133c

Eelmisel aastal korraladas 133c oma väikese jõulupeo. Sel aastal otsustasime traditsiooni jätkata, kuid sel korral juba mõne kogemuse võrra rikkamana. Olime juba varakult seadnud endale kõrged eesmärgid, neist olulisim see, et toit oleks soe. See õnnestus ka. Kohati isegi liiga hästi, kui vaadata mõnda aula pinki.

Tegelikult algasid ettevalmistused juba septembris, kui leppisime kokku kuupäeva. 9. detsember võib tunduda jõulupeo jaoks ehk pisut ennatlik, aga kui arvestada seda, et kuuseehted tulevad müügile veidi peale jaanipäeva, ei olegi väga hullu. Ja kui kohale on kutsutud ka oma õpetajad, siis ongi ehk mõistlik üks mõnus koosviibimine nihutada arvestustenädala algusesse. Mitte et meil sellega mingid salakavalad plaanid oleksid olnud. 133c on vooruslik…enamasti.

Oodata oli ligi 60 inimest, keda kõiki tuli toita. Nii siis seadsid kaks 133.c tüdrukut päev varem sammud poe poole, et varuda suuremates kogustes traditsiooniliste jõuluroogade valmistamiseks vajalikku. (Siin kohal tunnustaksin nende uskumatut kandevõimet, nagu väikesed rekkad.) Tegelikult oli tegemist ju küllaltki süütu ettevõtmisega. Mis saaks minna valesti?

Noh, kujutame ette ühte rasket kotti, mis on ääreni täis hapukapse purke…ja siis Hobujaama ristmikku…ja kahte inimest, kelle suurim hirm on midagi maha pillata…sõiduteele… Ãœlejäänut võite ise ette kujutada.

Aga kuidas siis pidu läks? Väga hästi läks. Süüa sai (sooja), nalja sai (mõnuga), muusikat sai (elagu Nikita bänd!!!), sõrmuseid sai (lõpuks), raamatuid sai (vedas!), piparkooke sai (glasuuriga) ja peaaegu täiesti paljaid poisse sai ka…khm…see tähendab…sai näha. Kõik oli nii, nagu ühel õigel jõulupeol olema peab.

Eraldi suur kummardus veel tagant järgi sellele seltskonnale, kes kogu tekitatud segaduse laupäeva hommikul ära likvideerisid. You da real MVPs.

Kui arvestuste nädal läbi sai, võis klassis tunda rahulolu ja õrna nirvaanahõngu, sest vaheaeg oli tulekul. Lisaks mitmetele teistele huvitavatele üritustele, mis vaheajal toimusid, oli vaheaja alguses ka Reaalkooli jõuluball, mis poisid tagajalgadele ajas, et kindlasti kaaslast leida, mis enamikel ka õnnestus. Aula oli paksult rahvast täis ja tantsupõrand polnud kordagi tühi. Asi oli ilmselt heas orkestrimängus. Mina jõudsin balli alguses teha paar tantsu ja läksin aeroobikasaali magama, sest olin haige. Kui üles ärkasin, siis meeleolu oli armastatud Reaalkooli aulas juba teine… Naised ja tütarlapsed olid oma kingad jalast ära võtnud ja reivisid koos poiste ja meestega DJ De Bravo saatel. Ball oli meeleolukas ja arvan, et kõik jäid väga rahule.

