Vanalinn

Novembri viimasel nĂ€dalal oli ajalootundide raames meie ĂŒlesandeks kĂ€ia mööda vanalinna ning kaardistada Ă€ra erinevaid mĂ€rkimisvÀÀrseid paiku. Tegime imetlusvÀÀrseid fotosid ning valmistasime pĂ”hjalikud teksid, mille tulemusena valmis allpool olev superkogum.
Olgu siinkohal öeldud, et erinevad asupaigad/ehitised on rajatud nelja gruppi: kaitserajatised, kirikud, mitmesugused hooned ning muud rajatised ja paigad. Iga alajaotuse sees on paigad jÀrjestatud kronoloogiliselt, kas siis esmamainimise vÔi valmimisaasta jÀrgi.

Kaitserajatised

Pikk Hermann
Pikk Hermann on Toompea linnuse edelatorn. Torn ehitati aastatel 1360-1370 ja tĂ€iendati 16. sajandil. TĂ€napĂ€eval on Pikk Hermann Toompea lossi tĂ€htsaim torn, mille tipus lehvib Eesti iseseisvust sĂŒmboliseeriv Eesti lipp. Seega on Pikk Hermann meie riigi iseseisvuse tĂ€htsamaid sĂŒmboleid. Iga pĂ€ev heisatakse torni tippu Eesti riigilipp, okupatsioonide ajal lehvisid torni tipus ka mitme vÔÔra riigi lipud.
Saksa keeles tĂ€hendab Pikk Hermann pikka sĂ”dalast vĂ”i suurt pealikku. Algselt tĂ€itis Pikk Hermann valve- ja kaitsetorni ĂŒlesandeid. Torn oli köetav ning ĂŒks esimesi rajatisi, kus kasutati antiikajast pĂ€rit Ă”hukĂŒtte sĂŒsteemi. Hiljem hakati kasutama sarnast kĂŒttesĂŒsteemi ka Tallinna elamutes.

Neitsitorn
Neitsitorn on osa Tallinna linnamĂŒĂŒrist, mis asub LĂŒhikese jala vĂ€rava juures. Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Saksa keeles on torni nimi MĂ€dchenthurm, mille eestikeelne tĂ”lge on Neitsitorn. Torn sai Liivi sĂ”ja ajal (1577. aastal) kannatada, peale mida ehitati torn ĂŒmber ning kuni 1626. aastani tegutses seal vangla. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ning seejĂ€rel kuni 1960. aastateni asusid seal kunstnike ateljeed. 1980. aastast asub seal Neitsitorni muuseumikohvik, mis on osa Tallinna Linnamuuseumist.
Keskaegses Euroopas usuti kaljukindlalt, et kui kindlusetorni vĂ”i lossiseina mĂŒĂŒrida elus neitsi, pĂŒsib ehitus vankumatult aegade lĂ”puni. Selles suhtes polnud erandiks ka Tallinn. Kui 1360. aastal hakati Tallinna kindlusmĂŒĂŒri tĂ€iendama uue nelinurkse kaitsetorniga, otsustati selle tugevdamiseks mĂŒĂŒrida torni esimese korruse seina sĂŒĂŒtu neitsi. Vaene neidis pidi oma elu hinnaga andma tornile seninĂ€gematu vastupidavuse.
Liisk langes kaunitarist Gretele, kes vaatamata vanemate pĂŒĂŒetele tĂŒtart sÀÀsta, salamahti kodust viidi ja tillukesse kiviorva mĂŒĂŒriti. Veel mitu ööd olevat tornist möödujad kuulnud vaikset nuttu, siis see lakkas ja rahvasuus hakati uut vahitorni kutsuma Neitsitorniks. Torn pidas tĂ”epoolest vastu kĂ”igis sĂ”dades ja linnale osaks langenud katsumustes ning kaunistab tĂ€nagi Tallinna siluetti.

LĂŒhikese jala vĂ€rav
See LĂŒhikest jalga ja Pikka jalga eraldav vĂ€rav oli keskajal all-linna ja ĂŒlalinna eraldajaks, ehk eraldas lihtrahvast kĂ”rgklassist. LĂŒhike jalg oli kuni 19.sajandi lĂ”puni ainus ĂŒhendustee Toompea ja all-linna vahel. VĂ€rav ehitati 1454-56.

