Arhiveeritud - kategooria: ‘12. kl’

Rebastenädal

Rebastenädal toimub nagu kohaselt kolmandal septembri nädalal, kuid ootusärevus selle jaoks algab juba kõvasti varem. Tegu on vaieldamatult ühe oodatuima üritusega Reaalis. Kuna iga päev oli niivõrd tegus ja põnev, siis on lihtsam kirjutada igast päevast eraldi.

Niisiis, Esmaspäev

Kõik algas piduliku ĂĽritusega, kus jumalad andsid rebastele nende järgmise nädala riided. Minu rĂĽhmas toimus ka veel eraldi mõõgatseremoonia, sest rĂĽhma teema oli samuraid. Esimeste vahetundide ajal lugesid rebased ette ka rebasevande, kus lubasid, et vaktsineerivad end ja ei trĂĽgi sööklas. Niipalju siis sellest. Koolipäev oli ĂĽsnagi tavaline – kõik grupid retsisid oma rebased nii nagu soovisid ning vahetundide ajal õppisid rebased tantsu. Päeva lõpus algasid gruppide vahelised teatevõistlused. Täpselt enam ei mäleta, kes võitis, aga tähtis on ju osavõtt, eks… Ă•htu lõpuks läksid kõik koju.

Sõnu pole vaja

Teisipäev

Teisipäeval oli rebaste retsimine raskendatud, sest toimus mingi pidulik üritus, aga kes enam ikka mäletab, mis see oli. Siiski toimus pärast koolipäeva viktoriin, mis tutvustas jumalate lendu. Mitu gruppi said maksimum tulemuse, seega olid rebased oma kodutöö ära teinud. Pärast kooli oli iga grupi oma valik, mis plaanitakse. Minu grupp koostöös baleriinidega otsustas lasta rebastel oma jumalate autod ära pesta. Õhtu lõpuks läksid peaaegu kõik koju.

Musirong

Kolmapäev

Kolmapäev on paljude jaoks kõige oodatum päev ja seda mitte kooli pärast, vaid kuna pärast kooli toimus kauaoodatud maastikumäng. Koolis oli kõik normaalne: rebaseid kiusati, vahepeal nad harjutasid tantsu jne. Maastikumängu telgitagused jätame seekord enda teada, et tulevastel põlvede ka midagi oodata oleks. Õhtu lõpuks läks mõni koju.

Neljapäev

Oli… Vist…

Omad joped

Reede

Pärast kolmapäeva on teine kauaoodatud päev reede. Jumalad said koolipäeval rebastele teha oma viimased karistused/õnnistused. Pärast kooli toimus tutvustav slideshow rebastele, kus võeti kokku rebastenädala sündmused. Eriti sai naerda kolmapäev õhtul toimunud maastikumängu piltide üle. Pärast seda toimus rebaste ristimine, kus igast rebasest sai täisväärtuslik Reaalkooli gümnasist. Kahjuks sellest üritusest ei saa rohkem rääkida, sest see info on salastatud. Õhtu lõpuks olid kõik rebased konteineris.

