133c

Kui ma rääkisin eelmisel õppeaastal Reaali abituriendiga 12. klassis õppimisest, siis eriti suure reaktsiooni sain sellise omamoodi naljaka õppeaine nagu perekonnaõpetus kohta. “Kõige mõttetum aine üldse” oli põhiline iseloomustus, mida emotsionaalselt korrutati, et veenda nii ennast kui teisi selle õppeaine ebavajalikkuses õppekavas. Miks me raiskame oma aega, et niigi piinlikke ja suures osas kõigile teadaolevaid teemasid klassi ees arutada?? Õnneks võttis juhtkond seda halvakspanu kuulda ning asus välja töötama hoopis teistsuguse ülesehitusega perekonnaõpetust. Nii olimegi meie esimesed õnnelikud katsejänesed, kellele meelejärgi olemiseks kutsuti tundidesse esinema paljusid oma ala eksperte. Nii veetsime me tunni LGBT ühingu tegevjuht Kristel Rannaäärega, kelle jutust selgus, et inimene võib seksuaalselt määratleda ennast kasvõi radiaatorina, mitmeid tunde kooli psühholoog Kati Pajumaniga, kes valgustas meid paarisuhte komplitseeritusest ning näitas, et Simpsonite peremudelit võib pidada täiesti normaalseks ja heaks näiteks meile kõigile. Ääretult huvitavad olid Tuuli Vellama näidatud videod ahvidest, kelle peal tehtud eksperimendid aitasid mõista paremini ema kui kaitsja ja hooldaja vajalikkust lapse elus. Ka C-klass sai suure au osaliseks veeta tund Anu Kellaga, kellega uurisime eesti kirjanduse ja ühiskonnas toimuva vahelist seost. Õpetaja oli imestunud, kui igavaid ja masendavaid teoseid me ainult lugenud olime. Noh, eestlaste masendavat elu arvestades tundub päris loogiline, kui ka eesti kirjandusklassika on vastavalt samasugune. Madis Somelariga saime tunde rääkida tema lemmiktemal – väärtustest. Veel käisid meil esinejad tutvustamas kooselu ja perekonna õiguslikku poolt ning tänapäeva ühiskonnas ärevushäirete ja depressiooni võimalikke põhjuseid. Proua direktoriga tuletasime meelde majandustundides õpitut ning üritasime perekonnana ära elatuda meile ette antud ressurssidest. Mõnikord oligi mõttekam planeerida perre kolmikuid, mis oleks sisse toonud lisaks üle kolme tuhande euro toetuseid, et pereisa saaks tegeleda Tallinnas purjetamisega. Eks kõik ole valikute küsimus. Loomulikult ei olnud Ene Saar unustanud Siimu tõsist lubadust pidada igakuiselt oma isiklikku eelarvet kulude vähendamiseks. Võibolla õnnestub meil sellele teekonnale kunagi kaasa elada…, aga tundes Siimu, siis vist mitte. Igatahes tundus mulle, et selline lahendus nii laialivalguva teema kiireks avamiseks pakkus päris palju toredaid hetki ja meeldejäävaid külalisi. Ma ei kujuta ette, kuhu see õppeaine omadega tulevikus tüürida võiks, aga kindlasti saab see olema ka järgmiste abiturientide jaoks kui mitte rohkem, siis vähemalt sama põnev kogemus.

