Arhiveeritud - kuu 12.2017

JĂ”ulutrall ehk hĂ€id pĂŒhi kĂ”igile!

Reaali jĂ”uluaeg algas meie klassil jĂ”ulupeoga ning lĂ”ppes pĂŒha jĂ”ulusöömaajaga. VĂ”tame kĂ”ik sĂŒndmused siin kokku:

Esimesed ettevalmistusused algasid viis nĂ€dalat enne jĂ”ulupeo toimumist. Kohe alguses jĂ”uti ĂŒksmeelsusele, et jĂ”ulupidu tuleb playbox stiilis (sarnaselt varasematele aastatele) ning lĂ€bivaks teemaks saab Eurovisioon. Ürituse korraldamine toimus sujuvalt, pidevalt kolme lennu esindajate vahel lĂ€birÀÀkimisi pidades. Aega lĂ€ks ja kĂ€tte jĂ”udiski 15. detsember aka Reaali Eurovisioon vĂ”i mitteametlikult: Reaalivisioon. Kersti Veskimetsa esimene kommentaar Reaalkooli aulas lava nĂ€hes oli “Nii suur vĂ”i? Kuhu siis tantsijad pannakse?”. KĂ”ik aulas sel ajal olnud abilised ja korraldajad jĂ€id hetkeks suu lahti vaatama ja vastasid ĂŒhiselt: “Eurovisiooni staaridele ongi suurt lava vaja”. Esialgselt planeeritud 3 tundi, et lava ja tehnika pĂŒsti saada, muutus 7-ks tunniks igavuseks ja söömatuseks –  tehnika- ja lavajuppe oli oodatust vĂ€ga palju rohkem. Õhtu kĂ”ige suuremaks ĆĄokiks sai tĂ”siasi, et peo korralduseks antud kooli rĂŒperaator lĂ”petas koostöö ja ei kĂ€ivitunud. See avastus tehti alles tund enne peo algust ning selleks hetkeks olid juba kĂ”ik tĂ€htsad inimesed, sh arvutigeenius Rene, koolist lahkunud. Ka pool tundi enne jĂ”ulupeo algust ei olnud ĂŒhtegi kasutatavat arvutit ning Ă”hus oli tunda juba paanikat; ilma arvutita oleks pidu olnud ĂŒpris vaikne. 10 minutit enne peo algust saabus Ă”nneks ĂŒhe lennukaaslase arvuti (aitĂ€h, Joel Hussar!) ning kibekiiresti sai meie oma klassikaaslane Joosep TĂ”nso helimehena valmis seada kĂ”ik muusika- ja videopalad. Pidu vĂ”is alata!

Eurovisioon kulges lĂ”busalt ning vĂ€ga hĂ€guselt (suitsumasin oli intensiivne, vĂ€ga…). Suured kiidusĂ”nad meie armsatele klassikaaslastele, kes meie etteaste hiilgavalt lĂ€bi viisid: https://drive.google.com/file/d/1EDu7jduZek-s1PBIPbV8xsZ-eMELfK53/view?usp=sharing. Õhtu naelaks oli Ă”petajate esinemine, mis Ă”nnestus meie toredal klassiĂ”el ka linti vĂ”tta: https://drive.google.com/file/d/14ehC1xe7BmVrxMWsLyvWhCmYdu37UOw2/view?usp=sharing

JĂ”ulupeole jĂ€rgnenud nĂ€dala teisipĂ€eval toimus ka gĂŒmnaasiumi jĂ”ululaat. Meie klass kaalus nii nĂ€tsu (kahetsusvÀÀrselt defitsiitne kaup koolipuhvetis) kui ka ĆĄokolaadikĂŒpsiste mĂŒĂŒmist, kuid lĂ”puks otsustasime maha mĂŒĂŒa meile usaldatud laadalauad. Olgem ausad, mĂŒĂŒk ei lĂ€inud just kĂ”ige paremini, aga olulisem on osavĂ”tt kui vĂ”it, eksole.

KolmapĂ€eval jagas meie sama tore klassiĂ”de meile kĂŒpsiseid. NeljapĂ€eval saime kĂ”ik kokku, et vaadata Ă”petaja Koidu poolt vĂ€lja valitud Belgia filmi nimega “Uhiuus testament”, mis algas sellega, et Jumal on elus ja elab BrĂŒsselis. Rohkem me edasi ei rÀÀgi, film tasub kindlasti vaatamast, sest on vĂ€gagi… huvitav.

