Mis Positivusel Maarja Kellaga tegelikult juhtus
Allikas: Positivus Festival
Meie klassis on levinud mĂĽĂĽt seoses minu, Mathias KĂĽbara käiguga Positivuse festivalile 2017. aasta suvel. Käivad jutud, et ma olin ebaadekvaatses konditsioonis Maarja Kellaga kohtunud ning juttu vestnud, et ma olin oksendanud ja liiga palju alkoholi tarbinud. Algul oli naljakas kĂĽll, kuid nĂĽĂĽd hakkavad faktieksimused juba liialt au pihta käima. Selliste valearusaamade likvideerimiseks räägin nĂĽĂĽd mina, Mathias KĂĽbar, kuidas minu Positivuse festivali esimene päev tegelikult välja nägi. Sõit Positivusele algas Tallinnast bussi peale minemisega. Reisikaaslaseks oli Robin. Sõitsime, seljakotid seljas, tuju hea, Ikla piiripunkti. Pean tunnistama, et Lätti jõudes käisime ka läbi alkoholipoest, ning ostsin endale festivaliks mõned odramärjukesed. Ma ostsin humalavett vähe, sest ei läinud ju festivalile jooma, vaid head seltskonda ning muusikat nautima. Iklast hakkasime Robiniga hääletama. Salacgrivasse, kus toimus Positivus, oli minna umbes 15 km. Saime korralikult edasi kõndida, kuni lõpuks ĂĽks auto peatus ja meid peale võttis. Tegemist oli Keilast pärit perekonnaga, kes sõitsid puhkusele Lätti. HĂĽppasime Salacgrivas auto pealt maha ja olimegi kohal. Alguspauk oli juba käinud ning telkimisplats oli rahvast täis. Helistasime Robiniga tuttavatele ja leidsimegi eestlaste telkimisala ĂĽles. Ametlikku “eestlaste telkimisala” kĂĽll ei olnud, kuid meie sõpruskond oli lihtsalt telgid ĂĽhte kohta paigutanud, et oleks lõbusam aega veeta. Inimesi oli meie klassist, noorematest lendudest, vanematest lendudest ja teistest koolidest. Kõik teadsid aga kõike ja ees oli ootamas väga lahe nädalavahetus. Esimene kontsert oli Eestist pärit poistebänd Beyond Beyond. Peale kontserti liikusime telklaalale ning siis toimuski segadusse ajav “Maarja Kella juhtum”. Seletan selguse mõttes, kuidas nĂĽĂĽd sĂĽndmused arenesid. Nimelt telkimisplatsil kaarte mängides tuli mõte, et võiks natuke sporti teha. Mõtlesime teha väikese teatejooksu ĂĽmber telkimisplatsi. Jooksu tegi eriliseks fakt, et peale igat ringi pidi võistleja ära jooma purgi ĂĽhte Läti magusat karastusjooki, mis me pidasime vajalikuks kastiga Iklast kaasa tuua. Palav päike peakohal, hakkaski jooks pihta. Pidime igaĂĽks läbima kĂĽmme ringi ehk ära jooma ka kĂĽmme purki karastusjooki, kutsugem seda “Läti magusaks”. Peale seitsmendat ringi hakkas juba pea natuke ringi käima. Kuumus ja soe magus jook olid teinud oma töö. Enne kaheksandale ringile minekut tundsin korra, et jooks hakkas sĂĽdame peale ning läksin igaks juhuks prĂĽgikasti najale. Just sel hetkel nägi mind Maarja Kell ja imestunult kĂĽsis minu seisukorra kohta. Olukorra ära seletanud naersime veidi ja rääkisime, mis muidu suvel teinud olime. Mingit nipsutamist ega oksendamist ei toimunud, nagu levinud juttudes räägitakse. Pärast meeldivat vestlust läksime oma teed ning kahjuks festivalil rohkem ei kohtunud. Mina jooksuvõistlust lõpuni ei teinud, kuid alla andmine käis mulle au pihta. Ma ei olnud õnneks ainuke, kes jooksu ei lõpetanud, ning tulemusena tegime teisel päeval jooksu uuesti. Sel korral tegime aga joogi vahetuse. Edasi teate juba isegi, millegipärast alati esimesel õhtul juhtunut tõlgendatakse valesti. Mõtteavaldusega sain kivi sĂĽdamelt ja lõpuks tuli tõde päevavalgele.
KĂĽbar
© 2024, 133c