133b

Aprillikuu kolmas nädal algas 133. lennule kauakardetud eesti keele riigieksamiga. 16. aprillil kell 9.30 olime kõik GAG-i vanas, vaimses ja väärikas hoones valmis endast enam-vähem parimat andma ja pärast eksamit võimalusel härra Aguri püsinäitust “Meie kooli 100 orelit” kaema. Eksamiruumis saime aru, et:

a) “Öölaps” on väga kaunis laul (vt eelmine postitus)

b) Kristi Koit hoiatas põhjusega meid valvava komisjoni eest – meile määratud tädi lubas aega tahvlile kirjutamata poolel klassil juba tööd tegema hakata, hiljem mustandipaberi otsasaamisel keeldus ta teistele rohkem andmast. Õnneks olime piisavalt julged, et enda õiguste eest võidelda (oleks me Veskimetsa tundides ka nii vaprad olnud…)

Mona oma loomulikus olekus: segaduses ja püüab paaniliselt koolist põgeneda

Teisipäeval jooksime kõik võimalikult kiiresti kooli, et keegi tänaval hullumajja ei helistaks ja kadunud klientide kohta ei küsiks – käes oli tutipäev. Nii Piret Otsa kui garderoobitädi kui koolikaaslased manitsesid, et me… eeeee…. vist manitsesid, et me võimalikult palju veepüstolitega mängiks, sest ujuv koolimaja on iga koristaja unistus. Meie kooli külastanud välismaalastel esiteks vedas, et nad läbimärjaks ei saanud ja teiseks jäi ilmselt Eesti koolide lipulaevast väga omalaadne mulje.

Maarja mitte ainult ei söönud oma pulgakommist vilet, vaid mängis keset matemaatika tundi kõvasti (ja valesti) mingit lugu, mille me vist pidime ära tundma?

Jah, Sten räägib oma kaisukaruga.

Kolmapäeval saime võimaluse tõestada matemaatikaõpetajatele, et me ikka üldse ei oska mitte midagi. Õpilaste lemmikülesanne oli vaieldamatult II osa tekstülesanne, kus LAUDADE kohta antud info põhjal pidi leidma KAPPIDE arvu. Ehk siis ülesanne á la “Tõnul on kolm õuna. Leia Mari vanus, kui tulnukas on lilla.”

Neljapäev oli kõige rõõmsam/kurvem päev meie koolielus – lõpukell. Kui olime koolmajja jõudes juba täiesti higised ja väsinud rahvariietes olemisest, suundusime mitte kõige parema ventilatsiooniga aulasse aktusele, kus kõnet pidasid direktor Ene Saar, kes taas kord suutis oma kõne suurepäraselt seostada igaaastase teatrireisiga, meie armas klassijuhataja Natalja Sinjukina ning C klassist Karl Mihkel Pohga. Aktuse raskeimaks ülesandeks osutus 1. klassi jütsidele mitte peale astumine – nad on nii pisikesed! Pärast lahkumise laulu suundusime ketina klassidest läbi jooksma, kusjuures vahepeal tekkis tempo tõustes tunne, et viibid mingis keskaegses tapariistas, kus su käsi informatsiooni kätte saamiseks välja venitatakse. Linna vahel joostes olid hirmsaimad hetked võib-olla üle tee minemised, sest meie oleme küll “üks kõikide, üks kõikide”, aga autojuhid on pigem “kui mul on roheline tuli, siis nui neljaks, ma hakkan liikuma, tühja nendest viiekümnest rahvariides hullust”. Asja ei teinud paremaks ka see, kui esimest korda teed ületades Uku, selmet kontrollida, kas kõik on TIK-ist väljunud, lihtsalt hüüdis: “MINA NÜÜD LÄHEN!”, tirides kogu enda taga olevat jono julmalt kaasa. Aga kõik jäid ellu! Vist?