Reedene pĂ€ev oli ÀÀrmiselt tore, sest saime kuulata kaunist jĂ”ulumuusikat ning sĂŒĂŒa tavapĂ€rasemast uhkemat toitu tavapĂ€rasemast uhkemas sööklas.

Sellega lĂ”pes ĂŒhlasi ka 133B seeria nimega “Millal oli viimane reede, mil me ei pidanud pĂ€rast tunde veel sunniviisiliselt mĂ”ned tunnid koos veetma??”

PĂŒhadeks soovime kĂ”ikidele palju verivorste ja hapukapsast, piparkooke ning ka kingitusi (aga see ei ole jĂ”ulude mĂ”te, lapsed!). ÜheteistkĂŒmnendikele soovime tegusat vaheaega ja palun Ă€rge oma kĂŒsitlusi kĂ”ik korraga vaheaja viimasel pĂ€eval saatke, eks?

Kauneid jĂ”ulupĂŒhi ja tegusat uut aastat!

Soovib 133B

Tiim PÀrnaorg töötamas jÔulupeo esinemise rekvisiitide kallal

Maarja Ă”mbles ĂŒhe varruka ja oli ilmselgelt oma meistritöö ĂŒle vĂ€ga uhke.

Kui ABBA saapaid endal kodus pole, tuleb need olemasolevates vahenditest valmistada. VĂ€ga suur kiusatus oli meisterdada ka ĂŒks fooliummĂŒts, kuid Ă”nneks sai 12C selle tegemise au endale…

“Eee, kuulge, need on mingid joogapĂŒksid ju?!” Lisaks tahaks mĂ€rkida, et Maarja nĂ€gi vĂ€lja nagu Peeter Paan.

Meie suurim fĂ€nn – Sven LĂ„Ă„ne

Õpetaja Sinjukinale jĂ€tsime klassi kauni joonistuse. Autor: Sten, 18a.

Matsar, mis teed?

KĂŒpsiste tegemine vĂ”ttis kokku umbes 3 tundi ja nende hĂ€vitamine umbes 3 minutit..

Suur lusikas ja vĂ€ike lusikas ehk me kĂ”ik pĂ€rast jĂ”uluĂ”htusööki televiisori ees vaatamas “Politseiakadeemia” maratoni.

Kui sa ei saa ise reedel kooli minna ja palud klassiĂ”dedelt jĂ”ululĂ”unast vĂ”imalikult palju pilte teha ning nad vĂ”tavad seda sĂ”na-sĂ”nalt… Nautige siis kauneid uduseid ja mitte-nii-uduseid toidupilte + vĂ€ike Ketlin

23.12.2017

Bioloogia praktikum ehk me vist sureme kÔik Àra?

Arvestuste nĂ€dala neljapĂ€eval, pĂ€rast bioloogia kontrolltööd saime kĂ”ik vĂ”imaluse praktikumi raames oma EKG-d ja vererĂ”hku mÔÔta. Kuigi Ă”petaja rahustas meid pidevalt, et need klassis kasutatavad masinad ei ole vĂ”ib-olla 100% usaldusvÀÀrsed, siis tekkis nii mĂ”nelgi paanika pĂ€rast seda, kui aparaat normaalpulssi 170 lööki minutis nĂ€itas… Et meie potentsiaalselt viimaseid hetki koos mĂ€lestada, tegime taas kord vĂ”imalikult palju nendest lĂ”bus-traagilistest tundidest pilte:

Klassi vanimad ja haritumad mÀngimas soojusanduriga


Kui vahetunnikell heliseb ja pead klassi vahetama, aga oled sĂ”na otseses mĂ”ttes juhtmetega masina kĂŒljes kinni..

Meie kohaliku fotograafi Maarja Helena Elisabeth TĂ”nu Hoopi pildiseeria “Üles ja alla”.

MÔni mÔÔtmine lÀks ikka ƥokeerivalt metsa, mÔni ime, et me siis kÔik tunni lÔpuks paanitsesime.

JĂ€rjekordne fotoseeria teemal “Üles ja alla”, kuid seekord on peategelaseks fotograaf TĂ”nu ise. Taustal nĂ€ete ka Mariat pĂŒĂŒdlikult prÀÀksuga kĂŒkke tegemas.

