133b

Väitsime hiljuti, et praegu käsilolev teema matemaatikas – sirged tasandil – on lihtsam kui füüsika. Tuleb välja, et ruumiline maailmatunnetus pole meie klassi tugevaim külg, me ju pole kunagi ühtegi joonestamiskursust läbinud… Paar kaadrit sellest, kuidas 133B püüab endale kolmnurki tasandil ette kujutada.

Teisi ja Mona otsustasid mõneks ajaks matemaatikast puhata ning pliiatsivõitlust pidada. Matemaatika võitis… (sooviksime ka pöörata tähelepanu esimesel pildile, kus on näha Maarjat, kes viimastel aegadel käib koolis sama tihti kui kooli sööklas lasanjet pakutakse)

Tunni lõpupoole arvas Sten, et ta tahab meile ise kolme ristsirge teoreemi tõestada. Lisaks kaunile kirjastiilile demonstreeris härra Laane, et oskab nutitahvlil sama täpseid ja arusaadavaid jooniseid teha kui oma vihikus.

18. jaanuaril otsustas meie geograafiaõpetaja Piret Karu meid koolist ära saata. Mõisa. Miks, küsite? Ega meie ka täpselt ei teadnud. Aga Ketlin, kes seal oma 11. klassiga enne vahetusaastat käis, teadis rääkida, et seal toimuvat mingi looduskool ja meie kohkunud nägude peale küsis: “Kas te käisite 11. klassis?” -“Eeeee…. jaaa?” Tegelikult tuli välja, et see tore retk oleks tulnud meil aasta aega tagasi ette võtta, kui uurimistööde vorpimine käsil, kuid siis jäi see mingil teadmata põhjusel ära.

Võileivad bussis ja soojad riided absoluutselt iga õpetaja soovituste kohaselt seljas, alustasime hommikul kell 8.00 väljasõitu. Kohale jõudes tervitas meid imeilus maastik ja lummav päikesetõus, kuid kogu päev kahjuks nii maagiliselt ei kulgenud. Loodusklassi jõudes avastasime, et meie juhendaja on üsna karmikäeline ning meie naljad talle eriti peale ei läinud. Küll aga saime tänu talle teada nii mitmeidki toredaid fakte uurimuste tegemisest, millest oleks ajamasina olemasolul väga palju kasu olnud (kindlasti ka head teadmised ülikooliõpinguteks). Siis saime umbes poolteist tundi ise erinevaid mõõtmisi nii õues kui toas läbi viia. Mõni mõõtmine oli lihtsam kui teine: lehtpuude tuvastamine talvel pole kõige toredam töö, sest kasutades loogikat, et millised lehed puu all on, seda liiki puu ka on, väga vettpidav ei olnud, arvestades seda, et vahtralehti leidus ka pisikeste põõsaste peal ja all… Niisiis tuli aja pealesurumise tõttu kasutada nii mõneski mõõtmises oma loogikat ja, noh, mõnikord ka loomingulisust.

Hiljem kogus meie kannatlik juhendaja kõik mõõtmistulemused enda kätte ning jaotas need teemadesse, iga 3-liikmeline rühm sai ühte tüüpi mõõtmistulemused ja pidi sellest siis moodustama uurimisküsimused, vormistama tulemused ja sõnastama järeldused. Olgem ausad, meie jaoks polnud see ülesanne meeldivaim, sest uurimistöö koostamisest tekkinud haavad pole veel täielikult kadunud. Õnneks suutis Sten oma väga asjakohaste ja vajalike küsimustega meeleolu positiivsena hoida, nagu ühele väga targale poisile kombeks (vt eelmist postitust).

Pärast oma mini-uurimistööde kaitsmist sõitsime Palmse mõisa, kuhu õpetaja Karu oli meile korraldanud toreda slaidiseanssi, mis tutvustas Lahemaa loodust, ning lõbusa ristsõna, mille käigus saime teada hulganisti toredaid fakte. Sellega lõppes meie tegevusterikas päev Lääne-Virumaal.

Mis või kes on pildil?*

Teisi võttis päris hästi meie päeva kokku…

Fototõestus õpetajatele, et me tegelikult tegime tööd ka

Tore daam Palmses soovitas meie slaidiseansile venekeelseid subtiitreid. Jumal tänatud, nendeta poleks me eales mitte midagi aru saanud!

133B-l paluti ajaveebi jaoks klassist palju pilte teha. Jana tegi pilte kassist…

Inseneeria tippsaavutus… Kellele seda ülikooli vaja ongi?