Pärast linnas ringi jooksmist ning kümnete Aasia turistide iPadide ees poseerimist anti meile mõni minut, et oma kodinad kokku korjata ja siis vabaõhumuuseumisse suunduda. Kui olime end Tallinna Ühistranspordi bussi pressinud ja juba vaikselt liikuma hakanud, märkasime Solarise juures ühte eksinud Robinit, kes ei suutnud meie bussi tuvastada ega ka oma telefoni vastu võtta. Paariminutilise karjumise ja oigamise tulemusena juhtis reaalika süda Robini õige bussi juurde, millel järgnes hiiglaslik aplaus – see polnud esimene kord, kui meid sellel nädalal tänaval hulluks peeti.

Vabaõhumuuseumis oli vist kõige lõbusam Piret Otsal, kes andis meile lahkelt võimaluse 3 MINUTIT süüa ning suunas meid siis juba saali keskele, et tuhandeid vanaaja kosja- ja muid laulumänge mängida. Vahepeal läksime õue, et natuke hingata ja ühispilti teha, mis lõppes viie õpilase porimülkasse kukkumisega (tuleb välja, et meie tulevastel riigikaitslastel on raskusi pingi peal istumisega). Taas kord olime jõudnud 3 minutit rahulikult jalutada, kui Otsa – “AE-AE” – meid tantsima kutsus. Lõpuks lahkusime Rocca al Marest, et vaadata, kuidas kulgeb Haabersti risti ehitus ning jõudsime enamasti kõik elusate ja pisut vähem tervetena õnnelikult kooli juurde tagasi.

Te ei kujuta ette, kui palju 133b tüdrukud vaeva pidid nägema, et end sellele õrrele upitada. Alles siis, kui pildid vaevaliselt tehtud said, märkasime, et teised klassid olid leidnud palju ilusama tausta tuuliku näol, kuhu polnud vaja ronidagi…

Ilus pilt, eksole?

Imestagem, et üldse mõne pildi tehtud saime, sest need viis isikut esiplaanil suutsid end pingil istudes ümber ajada. Õnneks olid kõikide rahvariided vist laenutatud, nii et ükski vanavanaema sopakollide pärast kreepsu ei pidanud saama.

Panite tähele, et pealkirjas mainisime viit päeva, kui seni on ülevaade ainult neljast? Teil on õigus. Viiendana väärib mainimist 23. aprill – esmaspäev, kui ligi 50(!) 133. lennu poissi ja tüdrukut kõik kella 16.00 ja 19.30 vahel Sõpruse rahvariidelaenutusse tormasid, et oma kostüümid tagasta. Suur tänu Sõprusele, kes oli lahkelt valmis poolesajale rahvariidevõhikule oma riideid usaldama, mis siis, et mõni (vt viimane pilt) neid pisut väärkohtles. (Mõte tulevikuks: teil võiks laenutuses mingi mõistete kaart olla, sest kohati tundus, et rahvatantsijatel on oma salakeel, millest mugud mitte midagi aru ei saa…)

Tänud piltide eest Anettele, Eesti Rahvusringhäälingule, sellele tädile, kes meid alati pildistab, ja nendele kahele poisile, kes lõpukella päeval meie kõrval kaameraga vapralt jooksid.

Kuna 133. lennul on käsil kibekiire eksamite, tutipäevade ja lõpukellade periood, siis vabandame ette, kui aeg-ajalt ajaveebimise ära unustame. Kohe, kui algab vaheaeg ning meie blogi usinad päkapikud saavad pisut puhata, katsume naasta tavapärasesse režiimi.

Siin aga teile kuulata lugu, mis juhatas dramaatiliselt sisse meie tänase eesti keele riigieksami (olgu öeldud, et ootasime Vikerraadiost Mailis Repsi kõnet): https://www.youtube.com/watch?v=7C7qErRb8xw 

“JAH, JUST!” laususime kõik (loe: need 20 õpilast, kes jaksavad veel koolis käia) justkui ühest suust, kui õpetaja Ahuna üks päev täheldas, et me oleme koolist välja kasvanud. Kuigi tegelikult peaksime võtma oma kahe käe sõrmedel loetavatest koolipäevadest viimast, siis on reaalsus selline, et üldse ei viitsi enam. Kui sügisel suutis meie närvikõdi hoida meeldivalt keerukas tootearenduse kursus (vt Robotexi postitus) ning talve esimestel kuudel ka mingil määral kosmoseteadus füüsikas, siis nüüdseks on jäänud õppida veel vaid dinosaurustest, ENSV-st, Venemaa erinevatest pidudest (miks seal neid nii palju on??) ning oma proovikirjandi jubedatest vigadest.