Pohga

06.03.2018

Reaal- ja loodushariduse konverents

Aastal 2017 15-16 septembril toimus Reaalkoolis reaal- ja loodushariduse konverents. Konverents oli järg ehk ta oli aastal 2015 juba toimunud. Üritus oli jaotatud reede ja laupäeva vahel. Ise tegin ma oma elus esimest korda tõlgi tööd. Päris raske oli kohapealt inimesele eesti keelt inglise keeleks muuta. Aga tore oli ka. Sain palju uut teada Rumeeniast ja Hollandist, kust minu “kliendid” pärit olid. Ega õnneks ei olnud asi nii hull ka, kui tundub. Kui midagi läks kõrvust mööda või tõlkisid valesti, siis tuli ainult teha nägu, et nii peabki olema. Eesti keel on ikka piisavalt erinev, et välismaalane midagi aru ei saaks. Lisaks konverentsi osale koolis, käisime ühe töötoa raames Tallinna Toomkirikus Christian Ackermanni altariseina vaatamas. Nii mõnelgi konverentsil osalejal võttis kõrgetel tellingutel turnimine jalad natuke nõrgaks ka. Reede õhtul olime oodatud Soome Instituuti, et juua ja süüa midagi kosutavat. Järgmine päev ootasid meid ees erinevad töötoad. Kõik said valida just endale meeldiva. Eredalt jäi meelde õpetaja Anu Kella ja Martin Saare töötuba, milles leiti ühendust keemia ning kirjandusklassika vahel. Konverents oli väga mitmekesine ning tõlkimine oli nii väärtuslik kogemus kui ka moodus, kuidas leida endale tuttavaid välisriikidest.

Eliise

06.03.2018

Esimene september

Suvi on läbi ning aeg tagasi kooli minna. Meie jaoks juba 12. esimene september. Seekord oli esimene koolipäev meie jaoks eriline: tavalisele aktusele lisaks toimus ka teine aktus, kus osalesid ka esimeste klasside õpilased. Hommikune aktus läks nii nagu tavaliselt. Kõigil oli tore jälle näha ning kõik olid ülevas meeleolus. Jutustasime suvest ja tegime lolle nalju. Peale aktust anti meile vaba aega, et esimeste klasside lastele kaardid joonistada. Kaardid käes, olime valmis noored kolleegid käe kõrvale võtma ja neile koolimaja näitama. Näitasime neile suurt maja, õpetajate tuba, saali, sööklat. Käisime ka staadionil ning väikses majas, sest esimesed aastad veedavad nad just selles hoones õppides. Põhi atraktsiooniks oli väikestele direktori kabinet, kus nad said ka direktoriga pilti teha ja tema toolil istuda. Majatuur tehtud kogunesime aula ukse taha. Nüüd oli õhtu kõige keerulisem osa, pidime oma kolleegi viima õigele poole aula peaust. A-klassi lapsed kogunesid ühele poole ja B-klassi lapsed teisele poole. Meil oli kohustus viia oma laps õigele poole ning eksijat ootas eluaegne Potsa vihalaine. Enamik meist otsustasid õigesti, kuid keegi abiturientidest oli ikka oma lapse vale klassi juurde pannud. Abiturientide poolt pidas kõne Kübar. Väga inspireeriv ja muhe sõnavõtt meie klassivanema poolt. Aktus kulges rahulikult lõpuni ning peale seda saime kõik minna oma teed. Mõnus viimane esimene september oli. Loodame, et ka väikestele jäi nende esimene koolipäev meelde.

Laura

Kroonika klantslehtede vahel…

Maria ja Mirel oma juntsuga

Hedvig ja Saskia oma juntsuga

Kristiina ja Victoria oma juntsuga

06.03.2018

Paneme puid

19. augustil 2017 asusid Jan, Laura, Vronski ja Nurmeots teele Pärnu poole, et osa võtta iga-aastastest puuladumistalgutest. Kuigi töökäsi oli võrreldes varasemate aastatega kordades vähem, oli ladumist ootavaid puid tihumeetrites ligi kaks korda rohkem, mistõttu tehti ka algsed pakkumised, et talgud kujunevad mitmepäevaliseks. Hirmust hoolimata töö algas ning aeglaselt (väga aeglaselt) puukuhi kahanes. Vronski müüris Nurmikut sisse, kui samal ajal ajas Madis Lauraga juttu, mis meenutas väga tugevasti juba arenguvestlust. Ka Sass julges tillukese käruga teiste seas ringi käia, sest kohalolevate abiliste seas ei näinud ta kedagi, kes teda päeva jooksul haluga rünnata võiks. Kõik see toimus kohutava muusika saatel, sest DJ-ks oli seekord Vronski.