Joel

21. detsembril toimus meie kooli jõulupidu, kus kõige julgemad ja stiilsemad inimesed said riietuda vastavalt 2000.-2010. aastate stiilile. Kell 18.00 kogunes ka 11.c klass kogu oma hiilguses kooli. Reaalkoolile  kombekohatult ei käinud sellel päeval meie klassis rohkem poisse, vaid tüdrukuid, kes julgesti oma kaunist rannafiguuri näitasid. Puudu ei jäänud ka pikkadest juustest, soengutest ja pilkupüüdvast meigist. Tantsuliigutused olid meil kõige seksikamad, kuid võit meie klassi seekord ei tulnud. Ju siis olime silmipimestavalt seksikad. Või lihtsalt paljad. Kuid ega kõrgeima auhinna mitte pälvimine meid masendusse viinud, nüüd oskame puusi pööritada nagu Shakira ja tantsida kui tõelised Katy Perry taustatantsijad. Ka see on oskus omamoodi. Jõulupeole eelnenud õhtul ei saanud vähemalt üks meie klassi õpilastest kodus rahulikult puhata ja mõtteid vaheajale suunata, sest Joel õppis sellel ajal saksofoni puhuma ja sellega lähedust tundma. Vähemalt oskab ta nüüd terve Epic Sax Guy esitluse kogu oma hiilguses ette kanda. Kostüümiga ja puha. Samuti saime veenduda, et meie kallis klassijuhataja suudab olla ühel õhtul nii jänes kui ka koer. Küll meie klassis on palju talenti! Nüüd on siis teada, et Victoria ja Kristiina asemel valib Kübar alati Stenveri, kellega tundeliselt tantsida. Võibolla peaksime muretsema Kübarale prillid…, aga eks Stenver petab nii mõnegi mehe oma iluga ära. Etteastega meie tantsuhoog ei piirdunud, hoost jätkus ka jalakeerutuseks Jõulumoodle’l, kus kiired jalad päästid iga tõelise ja alaealise tantsulõvi elu.

Rebecca

14. detsembril olid meil klassijuhataja tunnis külas AS Ehitustrusti ehitusinsener Riho Kõiv ja Tartu Ülikooli tudeng Carolina Bergštein. See tähendab, et jätkus meie erinevate ametite tutvustamise saaga juhuks, kui keegi on huvitatud ehitusinseneri või modelli tööst.

Esimesena kõneles Riho, kes avas meile oma töökohustuste tutvustamise kõrvalt ka oma viit õpinguaastat Tallinna Tehnikaülikoolis. Esimesed kaks aastat üldaineid andis tugeva põhja alla, nii et pärast teist või kolmandat aastat ei mõjutanud enam eelnevad kogemused või nende puudumine. Kõige keerulisem aine tema jaoks oli mehhaanika. Riho andis ka näpunäiteid ja tegi tähelepanekuid, kuidas ülikoolis ellu jääda:

1) Õppejõud suhtuvad alguses tudengitesse väga üleolevalt. Ei tohi ära ehmatada ja kartma hakata, kuid peab teadma oma kohta hierarhia püramiidis.

2) Kui oma rühmatundi ei saa minna, siis võid minna teise. Rühmatundidest saab lihtsalt vajalikud andmed, kogu töö tuleb ikka kodus ära teha.

3) Harjutustundides peab alati käima! Need on üks kord nädalas.

4) Ülikoolis õppides saab sättida endale ise sobiva tunniplaani ning nihutada koormust nädalas mingile päevale rohkem ja mingile vähem.

5) Ise tuleb olla järjel oma koduste töödega, sest paigas on ainult lõppkuupäev. Kedagi ei huvita sinu töö protsess ja millal sa seda teed, kuid tähtaegadest tuleb kinni pidada.

6) Igas aines on kaks kontrolltööd, kui neid hästi teha, siis on võimalik eksamist pääseda.

Riho tõsisema jutujärje võttis üle Carolina. Tema kenast välimusest võis kohe oletada, et tegemist on modelliga. Nii oligi. Nimelt on ta töötanud enam kui 10 aastat sellel erialal, alustades juba väga noores eas ja saades kohe väga edukaks. Modellitöö pärast jättis ta kunagi isegi kooli pooleli, ent läks lõpuks siiski tagasi ja õpib hetkel Tartu Ãœlikoolis erialal “Ökoloogia ja elustiku kaitse”. Carolina jutu kandvaks mõtteks oli, et kunagi ei tohi karta oma unistuste poole püüelda ja igast võimalusest tuleb kinni haarata. Tal oli kaasas ka portfolio oma moefotodega ja neid oli kõigil põnev vaadata.

