panema ning osal neist olid koguni pisarad silmis. Pärast märgipeo perenaise ja peremehe kutset õhtusele pidustusele oligi aeg korraks koju suunduda ja peoriided selga panna.

Kui mina tagasi kooli jõudsin, oli pidu ning Piret Otsa seltskonnatantsud juba alanud. Kogu gümnaasium oli kutsutud ning nii tore oli näha, kui paljud olid kohale tulnud. Aulas tantsu löömise jaoks oli kohati ruumi, nagu alati, väga vähe. Väikesest tantsulavast hoolimata oli lahe seal keskel olla ning kõigiga koos tantsida. Kell üheksa oli aeg kõigil väiksematel minna ning nii laulsimegi märkideta pidulised koolimajast välja. Seejärel hakkas pihta märgipeo traditsiooniline, kuid salajane tseremoonia, millest rääkida ei tohi, kuid võin öelda nii palju, et tantsu lõime veel edasi ka õhtu hilisematel tundidel.

Autor: Ceitlin

Lisaks imelistele piltidele, mida saab näha Reaali kodulehel, paneme siia kaks fotot, mis võtavad ehk kõige paremini kokku abiturientide märgiaktuse-eelset meeleolu. (Pildid: Doris V.)

Lisas: 135b 05.01.2020 19:55

Kuidas silmapaistvaimad meedikud Tartut vallutasid

10.–11. oktoobril toimus iga-aastane traditsiooniline Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents. 2019. aastal tähistati arstiteaduskonna väärikat 387. sünnipäeva. Tänavusel teaduskonverentsil oli tunda pidulikkuse hõngu – möödub ju 100 aastat meie, eestlaste rahvusülikooli sünnist ning täitub ka sajand eestikeelse meditsiinihariduse andmisest. Tallinna Reaalkooli ja Ida-Tallinna Keskhaiglat esindasid tänavu e-posterettekannetega meditsiinisuuna 12. klassi õpilased Brigita Maria Raave, Doris Vahtra, Nicolas Lotman ja Kairit Klaus ning 11. klassi õpilane André Otti.

Neljapäeva, 10. oktoobri varahommikul seadsin sammud Tallinna bussijaama suunas, et sõita ĂĽhes teiste meditsiinihuviliste reaalikatega Tartusse arstiteaduskonna päevadele Eesti teadusmaastikuga tutuvuma. Bussisõit Emajõe Ateenasse möödus vanemaealiste ja  ĂĽllatavalt valjuhäälsete soome turistide seltsis, kuid hoolimata sellest sĂĽveneti kunstiajaloo õppimisse ning ehk said ka nädala jooksul puudu jäänud unetunnid tasa tehtud. Tartu Ăślikooli arstiteaduskonna päevad avati Biomeedikumis teaduskonverentsiga. Esimesel päeval sai kuulata suulisi e-posterettekandeid nii ĂĽliõpilastelt, doktorantidelt, arst-residentidelt, arstidelt kui ka teaduritelt. Ettekandeid oli igast meditsiinivaldkonnast: seljaajutraumade haigestumistrendidest, kardiokirurgilisel konsiiliumil arutlusel olnud haigusjuhtudest ja suuõõne mikrobiootast kuni kanepi tarvitamise trendideni kooliõpilaste seas ja virtuaalreaalsuse kasutamiseni pediaatrilises neurorehabilitatsioonis. Ettekannete kõrge tase ja teaduslikkus panid meid, gĂĽmnaasiumiõpilasi, seejuures tundma end noorte ja rohelistena, kuid kĂĽll saabub kord ka meie aeg võrdväärset taset välja näidata. Suurt äratundmisrõõmu tekitas aga ettekanne rakusisesest transportvalgust dĂĽneiinist, mis “töötab” rakus vastupidiselt kinesiini liikumissuunale – koheselt kerkis silme ette eelmisel aastal bioloogia tunnis õp Veskimetsaga vaadatud kentsakas video mikrotuubulil “kõndivast” kinesiinimolekulist. Paras kurioossum oli muidugi meie postrite otsimine: omajagu Biomeedikumis ringitanud, saime teada, et sel aastal fĂĽĂĽsiliselt kuskil paberpostreid näha ei saagi, vaid neid võib uudistada netist.

