135b

On 29. septembri varahommik, 135. lennu osaline koosseis oma kompsude ja kotikestega on meie ilusa koolimaja kõrval ja valmis lahkuma Tallinnast, kuid reis on takerdunud Gabsu ja Paju hilise saabumise taha. Veerand tundi pärast planeeritud aega hakkame sõitma, et võtta ette järjekordne ühine seiklus, sedapuhku Venemaale Puškini radasid avastama.

Ületanud ilusasti Vene Föderatsiooni piiri, tegime oma esimese peatuse väikeses piirilinnas Ivangorodis, kus kõik oma toiduvarusid täiendada said. Üht õiget Venemaa reisi alustab ikka üks vana hea klassikaline vene limps – olgu selleks Tarhun, Baikal või hoopis midagi kolmandat.

(Sõitnud Venemaal umbkaudu 100 km, saime oma esimese Venemaa seikluse. ,,Buss põleb!” Suits, vastik hais ja jahe ilm meie rõõmsat meeleolu aga ei murdnud. Muusika, rõõmuhüüete ja tantsu taustal parandas meie armas bussijuht bussi. Sai hakkama, saime liikuma! (korda 3!)

Jõudnud Novgorodi (planeeritust küll paar tundi hiljem), saime nautida vene toitu. Kartulisalat, frikadellisupp ja kaneelisai – ehe Venemaa! Pärast söömist jagunesime gruppidesse ja külastasime Novgorodi kremlit, mida vene ajalooallikates esmakordselt 1044. aastal mainiti. Saime nautida huvitavat arhitektuuri ja nägime oma silmaga Venemaa vanimat ortodoksi kiriku pühakoda Sophia katedraali. Pärast kompleksi külastust suundusime ööbimispaika, kust kui kenasti tubadesse jagunetud, liikusime väiksemates gruppides Novgorodi ja selle ööelu avastama. Elavaid hetki ja mälestusi kogunes meile kõigile ööst palju! Magamine, nagu ikka, oli ka seekord teisejärguline.

Teine hommik algas mõne jaoks raskemalt kui teise jaoks. Õnneks enamik meist jõudis kenasti hommikusöögilauda ja kõhu eelseisvaks päevaks täidetud saada. Sõitsime hommikul ringi Novgorodis ja külastasime uuesti Novgorodi kremlit. Sel päeval käisime ka ajaloomuuseumis, kus saime tutvuda Novgorodist ja selle ümbrusest leitud esemetega alates 11. sajandist lõpetades 17. sajandiga.

Külastasime ka Novgorodist 5 km kaugusel asuvat Yurievi kloostrit. Legendi järgi rajas selle Jaroslav Tark 1030. aastal ning ehitiste kompleksit võiks pidada vanimaks kloostriks Venemaal, aga ajaloolistes dokumentides on kloostrit mainitud alles 1119. aastal. Kloostri juurde jõudnud tervitas meie puhanud seltskonda vali kellamäng, mis päris mitu minutit meie peade kohal mängis – ei olnud just kõige parem tunne! Saime näha õigeusklikku jumalateenistust ja tajuda õigeusu tähtsust vene ühiskonnas.

Pärast kloostrit suundusime vabaõhumuuseumisse Venemaale omaseid puitmaju vaatama. Saime tutvuda vene ehituskunstiga ja talurahva elutingimustega. Tegime palju pilte ja kogusime ohtralt teadmisi käsitöö kohta.

Edasi võtsime suuna Eesti linna Pihkva poole, oot-oot, siiski Venemaa linna Pskovi poole – ÕNNEKS. Jõudsime linna hilja ja pimedas, tegime paar tiiru bussiga ja nägime nii palju, kui näha oli. Ehtne nõukavärk! Õhtupimeduses vaatasime ära ka Pskovi kremli, kus saime ringi jalutada ja silmitseda hiiglaslikku tuule käes kõikuvat mõõka, mis 1242. aastal toimunud Jäälahingut mälestab.

Kella 21 paiku jõudsime oma õhtusöögikohta – boolingukeskusesse. Pärast toitumist liikusime oma magamispaika ja öö jätkus jällegi väiksemates gruppides. Kes käis Pskovi avastamas ja Lenini kuju juures pildistamas, kes käis boolingut veeretamas, kes niisama öist linnaelu avastamas (mida küll eeldatavasti pühapäevase päeva tõttu väga enam ei olnud). Magama jõuti ikka ammu pärast südaööd, jätkuvalt: kellel seda und veel vaja on?

Hommik algas jällegi hommikusöögiga, kuhu sugugi kõik meie seltskonnast ei jõudnud. Loomulikult ei väljunud ka buss õigeaegselt, sest kokkulepitud ajast kõrvale laveerimine on hetkel meie lennus väga moekas. Hilinemisega võtsime suuna Mihhailovskojesse.

Esimesena saime nautida Trigorskoye mõisa, mille nimetus tuleneb tema paiknemisest kolmel künkal (vene: три горы). Puškini pagendusaastatel oli just see paik tema jaoks väga oluline. Siin sai ta nautida vaimselt võrdsete seltskonda ja imelist loodust. Ka oma raamatute kirjutamine sujus Puškinil pagendusperioodil hästi; arvatakse, et raamatu ,,Jevgeni Onegini” tegelaskujudes ongi väga suures osas näha mõisa elanike kehastusi. Kahjuks ei ole Larini maja säilinud originaalkujul, vaid hoone on peaaegu täielikult uuesti ehitatud, ka mööbel on suures osas, küll ajastutruult, mujalt kokku toodud. Sügisvärvides park oli aga meeletult ilus, saime nautida imelisi metsateid, mida nii mõnigi meist tulevikus uuesti kaema tulla tahab.

Pärast Trigorskoye mõisa suundusime meie reisi eelviimasesse ajaloolisesse sihtpunkti Puškini koju Mihhailovskojesse. Mihhailovskoje teeb oluliseks fakt, et mõisa rajaja ehk Puškini vanaisa oli Tallinna ülemkomandant. Mihhailovskoje oli tõeliselt roheline ja ilus koht. Saime näha Puškini kodu, lapsehoidja maja ja suursugust parki. Tegime üheskoos võimsa tammepuu all ka grupipildi meenutamaks seda vinget ja elamusterohket reisi.

Viimane peatus meie seikluses oli Puškini haud. Käisime söömas ja pärast esitasime vene kultuurile omaseid tantse, laulsime laule ja lugesime luulet. Peale meeleolukat show’d hakkasimegi liikuma Luhamaa piiripunkti poole.

Piiri ületasime peaaegu kaks tundi, seega Eestisse jõudes olime kõik väsinud, aga ühe Venemaa seikluse võrra rikkamad! Reaali ette sai meie mitmekordselt parandatud buss pargitud alles kella kaheteistkümneks. Sellega lõppes meie vahva ja seiklusterohke reis Venemaale. Täname bussijuhti, kes meid lõpuks ikka kenasti Eestisse tagasi tõi ja õpetajaid, kes meil giidide jutust aru aitasid saada ja kes meie tempe taluma pidid. Järgmise korrani, Venemaa!

Autor: Gregor P.

Pildid: õp Anu Kell ja 135. lennu õpilased

Postitatud: Kolmapäev, 07.11.2018 kell 07:25 Kategooria: 11. klass. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0