Neljapäeval (22.03) kaotas kool 133.b silmis paarikümneks minutiks ka oma ainukese järelejäänud funktsionaalsuse – tualetid lakkasid töötamast. Kõik, kes tunni ajal wc poole sammud seadsid, jäid teadmata kadunuks…

Tänu 3. korruse väikesesse tüdrukute tualetti paigaldatud kätekuivatile ei unele enam üksi neiu vetsus käies: kabiini väiksuse tõttu hakkab usin puhur juba wc-le lähenedes röökima, ajades laiali iga viimasegi tolmukübemekese, mis on end kevadkoristuse eest lifti (jah, nii kaugele!) peitnud. Hästi äge on see, kui puhur käsi pestes otsustab, et sa pole piisavalt märg ning su kauni kuiva kostüümi vett täis pritsib.

Kolm aastat ninapidi koosviibimist on vaikselt ennast tundma andma hakanud – nutisõltlaste ring igal neljapäeval kell 11.40 304 klassis (ärge kohale ilmuge palun, Koidul on seal ilmselt mingi tund…).

Vene keele laulu школа-ла-ла-ла-st võib mugandada ka abituriendile sobivamaks.

Taas kord andis alla-la-la-la ka tädi Google, kes vist päriselt ei saa ikka aru, mida ta tegema peab.

Oliver ongi see liim, mis meie klassi lõhenemast takistab (kahel pool lõhet ei istunud mitte kedagi, sest poisid otsustasid, et vene keelt neil küll enam vaja ei lähe).

23. märtsil toimus 133. lennul 100 päeva ball. Kuna sarnaselt märgipeoga ei juhtunud ballil mitte midagi erilist, kirjutame ka sellest sündmusest pisut teise nurga alt. Et õnnejoovastuses UT lõpetanud üheteistkümnendikke nende igavate küsitluste pärast karistada, kritiseerime 134. lennu tehtud toitu*:

Visuaalsel vaatlusel oli kohe näha, et oleks võinud rohkem pingutada: paljudel õuntel ja pirnidel olid südamed küljes, leivakrõpsude sisse oli poekartulisalatit pandud, tikuvõileivad olid igavad. Ma loodan, et teised mõistavad meie muret, sest me kõik pingutame meist vanemate nimel, et ise saaksime samaväärset. Ehk mida parandada? Puuviljavaagnale võiks lisada veel puuvilju, mis võiks olla ka rohkem hooajalised. Lisaksime siinkohal, et pirnid maitsesid nagu vahtkumm. Teiseks võiksid tikuvõileivad olla mahlased ja huvitavamad. Praegused oli äärmiselt kuivad. Tahaks kiita singirulle, need olid kõigi lemmikud, aga juba eelnevalt mainitud leivakorvikesed olid väga ebaõnnestunud. Leivakorvikestesse ei panda kartulisalatit. Leivakorvikestesse sobib väga hästi pasteediga ja väikeste mahlaste granaatõunaseemnetega või röstpeedihummus roheliste idudega. Samuti lisaks see taldrikule natukene värvi. Loodame, et järgmised lennud suudavad olla loomingulisemad.

*Kallid 11ndikud, võtke seda karmi kriitikat kergelt. Meie lennus juhtub lihtsalt olema isik, kellel on toidule kõrgemad standardid kui lihtsalt kartulisalat. Tegelikult oli kõik söödav ning oleme kindlad, et te nägite selle valmistamisega mõõdukalt vaeva. Ja need UT küsitlused polnud ka nii halvad. Kuigi oma õigekirjaoskusi võiksite küll lihvida….