Reede, 11. oktoober algas järjekordse bussisõiduga Tartusse (häda neile, kellel pole Tartus tuttavaid, kelle juurde öömajale jääda…). Jõudnud Tartusse, sammusin juba tuntud teed mööda Biomeedikumi. Arstiteaduskonna päevade teist päeva sisustas  konverents “100 aastat personaalset meditsiini”, mille rõhuasetus oligi sel aastal just personaalmeditsiinil ning viimase seotusel geneetikaga. Konverentsi avas peaesineja Marju Kõivupuu ettekandega “Rahvameditsiin: ajatu ja ajalik”, milles toodi välja rahvameditsiini roll nii minevikus mõisatepäevil ja Eesti Wabariigis kui ka tänapäeval, kus rahvameditsiin on nĂĽĂĽdse akadeemilise meditsiini kõrval justkui humoorikas fenomen. Personaalmeditsiinist Geenivaramu näitel rääkis Lili Milani, geneetika vaatevinklit tutvustas Katrin Ă•unap ning personaalse meditsiini olulisust onkoloogias rõhutas Peeter Padrik. Genoomika ja statistika vahetut seost sedastas Krista Fischer. Kõik personaalmeditsiinist geneetika vaatepunktist rääkinud esinejad tõid aga oma ettekannetes välja mutatsiooni BRCA-geenis, mis tõstab oluliselt tõenäosust saada rinnavähki. Peetud ettekannetes tõstatati veel kĂĽsimus, kas 3D-printimine võiks olla hĂĽppelaud personaliseeritud ravimiteni ning milline on eestlaste geneetiline kirjaoskus? Selgub, et geneetilise kirjaoskuse skaala maksimaalsel väärtusel on Geenivaramu ning teisel äärmusel film “Jurassic Park”. Konverentsile panime punkti ĂĽhise “grupi”pildiga (osalemismäär 60%), vaatamata asjaolule, et osa meist oli juba suuri võite saavutamas mujal.

Autor: Kairit

Pildid: Tartu seltskond

Lisas: 135b 27.10.2019 22:55

Natuke meie uuest presidendist

Idee kandideerida meie õpilasesinduse presidendiks tekkis mul veel enne 11. klassi lõppu. Tundsin juba siis, et ürituste korraldamine, inimestega tegelemine ja koolielus aktiivne olemine sobivad mulle väga hästi ning REKi presidendi ametikoht võimaldab seda veel efektiivsemalt teha kui enne.

Natukene sellest presidendiks saamise protsessist… Septembris võtsin asja tõsiselt käsile, osalesin REKi töös vabakuulajana, korraldasin õpetajate päeva, retsinädalat. Natukene oli aktiivselt kooliellu panustamisel ka tagamõte – eesmärk oli võimalikult paljude rebaste ja 11ndikega sõbruneda. Suhtlesin gümnaasiumikaaslastega, et teada saada, mis on suurimad valukohad koolis jne.

Töötasin välja realistliku ja õpilaste elu jaoks olulise valimisplatvormi ja õppisin seda kaitsma.

Lõpuks oli kauaoodatud valimisnädal ukse ees, Kaarli abiga valmisid lõbusad plakatid. Esmaspäeva hommikul sai need koolimaja peale kleebitud.

Nädala jooksul said kandidaadid ennast aulas tutvustada ja pidada maha pika debati ja osaleda küsimuste ringis. Oli hea kogemus, avalik kõnelemine on alati paras pähkel, aga tundes ennast inimeste ees hästi, ei tunne kunagi ohtu, et see halvasti peaks minema.

Neljapäeval vastu reedet mina und ei saanud, närv oli must ja pinge laes.

Pärast 7. tundi tulid tulemused. Sel õppeaastal töötab REK minu juhtimise all, selleks andis mulle volituse 167 õpilast, moodustades 57,6% valinute arvust.

Töökas aasta on juba alanud, kergemaks ei lähe, põnevamaks aga küll!

 

Teie president

Gregor Pihlak

Lisas: 135b 27.10.2019 22:50

Seletuskirjade päev

Reedel, 4. oktoobril tähistati Tallinna Reaalkoolis õpetajate päeva, mis tekitas ilmselt nii igas õpetajas kui abituriendis elevust. Õpetajad said lõpuks ometi enam-vähem vaba päeva, mida nauditi abiturientide küpsetisi nosides, ning 12. klassi õpilastel oli võimalus proovida õpetajaametit.

Mina andsin Ceitliniga 6. tunni ajal käsitööd 6.b klassile ning 7. tunni ajal 10.c klassile eesti keelt (Hanna oli siis ka, 12.a), ent oli ka neid klassi-/lennukaaslasi, kes tegelesid raske tööga juba varasematest hommikutundidest saati, näiteks austatud direktor Ene Saar (Margareta) ja õppealajuhatajad Martin Saar ja Madis Somelar (Kristjan ja Gregor). Lisaks olid Terke ja Kirke kooliõed, kelle Skittleseid täis tabletipurgid ravisid kõik terveks.

