133c

Allikas: Postimees

2017. aasta suvel toimus XII noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään”. Kaare all laulsid ja Kalevi staadionil tantsisid ka mitmed meie klassi inimesed. Mina, Mathias Kübar, räägin, mis tantsupeol tegelikult juhtus ning kuidas see kõik välja nägi. Mina, erinevalt meie klassi tüdrukutest, olin rahvatantsijate liigi esindaja ning tantsisin kolme liigitantsu. Olen käinud rahvatantsus juba 1. klassist ning ka neljal tantsupeol. Tantsupeod on olnud alati väga mõnusad, sest siis kõik inimesed on kuidagi rõõmsamad ja sõbralikumad. Nad unustavad ära oma igapäeva mured ning on ühise eesmärgi nimel väljas. Kahju, et tavalisel argipäeval inimesed sellised ei ole. Igatahes oli “Mina jään” minu jaoks viies tantsupidu ning seega tantsupeo protsessis üllatusi ei olnud. Tantse hakkasime õppima kaks aastat enne peosuve ja peo alguseks on kõik need tantsud väga üle tantsitud. Toimub kaks tantsupeo ülevaatust, kus liigijuhid käivad üle Eesti ja rühmad eri paikadest tantsivad tahetud tantse neile ette. Mina tantsin tantsuansamblis “Sõleke” ja meil ei ole tantsupeole saamisega kunagi probleeme, sest oleme üks parimaid ansambleid Eestis. Seega ülevaatustel on meil ainuke ülesanne tantsida täiesti perfektselt, et olla teistele eeskujuks. Kas olime perfektsed või ei, seda ei oska öelda, aga igatahes saime rühmaga koha läänetribüüni ees keskel. Nädal enne tantsupidu tehakse hommikust õhtuni väljaku proove. Sammud on kõigil selged, pannakse paika joonised. Proovid on tavaliselt väga väsitavad ja kurnavad, kuid sõpradega saab alati nalja ning proovide ajal saad tuttavaks ka kõrvaltantsijatega. Joonised valmis, etendusteks valmis. Tantsijatel toimus kolm etendust: reede õhtul esimene ning laupäeval teine ja kolmas. Erinevalt proovinädalast, sadas reedel vihma ja mitte vähe. Oli külm ning kõik olid läbimärjad. Vaatamata ilmale, emotsioon ei langenud. Pigem olime isegi veel rõõmsamad, sest nägime kõrvaltantsijate nägusid ja tekkis selline ühtne ilma vastu võitlemise tunne. Igal ühel on ju olnud elus hetki, mil tahaks murevabalt lihtsalt vihmas tantsida. Tol hetkel küll ei huvitanud fakt, et saime märjaks, kuid peale kontserti oli kõigil kiire koju sooja. Meil vähemalt koju, aga paljud üle Eesti kohale sõitnud tantsijad pidid minema koolidesse, kus nad ei saanud endale sooja vanni lubada. Keegi ei osanud tol õhtul oodata, mis aga saab järgneval päeval. Hommikul ärkasin ema lause peale, et teine etendus jääb ära. Fakt, et etendus jääb ära, juhtus minu tantsupidude ajaloos esimest korda. Me kõik saime esimeselt etenduselt vägeva emotsiooni, mistõttu kohe üldse ei meeldinud korraldajate otsus pidu ära jätta. Tuli rühmaga