17.12.2017

Viimane kehaline ehk oranĆŸid uisud

Selle nĂ€dala kolmapĂ€eval toimus meie elu kĂ”ige viimane kehalise kasvatuse tund. See mĂ€lestamiseks otsustasid tĂŒdrukud teha vĂ”imalikult palju pilte (ja neid oli ikka vĂ€ga palju). Siin on valik mĂ”nedest:

Going,

going,

gone

MĂ”ned pildid kĂ”igist meist koos + fotografeerija udune sĂ”rm – WordPress-is on jube sant pilte kĂ€rpida…


Maarja, mis teed?


Topeltaxlid, kahekordsed salchowid, minut aega kestvad piruetid – neid kĂ”iki kaamerasilm kahjuks ei pĂŒĂŒdnud 🙁

15.12.2017

KĂ€ik Toomkirikusse ehk leidke pildilt Mona

KolmapĂ€eval, 13. detsembril kĂŒlastasime klassiga perekonnaĂ”petuse tundide raames Toomkirikut, kus Toomkoguduse Ă”petaja Arho Tuhkru kĂ”neles meile maailma kultuurist, avas mitmete perekonnavÀÀrtuste mĂ”istete algseid tĂŒvesid luteri kirikus ning rÀÀkis ka erinevates perekonnamudelitest ja kiriku suhtumisest nendesse.

Monal oli vÀga tore ja vahva

Pilt sellest, kuidas 12.b pĂŒĂŒab kangesti leida seda Ă”iget ust, mis ei ole kirikutornipoolne. “Aga see torn on ju kiriku keskel?!”

Vahepalaks Anette fotograafiaoskused – ĂŒliilus!

Jaa lĂ”petame nii, nagu alustasime – entusiastlike noortega

15.12.2017

Ajaloo suuline arvestus ehk ĂŒsna valus kogemus

Ajaloo suuliseks arvestuseks Ă”ppimine oli vĂ€ga vĂ€sitav ja kulukas: 15 piletit ja 30 punkti, nelisada erinevat kuupĂ€eva, sada erinevat isikut ja poolsada erinevat organisatsiooni, omavalitsust ja ametinimetust, mis sisaldavad kas sĂ”na “rahvas”, “töö” vĂ”i “komissar”.

Aga kĂ”ige keerulisemaks ja raskemaks ĂŒlesandeks osutus viisaka rivi moodustamine Ă”petaja laua ette pĂ€ev enne arvestust – teab ju igaĂŒks, et eduka soorituse eelduseks on tippvormi ajastamine ning seetĂ”ttu oli kriitiline saada Ă”petaja Ahuna juba tuntud ajatabelisse oma nimi sobiva kellaaja taha. Ütleme nii, et Ă”petaja nĂ€gu klassi sisse astudes ja meie totakat pudirida nĂ€hes oli kergelt öeldes hĂ€mmeldunud.”Kas te kĂ”ik tahate siis sama aega?” “Ei, meil kĂ”igil on erinev ajasoov.” “No mis te siis ĂŒldse siin niimoodi seisate?” “Eeeeee, ega seda tĂ€pselt ei teagi, AGA VAADAKE, ET TE KEEGI MU 9.15 AEGA EI VÕTA!”

Nagu nĂ€ha, siis rebimine oli tihe…

…vĂ€ga tihe. MĂ”ni avastas, et kui paberile ei Ă”nnestu parajasti kirjutada, siis tuleb appi vĂ”tta mĂ”ni suvaline ettejuhtuv kĂ€sivars ning oma kellaaeg ilusti kirja panna.

Jana oli valmis igaĂŒhele, kes tema aega julgeb varastada, puldiga tou vastu pead andma…

 

Tagasivaatena vĂ”ib öelda, et ribidesse togimisest ja kĂ€te kriimustamisest (tĂ€iega valus oli, pĂ€riselt ka) oli kasu, sest enamik klassist sai soovitud hinde ning umbes pooled said kaubapeale ka Ă”petaja Ahuna rangelt soovitusliku kutse osaleda ajaloo-olĂŒmpiaadil.

14.12.2017

Ekskursioon politseijaoskonnas ehk tÀiesti tavaline reede

MĂ”ni aeg tagasi tuli meie klassijuhatajalt meilile kiri ebamÀÀrase algusega: “Politseilt tuli selline ettepanek…” Esialgu kĂŒsimusi tekitavast sĂ”numist selgus, et tegemist oli kutsega Pelgulinna politseijaoskonda kĂŒlastada. Klass nĂ€itas huvi ĂŒles ning panime paika kuupĂ€eva. Selleks osutus ĂŒks kĂŒlm ja lörtsine reede Ă”htu. Trotsides halba ilma, seadsime klassiga sammud bussipeatuse poole samal ajal, kui meie klassijuhataja sai nautida autoomaniku mugavusi.