19. märtsil asus reaalkooli gümnaasiumiosa pärast pikka ja väsitavat koolipäeva kuue bussiga teele Viljandisse, et kaeda vastrenoveeritud Ugala teatrit. Olles a-kate bussist välja visatud, vallutasime kõige koolipoolsema bussi ning asusime esimestena teele, samal ajal kui kümnendikud mingil põhjusel Estonia teatri taga jala Viljandisse kõndida püüdsid. Kuna meie bussijuht oli kergelt öeldes hullumeelne, jõudsime teatri ette tublisti enne teisi, mistõttu saime esimestene valida omale meelepärase toidukoha. Viljandis pisut ringi käies täheldasime, et:

(1) Bussijuht oleks võinud meid kesklinnas maha panna, sest ilm oli kenaks jalutuskäiguks liigagi tuisune ja nii mõnelgi neiul oli kontsasaabastega lõbus jäistel kõnniteedel uisutada.

(2) Kui suvel veedavad puhkuse kõik Viljandis, sest seal just ongi paradiis, siis kevadtalvel on tegemist pigem kummituslinnaga, kus on mingil põhjusel sada erinevat kaubanduskeskust, igaühes umbes kaks külastajat.

Kõhud täis, asusime teatrisse, et vaadata Tennessee Williamsi etendust “Orpheus allilmas”. Kuna enamasti jaotusid inimeste arvamused kaheks – oli neid, kes vastnähtust vaimustuses olid, ning neid, kes oleks tagumistes ridades istudes ilmselt hea meelega magama jäänud – siis ei hakka me etendust arvustama. Küll aga võime lahkesti ja täitsa tasuta jagada ettepanekuid koolile järgmiste aastate teatrireiside korraldamiseks:

a) Võib-olla peaks teatripäev olema lühendatud tundidega. 8-tunnine koolipäev väsitab niigi ning kui sinna lisada 2-3 tunnine loksumine (mitte väga mugavas) bussis, siis tikub pehmes teatritoolis paratamatult nii mõnelgi uni peale.

b) Esimese tunni ärajätmine ei ole enamikule piisav mõistliku koguse une äramagamiseks. Kui kesklinna bussid jõudsid veel enam-vähem normaalsel ajal kohale, siis linnast väljast elavad õpilased said vaevu 5 tundi und, mis tegi 12.b niigi vaikse ja osavõtmatu klassi kuidagi (ei tea küll, kuidas see võimalik) veel vaiksemaks (allpool fototõestus).

c) Valige linn, kus on McDonalds.

Tegelikult on väga tore, et iga aasta avaneb võimalus end kultuuriliselt kogu kooliperega rikastada. Võib-olla on mõne aasta pärast ka reaalil sada disainitud minibussi, millega mööda Eestimaad ringi vurada.

Unetus teeb lapsed vaiksemaks ja segasemaks (jah, Maarja kasutas pangakaarti joonlauana).

Reaalikaid jäi Viljandisse mälestama üks kurblik pilgeni täis prügikast.

Kui eesti keele proovieksam tehtud, aga kuuled, et kirjandi tulemusi ei tasu väga häid oodata, siis on hea mõte kaugele põgeneda, näiteks Tartusse. Millegipärast ei sobi ilmselt taoline põhjendus õpetajatele, mistõttu pidi leidma mõjuvama põhjuse kooli mitte minemiseks. Ja nii otsustasidki kaks reaalikat märtsi kolmandal nädalal minna tudengivarjuks. Kuna polnud teada, kas eesti keele kirjandi tulemuse saab teada neljapäeval või reedel, siis mindi igaks juhuks lausa kaheks päevaks.  Kusjuures ülikoolis veedetud tundide arv oli märgatavalt pikem, täpsemalt kaks korda, kui oleks olnud koolis veedetav aeg. Peale Tartu Ülikooli erinevate majade sai korraks käidud ka Treffneris, lihtsalt veendumiseks, et Reaal on ikka parem.