Laura & Victoria

Ühel kaunil detsembri teisipäeva varahommikul käis meil külas Madis Somelari abikaasa õde, Berit Brant, et rääkida sellest, mida tema elus teeb. Ta polnud üks nendest, kes teadis täpselt mida teha tahab ( paljud meie seast), kuid nüüdseks on ta leidnud enda elu kutsumuse. Meil on lootust, kallid kaaskannatajad! Nimelt töötab ta hetkel Pauligis Baltikumi turundusjuhina. Ülikoolis oli Berit õppinud reklaami ja imagoloogiat. Lähtudes tema värvikatest kirjeldustest õppejõud Linnar Priimäest tundub tegemist olevat väga nõudlik ja temperamentse inimesega. Eksamid, kus peab terve õpiku sõna sõnalt pähe õppima, tundusid see moment isegi hullemad kui õpetaja Kangro tööd. Jehuu! Ülikool, siit me tuleme! Kuid Berit tõestas, et ka kõige raskematest situatsioonidest on võimalik välja tulla võitjana. Pidagem seda meeles (ka UT kirjutamisel).

Praegu tundub Beritil elus väga hästi minevat – ta ka reisib palju. On näha, et ta on väga pühendunud sellesse, mida ta teeb, kuid leidsime end mõttelt, et millal siis eraelusse panustada? Sellega võikski lõpetada meie jutu, kallid kaaslased. Soovime, et igaüks teist leiaks elus selle, mida ta teeb suure rõõmuga ja samas ei unusta ära tasakaalu töö, suhete ja puhkuse vahel.

Au revoir!

Hedvig & Johanna

7. detsembril käis meil juba teist korda külas psühholoog Tuuli Vellama, kellega me veetsime koos kaks viimast koolitundi. Põhjus, miks ta tuli juba teist korda, on see, et esimene kord meile tohutult meeldis. Siin kohal palun mitte teha ennatlikke järeldusi meie klassi vaimse tervise kohta. Tuuli lihtsalt õpetas meile erinevaid mänge, enda ja teiste paremaks mõistmiseks ning andis häid soovitusi seoses raskete koolipäevade ning ebamugavate olukordadega toime tulemiseks. Lisaks mõnusale koosviibimisele oli see ka hea võimalus klassiühtsuse tõstmiseks.

Robin

2. detsembril käis Tallinna Reaalkoolis rääkimas Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas. Kuulama olid tulnud paljud gümnaasiumi õpilased, 133.c väärikas esindus nende hulgas. Ta rääkis oma noorusest, unistustest, poliitikast ja eetikast. Saime teada, et Jüri Ratasel oli võimalus õppida Tallinna Reaalkoolis, kuid ta otsustas jääda Nõmmele. Kõigil soovijatel oli võimalus peaministrile esitada küsimusi, millele tänu pressi kohal mitte viibimisele sai üsnagi ausad ja otsekohesed vastused.

Jan, Joonas & Toivo

Meie lennule käis kõnelemas Martin Algus – Eesti stsenarist, näitleja ja näitekirjanik. Samuti tegeleb ta võõrkeelsete stsenaariumite tõlkimisega. Õpetaja Kristi Koit organiseeris ta meie kooli kõnelema. Ta rääkis oma eluloost ja kuidas ta jõudis sinna, kus ta praegu on. Ta õppis Viljandis näitlejaks ja õpingute käigus mõistis, et stenaariumid ise on vahest ehk isegi põnevamad kui näitlemine. Nii alustas ta näidentite tõlkimisega ja nüüd kirjutab neid ise. Samuti rääkis ta riskide võtmisest.
Martin Alguse kirjutatud/tõlgitud teosed eesti telekanalites on “Ãœhikarotis”, “Ment”, “Kalevipojad”, “Padjaklubi” ja palju muud. Tema esituse lõppedes küsisime põnevaid küsimusi ja saime veel põnevamaid vastuseid :))
Väga tore ja huvitav oli 😀

