Mis?Kus?Millal? ehk meil on külalisesineja
Seekordse postituse võtab üle meie aukülaline, 133B e-resident, kes hetkel viibib kaugel-kaugel eemal neuraalse regulatsiooni Kahoot-ist ja ajaloo suulisest eksamist (appi!). Take it away…:
Paraguay. Pooled eurooplased ei ole sellisest riigist ilmselt varem midagi kuulnud. Teisest poolest enamikul pole õrna aimugi, kus selline veidrus asuda võiks… Ja siis on Reaalkooli 12.b klass, kellest mmm… ma ütleks/loodaks, et 80% teavad vähemalt, et Paraguay on riik Lõuna-Ameerikas. Ja ilmselt on nüüdseks juba kõik klassi liikmed märganud, et liitunud on kaks uut tüdrukut, kuid klassinimekiri on pikem vaid ühe rea võrra. No aitab küll nüüd vihjetest, kes sai aru, see sai, kes ei saanud, see ei saanud.
Mis? Vahetusaasta pärast Reaalkooli 11. klassi, mis on ilmselgelt lihtsalt üks suur puhkus, kui kõik uurimistööd ja GMO-katsed tehtud said.
Kus? Paraguay… nagu дaaaaa, oleks võinud esimesest lõigust juba aimata. Riik, kus ei ole mägesid, lund, merd, mõni üksik jõeke vahel juhtub ette. Aga täpsemalt linn nimega Concepción, mis eestlaste suus tuntud ka kui Surmalinn (ehk mina nimetan seda nii… ei ole siiani näinud ja ei looda ka näha mitte ühtegi eestlast selles kahtlases kohas), sest keskmise eestlasena on minu jaoks normaalne kuum temperatuur 22-23 kraadi… suvi Concepciónis tähendab vähemalt 50 kraadi…
Millal? Nüüd praegu ehk (nüüd tuleb hoolikalt lugeda, sest ega ma ise ka ei saa väga aru, mis siia kokku jurasin) Eesti suve keskosast Paraguay talve algusesse, elasin üle 25-kraadise talve, hetkel ripub hing niidiga kaelas selle 45-kraadise kevade tõttu, oma matuseid planeerin ilmselt jaanuari lõppu, kus oodata võib 50-kraadiseid päevi ja naasen ükskord Paraguay sügisest Eesti suve algusesse… okei, põhimõtteliselt  juuli 2017 kuni juuni 2018 😊
Kes? No seesama ikka, kes sai aru ja kes ei saanud… Kui veel vihjeid vaja, siis üks küllaltki segane eestlane, kelle lemmiktegevused on (mägi)suusatamine, purjetamine ja lumeinglite tegemine (leiad sarnasusi riigikirjeldusega lõigust „Kus?“).
Miks? Sest ilmselgelt, kui inimene armastab lund ja hapukoort ja saab suurepäraselt läbi oma sõprade, klassikaaslaste, pere ja isegi tüütute õdede-vendadega, siis peaks ta ju kolima aastaks seitsmetunnise ajavahega ja 30. laiuskraadil asuvasse kõrbe-riiki. Obviously.
Millega? 30 tundi lennukis..
Kellega? Ãœksi kolmanda eestlasena btw.
Kuidas? Eks oli raske, aga leppisin, et suudan elada aasta aega ilma sõprade ja hapukooreta. Ja olen avastanud nii palju asju, miks Eesti on lihtsalt super elada, mida peaksin järgmine kord kaasa võtma, kui sellise retke ette võtan. Näiteks: Eesti ei tule suvakad inimesed sind esimese asjana musitama (MY PERSONAL BUBBLE!!!!), sinep maitseb kohutavalt (“Põltsamaa –  ehtne ja hea” on jumala tõsi), SAI (üks olulisemaid põhjuseid, miks juba väga Eestisse tagasi igatsen: kõik, mida hommikuks pakutakse, on paberi maitsega ja kui ükskord osteti mulle ekstra pan negro (MUST leib), siis see ei näinud välja isegi mitte nagu sepik, vaid pigem nagu heledapoolne saib…), kuumus (nagu halloo, kust ma selle jõulutunde peaks saama 45-kraadises leitsakus), igatsen vett (joodavat kaanivett ja merd mõlemat) ja vabadust (kohtuda selliste sõpradega, kellega tahan, kasutada bussi, omada enda koduvõtit, osta endale ise süüa või riideid, magada hommikuti kauem, kui kümneni jne jne) ja kõige rohkem tunnen puudust ikkagi hapukoorest…
Milleks? „One day I want to be this cool granny in her rocking chair, that can tell funny, crazy and unbelievable stories of her life the whole school holiday.“
Mispärast? No tegeliku peamine põhjus on Reaalkooli üheteistkümnenda klassi koormus, kevadeks olin täiesti leppinud oma töökohaga McDonald’s-is ja stripparid saavad ju ka ikkagi mingit raha…
Kas? Jah, Johanna, jah.
XXXX
Maakera ahjupooluselt <3
PS: käesolev postitus on osa Lemme Tonsiveri tulevase blogi pressituurist, mille käigus kutsub ta kõiki inimesi lugema veel avamata jutukesi sellest täiesti pöörasest seiklusest, mille lõppvaatuseks on (loodetavasti) tagasitulek Eestisse.
Paraguay jõulutraditsiooniks tundub olevat deemonnukkudega mängimine…
Teate neid SOS abipakke, mida saadetakse arengumaadesse? Tundub, et Lemme SOS paki elupäästev osa on Taukari plaat
Esiplaanil kaks suvalist kuju, tagaplaanil üks liiga optimistlik eestlane
Täitsa nagu istuks Poisi kõrval ja teeks klassikaaslastega pilti, ainult et kõik on kuidagi liiga naerusuised
Oma vabast ajast käib Lemme LA-s oma raadiosaadet nimega “Hapukoor on elu” tegemas. Ãœtleksin, et kuulake kõik teda iga neljapäev, aga raadiosagedused vist nii ei toimi…
© 2024, 133b