Tudengivarjuks käik tasus end igati ära. Soovitame seda kõigile, eriti neile, kellel on veel kahtlusi, kuhu ja mida edasi õppima minna. Sealsed tudengid oskavad väga hästi oma erialasid promoda ning nad veavad hea meelega segaduses gümnasiste päevaks endaga koolis kaasas. Nii et minge, kellel vähegi bussi- või porgandisõidu pileti jaoks raha on!

Huvitavat: Tartu asub Tallinnast lõuna pool (vähemalt nii väidetakse). Väite kinnituseks: Tartus olid päikselisemad ilmad kui Tallinnas. Väite ümberlükkamiseks: Tartus oli õhutemperatuur -8°…-12°C, Tallinnas oli samal ajal poole soojem.

Kust mujalt saada õigustus koolist puudumiseks kui õigusteaduskonna ja õiguse loengute külastuselt. 

Tutvuge Eeroga – Tartu Ülikooli oma Rene

Ülikooli jõudes avaneb võimalus lahendada ka elulisi probleeme.

Ja meie mõtlesime, et 2. korruse füüsikaklasside vaheruum on (katseteks vajalikku) träni pilgeni täis…

Kuidas teha vahet, kas oled Tartu ülikooli peamajas (kus asub usuteaduskond) või Physicumis (nn Füüsikumis)? Kui näed, et tunniplaan on paberil, siis oled peamajas, kui näed interaktiivset tunniplaani, siis oled Physicumis.

14. märtsil tähistati Eestis emakeelepäeva. Osa reaalkooli õpilastele avanes võimalus osaleda iga-aastasel e-etteütlusel ning nii mõnigi sai ilmselt aru, mis on üüratult pikkade ja lohisevate lausete, mida meeldib paljudele, nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õpilastele, kasutada oma kirjandites, tagajärg vaesele lugejale, kelleks on tihtipeale paberikuhja taga istuvad õpetajad, või kuulajale (kui saite lausest aru, siis ilmselt õnnestus ka etteütlus:).

Lisaks etteütlusele sai meie klass teha ka õpetaja Kristi Koidu poolt koostatud emakeelepäeva viktoriini, kus testisime nii oma õigekirja kui ka üldisi teadmisi kirjandus- ja keelemaailmast. Punktid varieerusid 11,5-st 4-ni (kokku 16-st). Nojah… Aga kui ei tule Tammsaare nimi meelde, siis lihtsalt ei tule.

Reaalkoolis esinesid oma luulekavaga vilistlased Jürgen Rooste ning Kalev K Vapper. Lisaks kaunitele isamaalistele luuletustele esitati ka pisut alternatiivsemat loomingut, nagu näiteks lugu koolitulistaja argipäevast või “toredast” jahimehest.

Miniviktoriin ka meie poolt: leia pildilt uudissõna

133B ajaveebi toimetus on naasnud pisikeselt puhkuselt. Härra Presidendi soovitusel käidi Portugalis sooja ilma nautimas ja kohalikke ülikoole kaemas ning jõuti järeldusele, et pallijäätis on ikka palju maitsvam kui pakijäätis. Mis siis vahepeal juhtunud on? Lühidalt – mitte midagi. Aga kui nüüd detailidesse laskuda, siis on juhtunud… mitte midagi.

Päeva küsimus: kas pildil on Roomet või õp Heli Ahuna? (Vihje: Ketlin vastas valesti)

Mingil põhjusel oli Portugali ühte kirikusse koondunud ka kõik UT tegemise lõpetanud 11ndikud…

Täname tähelepanu eest!

Obrigada!

Tere! Здравствуйте!? Guten Tag!?

Ei, ikka tere!