Kitsas ooteruumis vĂ”ttis meid vastu noorsoopolitseinik, kes tutuvustas meile jaoskonnahoonet. Alustasime tuuri ĂŒlekuulamisruumides, mis esialgu olid vaid suletud uste taga ja mugavad vĂ”rreldes hilisematega, mis olid rauduste ja trellide taga ning pĂ”randale naelutatud toolidega. Sealt liikusime edasi mööda pikki koridore arestimajja ning saime siseneda selle kĂ”ledatesse ruumidesse. JĂ€rgmisena tutvusime politseiautodega, kuhu mĂ”nedel, sealhulgas meie klassijuhatajal, ka sisse istuda lubati, kes rooli, kes trellide taha.

Viimaseks juhatas politseinik meid loengusaali, kus ta vestis oma lugu politseinikuks saamisest. LĂ”puks hakkas see veidi meenutama vĂ€rbamiskatset, öeldes, et politseijaoskonnas on alati tööd pakkuda. LĂ”petuseks pani ta meile sĂŒdamele, et tegeleksime noores eas eelkĂ”ige enda arendamisega, selle asemel, et enne 25ndat eluaastat kuritarvitada alkoholi, tubakat ja kanepit.Viimane tekitas klassi seas arutelu, kas pĂ€rast 25 aastaseks saamist on need tegevused lubatud. Vaatamata halvale ilmale ja reede hilistele Ă”htutundidele, oli tegemist huvitava tuuriga, mida juhtis meeldiv politseinik. Loodetavasti jÀÀb see kĂŒlastuskĂ€ik meie klassi jaoks siiski ĂŒhekordseks kogemuseks.

KĂ€es-express viimas Seppa ja Ă”petaja Sinjukinat… noh… kuhu ise tahate?

Sten ja Rainer proovisid, mis tunne on trellide taga istuda ning Sten pidi tÔdema, et lobisemiseks hea koht nagu iga teinegi

Koertel on hĂ€bikoonus, politseinikud peavad halva töö tulemusena sellisega nĂ€dala aega liiklushuligaane pĂŒĂŒdma

Sepp tundmas ennast igati koduselt ja turvaliselt + ees istudes ei ole ohtu, et sĂŒda lĂ€heb pahaks ja oksendada tahaks…

11.12.2017

Robotex ehk ĂŒks vĂ€ga vahva ja igati kordalĂ€inud nĂ€dalavahetus

24-26. novembril toimus Eesti suurim tehnoloogia- ja robootikasĂŒndmus Robotex. Üritus toimus koostöös Tallinna TehnikaĂŒlikooliga, seega olid eksponeerimisele kutsutud ka meie tootearenduse kursuse raames tehtud mĂ€nguasjad. Algse plaani jĂ€rgi pidi iga pĂ€ev kohal olema igast tiimist vĂ€hemalt 2 inimest, kes inimestele enda toodet tutvustaks. Reedel kohale jĂ”udes aga avastasime, et meile oli eraldatud ainult vĂ€ga vĂ€ike ala (kaks lauda TTÜ tsooni nurgas), kuhu korraga oleks mahtunud max 5 inimest. SeepĂ€rast tegime plaani ĂŒmber nii, et need 5 inimest, kes laua juures seisavad, tutvustavad ka teiste tiimide tooteid.

Üldiselt koosnes meie pĂ€ev lihtsalt laua ÀÀres passimisest, kuna meie prototĂŒĂŒbid ei pakkunud publikule nii palju huvi kui kĂ”rvallaudades olevad virtuaalreaalsusprillid ja muud tehnoloogiamasinad. Siiski kĂ€idi aeg-alalt meidki uudistamas. KĂ”ige rohkem mĂ€ngiti kuuenda tiimi magnetkonstruktsiooniga, mida oli vĂ”imalik erinevateks kujunditeks kokku panna ning huvi pakkus ka kaheksanda tiimi robustse vĂ€limusega mĂ€nguasi nimega “Seinast lĂ€bi”. Paljud inimesed aga ei hoolinud ĂŒldse meie toodetest, vaid tahtsid ainult TTÜ Ă”hupalle, mida meie juures tĂ€is puhuti. VĂ”ib-olla pĂ”hjustas selle nĂ€htuse Normani megaĂ”hupall, mis koosnes mitmest kokkuseotud Ă”hupallist ning ulatus laeni.

