133b

133. lennu gümnaasiumiseiklused said 21. juunil lõppakordi. Vihma, tuult, umbset aulat ja kontsakingade valu trotsides sammusid kõik 112 tarkusesõdurit oma saatusekaaslaste ja kaasviibijate ette, et veel viimast korda oma õpetajate kätt suruda ning lennukaaslastele kummardada (viimast unustas küll mõnigi ärevustuhinas teha ja marssis õnnelikult otse oma tooli poole tagasi). Sarnaselt 133.b klassi tegevusajaga läks ka selle ajaveebiga nii, et alguses ei saanud kohe üldse vedama, kuid pärast oli keeruline pidama jääda. Tegevusrohkete 3 aasta kokkuvõtteks poetaks ajaveebi toimetus siia mõningad tänusõnad:

Suurimad tänud Anettele, kes oma vägevate fotograafiaoskustega nende aastate jooksul lisaks Reaali Poisile ka seda veebikeskkonda tabavate piltidega kostitas. Ilma Sinuta ei oleks vist keegi meie klassist kunagi mõistnud, kus, miks ja millal midagi toimub. Mainimata ei saa jätta, et pakkusid Kübarale kõnede meisterdamisel ja ettekandmisel kõva konkurentsi. Aitäh!

Kui Anette teadis öelda, kus, miks ja millal midagi toimub, siis Kristina teadis öelda, mille eest, kui palju ja kuhu nende toimetuste eest maksta tuleb. Ei ole vist tüütumat ja samal ajal tänuväärsemat tööd kui seda on raamatupidamine ja Sa said sellega suurepärastelt hakkama! Aitäh, et säilitasid meie vahel vinguvate juutidega rahu ning suutsid kõikide exceli tabelite ja kummaliste numbrite juures oma päikselise oleku säilitada.

Tänusõnad neile, kes kõiki mahukaid rühmatöid ja ettekandeid olid alati valmis läbi viima, klassile tutvustama ja mitte liiga harva ka vajadusel improviseerima. Ajaveebi toimetus küll ilmselt unustab nüüd mõne nime, kuid Teisi-Liis, Ella, Anette, Kristina, Sten, Herodes – kui keegi teadis, et on teiega ühes rühmas, siis võis küll kergendatult hingata.

Ilma Sepata oleks meie bioloogiatunnid vist piinlikult vaiksed olnud: aitäh, et Veskimetsaga mingis kummalises võõrkeeles viitsisid rääkida!

Sten, Sa küll viimasel aastal kooli eriti tihti ei jõudnud, kuid see eest tegid 133.b-le nime (ja ka c-klassile häbi) nii mitmegi aine olümpiaadidel ning pisut jõudsid meie lippu ka rahvusringhäälingu eetris kõrgel hoida (ära muretse, ega me su madalat lendu kunagi ära ei unusta:). Aitäh!

Jana, pinguta, mis sa pingutad, oma pagarimainet Sa veel lähiaastatel maha ei raputa. Aitäh magusate elamuste eest!

Tänud meie spordikangelastele – Hero, Roomet, Liina, Helen, Käes + kõik need usinad klassikaaslased, kes nädalavahetustel kohustuslikest klassidevahelistest võistlustest osa võtsid.

Meie lauluinglid – Maria Mängel, Teisi-Liis, Margaret Hook, Maarja ja Oliver – tänu teile kõlas sünnipäevalaulude ajal vähemalt mõni viisipidav hääl, aitäh et meile alati aktuste ajal serenaadi laulsite!

Suur tänu meie armsale klassijuhatajale ja vene keele õpetajale Natalja Sinjukinale, kes meid kuidagi nende kolme aasta jooksul ära kannatas. Tsiteerides Radikut: “Тище едешь, дальше будешь.” – nii ka meie klassiga, aega võttis, natukene sai asja ka. Aitäh Teile!

Igavesed tänusõnad kõikidele õpetajatele, kes meisse teadmisi puistasid ning õpihimu toitsid ja kogu selle vägagi raske töö juures huumorimeele säilitasid. Reaalkool on põhjusega parim, see on just tänu teile, armsad õpetajad. Aitäh!

Ja last but not least, suur kalli kõigile neile, kes oma panuse siia 133.b elektroonilisse mälestusteraamatusse andsid. Eriline tänu Maarjale, Janale ja Ketlinile, kes pidevalt ajaveebi pildimaterjali jagasid ning mõtteid õhku lennutasid ja Teisile, kes seda blogi algselt vedada jaksas. Kindlasti itsitame kunagi, kui totud ja veidrad me olime, kuid avastame iga aasta jaanuari viimasel laupäeval, et midagi pole muutunud. Vilistlaspäeval kohtume!

 

Lõpetuseks mõned pildid, mis mitte kõige vingema ajaveebi (ega me kibestunud ei ole…) tihedast postitustelaviinist kõrvale jäid:

Fotoseeria “133.b ei jaksa enam”

Kahe füüsikatunni vahepeal leiutasid meie füüsikahuvilised poisid jalgratast.

Lahendus igale YFU-kale, kes end aasta nooremate keskel liiga vanana tunneb: istuge söögivahetunnil 1. klassi jütside juurde, tunnete end kui uuesti sündinuna.

Enne eesti keele proovieksamit tavalisest peopessa mahtuvast stressipallist ei piisanud…

Ka matemaatika proovieksamiga seondunud emotsioonid polnud positiivsemad (tervitused õp. Kerli Kupitsale)

Kohe, kui 133. lend lõpukellaga koolist välja visati, läksid kaasõpilased hulluks: keegi proovis ühel neljapäeva hommikul oma võileivakest radiaatoril grillida.

Joosepil on juba noores eas kõik eeldused ajaloo tegemiseks olemas.

Hoolimata sellest, et keegi polnud veel Maarjale tuult tiibadesse soovinud, püüdis ta ühel tusasel koolihommikul oma sulgi sirutada ning kooli aula maandumistingimusi testida.

Pilt, mis võtab kokku meie kolm aastat. Rohkem sõnu vist polegi vaja…

Esimesel juunil oli 133. lennu viimane eksam enne kooli lõpetamist. Nüüd on jäänud vaid tore puhkusereis Bulgaarias ja, kui Smartlynx meid oma loominguliste lennugraafikutega (Delfi reaalne pealkiri) alt ei vea, jõuame võib-olla isegi 21. juunil ametlikult kooli lõpetada.

Tallinna Reaalkool – Eesti koolide lipulaev, eksamiedetabelite troonija, mille edu pandiks on säravad ja alati ettevalmistunud õpilased! Meie armas matemaatikaõpetaja Kerli Kupits võttis vaevaks meile 3 korda seletada, et matemaatikaeksamil on vaja kalkulaatorit, harilikku pliiatsit, kustukummi, pastakat, tagavarapastakat, sirklit, võib-olla isegi malli ning kohe kindlasti joonlauda. Küll oli kummaline vaatepilt, kui Joosep matemaatika riigieksami hommikul kooli tuli, taskud tühjad, käes ainult üks täisnurkne kolmnurkjoonlaud (tõsi, õpetaja oli rõhutanud, et kõverad joonised ei ole lubatud…).

Kõik abituriendid, kes end ööl vastu koolieksamit veel meeleheitlikult sünapside, süsivesinike, elektromehaanika, vaikiva ajastu või tuumaenergiajaamade teemadel harida püüdsid, magavad tõenäoliselt end praegu teenitult välja. Ketlin 3. korruse aulapostidest kaugemale ei jõudnud…