Täna 100 aastat tagasi sündis Eesti riik. Riik, mille vabaduse eest võitlesid tuhanded, nende hulgas ka meie koolivennad. Kui elad vabas rahuaegses riigis, siis on lihtne unustada, kui õnnelikud võime olla, et saame mõelda ja rääkida eesti keeles, aga ka eesti meeles. Jah, meie, 18-19-aastased (okei + mõni 20-aastane pensionär), ei tea, mis tunne on elada pidevas hirmus, et sinu eluküünal võidakse kustudada pelgalt selle eest, kui silmis läigib sinimustvalge helk. Kuid Eesti on meile palju enamat kui keel ja sümbolid. 100 sünnipäeva auks on siin nimekiri kõigest sellest, mis teeb Eesti meie jaoks armsaks:

1. Eestis on puhas, karge õhk
2. See õige, must leib
3. Maagilised rabad, metsad, järved
4. Neli (peaaegu) eristatavat aastaaega
5. Eesti tüdrukud
6. Lotte (kuigi muumid on paremad…)
7. Siledad ja tasased teed, mida mööda sõites on uni lihtne tulema
8. Eesti keel on maailma kõige ilusam keel, kui välja arvata sõnad järgi-järel-järele; enne-ennem, režissöör, mõru, teemant, taas kord-veel kord, jne + absoluutselt kõik lauseliigid, mis sisaldavad komasid.
9. Ei ole kaunimat pilti kui Eesti põllud, mis suvel säravad rapsikollaste või moonipunastena, kuid talvel sätendavad paksu lumetekiga kaetult
10. Laulu- ja tantsupeod, mis vist kellegi silmi kunagi kuivaks ei jäta.
11. Rahvuslikud aarded – Anne Veski ja Ivo Linna
12. Skype (- kohustuslik vist panna siia? – tervitused Lemmele:)
13. Õ-täht, sest kuidagi peavad ju hiidlased saarlaste üle saama nalja heita
14. Tallinna vanalinn – Vana Tallinn: siin anname igaühele võimaluse endale sobiv variant valida
15. Raekoja platsi jõuluturg, sest kus veel saab kuulda samal ajal vene ja soome keelt ning teha kuusepuu ees kohustusliku pildi, et kõik instagrami elanikud ikka teadsid, et ka sina oled täpselt selles samas kohas olnud, kus sajad kohalikud ja turistid.
16. Tallinn-Helsingi sild/tunnel – ka oma sünnipäeval ei saa me Soomest üle ega ümber. Või õigemini saaksime küll, kui meil eelmainitud ehitis oleks..
17. Netikommentaarid. Igaüks on iseenda kõige karmim kriitik. Nii kehtib see vähemalt mujal maailmas. Eestis on igaühe kõige karmim kriitik teine eestlane ja see on pigem ikka ju tore, sest see ju tähendab, et hoolime teineteise käekäigust. Välja arvatud spordi suurvõistlustel. Siis oleks eesti sportlastel vist targem koju jääda ja võistlusi televiisorist jälgida, kui lasta asjatundjatel kahetseda seda, et sind kui ebaõnnestunud sportlast maksumaksja raha kulutama lasti
18. Mesikäpa kommid
19. Tiina kommid
20. Pilvekese kommid
21. Kalevi küpsised
22. Salvesti purgisupid
23. KOHUKESED
24. Kõik Kalevi šokolaadid (mida ei anna teiste riikide šokolaadidega võrreldagi)
25. Eesti metsmaasikad ja -mustikad
26. Eesti seened (välja arvatud kärbseseened, teie olete paha-paha)
27. Kalevipoeg – täisti arusaamatu teos, aga kallis siiski meile kõigile
28. Eesti teater – meie teatrikultuur on võrreldes muu maailmaga ikkagi väga tugev, mõni ameeriklane või britt pole vist kogu oma elu jooksul nii palju teatris käinud kui keskmine eestlane ühe aasta jooksul kokku.
29. Eesti filmid – tihti masendavad, enamjaolt ropud, mõnikord naljakad, harva puudub Mait Malmsten
30. Eesti kirjandus – August Gailitist Jaan Krossini – 20. sajandi eesti kirjandus ei ole vist kedagi kunagi puutumata jätnud
31. A. H. Tammsaare, kes väärib eraldi mainimist, sest “Enne tuleb töö, siis armastus” on mantraks kindlasti paljudele eestlastele*
32. Eesti ilm, mis annab võimaluse käia oma garderoobi uuendamas vähemalt iga kahe nädala tagant, kui mitte tihemini
33. e-Eesti, sest hoolimata viimase aja viperustest on mobiil-ID geniaalne viis oma suvepalgad sekundtitega toredale netinännile raisata
34.  Eesti mõisad
35. Sarkasm
36. Eestlaste must huumor, kuid ainult siis, kui keegi sinu enda üle nalja ei tee!
37. Kaerajaan