Kiek in de Kök
LÀÀnemeremaade vĂ”imsaim kaitsetorn Kiek in de Kök rajati oma esialgsel kujul aastatel 1475-1483. Torni keskmiseks lĂ€bimÔÔduks sai 17,3 meetrit ja mĂŒĂŒride paksus ulatus 4 meetrini. Kiek in de Köki tulejĂ”ud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest vĂ€ga vĂ”imas. Siin oli vĂ€hemalt 27 laskekambrit suurtĂŒkkidele ja 30 ava kĂ€sirelvade jaoks. Ingeri bastioni rajamisega torni lĂ”unapoolsele kĂŒljele jĂ€id kaks alumist korrust bastioni muldkeha sisse.

Paks Margareeta
Paks Margareeta on Tallinna linnamĂŒĂŒri ĂŒks kaitsetornidest. SuurtĂŒkitorn valmis 16. sajandi alguses ja selle rajamisega lĂ”peb Tallinna linnamĂŒĂŒri ehitamise ajalugu . Nime Paks Margareeta sai torn 1842. aastal, enne seda kandis see nime Rosencrantz. Paks Margareeta oli algselt viiekorruseline torn, esimesed kolm korrust olid mĂ”eldud suurtĂŒkkidele, neljas ja viies korrus aga masikuliikorrused. Torni lĂ€bimÔÔt on 25 meetrit ja seinte paksus 4,4-6,5 meetrit. PĂ€rast PĂ”hjasĂ”da paigutati torni elama sunnitöölised ja 1830. aastatel kasutati seda vanglana. Margreeta aias asus vanakraami turg. Paks Margareeta on aja jooksul olnud SĂ”jaministeeriumi, Haridusministeeriumi ja Teedeministeeriumi valduses. Aastatel 1978-1980 rekonstrueeriti torn Meremuusemi tarbeks, mis tegutseb seal praeguseni.

Kirikud

Toomkirik
Tallinna toomkirik ehk Domus Mariana on pĂŒhendatud neitsi Maarjale, nagu ka Vana-Liivimaa. Tallinna Toomkiriku asutamisaasta ei ole tĂ€pselt teda, aga koguduse esmamainimine riiklikus registris oli 1233. aastal. Taani kuningas Valdemar II tegi Tallinna Toomkirikust Eestimaa hertsogiriigi peakiriku. Aastani 1560 oli Tallinna Toomkirik katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik. Hiljem hakkasid kirikus tegutsema Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid. Tallinna Toomkirikusse on maetud rootsi vĂ€epealik Pontus De la Gardie, tema abikaasa, Rootsi kuninga Johann III tĂŒtar Sophia Gyllenhelm ning esimest vene ĂŒmbermaailmareisi juhtinud admiral Adam Johan von Krusenstern.

Oleviste kirik
Oleviste kirik on Tallinna suurim keskaegne ehitis. Kiriku nimipĂŒhaks on PĂŒha Olav – 11. sajandil Norra ristiusustamist juhtinud kuningas Olav II Haraldsson. Kiriku tĂ€pne rajamisaasta pole teada, esmakordselt mainiti kirikut 1267. Aastal, kuid on kindlasti varem rajatud. TĂ€napĂ€evase mahu ja hiliskeskaegse ilme sai kirik 16. Sajandi alguse ĂŒmberehituses. Reformatsioonaegse pildirĂŒĂŒstega kirik vĂ€liselt kannatada ei saanud, kuid vÀÀrtuslik sisustus hĂ€vis. Oleviste kirikut on pidevalt kimbutanud vĂ€lk, mis on pĂ”hjustanud tulekahjusid. 1428. aastal asutati kiriku juurde linnakool ja 1552. aastal linnaraamatukogu. TĂ€napĂ€eval on Oleviste kirikus avatud vaateplatvorm.
Oleviste kirikuga on seotud ka legend: Oleviste kirik oli omal ajal Euroopa kÔrgeim ehitus. Rajama hakati seda imelist taevassesirutuvat jumalakoda 1267. aastal ning ehitus vÀltas tervelt sada aastat.Kaasaegsetele tundus, otsekui oleks töid takistanud Vana Kuri ise. Lootusrikkalt kirikule nurgakivi pannud ehitusmeister kukkus tellingutelt surnuks. Ei lÀinud paremini ka jÀrgmisel kuuel mehel, kes end suursuguse hoone rajamisega sidusid. Alles kaheksas ehitusmeister, kelle nimi oli Olev, suutis tööd lÔpule viia. Ent ei jÀtkunud elupÀevi pikemalt ka temal. Ehituse lÔpetamist tÀhistavat pÀrga kirikutorni viies kuulis Olev, kuidas keegi teda alt hÔikab, kummardus vaatama ja kukkus surnuks nagu tema eelkÀijadki.
29. juunil 1625 lĂ”i kiriku torni pikne ja tohutu hoone lahvatas pĂ”lema. Sellest peale tabas vĂ€lgunool jumalakoda veel kolmeteistkĂŒmnel korral.

