Arhiveeritud - kuu 05.2019

Suure lennuga tagasi aastasse 1869

Eelmine ja seni ainuke kord, kui ma meie suurepärasesse ajaveebi midagi kirjutasin, rändasime ajas tagasi aastasse 1918 – meenutasime iseseisvuse väljakuulutamist ja kõike sellega kaasnevat. Tänavu usaldati mulle taas ülesanne anda väike pilguheit meie selleaastasesse ajarännakusse. Tundub, et ajarännakud hakkavad traditsiooniks saama. Järgmine aasta ehk Tartu rahu?

Igatahes, ilma pikema jututa, 2. mail läksime terve kooliga tagasi aastasse 1869 – arvan, et see aastaarv on kõigil koolis pähe tuubitud – muidugimõista toimus siis esimene Eesti üldlaulupidu. Too laulupidu toimus küll Tartus, aga kuna me seda ainult meenutasime, siis jäime siiski Tallinnasse ning laulupidu toimus ka hoopis Kalevi spordihallis. Päev algas jällegi lineikaga aulas, kus kuulsime teravat vaidlust herr Jannseni (füüsikaõpetaja Marko Reedik) ning A. H. Willigerode (Madis Somelar) vahel. Meil oli ka oma C. R. Jakobson, kes nägi üllatavalt sarnane välja Reivo Maasikuga, ning Lydia Koidula (Katri-Liis Kaasik). Saanud aulas loodetavasti mõne fakti võrra targemaks, toimus meil neli koolitundi: füüsika, kus õppisime tunge ja jõude, keemia, kus lugesime teksti, mis koostatud neile talupoegadele, kes asju mõistusega teha tahavad (Martin Saare vihje?). Kirjanduse tunnis käisime kiiresti üle kõik laulupeoga seotud tegelased ja siis liikusime klassipilti tegema. Viimane tund oli matemaatika õpetaja Taltsiga, kus proovisime lahendada vanu ülikooli sisseastumiseks vajaminevaid teste. Taas oli koolis erileht, mida vahetundides ajalehepoistelt endale soetada sai. Ilmselgelt ei puudunud ka Piret Otsa legendaarsed tantsud, kuhu praeguseks juba terve kool kokku jookseb.

Pärast kooli läksid klassid staadionile, et moodustada sinna üks suur “1869” – taas kord tehti droonipilt, kuid kui eelmine aasta paksude lumeräitsakate keskel, siis seekord vihmasajus. Aga vahet polnud, tuju oli ikka hea. Siis liiguti rongkäiguga Kalevi spordihalli, kus peeti maha üks väiksemat laadi laulupidu ning simman, nagu kord ja kohus.

Mis oli ka see aasta ülimalt tore, oli kostüümiosa. Paljud meist olid imeilusates rahvariietes ning seega ka tõepoolest ajastukohased. Kui sellise ürituse jaoks minnakse rahvariideid isegi laenutama, siis see näitab küll suurt pühendumust. Sellest on minul vaid hea meel!

Autor: Eva M. P.

08.05.2019

135.b vähendatud koosseis Tartus teadust tegemas

16.-17. aprillil toimus Tartus ERMis noorte teadusfestival. Meie klassi esindas sel aastal teadusfestivalil lausa 5 inimest (Paul, Laima, Andreas, Kadri, Kristjan). Festivalil tuli esitleda oma uurimistööd žüriile ning külalistele postri abil. Samuti said osalejad ise tutvuda teineteise töödega ning luua uusi sõprussuhteid. Arutelud žüriiga olid väljakutsuvad, kuid igati huvitavad. Õpilased said oma suhtlemisoskused päriselt proovile panna, üritades kokku võtta terve aasta tööd viie minutiga. Õhtul toimus ka ühine õhtusöök, kus sai jagada oma muljeid ning tutvuda veelgi enamate teadushuviliste noortega. (Kindlasti oli tegu esmakordse kogemusega ning nüüd on kõigil osalejatel oma UT peas nagu luuletus, seega kaitsmisel ei tohiks mingit probleemi tekkida). 135.b visad hinged saavutasid ka märkimisväärseid tulemusi: Laimale sai osaks II preemia ja Kristjanile kirjastuse eripreemia.

Teadusfestival peab ennast kindlasti valmis panema ka järgmiseks aastaks, kui teine osa 135.b uurimistöödest esitatakse konkursile. 🙂

Autor: Paul. M. T.

08.05.2019

Liumägi, maalitud tsunami aias, katusematerjalist valmistatud hiigellennukid – ja seda kõike veel Eestis!

Olles just õppinud kaasaegset kunsti, külastasime klassiga Flo Kasearu muuseumi. Huvitav oli see, et muuseumi giidiks oli kunstnik isiklikult. Väga põnev oli jälgida, kuidas kunstnik ise oma loomingut tutvustab ja avab. Kui muuseumile oli ring peale tehtud (kes oma pea paar korda ära löönud, kes ootamatult ilmuvate kasside poolt ehmatatud), siis oli julgematel ka võimalus lasta alla liumäest, mille Flo oli ehitanud treppide asemele kahe korruse vahel. Muuseumiaias anti meile võimalus olla loomingulised ning me pidime välja mõtlema idee, kuidas saaksime koos Flo mägedega poseerida. Meie tegemised Flo jäädvustas muidugi ning postitas oma Instagrami. Kokkuvõttes oli väga omapärane ning huvitav külastus, mis kindlasti sobis varasemalt õpitud teemaga nagu valatult.

Autor: Kenner T.

