Vanalinn
Novembri viimasel nädalal oli ajalootundide raames meie ülesandeks käia mööda vanalinna ning kaardistada ära erinevaid märkimisväärseid paiku. Tegime imetlusväärseid fotosid ning valmistasime põhjalikud teksid, mille tulemusena valmis allpool olev superkogum.
Olgu siinkohal öeldud, et erinevad asupaigad/ehitised on rajatud nelja gruppi: kaitserajatised, kirikud, mitmesugused hooned ning muud rajatised ja paigad. Iga alajaotuse sees on paigad järjestatud kronoloogiliselt, kas siis esmamainimise või valmimisaasta järgi.
Kaitserajatised
Pikk Hermann
Pikk Hermann on Toompea linnuse edelatorn. Torn ehitati aastatel 1360-1370 ja täiendati 16. sajandil. Tänapäeval on Pikk Hermann Toompea lossi tähtsaim torn, mille tipus lehvib Eesti iseseisvust sümboliseeriv Eesti lipp. Seega on Pikk Hermann meie riigi iseseisvuse tähtsamaid sümboleid. Iga päev heisatakse torni tippu Eesti riigilipp, okupatsioonide ajal lehvisid torni tipus ka mitme võõra riigi lipud.
Saksa keeles tähendab Pikk Hermann pikka sõdalast või suurt pealikku. Algselt täitis Pikk Hermann valve- ja kaitsetorni ülesandeid. Torn oli köetav ning üks esimesi rajatisi, kus kasutati antiikajast pärit õhukütte süsteemi. Hiljem hakati kasutama sarnast küttesüsteemi ka Tallinna elamutes.
Neitsitorn
Neitsitorn on osa Tallinna linnamüürist, mis asub Lühikese jala värava juures. Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Saksa keeles on torni nimi Mädchenthurm, mille eestikeelne tõlge on Neitsitorn. Torn sai Liivi sõja ajal (1577. aastal) kannatada, peale mida ehitati torn ümber ning kuni 1626. aastani tegutses seal vangla. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ning seejärel kuni 1960. aastateni asusid seal kunstnike ateljeed. 1980. aastast asub seal Neitsitorni muuseumikohvik, mis on osa Tallinna Linnamuuseumist.
Keskaegses Euroopas usuti kaljukindlalt, et kui kindlusetorni või lossiseina müürida elus neitsi, püsib ehitus vankumatult aegade lõpuni. Selles suhtes polnud erandiks ka Tallinn. Kui 1360. aastal hakati Tallinna kindlusmüüri täiendama uue nelinurkse kaitsetorniga, otsustati selle tugevdamiseks müürida torni esimese korruse seina süütu neitsi. Vaene neidis pidi oma elu hinnaga andma tornile seninägematu vastupidavuse.
Liisk langes kaunitarist Gretele, kes vaatamata vanemate püüetele tütart säästa, salamahti kodust viidi ja tillukesse kiviorva müüriti. Veel mitu ööd olevat tornist möödujad kuulnud vaikset nuttu, siis see lakkas ja rahvasuus hakati uut vahitorni kutsuma Neitsitorniks. Torn pidas tõepoolest vastu kõigis sõdades ja linnale osaks langenud katsumustes ning kaunistab tänagi Tallinna siluetti.
Lühikese jala värav
See Lühikest jalga ja Pikka jalga eraldav värav oli keskajal all-linna ja ülalinna eraldajaks, ehk eraldas lihtrahvast kõrgklassist. Lühike jalg oli kuni 19.sajandi lõpuni ainus ühendustee Toompea ja all-linna vahel. Värav ehitati 1454-56.
Kiek in de Kök
Läänemeremaade võimsaim kaitsetorn Kiek in de Kök rajati oma esialgsel kujul aastatel 1475-1483. Torni keskmiseks läbimõõduks sai 17,3 meetrit ja müüride paksus ulatus 4 meetrini. Kiek in de Köki tulejõud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest väga võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks. Ingeri bastioni rajamisega torni lõunapoolsele küljele jäid kaks alumist korrust bastioni muldkeha sisse.