Isegi enne päikese loojumist oli lõpuks plats tühi ning tohutu töö tehtud. Laura läks juba varem oma teed, mistõttu tagasihoidliku grillileegi ümber koguneti meestejutte ajama. Õhtul vaadati telekast õudukat sugulusabielude tõttu muteerunud maakatest ning koduperemees pakkus täisealistele külalistele ka klaasikese veini. Päeva meenutamiseks riputati Instagrami selfi, mille tegemise vastu Nurmeots punnis (kui nägu seda juba ei ütle). Võib-olla tasub mainida, et #tooresliha viitab siinpuhul grillile pandud lihadele, mis seal aga piisavalt kaua ei olnud.

06.03.2018

‘Muricans

Suvel oli võimalus meie klassi Toivol esitleda ameerika turistidele Eesti ja Soome ajalugu. Peamiselt räägiti Talvesõjast ja Soomest, sest neil oli järgmisel päeval minek laevaga Helsingisse ning nad soovisid Soomest ja selle ajaloost rohkem teada. Kuid räägiti ka Eesti ajaloost ja lühiajalisest Saksa okupatsioonist. Ameeriklastel oli palju küsimusi, millele nad ka vastused said. Neid üllatas see, kuidas kõikidele raskustele vaatamata suutsid soomlased säilitada oma iseseisvust ja kui keerulises olukorras olid eestlased tegelikult peale oma iseseisvuse kaotust 1940. aastal. Ameeriklastele Eesti ja eestlased väga meeldisid ja lubasid kindlasti kunagi tagasi tulla. Pärast ameeriklastega kohtumist käisid Madis ja Toivo KGB (mitte 134.c) kongides Pagari tänaval, mis olid äsja pidulikult avatud.

Toivo

Ühel kenal suvisel õhtul sain klassijuhatajalt kõne. Sisuliselt tähendas see vaheaja looderdamise lõppu ja kaasamist mingisse üritusse otseloomulikult. Selgus, et vastutustundlik ajalooõpetaja oli oma tiiva alla võtnud turistide grupi USAst. Tüüpilised elurõõmsad 60ndates pensionärid ühekorruselisest Ameerikast – just nagu külma sõja-aegses kinos! Vanurid olid selleks hetkeks saanud ammendava ülevaate linna ajaloost – teisiti ei saanudki olla, giidiks oli ju Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees. Nüüd soovisid nad kuulda tänapäevast – seda muidugi noorte käest (lapse suu ei valeta). Tutvudes soomlase vaatevinkliga (kodanik Henrik Mikael Toiviainen) ning kuulates muusikat (Nikita Poljakov) avaldasid usakad soovi kuulata Eesti venelasi. Nimelt langesid nad stereotüübi ohvriks – Eestis diskrimineeritakse venelasi. Lurjus Vronski oli ilmselt suvise päikese käes ülekuumenenud ning ei võtnud vaevaks korraliku ettekannet valmistada nagu seda oli teinud seltsimees Baikov. Vaatamata sellele õnnestus topelt integratsioon (vanus-rahvus) täielikult. Huvitaval kombel üllatas usakaid meie magamisrajoonide süsteem – eriti hruštšovkad. Siira uudishimuga ning kergelt šokeeritult kuulati pealt jutte, kuidas Vronski vanemaid kooli ajal NSVLis taga kiusati nende usu tõttu. Kõik rahvuslikud konfliktid ajas Vronski kõlvatute poliitikute kaela – võis jääda mulje nagu valitseks eestlaste ja venelaste vahel täielik harmoonia, tõsi küll vahelduva pilvisusega. Ühes asjas jõuti aga kindlameelsusele Vronski põlvkond oli Dostojevski mitte Putini rahvusest – sellega oli kõik öeldud. Peab tõdema, et kogemus tõstis tohutult meeleolu– publik näis äärmiselt rahul olevat. Esinejad said ka väikese kingi ning imekauni kaardi külaliste USA kodukohast.

