133b

Aprillikuu kolmas nädal algas 133. lennule kauakardetud eesti keele riigieksamiga. 16. aprillil kell 9.30 olime kõik GAG-i vanas, vaimses ja väärikas hoones valmis endast enam-vähem parimat andma ja pärast eksamit võimalusel härra Aguri püsinäitust “Meie kooli 100 orelit” kaema. Eksamiruumis saime aru, et:

a) “Öölaps” on väga kaunis laul (vt eelmine postitus)

b) Kristi Koit hoiatas põhjusega meid valvava komisjoni eest – meile määratud tädi lubas aega tahvlile kirjutamata poolel klassil juba tööd tegema hakata, hiljem mustandipaberi otsasaamisel keeldus ta teistele rohkem andmast. Õnneks olime piisavalt julged, et enda õiguste eest võidelda (oleks me Veskimetsa tundides ka nii vaprad olnud…)

Mona oma loomulikus olekus: segaduses ja püüab paaniliselt koolist põgeneda

Teisipäeval jooksime kõik võimalikult kiiresti kooli, et keegi tänaval hullumajja ei helistaks ja kadunud klientide kohta ei küsiks – käes oli tutipäev. Nii Piret Otsa kui garderoobitädi kui koolikaaslased manitsesid, et me… eeeee…. vist manitsesid, et me võimalikult palju veepüstolitega mängiks, sest ujuv koolimaja on iga koristaja unistus. Meie kooli külastanud välismaalastel esiteks vedas, et nad läbimärjaks ei saanud ja teiseks jäi ilmselt Eesti koolide lipulaevast väga omalaadne mulje.

Maarja mitte ainult ei söönud oma pulgakommist vilet, vaid mängis keset matemaatika tundi kõvasti (ja valesti) mingit lugu, mille me vist pidime ära tundma?

Jah, Sten räägib oma kaisukaruga.

Kolmapäeval saime võimaluse tõestada matemaatikaõpetajatele, et me ikka üldse ei oska mitte midagi. Õpilaste lemmikülesanne oli vaieldamatult II osa tekstülesanne, kus LAUDADE kohta antud info põhjal pidi leidma KAPPIDE arvu. Ehk siis ülesanne á la “Tõnul on kolm õuna. Leia Mari vanus, kui tulnukas on lilla.”

Neljapäev oli kõige rõõmsam/kurvem päev meie koolielus – lõpukell. Kui olime koolmajja jõudes juba täiesti higised ja väsinud rahvariietes olemisest, suundusime mitte kõige parema ventilatsiooniga aulasse aktusele, kus kõnet pidasid direktor Ene Saar, kes taas kord suutis oma kõne suurepäraselt seostada igaaastase teatrireisiga, meie armas klassijuhataja Natalja Sinjukina ning C klassist Karl Mihkel Pohga. Aktuse raskeimaks ülesandeks osutus 1. klassi jütsidele mitte peale astumine – nad on nii pisikesed! Pärast lahkumise laulu suundusime ketina klassidest läbi jooksma, kusjuures vahepeal tekkis tempo tõustes tunne, et viibid mingis keskaegses tapariistas, kus su käsi informatsiooni kätte saamiseks välja venitatakse. Linna vahel joostes olid hirmsaimad hetked võib-olla üle tee minemised, sest meie oleme küll “üks kõikide, üks kõikide”, aga autojuhid on pigem “kui mul on roheline tuli, siis nui neljaks, ma hakkan liikuma, tühja nendest viiekümnest rahvariides hullust”. Asja ei teinud paremaks ka see, kui esimest korda teed ületades Uku, selmet kontrollida, kas kõik on TIK-ist väljunud, lihtsalt hüüdis: “MINA NÜÜD LÄHEN!”, tirides kogu enda taga olevat jono julmalt kaasa. Aga kõik jäid ellu! Vist?

Pärast linnas ringi jooksmist ning kümnete Aasia turistide iPadide ees poseerimist anti meile mõni minut, et oma kodinad kokku korjata ja siis vabaõhumuuseumisse suunduda. Kui olime end Tallinna Ãœhistranspordi bussi pressinud ja juba vaikselt liikuma hakanud, märkasime Solarise juures ühte eksinud Robinit, kes ei suutnud meie bussi tuvastada ega ka oma telefoni vastu võtta. Paariminutilise karjumise ja oigamise tulemusena juhtis reaalika süda Robini õige bussi juurde, millel järgnes hiiglaslik aplaus – see polnud esimene kord, kui meid sellel nädalal tänaval hulluks peeti.

Vabaõhumuuseumis oli vist kõige lõbusam Piret Otsal, kes andis meile lahkelt võimaluse 3 MINUTIT süüa ning suunas meid siis juba saali keskele, et tuhandeid vanaaja kosja- ja muid laulumänge mängida. Vahepeal läksime õue, et natuke hingata ja ühispilti teha, mis lõppes viie õpilase porimülkasse kukkumisega (tuleb välja, et meie tulevastel riigikaitslastel on raskusi pingi peal istumisega). Taas kord olime jõudnud 3 minutit rahulikult jalutada, kui Otsa – “AE-AE” – meid tantsima kutsus. Lõpuks lahkusime Rocca al Marest, et vaadata, kuidas kulgeb Haabersti risti ehitus ning jõudsime enamasti kõik elusate ja pisut vähem tervetena õnnelikult kooli juurde tagasi.