Paks Margareeta
Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri üks kaitsetornidest. Suurtükitorn valmis 16. sajandi alguses ja selle rajamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu . Nime Paks Margareeta sai torn 1842. aastal, enne seda kandis see nime Rosencrantz. Paks Margareeta oli algselt viiekorruseline torn, esimesed kolm korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas ja viies korrus aga masikuliikorrused. Torni läbimõõt on 25 meetrit ja seinte paksus 4,4-6,5 meetrit. Pärast Põhjasõda paigutati torni elama sunnitöölised ja 1830. aastatel kasutati seda vanglana. Margreeta aias asus vanakraami turg. Paks Margareeta on aja jooksul olnud Sõjaministeeriumi, Haridusministeeriumi ja Teedeministeeriumi valduses. Aastatel 1978-1980 rekonstrueeriti torn Meremuusemi tarbeks, mis tegutseb seal praeguseni.
Kirikud
Toomkirik
Tallinna toomkirik ehk Domus Mariana on pühendatud neitsi Maarjale, nagu ka Vana-Liivimaa. Tallinna Toomkiriku asutamisaasta ei ole täpselt teda, aga koguduse esmamainimine riiklikus registris oli 1233. aastal. Taani kuningas Valdemar II tegi Tallinna Toomkirikust Eestimaa hertsogiriigi peakiriku. Aastani 1560 oli Tallinna Toomkirik katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik. Hiljem hakkasid kirikus tegutsema Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid. Tallinna Toomkirikusse on maetud rootsi väepealik Pontus De la Gardie, tema abikaasa, Rootsi kuninga Johann III tütar Sophia Gyllenhelm ning esimest vene ümbermaailmareisi juhtinud admiral Adam Johan von Krusenstern.
Oleviste kirik
Oleviste kirik on Tallinna suurim keskaegne ehitis. Kiriku nimipühaks on Püha Olav – 11. sajandil Norra ristiusustamist juhtinud kuningas Olav II Haraldsson. Kiriku täpne rajamisaasta pole teada, esmakordselt mainiti kirikut 1267. Aastal, kuid on kindlasti varem rajatud. Tänapäevase mahu ja hiliskeskaegse ilme sai kirik 16. Sajandi alguse ümberehituses. Reformatsioonaegse pildirüüstega kirik väliselt kannatada ei saanud, kuid väärtuslik sisustus hävis. Oleviste kirikut on pidevalt kimbutanud välk, mis on põhjustanud tulekahjusid. 1428. aastal asutati kiriku juurde linnakool ja 1552. aastal linnaraamatukogu. Tänapäeval on Oleviste kirikus avatud vaateplatvorm.
Oleviste kirikuga on seotud ka legend: Oleviste kirik oli omal ajal Euroopa kõrgeim ehitus. Rajama hakati seda imelist taevassesirutuvat jumalakoda 1267. aastal ning ehitus vältas tervelt sada aastat.Kaasaegsetele tundus, otsekui oleks töid takistanud Vana Kuri ise. Lootusrikkalt kirikule nurgakivi pannud ehitusmeister kukkus tellingutelt surnuks. Ei läinud paremini ka järgmisel kuuel mehel, kes end suursuguse hoone rajamisega sidusid. Alles kaheksas ehitusmeister, kelle nimi oli Olev, suutis tööd lõpule viia. Ent ei jätkunud elupäevi pikemalt ka temal. Ehituse lõpetamist tähistavat pärga kirikutorni viies kuulis Olev, kuidas keegi teda alt hõikab, kummardus vaatama ja kukkus surnuks nagu tema eelkäijadki.
29. juunil 1625 lõi kiriku torni pikne ja tohutu hoone lahvatas põlema. Sellest peale tabas välgunool jumalakoda veel kolmeteistkümnel korral.