Laura

Mina, Mathias Kübar, kõnelesin Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva puhul lipuheiskamistseremoonial. Paljudel võib tekkida küsimus, kuidas sattusin kõnepulti ning mis emotsioonid mind valdasid. Kirjutan vapustava kogemuse tagamaadest ja emotsioonidest. Ühel tavalisel koolipäeval jaanuaris kuulsin koolimaja peal häält “Isand Kübar”. Muidugi pöördus minu poole niimoodi meie huvijuht Piret Otsa. Tavaliselt, kui ta mind nii taga otsib olen klassi pankurina jätnud teatud rahasumma Piretile maksmata. Seega natuke pelgasin meie kõnelust, kuid tuli välja, et jutt on palju intrigeerival teemal. Nimelt taheti, et keegi koolist peaks EV100 puhul riigilipuheiskamisel kõne. Piret tahtis abiturienti ja küsis, kas olen nõus. Minu jaoks oli ainult üks õige vastus ja see oli “jah”. Niisiis langes mulle au pidada Eesti juubelipäeva varahommikul Toompeal üks kõne. Õnneks oli pikkus kolm minutit, seega on sõnavõtt suhteliselt lühike. Juhtunust kuuldes läksid paljud tuttavad elevile ja vahel isegi mõtlesid kõnest rohkem kui ma ise. Kirjutama hakkasin seda 16. veebruaril, reedesel päeval. Olen varem klassivanemana kõne pidanud ja tantsuansambli rühmavanemana samuti. Seega ei ole sõnavõtuga auditooriumi ette astumine mulle võõras. Kõne kirjutasin kolm päeva ja saatsin ära esmaspäeva õhtutundidel. Vabariigi sünnipäevani oli veel aega, aga kõne pidi tõlkest läbi käima. Kõne kirjutamisel oli suureks abiks minu onu Urmo, meie kõigi Madis, kultuuripäeviku Anu ning ka pere, peamiselt isa Argo. Kõneõpetust sain näiteringi juhilt Katrin Nielsenilt ning olingi laupäevaks valmis. Hommikul tõusin varakult ja poole seitsmeks olin Toompeal. Seal oli aega veel harjutada ning kurku turgutada sooja teega. Õues oli vähemalt -15 külmakraadi. Kõneks oli mul varutud uus mantel ja sinine lips.

Umbes 7:21 liikusin Riigikogu hoonest välja ja seisin peaministri ning Riigikogu esimehe vahele. Nii Ratas kui ka Nestor surusid kätt ja soovisid edu. Tol hetkel oli ikka närv sees. Kõlas hümn ning tervitussõnad ütles Nestor. Kõlas “Eesti lipp” ja peale laulu lõppu kutsuti kõnelema Reaalkooli abiturient Mathias Kübar. Kõndisin kõnepuldi juurde ja heitsin pilgu rahvale. Õnneks oli esireas paar tuttavat nägu Ennustusliigast, mis andis mulle enesekindlust. Hiljem oli hea meel ka selle üle, et ma ei saanud aru, kui suur rahvamass mind tegelikult kuulas. Esimese lausega oli ka närv kadunud. Rääkisin rahulikult lõpuni, ikkagi nautisin seda hetke Eesti rahva ees. Kõne tehtud, sain tagasi asuda peaministri kõrvale. Edasist tseremooniat ei pannud väga tähele, sest pinged olid maas ja mõtte mujal. Tervitussõnad ütles ka Luteri kiriku esindaja, kes viskas enne tseremoonia algust paar muhedat nalja. Mingi hetk seisid mu kõrval president Ilves koos abikaasa Ievaga. Nende peale natuke ehmusin, kuid ka kohe harjusin. Peale tseremoonia lõppu andsin ka ETV-le intervjuu. Nii kõne kui ka intervjuud saate lipuheiskamistseremoonia järelvaatamise alt vaadata. Peale kõne kuulsin sõpradelt ja tuttavatelt ainult kiidusõnu. Ka Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson patsutasid õlale. Väga meeldejääv ja mõnus hommikupoolik oli. Aitäh sellise võimaluse eest!

Kübar

Labas!

16. veebruaril tähistas Reaal omale iseloomulikus poliitkorrektsuses Leedu iseseisvuspäeva – ka kallitel baltinaabritel kukkus 100. aastapäev ära. Selleks puhuks oli aulas valitud rahvale korraldatud aktus, mida otseloomulikult viis läbi 133. C klassi esindus. Eks arvestustenädalal pole meile mingiks katsumuseks sisustada 200 õpilasele 35 minutit Leedu kultuuri tuvustamiseks. Aktust juhtis meie suurepärane Stenver – sellel mehel karismast puudu ei jää ning enda nelja lausega võlus ilmselt kõik saalis istunud 9. klassi tüdrukud ära (kas tõepoolest saab temast järgmine Johann?). Meie ajaloolane Henrik aka Toivo ei lasknud enda lipul langeda ning tegi suurepärase ettekande selle riigi ajaloost. Naiselikku vürtsi lisasid aktusele Hedvig ja Maria kes tegid presentatsiooni lihtsalt toredatest Leedu asjadest. Kas teadsite, et Leedukad on siiamani padukatoliiklased? Ja et Leedu ujuja võitis 15-aastaselt olümpia. Vot, tee järgi, Eesti! Ei, selles riigis on, mida avastada. Seda Hedvig ja Maria kohe järgmisel päeval ka tegid.

Suur aitäh suursaadikule, kes pidas aktusel maha vahva kõne; suur aitäh Madisele ja Ukule ning kõigile aktusest osavõtjatele!