Niguliste kirik
Niguliste kirik oli keskajal ĂŒks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tĂ€htsamaid pĂŒhakodasid. Kiriku nimipĂŒhak on PĂŒha Nikolaus, kaupmeeste ja meremeeste kaitsepĂŒhak. PĂŒhakoja rajasid Ojamaalt saabunud Saksa kaupmehed 13. sajandi keskpaigas. Niguliste kirikut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1315. aastal. Esialgu oli Niguliste vĂ€ike kodakirik, 14. sajandil lisati sellele mitu kabelit. Praeguse ilme sai Niguliste kirik 15. sajandi alguses. Kiriku peaaltari autor on Hermen Rode, kes valmistas selle 1478-1481 aastail. Altari tiibadel on kujutatud stseenid PĂŒha Nikolause ja PĂŒha Viktori elust. Nigulistes on eksponeeritud ka osa Bernt Nokte teosest ,,Surmatants’’ ja gildide, tsunftide, Mustpeade Vennaskonna hĂ”bevara. Niguliste kirik oli ainuke kirik all-linnas, mis ei saanud kannatada reformatsiooni pildirĂŒĂŒstes – koguduse eestseisja lasi lukud tina tĂ€is valada, et mĂ€ratsev rahvas sisse ei pÀÀseks. Niguliste kirik sai tĂ”siselt kannatada 1944. aasta mĂ€rtsipommitamises. Muuseumi-kontserdisaalina on kirik avatud olnud 1984. aastast. Niguliste on ĂŒks ainsamaid PĂ”hja-Euroopa muuseume, mis asub endises sakraalhoones ja kus kiriklikku kunsti saab imetleda selle jaoks loodud keskkonnas.

PĂŒhavaimu kirik

PĂŒhavaimu kirik on Tallinna vĂ€ikseim keskaegne kirik. Esimesed kirjalikud andmed, mis mainivad PĂŒha Vaimu nimelise kiriku preestrit, on pĂ€rit 1316. aastast. PĂŒhavaimu kirik oli seegikirik, kuid kirikul oli veel teinegi funktsioon – seal pidas aeg-ajalt oma avajumalateenistusi Tallinna raad. SeetĂ”ttu on kirikut mĂ”nikord nimetatud ka rae kabeliks. PĂŒhavaimu kiriku tuntuim kirikuĂ”petaja oli Balthasar Russow. Kiriku vanimaks osaks on umbes aastal 1300 ehitatud koor, kiriku torni tippu ehitati 17. sajandil uus barokne kiiver, mis meenutab vĂ€limuselt Raekoja oma. Kiriku pĂ”hjaportaali kohal asub 1684. aastast pĂ€rinev Tallinnas tuntud meistri valmistatud kell.

Mitmesugused hooned

Toomkool
Toomkool rajati peatselt pĂ€rast Toomkapiitli moodustamist (1240) piiskopliku Neitsi Maarja katedraali juurde. 1319 sai Taani kuningliku privileegi ainuĂ”iguseks rĂŒĂŒtlite ja linnakodanike poegade Ă”petamiseks. 1796 kujundati Eestimaa rĂŒĂŒtelkonna alluvuses RĂŒĂŒtliakadeemiaks, mille kasvandikud said ettevalmistuse ĂŒlikoolidesse astumiseks. Kool suleti venestamise ajal 1893, mil nĂ”uti ĂŒleminekut vene Ă”ppekeelele. Avati taas 1906. RĂŒĂŒtelkonna likvideerimise jĂ€rel (1920) tegutses saksakeelse ĂŒldhariduskoolina kuni baltisakslaste sunnitud lahkumiseni Eestist 1939.

Raekoda
Tallinna Raekoda on PĂ”hja-Euroopas ainus sĂ€ilinud gooti stiilis raekoda. 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale LĂŒbecki linnaĂ”iguse, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud raad. Sellega astus Tallinn Euroopa Ă”igusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. TĂ€napĂ€evani munitsipaalomandis olev maja tĂ€idab oma ajaloolist ĂŒlesannet linna esindushoonena. Raekojast juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku, osalt isegi seltskondlikku tegevust. Raekoda oli sageli kohtuhooneks ja kaupade tutvustamise kohaks. Esimest korda mainiti suure koosolekuruumiga Tallinna raekoda kinnisvararaamatus 1322. aastal. Raekoja ehituslugu ulatub 13. sajandisse, oma keskaegse kuju sai ta aastatel 1402-1404. 17. sajandil sai raekoda uue, hilis-renessanss-stiilis tornikiivri. Tallinna raekoja torni tipus 1530. aastast asuv tuulelipp Vana Toomas on kujunenud ĂŒheks Tallinna sĂŒmboliks.