Lisaks oli ilmselt probleemiks ka asjaolu, et need kaks lauda olid ĂŒsna kĂ”rged ning meie mĂ€nguasjade sihtgrupp – lapsed – lihtsalt ei nĂ€inud, mida me neile reklaamida tahame.

Tegelikult oli Robotex vĂ€ga vahva ĂŒritus, mis koondas palju intelligentseid inimesi, kelle nĂ€ol sai nii mĂ”nigi endale uusi kontakte. Peale selle said klassivennad aimu sellest, millised nĂ€evad nad vĂ€lja, kui TTÜ-sse Ă”ppima lĂ€hevad – reaalselt kĂ”ik noormehed, kes tehnikaĂŒlikooli boksis viibisid, nĂ€gid ĂŒhte nĂ€gu vĂ€lja, isegi prillimudel oli kĂ”igil sama.

Ahjaa, vihje jĂ€rgmise aasta osalejatele, tooge tasuta kraami, eriti kleepse oma putkasse, Karlil sai pĂ€rast kolmandat tiiru ĂŒmber messikeskuse kĂ”ikvĂ”imalikud kleepsud juba kogutud.

Tuleb vÀlja, et Oliver meenutab Eddie Murphy-t

Norman pĂŒĂŒdis UFO-laevaga minema lennata

LaupĂ€eva hommik oli raske…

… aga siis avastas Karl igasugust tasuta nĂ€nni

Nagu nĂ€ha, siis meil oli nii palju pĂ”nevat tegemist (muide neid magnetkuule oli ĂŒlikeeruline enda tahte jĂ€rgi kokku panna, nii et palun vÀÀrtustage mu pingutusi)

Radik pĂŒĂŒdis Ă”hupalliga minema lennata

Meil oli vÀga pÔnev vol 2


Magnetprintsess Maarja featuring TÔnso kÀsi


Magnetkrooni saab vÀga vabalt ka kaelakeena kasutada! Ostke kohe, helistades numbrile 55-Àrgevaligetehnosuunda-91 ja saage kauba peale ka see kaunis modell. Vajab toitmist iga poole tunni tagant, joota tihemini.

10.12.2017

Eesti dekadentlik kunst ja Saksamaa metsikud ehk pÔhimÔtteliselt on KUMU teine kodu juba

TĂ€nasel kaunil pĂ€eval vĂ”tsime pĂ€rast kirjandusetunde oma kĂ”ik pambud kaasa ning seadsime sammud juba vĂ€ga tuttava maja – KUMU – poole. Seekord oli luubi all kaks nĂ€itust: “Kurja lillede laped. Eesti dekadentlik kunst” ja “Saksamaa metsikud. Die BrĂŒcke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“. Kaks tundi möödusid kiire… okei, mÔÔduka tempoga, asja tegi pĂ”nevaks see, et saime ise interaktiivselt kunsti analĂŒĂŒsida ja ka luua, selmet lihtsalt kĂ”iki neid fantastilisi töid vaadata.

Esimesena kĂŒlastasime nĂ€itust “Kurja lillede laped. Eesti dekadentlik kunst”, mis jagunes omaette vĂ€ikseteks saalideks, millest igaĂŒks kandis teatud peateemat. Kuna tegemist on vĂ€ga sĂŒgava ja kohati raske teemaga, siis jagunesime gruppideks ning igal rĂŒhmal oli ĂŒlesanne ĂŒhe saali töid analĂŒĂŒsida lĂ€bi luule. Kuigi reede Ă”htu jaoks oli antud ĂŒlesanne ĂŒsna vĂ€sitav, oli siiski ĂŒsna huvitav uurida erinevate teoste loomise mĂ”tet ja oletada, mida vĂ”isid tunda kunstnikud mingit tööd maalides.

NĂ€itusel “Saksamaa metsikud. Die BrĂŒcke ja Der Blaue Reiteri ekspressionistid“ saime rohkem ise ringi kĂ€ia ning töid uurida. SeejĂ€rel suundusime ĂŒhte (meie klassi jaoks) pisikesse tuppa, kus igal ĂŒhel oli ĂŒlesanne kujundada varasemalt Jakobi poolt hakitud linale aukude lappeks tĂŒkid. Lisaks ĂŒksteise kunstioskuse vĂ”rdlemisele saime teada, et meie klassi ruumikasutusoskus on puudulik: kĂ”ikide lapid ei tahtnud kuidagi ĂŒhele linale Ă€ra mahtuda, mistĂ”ttu pidime osa töödest teisele poole triikima (ja seda tegime ka tagurpidi…).