Viljard

Noorematele koolikaaslastele, kes võib olla ei tea: see on hruštšovka.
Allikas: Vikipedia

06.03.2018

Mis Positivusel Maarja Kellaga tegelikult juhtus

Allikas: Positivus Festival

Meie klassis on levinud mĂĽĂĽt seoses minu, Mathias KĂĽbara käiguga Positivuse festivalile 2017. aasta suvel. Käivad jutud, et ma olin ebaadekvaatses konditsioonis Maarja Kellaga kohtunud ning juttu vestnud, et ma olin oksendanud ja liiga palju alkoholi tarbinud. Algul oli naljakas kĂĽll, kuid nĂĽĂĽd hakkavad faktieksimused juba liialt au pihta käima. Selliste valearusaamade likvideerimiseks räägin nĂĽĂĽd mina, Mathias KĂĽbar, kuidas minu Positivuse festivali esimene päev tegelikult välja nägi. Sõit Positivusele algas Tallinnast bussi peale minemisega. Reisikaaslaseks oli Robin. Sõitsime, seljakotid seljas, tuju hea, Ikla piiripunkti. Pean tunnistama, et Lätti jõudes käisime ka läbi alkoholipoest, ning ostsin endale festivaliks mõned odramärjukesed. Ma ostsin humalavett vähe, sest ei läinud ju festivalile jooma, vaid head seltskonda ning muusikat nautima. Iklast hakkasime Robiniga hääletama. Salacgrivasse, kus toimus Positivus, oli minna umbes 15 km. Saime korralikult edasi kõndida, kuni lõpuks ĂĽks auto peatus ja meid peale võttis. Tegemist oli Keilast pärit perekonnaga, kes sõitsid puhkusele Lätti. HĂĽppasime Salacgrivas auto pealt maha ja olimegi kohal. Alguspauk oli juba käinud ning telkimisplats oli rahvast täis. Helistasime Robiniga tuttavatele ja leidsimegi eestlaste telkimisala ĂĽles. Ametlikku “eestlaste telkimisala” kĂĽll ei olnud, kuid meie sõpruskond oli lihtsalt telgid ĂĽhte kohta paigutanud, et oleks lõbusam aega veeta. Inimesi oli meie klassist, noorematest lendudest, vanematest lendudest ja teistest koolidest. Kõik teadsid aga kõike ja ees oli ootamas väga lahe nädalavahetus. Esimene kontsert oli Eestist pärit poistebänd Beyond Beyond. Peale kontserti liikusime telklaalale ning siis toimuski segadusse ajav “Maarja Kella juhtum”. Seletan selguse mõttes, kuidas nĂĽĂĽd sĂĽndmused arenesid. Nimelt telkimisplatsil kaarte mängides tuli mõte, et võiks natuke sporti teha. Mõtlesime teha väikese teatejooksu ĂĽmber telkimisplatsi. Jooksu tegi eriliseks fakt, et peale igat ringi pidi võistleja ära jooma purgi ĂĽhte Läti magusat karastusjooki, mis me pidasime vajalikuks kastiga Iklast kaasa tuua. Palav päike peakohal, hakkaski jooks pihta. Pidime igaĂĽks läbima kĂĽmme ringi ehk ära jooma ka kĂĽmme purki karastusjooki, kutsugem seda “Läti magusaks”. Peale seitsmendat ringi hakkas juba pea natuke ringi käima. Kuumus ja soe magus jook olid teinud oma töö. Enne kaheksandale ringile minekut tundsin korra, et jooks hakkas sĂĽdame peale ning läksin igaks juhuks prĂĽgikasti najale. Just sel hetkel nägi mind Maarja Kell ja imestunult kĂĽsis minu seisukorra kohta. Olukorra ära seletanud naersime veidi ja rääkisime, mis muidu suvel teinud olime. Mingit nipsutamist ega oksendamist ei toimunud, nagu levinud juttudes räägitakse. Pärast meeldivat vestlust läksime oma teed ning kahjuks festivalil rohkem ei kohtunud. Mina jooksuvõistlust lõpuni ei teinud, kuid alla andmine käis mulle au pihta. Ma ei olnud õnneks ainuke, kes jooksu ei lõpetanud, ning tulemusena tegime teisel päeval jooksu uuesti. Sel korral tegime aga joogi vahetuse. Edasi teate juba isegi, millegipärast alati esimesel õhtul juhtunut tõlgendatakse valesti. Mõtteavaldusega sain kivi sĂĽdamelt ja lõpuks tuli tõde päevavalgele.

