135b

Esimesel veebruaril toimus Reaalkooli Vabalava, kus esindatud olid ka meie klassi tegusad noored. Vabalava meelitas publiku ette esinema mitmed Reaalkooli talendid nii laulmise, huumori, luule kui ka ainulaadsete jo-jo trikkidega. Suurepärase esitusega võlus publiku täielikult Nicolas, kes oma jo-jo trikkide järel pikalt kestva aplausi pälvis. Samuti esines laval vapralt meie klassi poisteansambel Kuum Segadus, kuhu kuuluvad Oskar, Sander, Joonas, Kenner, Kristjan ning Hugo, kes oma “Leekiva armastuse” esitusega pälvisid rahva lemmiku tiitli. Pärast pühendunud harjutamist oli see vääriline saavutus. Publikuna oli kohal suur osa meie klassist ja ka meie kallis klassijuhataja Anu Kell. Kohal oli ka ansambel Frankie Animal, kes väga laheda vahepala esitas. Frankie Animali laulja Marie Valgla oli osa ka žüriist, kuhu kuulusid lisaks ka Eesti üks kuulsaimaid lauljaid Ivo Linna ning reaalikate lemmik keemiaõpetaja Martin Saar. Šõu oli vägev ja tõestas jällegi, et reaalikatel talenti jagub!

Autor: Sandra Tammaru

Pildid: Sander Saluste

30. jaanuaril toimus Rahvusooper Estonias ühe eesti armastatuima kirjaniku A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistamine. Meie klassijuhataja innustas meid üritusest osa võtma ja selle eest olen ma väga tänulik. Kui varem piirdusid teadmised Tammsaarest enamjaolt “Kõrboja peremehe” ja “Tõe ja õigusega”, oli lahkudes peas palju rohkemat. Üritus algas Tammsaare tuntud stseenide etendamisega ning sellele järgnesid kõned ja muusikalised vahepalad tema lemmikheliloojate loomingust. Pakuti välja ka mõte sellest päevast alates hakata tähistama tema sünnipäeva kui eesti kirjanduse päeva. Seega on hiljem uhke öelda, et olin kohal, kui see välja kuulutati. Üritus lõppes väikese kohvi ja koogiga ning enne lahkumist tegime kõik koos õp Kellaga pildi õhtu jäädvustamiseks.

Autor: Tom Enriko Kelt

Pilt: õp Anu Kell

Tean, et Reaalkooli jõulupeo näol oli tegemist ühe eriti meeleoluka üritusega ja ka seda, et teen seda ajaveebi postitust pea 3 kuud pärast sündmuse toimumist. Panen enda mälu nüüd proovile ja üritan kirja panna selle eriti vahva mälestuse, mis mul peost meeles on. Lugu on järgmine: oli üks porine, kuid siiski rõõmsameelne reede, kui Reaali gümnaaasium tähistas jõule suurejoonelise Eurovisiooniga. 10. b oli saatusliku loosiga saanud enda riigiks Kreeka. Keegi ei osanud selle kohta midagi arvata, sest Kreeka ei olnud päris Eurovisoonil meile eriti millegagi silma jäänud.

Proovidega alustasime 5 päeva enne esinemist, arvestuste nädala esmaspäeval. Esinejad sattusid esitustiimi juhuslikult – alustasime prooviga ning kaasasime need, kes kohal olid.

Reedel oli tunda kooli peal ootusärevust ning ülevaid meeleolusid. Otsustasime klassikaaslastega, et jääme peoni kooli ning sätime soengud ja paneme vaimu valmis. Tüdrukutega käisime eelmisel päeval ka särke otsimas, mis laval eriti sädeleksid, sest teadsime, et Kreekat iseloomustavad hoogsad liigutused ja silmahakkav välimus.

Aeg möödus vaimu valmis seades kiiresti: tegime proove ning keerasime lokid pähe. Esinesime teisena, nii et erilist lavanärvi tekkida ei jõudnud. Laval said kõik ilusti hakkama nind tantsuliigutusedki olid meeles. Saime suure aplausi osaliseks, kuid päris esikohta koju ei toonud (ehk järgmine aasta ;-)). Teised esinejad olid samuti tublisti etteastetesse panustanud ning õpetajadki olid tantsusammud selgeks õppinud. Taas oli tegemist ühe meeldejääva ning Reaali Vaimu täis õhtuga. Järgmine aasta jälle!

Autor: Doris Tamkivi

Vahemikus 3. kuni 12. detsember leidis Hollandis Arnhem-Nijmegenis aset neljateistkümnes Rahvusvaheline Juuniorite Loodusteaduste Olümpiaad (IJSO). Meie klassist võttis osa Andreas Simson (mina) ning Tallinna Reaalkoolist veel Martin Rahe (9. c) ja Anna Pauliina Rumm (9. b). Ülemaailmselt võttis antud võistlusest osa ligikaudu 300 õpilast 50-st riigist.

Ülejäänud olümpiaadi vältel said õpilased nautida korraldava komitee poolt määratud tuure üle kogu Hollandi ning kuna olümpiaadi läbivaks teemaks oli vesi ja jätkusuutlikkus, siis tutvustati õpilastele kõike, mis seostub veega ning selle “roheliselt” rakendamisega. Paljude teiste hulgas külastasid õpilased tammesid, mis hoiavad Hollandit turvatuna tormide eest, erinevaid firmasid, mis tegelevad alternatiivenergiaallikate avastamisega ning ka isegi üht reoveepuhastusjaama. Kui antud tuurid isegi vahel ei pruukinud olla kõige paeluvamad õpilaste jaoks, siis kindlasti olid need silmi avavad ning uudsed.