mõte ikka tantsida ja võtsin mõttest kõvasti kinni. Eestile omaselt hakkasime tuttavate tantsijatega rääkima, et kas nemadki oleksid nõus väikse tantsu tegema teise etenduse asemel. Kõlapinda oli ning mingil hetkel saime aru, et lihtsamaks edasi tegutsemiseks peame tegema ürituse, et saaks reaalselt aru, mitu rühma meil tulemas on. Rühmakaaslane Antero ürituse ka tegi ja määras ennast, koos minu ja paari rühmakaaslasega veel selle ürituse korraldajateks. Paari tunniga oli üritus levinud väga kiiresti ja osalejaid oli palju rohkem kui oskasime loota. Organiseerisime tehnika ja määrasime kogunemisaja ning koha. Lõppkokkuvõttes tuli sellest “väiksest tantsust” välja tantsupeo teine etendus ja mina koos rühmakaaslastega olime selle korraldajad. Väga mõnus ja emotsionaalne kontsert oli, mis lõppes Ivo Linna lauluga “Eestlaseks olen ja eestlaseks jään”. Selline programmiväline lõpp oli hetke emotsioonidest tingitud ning sobis perfektselt meie teise tantsupeo päeva pärastlõunase koosviibimise lõppu. Isetekkeline tantsupidu sai meedias palju kajastust ning ka meie korraldajatena palju tunnustust. Meid tänas ka president Kersti Kaljulaid kutsega suvisele presidendi vastuvõtule Roosiaeda. Olime taolistest tunnustustest väga meelitatud, kuid isiklikult arvan, et üritus ise oli suurem emotsioon või kogemus, kui presidendi vastuvõtt või veel mitmed vastuvõtud, kus korraldajatega käinud oleme. Igatahes, oli aeg kolmandaks etenduseks. Peale isetekkelist tantsupidu olid kolmanda kontserdi ajaks emotsioonid tõusnud haripunkti. Tantsijad olid veel ühtsemad ning oleksimegi nagu tantsinud ühe suure rühmana. Tunne oli nagu peale nädalavahetuse pidu esmaspäeval, kui koolis märkad peolist ning kohe tuleb naeratus näole. Meie olukorras olid “nädalavahetuse peol” peaaegu kõik väljaku tantsijad. Kolmanda kontserdi lõpus toimus suur tantsupeo korraldajate tänamine ning kogu väljak pidi 45 minutit kükitama. See oli vast kõige suurem katsumus terve tantsupeo jooksul. Laupäeva (teise ja kolmanda etenduse päeva) õhtul tähistasime rühmaga tantsupeo lõppu. Õhtu venis natuke pikale ning hommikul tuli väsinuna minna rongkäigule. Rongkäik nägi välja nagu ikka, marssisime Vabaduse väljakult Lauluväljakule ja hõiskasime iga kord, kui pealtvaatajad karjusid “Elagu Sõleke”. Muidu laulsime tuntuid viise või tegime laineid. Lauluväljakule jõudnud käisime söömas osalejatele pakutavat suppi. Kõhud täis, olime rühmakaaslastega surmväsinud ning magasime paar tundi Lauluväljaku murul. Peale uinakut kuulasime pühapäeva õhtust laulupeo kontserti ning peale kontserti liikusime ei kuhugi mujale kui Kräsu juurde aftekale. Järjekordne rahvafestival sai läbi. It was a hell of a weekend.