Ja lõpetuseks: kui midagi sellest teadmisterohkest aktusest kõrva taha panna, siis kindlasti seda, et šis vyras užmokės už viską, sest et õiged härrasmehed tõesti maksavad kõige eest.

Kui sa 7. veebruari varahommikul pärast kümnendat korda oma äratuskella edasilükkamist pea lõpuks padjalt lahti said, siis võis sulle ju tunduda, et oled ikka aastas 2018 – ilmselt lohistades näppu mööda telefoni ekraani said oma Instagrami ja Facebooki uudistele tiiru peale teha. Kuid juba riietudes pidid veidi pead murdma oma langetatud valiku vanamoodsuse üle. Kooli sisenedes sai aga asi selgeks – nii sina kui ka Петровское Реальное Училище olite aastas 1918. Kas tegemist oli puhta maagiaga? Vaevalt, arvestades kui palju üks gümnasist peab gümnaasiumi jooksul füüsikat õppima. Küll keegi lõpuks ikka selle ajamasina ka valmis tegi. Kõige toredam koht koolimajas oli nüüd sööklakorruse koridor, kus seisid reas hästi armsad tänavalaternad, mille vahel hästi armas tänavapingike. Ohh, kui armas koht peatumiseks ja korraks hinge tõmbamiseks. Aulasse sisenedes aga realiseerus gümnasisti üks kõige suurematest hirmudest –  terve aktus püsti seistes!?!? Kuidas nad seda küll 100 aastat tagasi suutsid, iga kord tund aega kuulata direktorit ja külalisi ning mitte tooli sügavusse vajudes tukastama jääda. Tegelikult imestasid kõigi tegelaste rolli sisseelamise võime üle. Kuidas Nikolai Kannuks kehastunud Martin Saar ilmekalt kõneledes teadlikult oma prille ninalt graatsilise käeliigutusega üles tõstis ning hetke pärast jälle tagasi asetas ja nii mitu korda. Kuidas usuõpetusõpetajaks kehastunud Madis Somelar nii suurt pahameelt tundis seaduse vastu, mis lõpetas usuõpetuse andmise koolides.

Igas koolitunnis käis õppetöö vastavalt ajastule. Rehkendamise tunnis said lehitseda õpetaja Raja väga väärtuslikke raamatuid – igivanu matemaatikaõpikuid ja kui vedas, siis ka veel õpilase enda märkmelehtedega. Isegi kui sa ise ei näinud nendes köidetud paberilehtedes nii suurt väärtust, siis selle 35 minutit tegi just huvitavaks see, kui palju nad tähendasid õpetajale endale, kui innustunult ta tõi välja põnevaid erinevusi tänapäevaste õppematerjalidega võrreldes, kui südamlikult ta kõneles sellest õpilasest, keda tal õnnestus läbi tema käekirja ja matemaatika tundma õppida. Alati on põnev kuulata inimest, kes räägib sellest, mida ta väga armastab. Ajalootunnis tutvusid 1918-aegse kooli ümbrusega ja linnapildiga ning looduslootunnis õppisid pigem lugemist, sest tekst raku mitoosist ja meioosist oli kaunis gooti kirjas. Võimlemises aga vedas sul, kui olid tüdruk, sest nemad jäeti tegelikult koolis tol ajal mitte ekisteerimise tõttu piinamisest kõrvale pingile istuma ja itsitama poiste Pisa-torn-püramiidide üle, mille saatus tihtipeale oli isegi Pisa torni omast kurvem ehk võrdus kohese kokkuvarisemisega.

Natuke vähem liialdades tuleb ikkagi ka poistele au anda nende peapealseisude, kukerpallide, backflip’ide ja muu imetlusväärse eest. Ka lollitamise eest, kuritarvitades teise usaldust, mistõttu ta, vaeseke, ennast peagi klassivenna käte vahel olemise aseme külmalt põrandalt leidis (nii loobiti loomlikult näiteks Joeli :D). Puhas naer tuleb peale, mõeldes praegu suurele Sebastianile, keda kinni püüda üritav klassivend lihtsalt tohutu raskuse all matile vajus. Hästi tehtud poisid! Pärast sellist pingutust oleks igaüks terve prae nahka pistnud, koolisöökla otsustas aga pakkuda leiba heleroosa ja helerohelise määrdega ja teed. Noh, parem ikka kui mitte midagi. Esmasest ehamtusest üle saanud, maitsesid mõlemad määrded üllatavalt hästi ning leiba jätkus ka palju. Klassijuhatajatunnis said võtta endale aadliku nime ning hinnata oma ainealaseid oskusi skaalal hää, käib kah jne. Edasi kiirustasid õue, et kuulata seda tähtsat Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele või lihtsalt rigni vaadata, sest see manifest on piisavlt pikk, et koolilapse tähelepanu jõuaks juba mitmeid kordi hajuda kõrvalistele radadele. Potsa käis mööda õue ringi oma ruuporiga, et kutsuda klasse staadionile moodustama EESTI 100 kujutist. Samal ajal langes laia lund. Õpilased ulatasid abistava käe, et oma ees seisjal kuldsed sakid lumevangist päästa. Õhus oli tunda selle saja aasta ärevust ning uhkust oma pisikese riigi üle. Öösel tõi sügav uni sind jälle tagasi tänapäeva, astuma mööda uut sadat ning meenutama sulle seda teekonda mitte maha magama.