38. Kihnu Virve
39. Ulmeliselt lai internetilevi, mis siis, et mõnikord seenel käies sügavas metsas istudes kirume, et 4G-d pole..
40. “Mõmmi ja aabits” (ka Steni peake on karutarkust täis)
41. “Buratino tegutseb jälle”, mille osade vaatamine võib-olla mõnele meist siiani põnevust  pakub
42. Kiluvõileivad
43. Jaan Tätte
44. Suur Munamägi või, kui sa oled Šveitsist naasnud vahetusõpilane Maarja, siis Suur Munaküngas
45. Jaanipäev ja kõik sellega kaasnevad ületulehüpped
46. Kõik Eestit esindavad sportlased, kes on suutnud pakkuda kaasmaalastele kodus väga palju emotsioone, rohkem kui meis ilmselt tegelikult peidus on
47. Tasuta ühistransport
48. Tasuta lõunad, mida ei ole olemas (no okei, koolis on, aga see ei loe, kui iga päev päevapraadi süüa)
49. Eesti disain
50. Laadad, sest kust mujal saaks korraga suitsusinki, pehmeid kapsuneid, lendlevaid suvekleite ja loomulikult herilaste lemmikut – suhkruvatti
51. Eesti muusika kogu oma hiilguses, tooksime välja ühe äärmiselt sisuka loo: https://www.youtube.com/watch?v=V6w0IGQxNFs
52. Eestimaa pruunkarud. Eripreemia sellele mõmmile, kes kogemata möödunud suvel Saaremaale eksis.
53. Kõik need suveööd, mis on nii valged nagu iga eestlase nahk südatalvel
54. Kõik need kolm päeva, kui Eestis on korralik soe suveilm ja sina oled tööl
55. Klimbisupp – ilmselt kõige veidram supp, mis üldse kunagi leiutatud
56. Eesti haridus, sest ükskõik kui palju me ka ei vinguks, meie noored on võrreldes muu maailmaga ikka väga intelligentsed
57. Eestivenelased, kes hoolimata keelebarjäärist hoiavad Eestit südame lähedal
58. Ott Sepp ja Märt Avandi. Tuju oskame küll ise ka rikkuda, aga nemad teevad seda paremini
59. Kõik need nimed marmortahvlitel
60. Tuhala nõiakaev, millega vist kahjuks nõiduda ikka ei saa
61. Lennusadam. Kuigi endiselt ei saa aru, miks sellel muuseumil just selline nimi on
62. ERM
63. Eesti puhtad, keemiavabad krobelised õunad, sest #allapplesarebeautiful
64. Suitsupääsuke
65. Paekivi
66. Kui juba sümbolite lainel oleme, siis sinilill ka
67. Siilid(, kellele ei tohi piima joota!)
68. Martsipan, mis mõningate allikate kohaselt leiutati just siin
69. See üks vahva puu Gonsiori tn politseipargis, millele on vaas ümber ehitatud
70. Rakvere jõulupuud
71. Hiiumaa ühes kõigi oma tuletornidega
72. Saaremaa ühes oma (nüüd enam mitte nii väga) kehva praamiliiklusega
73. Muhumaa, sest sealt me sõidame ka läbi, kui Saaremaale minna tahame
74. Vilsandi, sest Jaan Tätte
75. Eesti rahvuspargid ja kaitsealad, mis pakuvad fantastilist loodusilu
76. Jüri Ratase ümmarguste vastuste generaator
77. Lauluväljak, mis sobib üheaegselt kelgutamiseks, uhketeks galadeks, laulupidudeks ja õllesummeriks
78. Need head kihilised küpsised
79. Statoili paninid ja moosipallid
80. Kartulikarva juuksed, mis näevad paremad välja kui kostuvad
81. Rummu karjäär
82. Võimalus teha ükskõik, millist karjääri (pun intended)
83. Punupatsid, mille vahel tihti ka kaunid lilled
84. Meie rahvariided
85. Arvo Pärt, kes on ideaalne tõestus sellest, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld
86. Meie porgandid ja beebiporgandid (loe ka: rongid ja trammid)
87. Ilves (see loom, mitte see onu, kuigi onu on ka tubli olnud)
88. Meri (ka onu)
89. Onu Eskimo jäätised, mida neil kolmel soojal suvepäeval nautida
90. Fosforiit
91. Koidula, Jannsen, Hurt, Jakobson + rahvuslik ärkamine
92. “Teeme ära!” projekt, mis, muide, on nüüdseks ülemaailmne
93. ESTCube
94. Kiiking, sest ei ole midagi vahvamat kui lennata püstjalu mingit kiigel, millest hoiad kinni vaid kahe väriseva käega. Ja me mõtleme, et üle lõkke hüppamine on hullumeelsus.
95. Marko Reikop ja Anu Välba (Grete Lõbu)
96. Haapsalu sallid
97. “Õnne 13” – https://www.youtube.com/watch?v=5gJ3BXAfNEs
98. Eesti geenivaramu
99. Mulgikapsas
100. Eesti inimesed. Meie kõik.