Kuuendikest käsitöölised olid oma kudumisega nii ametis, et meist eriti välja ei tehtud, vahel käidi küll abi küsimas, kuid neid aidata me eriti ei osanud (vabandame, õpetaja Egle, viga pole teis, vaid meis). Kümnendikega sai see-eest palju tehtud – kõigepealt tegime Kahooti (milles osales ka lugupeetud keka õpetaja Erik Mäe (Emma, 12.c), et testida nende teadmisi nii keele kui „Rannamaja“ kohta. Tuli välja, et Erik teeb tuule alla vähemalt pooltele rebastele. Peale seda rääkisime pool lugu eesti keele sünnist (väsimus tuli hiljem peale), korjasime telefone ära ja panime õpilasi tagatoengut tegema (kes teab, see teab!). Tund lõppes kümnendike aplausiga, seega saime tööga hästi hakkama vist?

Paar vahetundi korraldati ka POtsa tantse ning päeva lõpus kogunes osa abituriente lugema õpilaste seletuskirju, mille arv küündis vist vähemalt 100ni. Päev oli lõbus, ent väsitav.

Respekt õpetajatele, et nad meid iga päev välja kannatavad!!

Autor: Kristin

Lisas: 135b 27.10.2019 22:48

Neoklassitsistlik hoone sai aasta võrra vanemaks

29. septembril oli reaalkooli 138. sünnipäev, mida meie koolikogukond tähistas ühiselt 30ndal. Päeva algus möödus nagu igal teiselgi koolipäeval. Viiendas tunnis tuli meile rääkima 95. aasta lennu vilistlane ja tänavune arst Ariel Levin. Saime kuulda nii mõnestki põnevast seigast tema koolielust. Nüüd teame kindlalt, kuidas koolilaed ilusamaks teha ja eksamitel viisi saada.

Enne staadionile suundumist oli üks suur segadus koolimütsidega – paljusid tervitas nagis vale müts. Ilmselt olid meie õiged mütsid päeva jooksul maha kukkunud ja keegi oli üritanud neid tagasi panna õigetesse nagidesse, kuid see ülesanne ei olnud tal just kõige paremini õnnestunud.

Staadionil kuulasime pr Saare kõnet ning tublimatele jagati stipendiume. Pärast seda sai alustada kringlite–tortide söömist. Paljudel jätkus veel päev aga koolitundidega, nii et meie kollektiiv suundus rõõmsalt kolmandale korrusele, et kuulata meditsiinieetikast oma ala professionaalilt.

Autor: Liisel

Lisas: 135b 25.10.2019 20:53

Hilisõhtul katseid tegema!

27. septembril toimus meil koolis taas Teadlaste Öö, kus nooremad õpilased said teha palju eksperimente erinevatest valdkondadest, mida viisid läbi meie gümnasistid koos õpetajate abiga. Teadlaste Ööl oli võimalik teha katseid keemias ja füüsikas, vaadata loodust läbi mikroskoobi, tegeleda robootikaga, tutvuda algklasside leiutistega ning eraldada enda DNA-d, mis osutus laste lemmikuks õpitoaks. Avatud oli ka puhvet, kus oli võimalik juua teed ja kohvi ning mekkida gümnasistide poolt valmistatud pirukaid ja kooke.

Ise viisin läbi keemia töötuba. Keemikud olid nagu ennegi välja pannud kolm katset. Minule anti ĂĽlesandeks lastele näidata, kuidas tõestada, et lahuses on C-vitamiini. See neid tegelikult väga ei huvitanudki. Tähtis oli, et katses sai näha mulle, sademe tekkimist, värvuse muutumist ja mis peamine… nad said põletiga katseklaasi kuumutada. Minu jaoks oli see muidugi täielik kaos. Pidin jälgima, et lapsed endale alust peale ei valaks ja ennast ära ei kõrvetaks. Eriti hull oli olukord siis, kui rahvast oli palju, sest vahepeal oli laua taga viis last korraga ja kõiki pidi ohutult tegevuses hoidma. 

Kolme tunni vältel ei saanud ma oma laua tagant eemale liikuda, sest rahva tung ja huvi oli nii suur. Tihti juhendasin mitut last korraga ja pausideks aega ei olnud. Vaatamata sellele oli kogu see päev väga äge ja lastega oli vahva tegeleda. Poleks kunagi uskunud, et õpetajaamet võib nii väsitav olla :). Loodan, et ka teistes töötubades oli vähemalt sama vahva ja pisikesed õppisid nii mõndagi uut ja võibolla leidsid endale uue huviala.

Autor: Kristjan

Lisas: 135b 25.10.2019 20:51