Laura

5. veebruaril käisid Madis ja Toivo Filmimuuseumis toimunud näituste “Poola-Eesti suhted 1918-1939: kajastusi Eesti arhiivivaramus” ning “Marssal Józef Piłsudski Zdzisław Czermański 13-l pildil August Pulsti kunstimapist” avamisel tähistamaks 100 aasta möödumist Poola Vabariigi taasiseseisvumisest ja 100 aasta möödumist Eesti Vabariigi iseseisvumisest. 1918 oli tähtis aasta nii Eestile kui ka Poolale, algas iseseisva riigi ülesehitamine ja see ei olnud kerge. Nüüd, ka 2018. aastal on Eesti ja Poole teineteisele lähedased liitlased ja sõbrad. Oli tore osaleda nii tähtsal üritusel, mis oli mõlemale riigile nii tähtsad. (btw Johan Laidoneri naine oli poolakas ja on Eesti ajalukku jäänud kui Eesti esimene esileedi)

Toivo

Peterburi õpilaste saabumise esimesel päeval usaldati nad kahele meie klassikaaslasele, kes viisid läbi ekskursiooni koolimaja seinte vahel. Tundide lõppedes viis Martin Špol mõne kooliastmekaaslasega külalised vanalinna. Anti valikuline ülevaade sealsetest hoonetest ning Tallinna ajaloost üldiselt. Venelastele jäid silma Rae apteek ja Toompea vaateplatvormidelt avanev vaade. Valges jõuti veeta tund aega ning selleks päevaks sai kultuuriline programm läbi. Kahtlaselt, ent prognoositavalt sai nende kultuurianum täis, toss oli väljas ning kiirustati šoppama – mida enam teha kultuuripealinnas. Sama päeva õhtul tuli vastutus nagu välk selgest taevast ja langes kodanik Vronski õlgadele. Nimelt tekkis vajadus väikestele vene õpilastele (8.-9. klass – muidugi on nad väikesed) Jumalale endale täiesti arusaamatul põhjusel teha ettekanne Romanovite dünastia teemal – ilmselt oli see vajalik, et täita nende enda hariduse lüngad J. Prokrastinatsioon oli alati olnud kodanik Vronski üks säravaimad tunnuskülgi. Koolirindelt langenud Martin sai ülesandeks midagi head kodus kokku segada. Järgmisel päeval istus Ilja-Viljard tund aega enne esitluse algust klassijuhataja arvutis ja täiendas seda konsulteerides ajaloo õpetajaga, kes oli parasjagu, nädalavahetuse maitse suus, kodu poole ruttamas. Kell 17:30 astus kodanik Vronski äsja einetanud publiku ette Pärnu mnt majas ning hoiatas kindlameelselt: „Tean, et suure tõenäosusega ajalugu teid ei huvita, kuid valmistasin huvitava ettekande, ning nõuan tähelepanu 20 minutiks.“ Ilmselt oli see lootusetu viide Robbie Williamsi ütlusele „…your asses are mine for two hours“. Lõppes see ettekanne traditsiooniga, mis üllatavalt hästi iseloomustab harjukeskmist põhikooli klassi. See, kes tahtis – see kuulas, kes ei tahtnud – ei kuulanud. Imekaunis kaheksanda klassi neiu, kes oli terve esitluse istunud telefonis, vaatas süütu pilguga kodanik Vronskile otsa ja küsis: „Kas tohib küsida – miks tegid sa meile esitlust ajaloo teemal?“

Laupäeval, 27. Jaanuaril oli Reaalis vilistlaspäev. Umbes nädal enne seda tuli meiega rääkima Piret Otsa, kes tutvustas vilistlaspäeva sisu. Iga abituuriumiklass sai mõned ülesanded. Meie klassi ülesanneteks oli piletite tegemine ja nummerdamine, siltide ja plakatite ülespanemine, meenete müük ja vilistlaste registreerimine. Koorilauljad pidid ka kontserdil laulma.