Armas Eesti! Soovime Sulle rahu, soojust ja jõudu, et meie tulevased põlved saaksid tähistada ka järgmisi aastasadu.

7. veebruaril otsustas Tallinna Reaalkool teha ajarännaku kümnete aastate taha. Et sügav nõukogude aeg oli GAG-i poolt juba võetud, reisisime aastasse 1918, et vaadata, kuidas nägi elu välja vabariigi sündimise ajal. Mõnda nüanssi – tüdrukute puudumine tolleagsest koolist ja jala kooli tulemine – ei olnud kahjuks võimalik taastada, kuid koolimelu oli sellegipoolest väga tavatu.

Peale “aktiivsete” vahetundide oli tore ka tundides. Matemaatikatunnis õppisime näiteks selgeks uue sõna – pingjoon. Nii et kui küsite ühetestkümnendikult, mida ta iga nädalavahetus kuni UT tähtajani teeb, siis vastuseks kõlab: “Pingjoon”.

Poisid näitasid võimlemistunnis oma kehalisi võimeid või õigemini nende puudumist… Siit ka mõned stiilinäited:

Pärna ülestõstmine ei kulgenud kõige sujuvamalt:

https://drive.google.com/file/d/15UN4N7D8fqc1_SEZWPIah5faww6TNazk/view?usp=sharing

https://drive.google.com/file/d/1nHml8ziLjxVyRnNj4xOx2vNjOxJBUn5K/view?usp=sharing

Käesi tõstmine ka mitte…:

https://drive.google.com/file/d/1Zr6vXZYkG7kvd9tOUljmnXBAltxkjexQ/view?usp=sharing

Selle video eesmärgiks on näidata Pärna suurepärast kukerpallitamisoskust:

https://drive.google.com/file/d/10qNkbxC0cMXZswL2hwQV9iPda0XpMI7x/view?usp=sharing

Lõpuks ometi sai Tõnso oma kroonilise hilinemise eest karistada. Kui õpetaja Sinjukina talle lõpuks halastas, tuli sisse Kristina, kes õpetaja palvele nurka seista reageeris: “Kui te sellist jama hakkate korraldama, siis mina lähen üldse ära..” Ja siis öeldakse, et naised on nõrgad.

Joosep meenutas välimuselt eesti talupoega, kes on just omale ootamatult talumaad saanud.

Toit oli küllaltki luksuslik, mis siis, et meie laualt või 3 sekundiga pihta pandi – karmid ajad.

Päeva lõpus pidime kõik koos vabariigile midagi ilusat soovima. Ajutiselt valekäeline Sepp kirjutas tükk aega, nägi vaeva ja lõpuks tuli välja selline geniaalsus, nagu viimaselt pildilt näha….