Kõige toredam mõõtmisülesanne oli see, kui pidime kõndima puust nii kaugele, et jalgade vahelt vaadates on näha puu latva.

Päriselt oli ka ilus!

Teate seda tunnet, kui teil on õun peas kinni, verd purskab, ja siis tekib küsimus? Jah, meie ka mitte…

Lõpetame positiivse algusega ehk esimesed kaadrid hommikuuimasest Sagadist

*Vastus: õpetajate soovituste kohaselt end väga soojalt riidesse pannud Kristina

Me oleme koolis käinud 11,5 (mõni istuma jäänud Yfu-kas võib-olla natuke kauem) aastat. 12. klassi teises pooles võiks arvata, et oleme kuulnud kõikvõimalikest uskumatutest teoreemidest ja rakuosadest. Aga võta näpust! Tuleb välja, et maagia on olemas, sest kvantoptikal pole reaalse eluga ikka mitte midagi ühist.

Tõnso andis kohe alla (okei, vahepeal pomises midagi kasside mürgitamisest)

Võtsime välja koguni kolm kalkulaatorit juhuks, kui mõni neist peaks kvantoptikast kuuldes pildi tasku panema…

Kui füüsikatunnid läbi said, oli aeg siirduda matemaatikasse. Kuigi teema – sirge ja tasandi asend ruumis – oli kordades lihtsam (ja kergemini usutavam), oli mõnel (jah, jälle Tõnsol) endiselt füüsikast ajud krussis…

 

Mingi hetk meenus meile, et Reaali sõrmusel olevat võime aidata taasleida motivatsioon õppimiseks. Monale ilmselgelt ühest sõrmusest ei piisanud + Teisi andis vist ka alla…

Kui rasked reaaltunnid läbi, siis oli aeg vaadata, kuidas teised reaalainetes põrusid.. Aga Sten on tegelikult väga tark poiss, eksole?

Neljapäeval, 11. jaanuaril otsustas osa klassist, et neile selleks aastaks kooliks aitab. Juhuslikult toimus samal päeval Kultuurikatlas haridusmess/-konverents “Õpi Tartus”, kuhu olid kogunenud kõik Tartu kõrgkoolid, et gümnaasiumiõpilastele enda programme tutvustada. Lisaks said sõna koolide tudengid, kes rääkisid erialade olemustest ja sellest, kuidas enda jaoks just see õige ära tunda.

Kokku osales üritusel 5 kõrgkooli: Tartu Ülikool, Eesti Lennuakadeemia, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Tervishoiu Kõrgkool ja Eesti Maaülikool. Koolide toredad tudengid tutvustasid meile enda erialasid ja andsid nõu, mida ja kuidas pärast gümnaasiumi lõpetamist teha. Saime teada palju põnevat nii kindlate õppekavade kui ka tudengielu kohta.

Lisaks pidasid loenguid mitmed edukad Eesti inimesed, nende seas näiteks advokaat Allar Jõks, kirurg Ilmar Kaur ja motosõitja Anastassia Kovalenko.

Mida me sellelt ürituselt endaga kaasa võtsime?

15 pastakat, 3 markerit, 5 mehaanilist pliiatsit, 5 helkurit, 2 magnetit, 3 kleepsu, 2 taskupeeglit, 4 Kanesi koolapudelit, 1 papptopsis Kanesi maasikajook, üks smuutishot, üks MyHits raadio rinnamärk, 2 D-vitamiini, palju flaiereid ja umbes täpselt 40 kommi (5 Pilvekese kommi ja 35* lehmakommi). Natukene vähem saime selgust enda valikutesse tulevikus.

Teate, et Pilvekese komme jagas Lennuakadeemia? Geniaalne! Ja muide, need Maaülikooli lehmakommid olid megahead!

*Maarja sõi võib-olla rohkemgi, kui keegi ei vaadanud.

Pooled Kanesi pudelid sattusid Maarja kotti… Vaadake, kui uhke ta ka veel on pärast nende vaevalist kotti toppimist!

Pildil ainult väike osa meie saagist. Käsi kuulub Maarjale, olgu öeldud, et neid üritusel kahjuks ei jagatud…

MyHits oli millegipärast oma ala kotttoolide ja “Just Dance” mänguga varustanud, võib-olla nendele, kes ennast mingist hetkest teadmistest üleküllastatuna tundsid?

Vot need on need lehmakommid, millest rääkisime. Kui kuskil näete, siis krabage, need on seda väärt!