Mina jõudsin laupäeval kooli umbes kuue paiku ja olin selleks hetkeks juba üpris väsinud, sest hommikul oli keemiaolümpiaadi piirkonnavoor. Muusikaklassis laulis koor hääled lahti. Hääled lahti lauldud, tegime ettekandele tulevad lood läbi, vähemalt osaliselt. Pärast seda enam kaua aega polnudki ja tuli lavale minna. Laulsime neli laulu: “Muusika”, “Jaani hobu”, “Õhtu ilu” ja ühe inglisekeelse gospeli, mille pealkiri mulle enam meelde ei tule. Kolm laulu tulid täitsa hästi välja, mitte perfektselt muidugi, kuid “Jaani hobu” läks veidi rohkem aia taha ja sellest sai vist publikki aru, kuigi seda mingil moel välja ei näidatud. Laulud lauldud, oli natuke aega puhkamiseks.

Olin end kirja pannud registreerimislaua õhtusesse vahetusse. Eks oli ka hea treenida võõrastega suhtlemist, sest see pole kindlasti mitte minu tugevaim külg. Registreerimisel pidi küsima kohaletulnud vilistlase perekonnanime ja selle järgi ta andmebaasist üles otsima. Õige inimene leitud, pidi üle küsima, kas nende meiliaadress on sama ja siis pidi vajutama “salvesta” nuppu. Seda kõike muidugi võluva naeratuse saatel, mis pole samuti mu tugevaim külg. Õhtuses vahetuses registreerimine oli muidugi kergem, sest inimesi liikus laua juurde palju vähem kui ürituse alguses. Kuigi ülesanne oli tegelikult väga lihtne, esines ka raskuseid. Kui inimene sulle oma perekonnanime ütleb ja sa pead mitu korda küsima, et kas te saaksite palun korrata, ja siis ka lõpuks paluma neil nime tähthaaval ette lugeda, siis see on üsnagi piinlik. Võimalik, et ma liialdan.

Lõpuks jäime Liisiga kahekesi vilistlasi registreerima. Kümne paiku õhtule käidi meie juures üsna harva ja hakkasime otsima pilte 1918. aastast, et valmistuda Ajarännakuks. Pool üksteist vabanesime oma postilt ja saime koju minna. Kuigi ma esialgu pelgasin registreerimistööd, ei osutunud see pooltki nii jubedaks, kui olin kartnud ja jäin ellu.

*Seda üritust ei jäädvustata*

Tallinna Reaalkooli 2017. aasta jõuluball toimus 28. detsembril algusega kell kuus. Rahvast vooris hordides koolimaja uksest sisse juba ammu enne kuut, et end rahulikult peovalmis seada. Tuli kokku nii teadatuntuid praeguseid gümnasiste ning hiljuti lõpetanud vilistlasi kui ka ennenägematuid põhikoolikaaslaseid ja muid muhedaid selle. Kingad viksitud, kleidisabad sätitud, seati sammud uhke aula poole. Šarmikad 132. lennu vilistlased lugesid järk-järgult ette paaride nimesid, kellele oli ette nähtud reipal sammul peo peremeeste Martin Saare, Madis Somelari ning perenaise Betti Somelari poole tõtata ja innukalt nende kätt suruda. Selle jaoks oli planeeritud pooltunnike ning 18.45 algas avavalss Pärnu Noorte Puhkpilliorkestri, eesotsas Rein Vendla saatel. Oh, kui kaunis vaatepilt kõiki pealtvaatajaid tabada võis! Esimese tantsu ajal jäi küll õhust ja ruumist veidike puudust, ent sama ei saa öelda balliliste innukuse ja rõõmu kohta. Suure avalöögi järel sai jätkata oma tantsuliigutuste lihvimise ja/või demonstreerimisega või minna kooli koridoridesse kaaslastega muljetama, nautides pakutavat söögi- ja joogipoolist. Peotantsu vihuti orkestri saatel hiliste õhtutundideni ehk kella kümneni. Minuti pealt algas pidu vabamas vormis ning siis avanes igaühele võimalus teha kaaslastele silmad pähe ja näidata, milline pöörane tantsulõvi temas tegelikult peitub. Nalja sai, tantsu sai, lusti sai! Igati nauditav õhtu, mille traditsiooni hoidkem elus ka edaspidi!