Kübar

Kas esimene keelegrupp mäletab seda inglise keele tundi, kui Robin arvas, et klassist läks välja mitte Mirel vaid õpetaja Viil? “Täitsa ****** kui **** teema see on!” jääb vist igavesti meie südametesse.

Mõned pildid 133.c 11. klassist:

Kui õpetaja Karpi ei ole, siis tuleb pidu ise teha

Madis oli hoitud

Siis, kui me sõrmused saime

Kuksile aitab

Kaks elavat legendi

Kui rohkem ei mahu, siis vähemalt üks mahub veel

Nii algas protest aka nõuame pidu ja puhkust!

Siis, kui me saime teada, et meil on viiendal perioodil 15 keeletundi nädalas

Mängimine on ka oluline

Around The Sun meie jõuluõhtusöögil

Läks lauluks

Väikeste luikede tants, ausalt ka

Ega ratastega toolid ei ole meelelahutuseks ainult väiksematele koolikaaslastele

Ega me ainult ei mänginud…enne geograafia arvestust

Õun…

…ja Simmul

4. aprillil toimus teaduspäev, millest ka meie klass osa sai. Natuke muljeid:

Olen väga tänulik ja õnnelik, et meie õpetajad korraldasid nii hea ja inspireeriva päeva. Oleme suures õnnesärgis, et saime midagi sellist kogeda. Täna on pühapäev ja siiamaani mõtlen külaliste öeldule. Mulle meeldis väga Piret Potissepa loeng, tahaksin ise midagi sarnast tulevikus teha (erinevad projektid ja rahvusvaheline töö) ning seepärast andis see väga palju inspiratsiooni haarata igast võimalusest ja teha tööd. Lisaks meeldisid mulle loengud tänasest seisust maailmas, poliitikas, Venemaal, Eestis jne. Neid oli kolm: Ants Laaneots, aktuse loeng ja Mart Nuti loeng. See pani mõtlema, mis toimub hetkel maailmas meie ümber ja avardas väga palju üldist pilti. Olen väga-väga tänulik nende loengute eest, kuna suudan nüüd ühiskonnakriitilisemalt meedias vahendatavat analüüsida ja valikuid teha, mida sellest vastu võtta. Minu jaoks kõige suurem õppetus oli see, et maailm pole enam ammu ainult Euroopa-keskne ning pigem on perspektiiv nihkunud Aasiasse, Ameerikasse. Ma teadsin seda ka varem, kuid läbi kõigi loengute (eriti Piret Potisepa ja Marek Tamme) tuli see väga selgelt välja ning hakkasin seda ka endale teadvustama. See mõte on mind viimastel päevadel väga mõjutanud seoses tuleviku valikutega ja milline see maailm võiks olla, kui mina kord karjääri hakkan tegema. Olen väga rahul kogu üritusega, kuna see pani mind mõtlema paljudele probleemidele ja vaadetele, ning loodan, et seda traditsiooni korraldada teaduspäeva jätkatakse.

Hedvig

Oli väga vahva päev, mis andis palju uusi mõtteid ja vaatenurki. Eriti meeldisid mulle Piret Potisepa ja Marek Tamme loengud. Piret Potisepp kõneles oma “mittelineaarsest karjäärist”, mis avardas ettekujutust tuleviku võimalustest ning andis teistmoodi uudse edu valemi. Potisepp on väga kaasahaarav esineja ning iga sõna oli huvitav. Hea näide sellest, kuidas “globaalne küla” toimib ning mil moel on võimalik sellest osa saada. Meeldis ka see, et ta rääkis ausalt nii headest kui ka halbadest kogemustest ja avardas väga palju ettekujutust erinevate maailmajagude igapäevasest toimetamisest. Tahaks teda kindlasti pikemalt kuulata ja veel rohkem teada saada. Piret Potiseppa võiks uuesti kutsuda, sest inimesi, kes nii mitmes erinevas maailma kohas töötanud ja elanud on, pole palju, kuid selliseid inimesi võiks rohkem olla ja loeng pani selliste võimaluste peale sügavamalt mõtlema ning andis parema ettekujutuse. Marek Tamm kõneles ajaloost, täpsemalt sellest, kuidas toimub ajaloo üles kirjutamine. Teemadeks olid nii see, kuidas ajalugu pidevalt muutub, kui ka see, et ajalugu peaks käsitlema kui tervikut, mitte jaotama erinevate regioonide vahel. Mulle meeldis uudne lähenemine ajaloole, mis andis ehk veidi kriitilisema mõtlemise. Marek Tamme uuesti kutsumise põhjuseks võikski olla see, et ta käsitleb ajalugu sellise nurga alt, mida tavalises ajaloo tunnis ei tehta. Samas annab see kõigele laiema konteksti ning laiendab vaatenurka.

Liisi Lota

Mulle väga meeldis Ene Ergma tund satelliitidest – jutt oli põnev ja viskas nalja ka! Samuti oli huvitav ka Laaneotsa tund – ta avas külgi Eesti-Venemaa suhetest mida ma varem ei teadnud. Tore oli!

Õun

Suured tänud sulle, Madis. Väga lahe oli!