Mustpeade Maja
Tallinna Mustpeade Maja on ĂŒks vĂ€heseid Tallinna vanalinnas sĂ€ilinud renessanssehitisi. Selle aadress on Pikk tĂ€nav 26. Mustpeade vennaskonna hoone kohal paiknes elamu arvatavasti juba 14. sajandil. 16. sajandi esimesel poolel ostsid selle mustpead, mil ehitati ka uus vĂ”lvimata laega saal. Hoonet on renoveeritud aastatel 1531, 1597 ja 1908.
Vennaskond ĂŒhendas noori vallalisi kaupmehi enne nende Suurgildi vastuvĂ”tmist ja vĂ€lismaiseid kaupmehi, kes viibisid kĂŒll pikaajaliselt, kuid mitte alaliselt Tallinnas.
Eelmise sajandi teisel poolel vĂ”eti hoone kasutusele kultuurikeskusena. 1944–1965 kandis nime J. Tombi nimeline Kultuurihoone.

Raeapteek
Tallinna Raeapteek on apteek Tallinnas Raekojaplatsil , mis tegutseb alates 15. sajandi algusest. See on vanim pĂŒsivalt tegutsenud apteek Euroopas ja ĂŒhtlasi Tallinna vanim ettevĂ”te. 1582-1911 oli apteek 10 pĂ”lve Burchardide perekonna omanduses. Esimene meditsiinilise haridusega Burchart oli 5. pĂ”lve Burchart, kes Ă”ppis Stockholmi ĂŒlikoolis.

Suurgildi hoone
Tallinna Suurgild, mille liikmeteks olid linna kÔige vÔimsamad ja rikkamad kaupmehed, asutati umbes 1325. Tavaliselt valiti ka raehÀrrad Suurgildi liikmete hulgast.
Suurgild ostis oma seni puudunud hoone ehitamiseks 1406 Raekoja lĂ€heduses asuva krundi. Ehitus kestis 1407–1410, siseviimistlus lĂ”petati 1417. Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis. Hoone fassaadil on kĂ”ige silmatorkavamaks selle portaal koos tammepuidust ustega millel on suured pronksist koputid, mis valmistati 1430. aastal. Neid peetakse keskaegse Tallinna pronksivalu parimateks nĂ€ideteks. Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis, sellel on olnud vĂ€ga palju funktsioone: hoones on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, peetud pulmi ja jumalateenistusi (pĂ€rast Oleviste kiriku pĂ”lemist 1820. aastal), teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. 1872. aastast alates oli hoone Tallinna Börsikomitee kĂ€sutuses ning siis kutsuti hoonet Börsihooneks. Alates 1952. aastast on Suurgildi hoone olnud Eesti Ajaloomuuseumi pĂ”hihoone.

Muud rajatised ja paigad

Taani kuninga aed
Taani kuninga aia loomisel on mitmeid legende. Ühe legendi jĂ€rgi said taanlased 13.sajandil just seal oma lipu, Dannebrogi. Teise jutu jĂ€rgi pĂ€lvis kuninga aed oma nime 14.sajandil tĂ€nulikelt linnakodanikelt, sest Taani kuningas lahendas tĂŒli seoses Tallinna linnamĂŒĂŒri kavandiga. Traditsiooniks on kujunenud iga-aastane Dannebrogi – Taani lipu – pĂ€eva tĂ€histamine Taani kuninga aias. Aed on piiratud ĂŒhest kĂŒljest sĂ€ilinud Tallinna linnamĂŒĂŒriga. MĂŒĂŒr sisaldab 3 kaitsetorni. Antud torne nimetatakse Tallitorniks, Zegheni torniks ja Neitsitorniks.