Johanna

Seekord oli jõulupeo teemaks Eurovisioon ning saatuse tahtel loositi meile Ukraina. Olles esialgselt nördinud nõrga euro-riigi üle, avastasime peatselt endi üllatuseks, kui palju häid ning meeldejäävaid esinejaid on Ukrainast. Nii sattusidki meie repertuaari mitmed Eurovisiooni finalistid. Kuigi me järjekordselt kasutasime vana head habemega naise trikki, siis tegelikuks tõmbenumbriks oli ühekäeline Verka ja tema lõngus-kõrendid taustatantsijad. Erinevalt päris Eurovisioonist, Verka meile võitu ei toonud., kuid nalja sai nabani ning ükski hing ei jäänud emotsioonita. Samuti oleme siiamaani veendunud, et tegelt oli see osa mingist vandenõust, mida a ja b klass meie vastu sepitsevad… tegelt nad on toredad.

She’s beauty, she’s grace

Ainult natukene nilbe

Ruslana ja tantsutüdrukud

Ära küsi ja me ei pea valetama

…

Kohustuslik grupipilt

Squad goals

Stenver

Teadagi on reaalikad üle linna tuntud kui matemaatika-, füüsika- ja keemiahuvilised noored täkud. Aga kes seda arvavad pole käinud Maarja Kella kunstiajaloo tundides, mis on lihtsalt I-ME-LI-SED. Ka kõige reaalsemad reaalikad meie klassist kuulasid meie kaunist õpetajat kõrvad kikkis. Kultuurharidus, mida sealt saime, ei jookse kohe kindlasti külgi pidi maha. Kõige mõnusam selle kursuse juures oli aga lõputööde tegemine ja esitamine. Meie klasssi oleks nende tundide põhjal võinud klassifitseerida vabalt VHK hipsteriteks, kes arvavad endas leidnud tõelise boheemi ja kunstihinge. Järgnevalt on pikemalt ära toodud nende kaaslaste lõputööd, mille esitamisest võis leida videod Hedvigi telefonist.

Alustagem:

,,Surprise Mothafaka’’ by Nikita Poljakov

Inspiratisooni saadud Andy Warholist, koostatud kollažtehnikas Kinder Chocolate paki peal olevatest poiste nägudest. Nikita kommentaarid enda tööle: ,,Mõtlesin, et võiksin natukene ulakust teha; mulle meeldib kui sa ei tea enne, mis tuleb. See on huvitav.’’ Ta lisas: ,,Ma söön väga palju šokolaadi ning ma kardan, et ühel päeval mulle tuleb selline surprise, et mul tekib diabeet.’’ Ta lausus seda kõike ülimas rahus.

HD Nikitos

Stenver Pärn

Inspiratisooni saadud C. D. Friedrichi tööst ,,Rändaja udumere kohal’’. Stenver samaaegselt enda särki lahti nööpides: ,,Kuna see töö mulle nii väga meeldis, siis mul tekkis see idee juba enne ja ma tegin tätoveeringu enda käele.’’ Töö on joonistatud tätoveerija poolt; võttis 3 h aega, et teha. Maarja Kell: ,,Ahaa, nonii, väga julged lähenemised.’’ Stenver selle koha pärast ei muretse, sest tema käsi niikuinii väga palju suuremaks ei lähe. Johann: ,,Kas naistele läheb peale?’’ Stenver vastab, et kahe nädala pärast näeb. Mees hakkab vaikselt särki tagasi panema kui Maarja Kell lausub: ,,Aga võta ära korraks veel, ma tahaks lähemalt näha seda korraks,’’ mille peale ütleb Johann: ,,Tundub, et läheb!’’

Pohga

Pohga väga joonistada ei oska ning abstraktne kunst talle väga ei meeldinud. Pohga annab enda sõnumi edasi ainult biidiga. Inspiratsiooni sai pohga protsessi käigus räpparilt Lil Uzi Vertilt.

Lisaks sellele esitas Victoria performance arti, Rebecca maalis Picassost inspiratsiooni saanuna teksatagile, Johann joonistas Bemmi, Hedvig maalis riidekottidele Pollocki stiilis jne jne. Need tunnid, kus teoseid ette kandi, olid igatahes ühed kõige mõnusamad selle 12. klassi jooksul.