KĂĽbar

06.03.2018

“Mina jään”

Allikas: Postimees

2017. aasta suvel toimus XII noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään”. Kaare all laulsid ja Kalevi staadionil tantsisid ka mitmed meie klassi inimesed. Mina, Mathias KĂĽbar, räägin, mis tantsupeol tegelikult juhtus ning kuidas see kõik välja nägi. Mina, erinevalt meie klassi tĂĽdrukutest, olin rahvatantsijate liigi esindaja ning tantsisin kolme liigitantsu. Olen käinud rahvatantsus juba 1. klassist ning ka neljal tantsupeol. Tantsupeod on olnud alati väga mõnusad, sest siis kõik inimesed on kuidagi rõõmsamad ja sõbralikumad. Nad unustavad ära oma igapäeva mured ning on ĂĽhise eesmärgi nimel väljas. Kahju, et tavalisel argipäeval inimesed sellised ei ole. Igatahes oli “Mina jään” minu jaoks viies tantsupidu ning seega tantsupeo protsessis ĂĽllatusi ei olnud. Tantse hakkasime õppima kaks aastat enne peosuve ja peo alguseks on kõik need tantsud väga ĂĽle tantsitud. Toimub kaks tantsupeo ĂĽlevaatust, kus liigijuhid käivad ĂĽle Eesti ja rĂĽhmad eri paikadest tantsivad tahetud tantse neile ette. Mina tantsin tantsuansamblis “Sõleke” ja meil ei ole tantsupeole saamisega kunagi probleeme, sest oleme ĂĽks parimaid ansambleid Eestis. Seega ĂĽlevaatustel on meil ainuke ĂĽlesanne tantsida täiesti perfektselt, et olla teistele eeskujuks. Kas olime perfektsed või ei, seda ei oska öelda, aga igatahes saime rĂĽhmaga koha läänetribĂĽĂĽni ees keskel. Nädal enne tantsupidu tehakse hommikust õhtuni väljaku proove. Sammud on kõigil selged, pannakse paika joonised. Proovid on tavaliselt väga väsitavad ja kurnavad, kuid sõpradega saab alati nalja ning proovide ajal saad tuttavaks ka kõrvaltantsijatega. Joonised valmis, etendusteks valmis. Tantsijatel toimus kolm etendust: reede õhtul esimene ning laupäeval teine ja kolmas. Erinevalt proovinädalast, sadas reedel vihma ja mitte vähe. Oli kĂĽlm ning kõik olid läbimärjad. Vaatamata ilmale, emotsioon ei langenud. Pigem olime isegi veel rõõmsamad, sest nägime kõrvaltantsijate nägusid ja tekkis selline ĂĽhtne ilma vastu võitlemise tunne. Igal ĂĽhel on ju olnud elus hetki, mil tahaks murevabalt lihtsalt vihmas tantsida. Tol hetkel kĂĽll ei huvitanud fakt, et saime märjaks, kuid peale kontserti oli kõigil kiire koju sooja. Meil vähemalt koju, aga paljud ĂĽle Eesti kohale sõitnud tantsijad pidid minema koolidesse, kus nad ei saanud endale sooja vanni lubada. Keegi ei osanud tol õhtul oodata, mis aga saab järgneval päeval. Hommikul ärkasin ema lause peale, et teine etendus jääb ära. Fakt, et etendus jääb ära, juhtus minu tantsupidude ajaloos esimest korda. Me kõik saime esimeselt etenduselt vägeva emotsiooni, mistõttu kohe ĂĽldse ei meeldinud korraldajate otsus pidu ära jätta. Tuli