Pikk jalg
Algselt oli pikk jalg muinaseestlaste linnuse (Toompeale) juurde viiv tee. TĂ€nav oli koos LĂŒhikese jalaga ĂŒks kahest ĂŒhendusteest all-linna ja ĂŒlalinna vahel kuni 19. Sajandi lĂ”puni (Falgi ja Komandandi tee rajamiseni). “Pikk jalg’’ oli tĂ€nava eestikeelne nimi, 1489. aastast kandis tĂ€nav nimi Langer Domberg (saksa keeles Pikk ToomimĂ€gi). 1966. Aastast on tĂ€nava ametlik nimi Pikk jalg. Kui LĂŒhike jalg oli mĂ”eldud ainult jalakĂ€ijatele, siis Pikka jalga kasutati kaubakĂ€rude, -kaarikute, ratsanike ja hobuste liikumiseks.

Rataskaev
Tallinna vanalinnas Rataskaevu ja Dunkri tĂ€nava ristmikul asuvat mĂ€lestist Rataskaev mainiti esmakordselt 30. aprillil 1375 Tallinna pĂ€rusraamatus. Nimi ‘rataskaev’ tuleneb vee tĂ”stmiseks kasutatud seadeldise jĂ€rgi. Selle kasutamisest loobuti 19. Sajandi keskel, kui vee kvaliteet oli liialt halb. Kaev jĂ€i hooletusse ning kandis kinniajamiseni rahvapĂ€rast nime “Kassikaev”. RahvapĂ€rimuse kohaselt elanud Rataskaevu sĂŒgavuses nĂ€kk, kellele oli vaja igal aastal tuua ohver, et nĂ€kk linna ĂŒle ei ujutaks. SellepĂ€rast olnud linnaelanikel tavaks heita ohvriks kaevu lĂ”pnud loomi, eriti just kasse.

Parun von ÜkskĂŒlli hukkamispaik

Johann ÜkskĂŒll oli Riisipere mĂ”isnik, kelle Tallinna raad lasi endise talupoja tapmise eest hukata. Johann von ÜkskĂŒll piinas surnuks ĂŒhe oma Tallinnasse pĂ”genenud talupoja (Suurepere Madis), minnes sellega vastuollu linnaĂ”igusega, mille kohaselt aasta ja pĂ€eva (tegelikult ilmselt aasta ja 6 nĂ€dalat) linnas viibinud isik oli linna kaitse all. „Aastal 1535 maikuu (7.) pĂ€eval hukati mÔÔgaga aulik Johann ÜkskĂŒll Riisiperest. Ta oli oma talupoega esmalt mĂ”nitanud ning raskesti piitsutanud ja siis ta paku sisse löönud ning kaks ööd seal suure kĂŒlma kĂ€es kinni hoidnud, nii et tal jalad Ă€ra kĂŒlmunud. Siis vĂ”ttis ta puuhalu ja lĂ”i talle kĂŒlmavĂ”etud jalgade alla ja seejĂ€rel puuga kaks korda vastu pead, nii et mees hinge heitis. Seda tunnistas tema (ÜkskĂŒll) foogtide ja kodanikkude ees. Mahalöödud talupoja sĂ”brad ja tema vend olid temale tee linna kinni pannud; tema tuli siiski linna, ja nii kaebasid siis talupoja sĂ”brad tema peale. Ta tunnistas, ilma et teda oleks piinatud, et ta on nĂ”nda toiminud, nagu ĂŒlal kirjutatud, ja pakkus palju raha, et sellest (surmamĂ”istmisest) pÀÀseda: seekidele ĂŒhe kĂŒla ning iga aasta kogu oma eluaja jooksul seekidele ĂŒhe sĂ€litise rukkeid ja linnale 1000 marka. Seda ei vĂ”inud kohus lubada. SĂŒndigu rikkaga samuti nagu vaesegagi! Jumal heida armu hingele! Kui Johann ÜkskĂŒlli Riisiperest hakati viima hukkamispaigale vĂ€ljaspool linnamĂŒĂŒre, oli linnavĂ€rava taha kogunenud hulk aadlikke, et teda pÀÀsta. SeepĂ€rast hukati ta hĂ€da sunnil Harju vĂ€ravate vahel mÔÔgaga ja tema naisele anti tagasi kĂ”ik, mis tema taskust leiti: tema mÔÔk, surnukeha, kirikuriided jne. Ainult riided, mis tal seljas olid, kui teda hukati, kuuluvad timukale. Nendega pole rael mingit pistmist.“ ÜkskĂŒll tapeti linnamĂŒĂŒride vahepeal, mis on “eikellegimaa”. Teda ei saadud tappa vĂ€ljaspool linnamĂŒĂŒri, sest aadlikud polid teda tapma tulnud ning linna sees ei tohtinud teda ka samuti tappa, niisiis tapeti ta linnavĂ€ravate vahel “eikellegimaal”.

Lisa kommentaar