Kui enamasti joostakse reedeti peale tundide lõppu koolist nii, kuis jalad võtavad, siis 24. märtsil võis näha 100 päeva balli eel reaali sööklas Nublusid usinalt peo jaoks suupisteid tegemas…ja ka maitsemas, sest kvaliteedikontroll on sama oluline (kui mitte olulisem), kui toidu enda tegemine. Vähemalt sellele lainele oldi meelestatud. Hedvig ja Mirel panid kokku menüü, mis loodetavasti meeldis balli külalistele sama palju kui neile, kes seda valmistasid. Nagu Madis ütles, vingelt panime!

Viljardile meeldib hiilida

Kui me õpiksime sama usinalt

Leidke pildilt viga…

Tublid töötajad, kupjad ja pisikesed morsipotid

Taani päeva raames korraldatud LEGO võistluse võitis (jälle) 133c. Ega muud polnudki…hästi panime!

Võidukas meistriteos

Lugeja küsimus: millele tuleks pöörata tähelepanu, et tabada harilikke Reaali UTesid?

Kõige sagedamini võib neid isendeid kohata märtsi esimestel nädalatel nii Tallinna Reaalkoolis ja selle ümbruses kui ka erinevates raamatukogudes. Harvemini ka näiteks Härra Mauruse pubis. Kuidas UTesid aga ära tunda?

Mida lähemale jõuab uurimistööde esitamise tähtaeg Tallinna Reaalkoolis, seda hõredamaks jäävad uurimistöid kirjutavate klasside pingiread. Need, kes end kohale on vedanud, magavad laua peal või üritavad kuidagi diskreetselt kaasa toodud või kuskilt pätsatud läpakas päästa, mis veel päästa annab.

Kui kuskil on tunda kohvi lõhna, siis on samuti suure tõenäosusega tegemist unevaeguse käes vaevleva UTega, kes veetis romantilise öö voodis koos arvutiga resümeed kirjutades.

Kõige lollikindlam uurimismeetod antud olukorras on aga vaieldamatult visuaalne vaatlus. Kui keegi nutab koridoris, siis on põhjuseks tõenäoliselt UT. Kui keegi vedeleb põrandal pooleldi istuvas, pooleldi lamavas asendis, sest pingile ronimine nõuaks liigset pingutust, siis on tegemist tõenäoliselt UT kirjutajaga. Kui keegi näeb välja, nagu ta kannaks oma õpikuid koti asemel silmade all, siis on teda tõenäoliselt tabanud UTe gripp (vaktsiini pole praeguseks veel välja töötatud). Kui keegi karjub, on ärritunud, käitub agressiivselt või vehib teadmata põhjustel jäsemete või millegi muuga, siis on tõenäoliselt tegemist hariliku Reaali UTega. Sellise isendiga kokku puutumisel tuleks hoida mõõdukat distantsi ning vältida edaspidist ärritamist. Toitmine on aga soovituslik, see võib aidata neid rahustada.

Olge UTevaatlemisel ettevaatlikud, kuid kiired. Kõigi eelduste kohaselt peaks nende kevadine kriisilaine peagi üle minema.

Teeme tagasivaate selle ajaveebi algsetele postitustele ehk siis, kui 133c oma asjadega lõpuks nii kaugele jõudis, olid periood või paar juba möödas. Sarnaselt tähistas meie klass ka herr Somelari Jeesuse east välja kasvamist – nii umbes kuu ja kolm päeva hiljem. Niisiis nimetame ürituse ümber gümnaasiumi klassiõhtuks friikate ja Voskresenjega, tegelikult ju väga mehelik.

Ja nii koguneski teadmata hulk Nublusid ja Madis (küll mõõduka hilinemisega) 20. veebruaril Pärnu mnt maja kööki, et koos tÅ¡illida/grillida. Laua ümber tõstatatud teemasid siin kohal pigem ei mainiks, las ajalugu vaikib. Ja kaksikud…

Kudos peakokk Hedvigile, kes meie eest hoolitses. Ja viimastele kangetele, kes andsid lõpuks üle ka kingituse ning koristasid ära tõenäoliselt ahjualuste poolt tekitatud segaduse (sest meie oleme palju korralikumad), mis kogu köögis valitses.