Niguliste kirik
Niguliste kirik oli keskajal üks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tähtsamaid pühakodasid. Kiriku nimipühak on Püha Nikolaus, kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühak. Pühakoja rajasid Ojamaalt saabunud Saksa kaupmehed 13. sajandi keskpaigas. Niguliste kirikut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1315. aastal. Esialgu oli Niguliste väike kodakirik, 14. sajandil lisati sellele mitu kabelit. Praeguse ilme sai Niguliste kirik 15. sajandi alguses. Kiriku peaaltari autor on Hermen Rode, kes valmistas selle 1478-1481 aastail. Altari tiibadel on kujutatud stseenid Püha Nikolause ja Püha Viktori elust. Nigulistes on eksponeeritud ka osa Bernt Nokte teosest ,,Surmatants’’ ja gildide, tsunftide, Mustpeade Vennaskonna hõbevara. Niguliste kirik oli ainuke kirik all-linnas, mis ei saanud kannatada reformatsiooni pildirüüstes – koguduse eestseisja lasi lukud tina täis valada, et märatsev rahvas sisse ei pääseks. Niguliste kirik sai tõsiselt kannatada 1944. aasta märtsipommitamises. Muuseumi-kontserdisaalina on kirik avatud olnud 1984. aastast. Niguliste on üks ainsamaid Põhja-Euroopa muuseume, mis asub endises sakraalhoones ja kus kiriklikku kunsti saab imetleda selle jaoks loodud keskkonnas.
Pühavaimu kirik
Pühavaimu kirik on Tallinna väikseim keskaegne kirik. Esimesed kirjalikud andmed, mis mainivad Püha Vaimu nimelise kiriku preestrit, on pärit 1316. aastast. Pühavaimu kirik oli seegikirik, kuid kirikul oli veel teinegi funktsioon – seal pidas aeg-ajalt oma avajumalateenistusi Tallinna raad. Seetõttu on kirikut mõnikord nimetatud ka rae kabeliks. Pühavaimu kiriku tuntuim kirikuõpetaja oli Balthasar Russow. Kiriku vanimaks osaks on umbes aastal 1300 ehitatud koor, kiriku torni tippu ehitati 17. sajandil uus barokne kiiver, mis meenutab välimuselt Raekoja oma. Kiriku põhjaportaali kohal asub 1684. aastast pärinev Tallinnas tuntud meistri valmistatud kell.
Mitmesugused hooned
Toomkool
Toomkool rajati peatselt pärast Toomkapiitli moodustamist (1240) piiskopliku Neitsi Maarja katedraali juurde. 1319 sai Taani kuningliku privileegi ainuõiguseks rüütlite ja linnakodanike poegade õpetamiseks. 1796 kujundati Eestimaa rüütelkonna alluvuses Rüütliakadeemiaks, mille kasvandikud said ettevalmistuse ülikoolidesse astumiseks. Kool suleti venestamise ajal 1893, mil nõuti üleminekut vene õppekeelele. Avati taas 1906. Rüütelkonna likvideerimise järel (1920) tegutses saksakeelse üldhariduskoolina kuni baltisakslaste sunnitud lahkumiseni Eestist 1939.
Raekoda
Tallinna Raekoda on Põhja-Euroopas ainus säilinud gooti stiilis raekoda. 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki linnaõiguse, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud raad. Sellega astus Tallinn Euroopa õigusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. Tänapäevani munitsipaalomandis olev maja täidab oma ajaloolist ülesannet linna esindushoonena. Raekojast juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku, osalt isegi seltskondlikku tegevust. Raekoda oli sageli kohtuhooneks ja kaupade tutvustamise kohaks. Esimest korda mainiti suure koosolekuruumiga Tallinna raekoda kinnisvararaamatus 1322. aastal. Raekoja ehituslugu ulatub 13. sajandisse, oma keskaegse kuju sai ta aastatel 1402-1404. 17. sajandil sai raekoda uue, hilis-renessanss-stiilis tornikiivri. Tallinna raekoja torni tipus 1530. aastast asuv tuulelipp Vana Toomas on kujunenud üheks Tallinna sümboliks.