Vaatamata hilisele ajale oli meie kĂŒlastus ÀÀrmiselt huvitav, mitmekĂŒlgne ja kaasahaarav. Edasi nĂ€itab vaid aeg, kas kogu saadud infost midagi ka kahe kĂ”rva vahele jĂ€i vĂ”i jooksis kĂ”ik mööda kĂŒlge otsemaid maha…

Iseenesest pole ju paha mÔte koolile selline lift kinkida

PĂŒhendusega Lemmele

Anette ja Mona ilmselgelt ĂŒliĂ”nnelikud ja elevil. Ja siis on Laura..

19. sajandi teisel poole Euroopa vallutasid mĂ€ss ja pessimism, anarhia ja hĂŒsteeria koos lĂ”ppemise meeleoludega, millele viitab ka sĂ”na “dekadents”, mille teemalist nĂ€itust vaatasime. Aga siin on pildid sellest nĂ€itusest vikerkaarevĂ€rvidena (vist ikkagi jooksis mööda kĂŒlgi maha kogu see teave…):

 

Sten vĂ€sis Ă€ra…

Kes aias, kes aias… ehk Joosep vĂ€sis Ă€ra

Me nÀeme vÀlja, nagu oleks kÀsil midagi olulist ja Àgedat, eks?

Teil on Ôigus, tegime tÔesti suurepÀrast kunsti

Anette tegi selfi ka


Keegi peab Ôpetama Sepale ja TÔnsole, kuidas toole kasutada

#ad

 

08.12.2017

Mis?Kus?Millal? ehk meil on kĂŒlalisesineja

Seekordse postituse vĂ”tab ĂŒle meie aukĂŒlaline, 133B e-resident, kes hetkel viibib kaugel-kaugel eemal neuraalse regulatsiooni Kahoot-ist ja ajaloo suulisest eksamist (appi!). Take it away…:

 

Paraguay. Pooled eurooplased ei ole sellisest riigist ilmselt varem midagi kuulnud. Teisest poolest enamikul pole Ă”rna aimugi, kus selline veidrus asuda vĂ”iks
 Ja siis on Reaalkooli 12.b klass, kellest mmm
 ma ĂŒtleks/loodaks, et 80% teavad vĂ€hemalt, et Paraguay on riik LĂ”una-Ameerikas. Ja ilmselt on nĂŒĂŒdseks juba kĂ”ik klassi liikmed mĂ€rganud, et liitunud on kaks uut tĂŒdrukut, kuid klassinimekiri on pikem vaid ĂŒhe rea vĂ”rra. No aitab kĂŒll nĂŒĂŒd vihjetest, kes sai aru, see sai, kes ei saanud, see ei saanud.

Mis? Vahetusaasta pĂ€rast Reaalkooli 11. klassi, mis on ilmselgelt lihtsalt ĂŒks suur puhkus, kui kĂ”ik uurimistööd ja GMO-katsed tehtud said.

Kus? Paraguay
 nagu ĐŽaaaaa, oleks vĂ”inud esimesest lĂ”igust juba aimata. Riik, kus ei ole mĂ€gesid, lund, merd, mĂ”ni ĂŒksik jĂ”eke vahel juhtub ette. Aga tĂ€psemalt linn nimega ConcepciĂłn, mis eestlaste suus tuntud ka kui Surmalinn (ehk mina nimetan seda nii
 ei ole siiani nĂ€inud ja ei looda ka nĂ€ha mitte ĂŒhtegi eestlast selles kahtlases kohas), sest keskmise eestlasena on minu jaoks normaalne kuum temperatuur 22-23 kraadi
 suvi ConcepciĂłnis tĂ€hendab vĂ€hemalt 50 kraadi


Millal? NĂŒĂŒd praegu ehk (nĂŒĂŒd tuleb hoolikalt lugeda, sest ega ma ise ka ei saa vĂ€ga aru, mis siia kokku jurasin) Eesti suve keskosast Paraguay talve algusesse, elasin ĂŒle 25-kraadise talve, hetkel ripub hing niidiga kaelas selle 45-kraadise kevade tĂ”ttu, oma matuseid planeerin ilmselt jaanuari lĂ”ppu, kus oodata vĂ”ib 50-kraadiseid pĂ€evi ja naasen ĂŒkskord Paraguay sĂŒgisest Eesti suve algusesse
 okei, pĂ”himĂ”tteliselt  juuli 2017 kuni juuni 2018 😊

Kes? No seesama ikka, kes sai aru ja kes ei saanud
 Kui veel vihjeid vaja, siis ĂŒks kĂŒllaltki segane eestlane, kelle lemmiktegevused on (mĂ€gi)suusatamine, purjetamine ja lumeinglite tegemine (leiad sarnasusi riigikirjeldusega lĂ”igust „Kus?“).