Natukene puhast õnne

Stenver lööb Margust

Voskresenje

Klassi ajaveebi tegemine sarnaneb päris palju uurimistöö kirjutamisega. Kõigepealt ei tehta mitu kuud mitte midagi. Aega on ju selle kiire asjaga. Ja siis tuleb ühel hetkel kirjutada nii umbes 12 erinevat teksti millestki, mis toimus kaks või kolm kuud tagasi. Aga kuidagi saab tehtud.

Uurimistööga on enam-vähem sama moodi. Aega pole, et tööd kirjutada. Geograafia Moodle tööd võtsid jälle terve nädalavahetuse. Ja tegelikult on ju esitamistähtaeg veel kaugel. Ja siis on käes veebruari algus ja juhendajale lõpliku töö esitamiseni on aega vähem kui üks kuu.

Allikas: http://www.keepcalm-o-matic.co.uk/p/forget-calm-it-s-time-to-panic/ *sest et viitamine*

Kõige kurvem kogu asja juures on see, et meid hoiatati. Me teadsime täpselt, mis meid ees ootab, aga nagu kõik noored nii enne kui ka pärast meid, peame ka meie õppima oma vigadest. Niisiis hüppasime ka meie kahe jalaga täpselt selle sama reha otsa, millele osutab 216 erinevat silti ning mille kõrval seisab ka Madis Somelar ja karjub: “Tähtajad!”

Aga küll kuidagi tehtud saab.

Eelmisel aastal korraladas 133c oma väikese jõulupeo. Sel aastal otsustasime traditsiooni jätkata, kuid sel korral juba mõne kogemuse võrra rikkamana. Olime juba varakult seadnud endale kõrged eesmärgid, neist olulisim see, et toit oleks soe. See õnnestus ka. Kohati isegi liiga hästi, kui vaadata mõnda aula pinki.

Tegelikult algasid ettevalmistused juba septembris, kui leppisime kokku kuupäeva. 9. detsember võib tunduda jõulupeo jaoks ehk pisut ennatlik, aga kui arvestada seda, et kuuseehted tulevad müügile veidi peale jaanipäeva, ei olegi väga hullu. Ja kui kohale on kutsutud ka oma õpetajad, siis ongi ehk mõistlik üks mõnus koosviibimine nihutada arvestustenädala algusesse. Mitte et meil sellega mingid salakavalad plaanid oleksid olnud. 133c on vooruslik…enamasti.

Oodata oli ligi 60 inimest, keda kõiki tuli toita. Nii siis seadsid kaks 133.c tüdrukut päev varem sammud poe poole, et varuda suuremates kogustes traditsiooniliste jõuluroogade valmistamiseks vajalikku. (Siin kohal tunnustaksin nende uskumatut kandevõimet, nagu väikesed rekkad.) Tegelikult oli tegemist ju küllaltki süütu ettevõtmisega. Mis saaks minna valesti?

Noh, kujutame ette ühte rasket kotti, mis on ääreni täis hapukapse purke…ja siis Hobujaama ristmikku…ja kahte inimest, kelle suurim hirm on midagi maha pillata…sõiduteele… Ãœlejäänut võite ise ette kujutada.

Aga kuidas siis pidu läks? Väga hästi läks. Süüa sai (sooja), nalja sai (mõnuga), muusikat sai (elagu Nikita bänd!!!), sõrmuseid sai (lõpuks), raamatuid sai (vedas!), piparkooke sai (glasuuriga) ja peaaegu täiesti paljaid poisse sai ka…khm…see tähendab…sai näha. Kõik oli nii, nagu ühel õigel jõulupeol olema peab.

Eraldi suur kummardus veel tagant järgi sellele seltskonnale, kes kogu tekitatud segaduse laupäeva hommikul ära likvideerisid. You da real MVPs.