Mustpeade Maja
Tallinna Mustpeade Maja on üks väheseid Tallinna vanalinnas säilinud renessanssehitisi. Selle aadress on Pikk tänav 26. Mustpeade vennaskonna hoone kohal paiknes elamu arvatavasti juba 14. sajandil. 16. sajandi esimesel poolel ostsid selle mustpead, mil ehitati ka uus võlvimata laega saal. Hoonet on renoveeritud aastatel 1531, 1597 ja 1908.
Vennaskond ühendas noori vallalisi kaupmehi enne nende Suurgildi vastuvõtmist ja välismaiseid kaupmehi, kes viibisid küll pikaajaliselt, kuid mitte alaliselt Tallinnas.
Eelmise sajandi teisel poolel võeti hoone kasutusele kultuurikeskusena. 1944–1965 kandis nime J. Tombi nimeline Kultuurihoone.
Raeapteek
Tallinna Raeapteek on apteek Tallinnas Raekojaplatsil , mis tegutseb alates 15. sajandi algusest. See on vanim püsivalt tegutsenud apteek Euroopas ja ühtlasi Tallinna vanim ettevõte. 1582-1911 oli apteek 10 põlve Burchardide perekonna omanduses. Esimene meditsiinilise haridusega Burchart oli 5. põlve Burchart, kes õppis Stockholmi ülikoolis.
Suurgildi hoone
Tallinna Suurgild, mille liikmeteks olid linna kõige võimsamad ja rikkamad kaupmehed, asutati umbes 1325. Tavaliselt valiti ka raehärrad Suurgildi liikmete hulgast.
Suurgild ostis oma seni puudunud hoone ehitamiseks 1406 Raekoja läheduses asuva krundi. Ehitus kestis 1407–1410, siseviimistlus lõpetati 1417. Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis. Hoone fassaadil on kõige silmatorkavamaks selle portaal koos tammepuidust ustega millel on suured pronksist koputid, mis valmistati 1430. aastal. Neid peetakse keskaegse Tallinna pronksivalu parimateks näideteks. Suurgildi hoone on hilisgooti stiilis, sellel on olnud väga palju funktsioone: hoones on toimunud Suurgildi liikmetest suurkaupmeeste pidustused, peetud pulmi ja jumalateenistusi (pärast Oleviste kiriku põlemist 1820. aastal), teatrietendusi, kohtuistungeid ja kontserte. 1872. aastast alates oli hoone Tallinna Börsikomitee käsutuses ning siis kutsuti hoonet Börsihooneks. Alates 1952. aastast on Suurgildi hoone olnud Eesti Ajaloomuuseumi põhihoone.
Muud rajatised ja paigad
Taani kuninga aed
Taani kuninga aia loomisel on mitmeid legende. Ühe legendi järgi said taanlased 13.sajandil just seal oma lipu, Dannebrogi. Teise jutu järgi pälvis kuninga aed oma nime 14.sajandil tänulikelt linnakodanikelt, sest Taani kuningas lahendas tüli seoses Tallinna linnamüüri kavandiga. Traditsiooniks on kujunenud iga-aastane Dannebrogi – Taani lipu – päeva tähistamine Taani kuninga aias. Aed on piiratud ühest küljest säilinud Tallinna linnamüüriga. Müür sisaldab 3 kaitsetorni. Antud torne nimetatakse Tallitorniks, Zegheni torniks ja Neitsitorniks.
