135b

Madis Kõivu monoloogide esitamise võistluse finaalis, mis toimus draamateatris detsembrikuu 5. päeval, esinesid laval meie Doris ja Nicolas. Noorte ilmekust ja näitlemisoskust sai nautida hilisõhtuni. 

“Luule, see ei tule tuulest…” kirjutas Anna Haava oma luuleridades

14. novembril kogunes osa Reaali gümnaasiumiperest pimedal õhtul aulasse, et üheskoos väärtustada luulet ja poeete. Õhtu juhatasid sisse ning võtsid kokku õpetajad Kristi Koit ja Martin Saar ning luuleõhtuga käis kaasas tee ja koogitükike. Sõna võtsid mitmed gümnasistid valitud luuletustega, mis käsitlesid luule ja poeedi olulisust, olemust jms. Kel luule esitamisega rohkem, kel vähem kogemust – kõik olid oodatud lugema värsiridu. Nii sattusin ka mina publiku ette esitama Archibald MacLeishi luuletust “Ars Poetica”, mis käsitles väärtusi, mida luuletus peaks kandma ja lugejale edastama. Eriti kõnekaks osutusid viimased read: “A poem should not mean, but be“. Kerge närviga suutsin edastada publikuni oma luuletuse, mis sulandus üheks kõigi teiste võrratute esitustega. Kogu õhtu oli tõeline hingepuhastus tavapäraste koolipäevade vahel.

Aitäh kõigile osavõtjatele ja korraldajatele väärt elamuse eest! Seda kogemust millegagi võrrelda ei anna, sest millega saaks võrrelda õhtut, kus saab nautida jumalikkust.

Autor: Sandra

Kes otsustab pöörase märgipeo järgsel hommikul kell 6 bussireisile minna? Ei keegi muu kui 135.b koos kolme a klassi poisiga! Seekord ei olnud kaasas ainult üks õp Kell, vaid neid oli lausa kaks: Anu ja Maarja.

Niisiis alustasime oma unist teekonda 9. novembri varahommikul. Tegime vaid peatuse Sillamäe Olerexis, kus võtsin kõige suurema burgeri, mida seal pakuti. Ütleme nii, et hind oli igati proportsionaalne burgerist saadud kilokaloritega. Kiirtoit hinge all, jätkasime teekonda Sillamäe–Narva, mis oli täpselt sama rohkelt sisustatud magamisega kui Tallinn–Sillamäe.

Esimeseks arvestatavaks peatuseks oli Kroonlinn, kuhu sõitsime läbi allveetunneli. Esmalt möödusime Kroonlinna nullist, kästi hästi meelde jätta üks Peeter I monument ning seejärel heitsime pilgu merele. Vaatepilt oli hall ja pilvine, kuid sellest hoolimata läbis keha ärevustunne, sest vastu vaatas viis–kuus sõjalaeva, milletaolistest Eesti unistadagi ei oska. Heitsime pilgu peale ka Lydia Koidula viimasele elupaigale ning seejärel tuli Kroonlinna grande finale – Merekirik oma ortodokslikult uhke interjööri ja väliskujundusega. Lisaks tavapärasele võis kiriku ustelt ja muudelt detailidelt leida mereteemalist ornamentikat ning hoone siseseinu katsid mälestustahvlid kõigile Venemaa merehukkudele. Sõitsime edasi Peterburi poole, kuhu jõudsime planeeritust varem ning seega otsustasime esimesel päeval käia vaatamas ka 18. sajandi Peterburi maketti (mõõtkavas 1:87 500).

Eriti suur ärevus tuli siis, kui oli aeg õhtusöögiks, sest siis järgnes vaba aeg. Oli ju siiski suur osa Peterburist, rääkimata öisest Peterburist, mida me polnud veel jõudnud avastada. Minu puhul oli sihtkoht nr 1 KFC, kus Tomi ja Sultsoniga sõime end kanaks (ja saime külge parasiithüüde “TŠIIKEEEEN!”, mis kandus edasi ka teistele). Naasesime hotelli ning kuigi kaua seal ei saanudki olla, sest oli aeg suurema satsiga kluppi minna. Sisse läksid küll vähesed, aga uue sõbra said paljud ning linnamelu nägid kõik. Meie otsustasime Kristjaniga jalgsi hotelli poole liikuda ning teel külastasime Nevski prospekti (featuring Дом Книги ja Kaasani katedraal) ja Pangasilda. Üks üleni tätoveeritud mees kutsus meid lahkelt ka keldris asuvasse bordelli, aga keeldusime viisakalt ja läksime eriti kiirel sammul edasi hotelli poole.