Te ei kujuta ette, kui palju 133b tüdrukud vaeva pidid nägema, et end sellele õrrele upitada. Alles siis, kui pildid vaevaliselt tehtud said, märkasime, et teised klassid olid leidnud palju ilusama tausta tuuliku näol, kuhu polnud vaja ronidagi…

Ilus pilt, eksole?

Imestagem, et üldse mõne pildi tehtud saime, sest need viis isikut esiplaanil suutsid end pingil istudes ümber ajada. Õnneks olid kõikide rahvariided vist laenutatud, nii et ükski vanavanaema sopakollide pärast kreepsu ei pidanud saama.

Panite tähele, et pealkirjas mainisime viit päeva, kui seni on ülevaade ainult neljast? Teil on õigus. Viiendana väärib mainimist 23. aprill – esmaspäev, kui ligi 50(!) 133. lennu poissi ja tüdrukut kõik kella 16.00 ja 19.30 vahel Sõpruse rahvariidelaenutusse tormasid, et oma kostüümid tagasta. Suur tänu Sõprusele, kes oli lahkelt valmis poolesajale rahvariidevõhikule oma riideid usaldama, mis siis, et mõni (vt viimane pilt) neid pisut väärkohtles. (Mõte tulevikuks: teil võiks laenutuses mingi mõistete kaart olla, sest kohati tundus, et rahvatantsijatel on oma salakeel, millest mugud mitte midagi aru ei saa…)

Tänud piltide eest Anettele, Eesti Rahvusringhäälingule, sellele tädile, kes meid alati pildistab, ja nendele kahele poisile, kes lõpukella päeval meie kõrval kaameraga vapralt jooksid.

Kuna 133. lennul on käsil kibekiire eksamite, tutipäevade ja lõpukellade periood, siis vabandame ette, kui aeg-ajalt ajaveebimise ära unustame. Kohe, kui algab vaheaeg ning meie blogi usinad päkapikud saavad pisut puhata, katsume naasta tavapärasesse režiimi.

Siin aga teile kuulata lugu, mis juhatas dramaatiliselt sisse meie tänase eesti keele riigieksami (olgu öeldud, et ootasime Vikerraadiost Mailis Repsi kõnet): https://www.youtube.com/watch?v=7C7qErRb8xw 

“JAH, JUST!” laususime kõik (loe: need 20 õpilast, kes jaksavad veel koolis käia) justkui ühest suust, kui õpetaja Ahuna üks päev täheldas, et me oleme koolist välja kasvanud. Kuigi tegelikult peaksime võtma oma kahe käe sõrmedel loetavatest koolipäevadest viimast, siis on reaalsus selline, et üldse ei viitsi enam. Kui sügisel suutis meie närvikõdi hoida meeldivalt keerukas tootearenduse kursus (vt Robotexi postitus) ning talve esimestel kuudel ka mingil määral kosmoseteadus füüsikas, siis nüüdseks on jäänud õppida veel vaid dinosaurustest, ENSV-st, Venemaa erinevatest pidudest (miks seal neid nii palju on??) ning oma proovikirjandi jubedatest vigadest.

Neljapäeval (22.03) kaotas kool 133.b silmis paarikümneks minutiks ka oma ainukese järelejäänud funktsionaalsuse – tualetid lakkasid töötamast. Kõik, kes tunni ajal wc poole sammud seadsid, jäid teadmata kadunuks…

Tänu 3. korruse väikesesse tüdrukute tualetti paigaldatud kätekuivatile ei unele enam üksi neiu vetsus käies: kabiini väiksuse tõttu hakkab usin puhur juba wc-le lähenedes röökima, ajades laiali iga viimasegi tolmukübemekese, mis on end kevadkoristuse eest lifti (jah, nii kaugele!) peitnud. Hästi äge on see, kui puhur käsi pestes otsustab, et sa pole piisavalt märg ning su kauni kuiva kostüümi vett täis pritsib.

Kolm aastat ninapidi koosviibimist on vaikselt ennast tundma andma hakanud – nutisõltlaste ring igal neljapäeval kell 11.40 304 klassis (ärge kohale ilmuge palun, Koidul on seal ilmselt mingi tund…).

Vene keele laulu школа-ла-ла-ла-st võib mugandada ka abituriendile sobivamaks.

Taas kord andis alla-la-la-la ka tädi Google, kes vist päriselt ei saa ikka aru, mida ta tegema peab.

Oliver ongi see liim, mis meie klassi lõhenemast takistab (kahel pool lõhet ei istunud mitte kedagi, sest poisid otsustasid, et vene keelt neil küll enam vaja ei lähe).