Pikk jalg
Algselt oli pikk jalg muinaseestlaste linnuse (Toompeale) juurde viiv tee. Tänav oli koos Lühikese jalaga üks kahest ühendusteest all-linna ja ülalinna vahel kuni 19. Sajandi lõpuni (Falgi ja Komandandi tee rajamiseni). “Pikk jalg’’ oli tänava eestikeelne nimi, 1489. aastast kandis tänav nimi Langer Domberg (saksa keeles Pikk Toomimägi). 1966. Aastast on tänava ametlik nimi Pikk jalg. Kui Lühike jalg oli mõeldud ainult jalakäijatele, siis Pikka jalga kasutati kaubakärude, -kaarikute, ratsanike ja hobuste liikumiseks.
Rataskaev
Tallinna vanalinnas Rataskaevu ja Dunkri tänava ristmikul asuvat mälestist Rataskaev mainiti esmakordselt 30. aprillil 1375 Tallinna pärusraamatus. Nimi ‘rataskaev’ tuleneb vee tõstmiseks kasutatud seadeldise järgi. Selle kasutamisest loobuti 19. Sajandi keskel, kui vee kvaliteet oli liialt halb. Kaev jäi hooletusse ning kandis kinniajamiseni rahvapärast nime “Kassikaev”. Rahvapärimuse kohaselt elanud Rataskaevu sügavuses näkk, kellele oli vaja igal aastal tuua ohver, et näkk linna üle ei ujutaks. Sellepärast olnud linnaelanikel tavaks heita ohvriks kaevu lõpnud loomi, eriti just kasse.
Parun von Ükskülli hukkamispaik
Johann Üksküll oli Riisipere mõisnik, kelle Tallinna raad lasi endise talupoja tapmise eest hukata. Johann von Üksküll piinas surnuks ühe oma Tallinnasse põgenenud talupoja (Suurepere Madis), minnes sellega vastuollu linnaõigusega, mille kohaselt aasta ja päeva (tegelikult ilmselt aasta ja 6 nädalat) linnas viibinud isik oli linna kaitse all. „Aastal 1535 maikuu (7.) päeval hukati mõõgaga aulik Johann Üksküll Riisiperest. Ta oli oma talupoega esmalt mõnitanud ning raskesti piitsutanud ja siis ta paku sisse löönud ning kaks ööd seal suure külma käes kinni hoidnud, nii et tal jalad ära külmunud. Siis võttis ta puuhalu ja lõi talle külmavõetud jalgade alla ja seejärel puuga kaks korda vastu pead, nii et mees hinge heitis. Seda tunnistas tema (Üksküll) foogtide ja kodanikkude ees. Mahalöödud talupoja sõbrad ja tema vend olid temale tee linna kinni pannud; tema tuli siiski linna, ja nii kaebasid siis talupoja sõbrad tema peale. Ta tunnistas, ilma et teda oleks piinatud, et ta on nõnda toiminud, nagu ülal kirjutatud, ja pakkus palju raha, et sellest (surmamõistmisest) pääseda: seekidele ühe küla ning iga aasta kogu oma eluaja jooksul seekidele ühe sälitise rukkeid ja linnale 1000 marka. Seda ei võinud kohus lubada. Sündigu rikkaga samuti nagu vaesegagi! Jumal heida armu hingele! Kui Johann Ükskülli Riisiperest hakati viima hukkamispaigale väljaspool linnamüüre, oli linnavärava taha kogunenud hulk aadlikke, et teda päästa. Seepärast hukati ta häda sunnil Harju väravate vahel mõõgaga ja tema naisele anti tagasi kõik, mis tema taskust leiti: tema mõõk, surnukeha, kirikuriided jne. Ainult riided, mis tal seljas olid, kui teda hukati, kuuluvad timukale. Nendega pole rael mingit pistmist.“ Üksküll tapeti linnamüüride vahepeal, mis on “eikellegimaa”. Teda ei saadud tappa väljaspool linnamüüri, sest aadlikud polid teda tapma tulnud ning linna sees ei tohtinud teda ka samuti tappa, niisiis tapeti ta linnaväravate vahel “eikellegimaal”.
© 2024, 134c