Miks? Sest ilmselgelt, kui inimene armastab lund ja hapukoort ja saab suurepĂ€raselt lĂ€bi oma sĂ”prade, klassikaaslaste, pere ja isegi tĂŒĂŒtute Ă”dede-vendadega, siis peaks ta ju kolima aastaks seitsmetunnise ajavahega ja 30. laiuskraadil asuvasse kĂ”rbe-riiki. Obviously.

Millega? 30 tundi lennukis..

Kellega? Üksi kolmanda eestlasena btw.

Kuidas? Eks oli raske, aga leppisin, et suudan elada aasta aega ilma sĂ”prade ja hapukooreta. Ja olen avastanud nii palju asju, miks Eesti on lihtsalt super elada, mida peaksin jĂ€rgmine kord kaasa vĂ”tma, kui sellise retke ette vĂ”tan. NĂ€iteks: Eesti ei tule suvakad inimesed sind esimese asjana musitama (MY PERSONAL BUBBLE!!!!), sinep maitseb kohutavalt (“PĂ”ltsamaa –  ehtne ja hea” on jumala tĂ”si), SAI (ĂŒks olulisemaid pĂ”hjuseid, miks juba vĂ€ga Eestisse tagasi igatsen: kĂ”ik, mida hommikuks pakutakse, on paberi maitsega ja kui ĂŒkskord osteti mulle ekstra pan negro (MUST leib), siis see ei nĂ€inud vĂ€lja isegi mitte nagu sepik, vaid pigem nagu heledapoolne saib
), kuumus (nagu halloo, kust ma selle jĂ”ulutunde peaks saama 45-kraadises leitsakus), igatsen vett (joodavat kaanivett ja merd mĂ”lemat) ja vabadust (kohtuda selliste sĂ”pradega, kellega tahan, kasutada bussi, omada enda koduvĂ”tit, osta endale ise sĂŒĂŒa vĂ”i riideid, magada hommikuti kauem, kui kĂŒmneni jne jne) ja kĂ”ige rohkem tunnen puudust ikkagi hapukoorest…

Milleks? „One day I want to be this cool granny in her rocking chair, that can tell funny, crazy and unbelievable stories of her life the whole school holiday.“

MispĂ€rast? No tegeliku peamine pĂ”hjus on Reaalkooli ĂŒheteistkĂŒmnenda klassi koormus, kevadeks olin tĂ€iesti leppinud oma töökohaga McDonald’s-is ja stripparid saavad ju ka ikkagi mingit raha


Kas? Jah, Johanna, jah.

XXXX

Maakera ahjupooluselt <3

 

PS: kÀesolev postitus on osa Lemme Tonsiveri tulevase blogi pressituurist, mille kÀigus kutsub ta kÔiki inimesi lugema veel avamata jutukesi sellest tÀiesti pöörasest seiklusest, mille lÔppvaatuseks on (loodetavasti) tagasitulek Eestisse.

Paraguay jĂ”ulutraditsiooniks tundub olevat deemonnukkudega mĂ€ngimine…

Teate neid SOS abipakke, mida saadetakse arengumaadesse? Tundub, et Lemme SOS paki elupÀÀstev osa on Taukari plaat

Esiplaanil kaks suvalist kuju, tagaplaanil ĂŒks liiga optimistlik eestlane

TÀitsa nagu istuks Poisi kÔrval ja teeks klassikaaslastega pilti, ainult et kÔik on kuidagi liiga naerusuised

Oma vabast ajast kĂ€ib Lemme LA-s oma raadiosaadet nimega “Hapukoor on elu” tegemas. Ütleksin, et kuulake kĂ”ik teda iga neljapĂ€ev, aga raadiosagedused vist nii ei toimi…

07.12.2017

Soome 100 ehk tĂ€na ajaloos…

Moi!