08.05.2019

135.b oma väärtuste ees seismas

15. märtsil otsustas vapraim osa 135.b-st tegutseda oma arusaamade järgi ja minna kliimastreigile meelt avaldama. Päev algas kogunemisega kunstiklassis, kus valmisid plakatid (osaliselt taaskasutatud töövihikutest). Pärast esimesi tunde sai need kaasa haarata ja Toompeale suunduva elevil rahvavooluga ühineda.

Ăśrituse kohta nii palju:

– reedesed streigid algatas (sel hetkel 16-aastane) rootslanna Greta Thunberg, kes on nomineeritud Nobeli rahupreemiale;

– 15. märtsil toimus kliimastreik rohkem kui 2000 linnas, osales ligi 1,4 miljonit õpilast;

– Riigikogu ette kogunes rohkem kui 500 inimest.

Üritus ise oli meeleolukas: peeti inspireerivaid kõnesid, rütmi ja õige meeleolu lõid suured trummid, eesmärgist anti valjult teada:

“Kliimastreik, KLIIMASTREIK!”

Õpetajate lahendus oli aga enamasti klassikaline: karjuti nende õpilaste peale, kes tunnis olid.

Autor: Kadri M.

08.05.2019

Kõnepidu riiklike teenetemärkide üleandmisel

Oli kena veebruarikuu. Viibisin parasjagu sööklas, kui minule lähenesid pedagoogid Somelar ja Ahuna. Selgus, et Presidendi kantselei on sandis seisus, sest nad unustasid riiklike teenetemärkide üleandmise jaoks korraldada õpilaste kõnevõistluse. Seega pandi Reaalkool tanki, mistõttu nõustusin kõne pidama.

Täpsemalt anti mulle ülesandeks kirjutada köitev kõne (tuhat tänu, õpetajad Kell ja Saar ning Nicolas) ning see ette kanda Presidendi, meedia ja sajakonna tubli eestlase ees. Ettevalmistusteks jäi umbes nädal, kõnega jäin lõpuks enam-vähem rahule. Neli päeva enne päris üritust toimus ka oludega tutvumine. Mõned märkused protsessist: a) nii ERRi kui Presidendi kantselei töötajad olid väga professionaalsed ja muhedad inimesed; b) närv oli pisut sees; c) Presidendi kantselei tegeleb oma igapäevatöös ka küsimustega nagu “kus ööbis Taani kuninganna 1990. aastate visiidi ajal” ja ainuke viis sellele kiirelt vastata on hea institutsionaalne mälu. 22. veebruaril läksin siis teenetemärkide üleandmisele Laulasmaale Arvo Pärdi keskusesse (väga kaunis paik männimetsas). Hommikul tegime proovi (kõik sujus), kusjuures hetkel, mil pianist Auli Lonks mängis Heino Elleri “Kodumaist viisi”, jalutas sisse Arvo Pärt ja lausus “sa vist unustasid oma veepudeli maha”, märkamata, et ta oli saalis, kus tehti proovi. See oli tõesti armas, võib-olla ka seepärast, et tegu on Arvo Pärdiga.

Proov sai läbi, tulid külalised, tuli President, tuli tseremoonia. Ilmselt oli tegu kõige väljakutsuvama avaliku esinemisega minu senises elus, aga see ei olnud nii hull. Kui valgus paistab näkku ja sul on vaja kõne pidada, siis on sul ainult ruumi tagumisse ossa suunatud pilk (kus on kaamerad, aga kus ei ole President) ja tekst su ees ja hääl su kõrvus. Kahtlemata olin närvis, komistasin ka mõned korrad, kuid mitte liiga piinlikult. Ühesõnaga: sain hakkama. Kogu tsirkust saab ka ERRi arhiivist üle vaadata.

Viimane tähelepanek: kui kunagi sattuda Presidendi (kantselei) üritustele, siis süüa nii, kuis jaksad, sest neil on tõsiselt head suupisted.

Autor: Markus V.

Pilt: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/galerii-president-tanas-eesti-tublimaid-teenetemargiga-n237311

07.05.2019

Tagasivaade Vabalavale

Kuna kahjuks me eelmise aasta võidukat poistepandet Kuum Segadus kokku ei saanud, siis otsustasin, et keegi peab ju meie klassi ikkagi esindama. Mõeldud – tehtud, panin end seekord üksinda kirja. Ausalt öeldes polnud mul sel hetkel veel ideed, mida ma seal laval tegema hakkan. Laulda ei oska ja pillimängu oskused on igati puudulikud, pidin natuke kastist välja mõtlema. Sain natuke inspiratsiooni vanast heast interneedusest ning otsustasin siiski laulmise kasuks. Põhimõtteliselt lindistasin naabri abiga Olav Ehala laulu “Ma tahan olla öö” klaverisaate fono peale ja lõpuks mõtlesin ka oma sõnad juurde. Sõnade valmimisel sain suurt abi klassi ilmselt kõige loomingulisemalt liikmelt, Doris Vahtralt (Aitäh!). Vabalava hommikul ei teadnud ma veel päris täpselt, mis need sõnad küll olla võiksid, aga kirja olin juba ennast pannud. Esitus kukkus päris kenasti välja ja tundus, et ka rahvale meeldis. Suure üllatusena pälvisin lausa rahvalemmiku tiitli. Igatahes oli see üks väga kenasti korraldatud üritus ja mine tea, äkki saame järgmisel aastal siiski Kuuma Segaduse ka uuesti kokku!

Autor: Hugo R.

03.05.2019