Teisel päeval sõitsime ringi bussiga, heites pilgud peale Neeva paleerohketele kallastele. Saime kiire kirjandustunni osalisteks Krestõ vangla ees seisva Anna Ahmatova juures, tegime jõuharjutusi Vaskratsanikku jäljendades ja kuulasime Oskari esitatud Puškini luuletust “Люблю тебя, Петра творенье”. Külastasime Smolnõi katedraali, mille ees sai nautida konteväristavat kellamängu. Järgnes kunstist üleküllastunud Ermitaaž, kus nägime pea kõike, v.a. absoluutselt kõigi poolt suuresti oodatud Henri Matisse’i teoseid “Tants” ja “Muusika”. Ka impressionistide jm šedöövrid jäid meil kaemata. Kui saabus vaba aeg, läksime Andrease, Tomi, Juliana ja Kataga saatesarja “Game of Thrones” teemalisse baari ning kui olime üle kivide ja kändude tagasi hotelli jõudnud, pidasime maha ühe eesti-vene õhtusöögi, millesse kuulusid pelmeenid, sült, heeringas (sibula ja hapukoorega) ning hapukurk.

Kolmandal, st viimasel päeval läksime Tsarskoje Selosse. Lisaks kõikidele kulda uppunud saalidele nägime ära kurikuulsa merevaigutoa, kus (vaatamata pildistamise keelule) ohjeldamatud asiaadid kaameratega vehkisid. Enne Tallinna poole teele asumist saime reisi viimase töödeldud lihaga “kvaliteet”lõuna. Sõitsime läbi ka Lentast, sest ükski eestlane ei käi Venemaal ennast Lentas vaeseks ostmata. Vene-Eesti piiril läks võrreldes eelmise aasta Venemaa reisiga kordades-kordades kiiremini. Jõudsime kooli juurde ligikaudu kell 20:45. Jumal tänatud! Sest teisipäev oli siiski koolipäev ja puudumine ei tulnud kõne alla.

Autor: Kaarel

Pildid: õp Anu Kell

8. november oli 135. lennu jaoks vägagi märkimisväärne päev – saime lõpuks rinda kaua oodatud lõpumärgi, viimase sümboli Reaalkooli gümnaasiumiperre kuulumisest. Pärast seitset lühendatud tundi seadsime sammud aula ukse taha. Meile, kes soovisid ka õpetajatele märki anda, soovitati enne harjutada selle rinda panemist, mis oli vägagi vajalik, sest ka klassikaaslase peal kogu protsessi läbi tehes värisesid käed nii kõvasti, et märgi rinda saamine tundus kui kauge unistus. Aulas istudes tundis nii mõnigi, kuidas käed higistasid ja jalg hüppas üles-alla, mis küttis ka teiste närve, kuid pärast mitut kõnet ja ühte klassitäit inimesi oligi minu kord märgi järele minna ning pärast seda sai juba natuke kergemalt hingata. Südame tegi tõsiselt soojaks hetk, mil mitmed meie lennust astusid õpetajate juurde neilegi märke rinda panema ning osal neist olid koguni pisarad silmis. Pärast märgipeo perenaise ja peremehe kutset õhtusele pidustusele oligi aeg korraks koju suunduda ja peoriided selga panna.

Kui mina tagasi kooli jõudsin, oli pidu ning Piret Otsa seltskonnatantsud juba alanud. Kogu gümnaasium oli kutsutud ning nii tore oli näha, kui paljud olid kohale tulnud. Aulas tantsu löömise jaoks oli kohati ruumi, nagu alati, väga vähe. Väikesest tantsulavast hoolimata oli lahe seal keskel olla ning kõigiga koos tantsida. Kell üheksa oli aeg kõigil väiksematel minna ning nii laulsimegi märkideta pidulised koolimajast välja. Seejärel hakkas pihta märgipeo traditsiooniline, kuid salajane tseremoonia, millest rääkida ei tohi, kuid võin öelda nii palju, et tantsu lõime veel edasi ka õhtu hilisematel tundidel.

Autor: Ceitlin

Lisaks imelistele piltidele, mida saab näha Reaali kodulehel, paneme siia kaks fotot, mis võtavad ehk kõige paremini kokku abiturientide märgiaktuse-eelset meeleolu. (Pildid: Doris V.)