rĂĽhmaga mõte ikka tantsida ja võtsin mõttest kõvasti kinni. Eestile omaselt hakkasime tuttavate tantsijatega rääkima, et kas nemadki oleksid nõus väikse tantsu tegema teise etenduse asemel. Kõlapinda oli ning mingil hetkel saime aru, et lihtsamaks edasi tegutsemiseks peame tegema ĂĽrituse, et saaks reaalselt aru, mitu rĂĽhma meil tulemas on. RĂĽhmakaaslane Antero ĂĽrituse ka tegi ja määras ennast, koos minu ja paari rĂĽhmakaaslasega veel selle ĂĽrituse korraldajateks. Paari tunniga oli ĂĽritus levinud väga kiiresti ja osalejaid oli palju rohkem kui oskasime loota. Organiseerisime tehnika ja määrasime kogunemisaja ning koha. Lõppkokkuvõttes tuli sellest “väiksest tantsust” välja tantsupeo teine etendus ja mina koos rĂĽhmakaaslastega olime selle korraldajad. Väga mõnus ja emotsionaalne kontsert oli, mis lõppes Ivo Linna lauluga “Eestlaseks olen ja eestlaseks jään”. Selline programmiväline lõpp oli hetke emotsioonidest tingitud ning sobis perfektselt meie teise tantsupeo päeva pärastlõunase koosviibimise lõppu. Isetekkeline tantsupidu sai meedias palju kajastust ning ka meie korraldajatena palju tunnustust. Meid tänas ka president Kersti Kaljulaid kutsega suvisele presidendi vastuvõtule Roosiaeda. Olime taolistest tunnustustest väga meelitatud, kuid isiklikult arvan, et ĂĽritus ise oli suurem emotsioon või kogemus, kui presidendi vastuvõtt või veel mitmed vastuvõtud, kus korraldajatega käinud oleme. Igatahes, oli aeg kolmandaks etenduseks. Peale isetekkelist tantsupidu olid kolmanda kontserdi ajaks emotsioonid tõusnud haripunkti. Tantsijad olid veel ĂĽhtsemad ning oleksimegi nagu tantsinud ĂĽhe suure rĂĽhmana. Tunne oli nagu peale nädalavahetuse pidu esmaspäeval, kui koolis märkad peolist ning kohe tuleb naeratus näole. Meie olukorras olid “nädalavahetuse peol” peaaegu kõik väljaku tantsijad. Kolmanda kontserdi lõpus toimus suur tantsupeo korraldajate tänamine ning kogu väljak pidi 45 minutit kĂĽkitama. See oli vast kõige suurem katsumus terve tantsupeo jooksul. Laupäeva (teise ja kolmanda etenduse päeva) õhtul tähistasime rĂĽhmaga tantsupeo lõppu. Ă•htu venis natuke pikale ning hommikul tuli väsinuna minna rongkäigule. Rongkäik nägi välja nagu ikka, marssisime Vabaduse väljakult Lauluväljakule ja hõiskasime iga kord, kui pealtvaatajad karjusid “Elagu Sõleke”. Muidu laulsime tuntuid viise või tegime laineid. Lauluväljakule jõudnud käisime söömas osalejatele pakutavat suppi. Kõhud täis, olime rĂĽhmakaaslastega surmväsinud ning magasime paar tundi Lauluväljaku murul. Peale uinakut kuulasime pĂĽhapäeva õhtust laulupeo kontserti ning peale kontserti liikusime ei kuhugi mujale kui Kräsu juurde aftekale. Järjekordne rahvafestival sai läbi. It was a hell of a weekend.

KĂĽbar

06.03.2018