Kokkuvõttes on tagasiside võistluse osas reaalikatelt väga positiivne ning jääme ootama suurepäraseid tulemusi ka järgmistelt aastakäikudelt.

Autor: Andreas Simson

Pilt: http://opleht.ee/2017/12/eesti-voistkond-hiilgas-rahvusvahelisel-loodusteaduste-olumpiaadil/

Reedel, 15. detsembril külastasime klassiga Kiek in de Köki torni. Nimele vastavalt (tõlkes kiika kööki) sai keskaegse suurtükitorni kõrgematelt korrustelt peaaegu et mõnest korstnast sisse piiluda. Peamiselt pühendasime oma tähelepanu aga keskaegsetele karistusviisidele ja ka katku teemale. Üle sai vaadatud Liivi sõja aegne Mustpeade epitaaf ja meelde jäetud timuka maja asupaik. Ikka selleks, et vaheajal Melchiori lugusid lugedes taust juba tuttav oleks. Tehtud sai ka nii mõnigi lõbus pilt häbiposti pandud klassikaaslastest. Kui end mööda käänulisi treppe aga torni kõrgeimale korrusele olime suutnud vedada, ootas veel üks tore äratundmine. Nimelt võis seal parajasti üleval oleva näituse fotodelt leida nii mõnegi “Mathilda” filmi tegelase. Kuigi meie kallis klassijuhataja meiega seekord kahjuks ühineda ei saanud (ta oli hõivatud tähtsate hariduspoliitiliste küsimustega vastavas ministeeriumis), oli külastus siiski väga meeleolukas. Midagi huvitavat kõrva taha panna leidis kindlasti igaüks.

Autor: Liisa Mai Ümarik

Pildid: Laima Šusta

Palju õnne, kallis Eesti Vabariik!

Et eesti keel heliseks igavesti Eestimaal ning jätkugu eesti soost haritlasi!

9. detsembril toimus gümnaasiumi tüdrukute klassidevaheline korvpallivõistlus. Tegemist oli alagrupi mängudega. Ka meie panime oma tiimi välja. Tegime ka reedel trenni treener Joonase käe all, et aimu saada oma oskustest ja võimalustest. Mõistsime, et seis on üsna nukker ja lootsime, et päris häbisse ei jää ning läksime kõik oma teed. Osa meist aga ei suutnud leppida oma kesiste oskustega ning suunduti öösel kossuplatsile palli taguma, et natukenegi oma olematuid andeid lihvida.

Laupäeval saabusid kõik eri olekutes kooli ning panid end riidesse. Kindlat riietust polnud, kokku oli aga lepitud, et kanname Joonase pükse. Esimese mängu oma üllatuseks võitsime. Eeldasime, et tegemist on lihtsalt õnneliku juhusega, kuid lõpptulemusena võitsime 4-st mängust 3. Mängude kokkuvõtteks võib öelda, et need oli kõrvalt ilmselt üsna koledad, kuid sisaldasid vihaseid sõnu, pisaraid ning mõistmatust, kuhu poole rünnata tuleb. Siiski mingil moel saavutasime just meie alagrupi võidu. Peale mänge suundusid kõik oma teed, kes keemiasse, kes koju, kes tähistama võitu ning üks oma sünnipäeva. Nagu öeldakse, et sport võidab, siis seda deviisi me ei tunnista. Õigem oleks öelda: „135B VÕIDAB!“.

Ootamatult saabus teade, et soovitakse pidada lõpuks ära ka tüdrukute korvpalli poolfinaalid ja finaal. Selleks saatuslikuks päevaks sai reede, 26. jaanuar. Olime kõik (kui mitte kõik, siis soliidne enamus) halvas vormis. Tegime jälle trenni neljapäeval, kus pidime jagama väljakut c-klassiga Trenni tegid lõpuks vist mõlemast klassist rohkem poisid kui tüdrukud. Trenn sisaldas suures osas mossitamist ja tujutsemist, olime treenerile suureks peavaluks. Reedene päev möödus üsna rahulikult kuni riietumiseni, kus kõiki tabasid närvivapustused ja ärevushood. Mediteerimine, värisemine, veidrate liigutuste tegemine ja üksteisest üle rääkimine – mitte miski ei aidanud. Sellest olenemata võitsime poolfinaali suuremate viperdusteta. Üks geenius siiski otsustas valele poole joosta ja korvi hakata viskama, õnneks oli korvi tabamise oskused nii kesised, et sisse ei läinud. Finaalist võiks ju ka pikemalt rääkida, aga ega ma sellest väga midagi ei mäleta. Igatahes selle võitsime ka ja võiks ju eeldada võimsat eufooriatunnet, kuid kuidagi tühi tunne oli. Poiste reaktsioonid olid aga sellised, nagu nad oleks ise võitnud.

Nii mööduski meie teekond võiduni. Olime ja siiani oleme aga pettunud, et poistel on suur show ja tüdrukutel pole midagi, ka tüdrukute finaal võiks suurejoonelisemalt toimuda. Pisara silma tõi aga see, kui ühes kirjanduse tunnis sammusid meie kallid klassivennad klassi ette ja autasustasid meid kõige imelisema diplomi, (šokolaadi)medali või porgandite ja lastešampusega.

135B VÕIDAB!