Johann

Neljapäeval, 17. novembril läksin hommikul kooli asemel Solarise keskusesse. Mitte lihtsalt hängima, vaid ikka eesmärgiga – nimelt toimus Nordea kontserdimajas noortekonverents “Lahe koolipäev 2016 – Kuidas võtta vastutust?”. Selles osalemine tähendas, et keemia kontrolltööd ma tol päeval tegema ei pidanud – juba see oli üsna lahe.

Niisiis astusin heatujuliselt uksest sisse (umbes 1300 noore hulka igalt poolt üle Eesti) ja pressisin end kontserdisaali istuma, et esimest kõnelejat kuulata – selleks oli üllataval kombel staar-astroloog Igor Mang, kes oli pidanud vajalikuks oma koer lavale kaasa võtta. Igor rääkis umbes 20 minutit sellest, kui suurepärased inimesed on veevalajad, kusjuures kutsus ta needki rahva seast lavale, et neid õnnitleda. Nojah.

Edasi esinesid aasta noortebänd The Notes (väga mõnus), doktorant-maailmarändur Maarika Traat ja ERR’i nõukogu esimees Agu Uudelepp. Ãœldiselt rääkis iga külalisesineja oma vastavast huvialast ja kogemusest ning andis sealjuures oma parima, et vastata noorusliku moderaatori (jutujuhi) kummaliselt sõnastatud küsimustele – tema ülesanne oli vestlust just vastutuse võtmise teemale juhtida. Pärast kohvipausi kõneles skandaalne Riina Raudsik (vaid tema pärast ei tulnud konverentsile Eiki Nestor) tervisliku eluviisi olemusest ja tähtsusest. See oli täitsa mõistlik jutt – tuleb magada, tuleb süüa, tuleb sporti teha.

Mainima peab kindlasti ka Märt Avandit, kelle rääkimisest kahjuks suurt välja ei tulnud, kuigi ta oma parima andis – noor publik läks iga sõna peale täiesti pöördesse ja lasi Märdil pikalt oodata kuni tema häält jälle kuulda oli. Kahjuks pean jälle välja tooma moderaatori ebakompetentsuse, aga mis seal ikka – Märt oli täitsa tore. Muuseas manitses ta noori mitte alkoholist muredele lahendusi otsima ja rääkis väärtustest, mille oli kodust kaasa saanud – neist üks oli alati selg sirgena hoida. Konverentsil tunnustati ettevõtlikke ja tublisid noori inimesi ning esinesid Daniel Levi ja Curly Strings.

Sebastian Raudsepp

Kolmapäevastes majandustundides käis meile rääkimas start-up firmadest Anna-Greta Tsahkna. Ise töötab ta start-up firmas Timbeter, mis on rakendus, millega saab telefoni abil mõõta palkide mõõmeid vaid paari minutiga. Ta kõneles, kuidas ta ise start-up firmadeni jõudis ja kuidas üldse sellised firmad toimivad: kust tuleb firma ülalhoidmiseks raha, millega tegelevad töötajad, mis on selliste firmade tulevik. Ta jagas ka mõningaid mõtteteri tulevastele ettevõtjatele, mis kõlavad järgmiselt:

• Tähtsam on inimesed, kellega koos töötad kui idee, mida üritad teostada.

• Ükski idee ei ole halb seni, kuni leiad inimesed, kellele see toode/teenus meeldib.

• Läbikukkumine võib tähendada ka head, sest inimene, kes on läbi kukkunud, on juba läbi kogenud seda, mis kaasneb läbikukkumisega ning oskab seda vältida.

• Iga “ei” viib lähedamale “jaa”-le.