TĂ€na, 6. detsembril tĂ€itub meie armsalt pĂ”hjanaabril Soomel sada aastat sĂŒnnist. Otsustasime seda tĂ€histada nimekirjaga viiekĂŒmnest(100 jaoks oleme me veel liiga vĂ€iksed) asjast, mis selle maa meie jaoks eriliseks teevad:

  1. Nokia – me vist ei pea pĂ”hjendama, miks need Soomes leiutatud telliski… vabandust, telefonid nii armsad on
  2. Angry Birds – pĂ”hikooli igavad matemaatikatunnid said kenasti sisustatud
  3. Soome hĂŒmn – just tĂ€nu Soome helilooja Sibeliusele saame spordivĂ”istluste autasustamiste ajal rohkem kordi uhked olla, kui vĂ”ibolla ise vĂ”itnud oleksime
  4. Finnair – ĂŒhendab meid reaalselt kogu ĂŒlejÀÀnud maailmaga alates aastast 1924(!-meie ka ei teadnud, et nii kaua juba…)
  5. Soome televisioon – ĂŒhendas meie vanemaid reaalselt kogu ĂŒlejÀÀnud maailmaga, tĂ€nu millele ei kasvanud meist punased koopaelanikud
  6. Üks hĂ€sti tore v-tĂ€hega roppsĂ”na, mis tĂ€iesti ebasoomlaslikult aitab vĂ€ga hĂ€sti teatud emotsioone vĂ€ljendada
  7. Dingo – lugu “Autiotalo” on endiselt hitt meie sĂŒdames
  8. Lapimaa – ebareaalselt maagiline talvevĂ”lumaa
  9. JĂ”uluvana – globaliseerumise perspektiivist vaadatuna elab taat kĂŒll tĂ€iesti ebasoodsas kohas, Finnair pakub kĂŒll kauglende, aga no lihtsam oleks Ă€kki kogu seda kingikaadervĂ€rki kuskilt Frankfurtist vĂ”i isegi Dubaist juhtida?
  10. Muumid – kas keegi on kunagi mĂ”elnud sellele, kui imelikud need olendid tegelikult on? Ja mis vĂ€rk nende lukustamata ustega on?
  11. Urr – aitĂ€h, soomlased, kĂ”ikide nende Ă”udusunenĂ€gude eest!
  12. Muumimaa – vÀÀrib eraldi mĂ€rkimist, sest nii mitmelgi meist on esimesed “pĂ€ris mĂ€ngumaa” mĂ€lestused just sealt. SĂ€h sulle, Lottemaa, Soome did it first
  13. Tuhat jĂ€rve – neid kaadreid ei saa vist piltidesse ega sĂ”nadesse panna, sest Soome jĂ€rve peal vĂ”i ÀÀres istudes tekib mingi maagiline tunne, mida kirjeldada ei ole vĂ”imalik
  14. Mökkid – ei ole jĂ€rvi ilma mökkita: suvel on neis palav, talvel kĂŒlm, kogu aeg on kitsas, aga siiski on nii armsad need vĂ€iksed uberikud
  15. LinnanmĂ€ki Helsinkis – kelle jaoks lĂ”bus, kelle jaoks Ă”udne, aga sa pole Helsinkis korralikult kĂ€inud, kui see lĂ”bustuspark on kĂŒlastamata
  16. Vantaa Ikea – sa pole eestlasena Soomes korralikult kĂ€inud, kui pole oma ĂŒhepĂ€evasel laevareisil tihedasse ajakavasse mahutanud selle Ikea poe kĂŒlastust
  17. Himos – viimastel aastatel kĂŒll mitte enam parimas vormis suusakuurort on siiski lĂ€him Alpidele, mis saadaval on
  18. Fazer – tĂ€itsa lĂ”pp, kui head ĆĄokolaadid (aga te pole paremad kui Kalev:)
  19. Pingviinide paraad – tĂ€na naerame teie kodanike totakaid kleite, 24. veebruaril on teil vĂ”imalik meile tagasi teha
  20. Karjala pirukad – endiselt ei saa tĂ€pselt aru, misasjad need on, aga jube maitsvad on
  21. Tupla
  22. Tutti Frutti
  23. Geisha kommid
  24. Salmiakki
  25. Dumle kommid – meie hambaarstid ilmselt sellega nĂ”us ei oleks
  26. Marianne kommid
  27. Need leivakausikesed, kuhu on jube hea kartulisalatit sisse toppida
  28. Muumide kĂŒpsised
  29. Jenkki nĂ€ts – nostalgia ka vanematele:)
  30. Jaffa – see on tegelikult pĂ€ris Ă”udne jook, aga kas Coca-Cola on mingi maitsenauding?
  31. Taffeli krĂ”psud – kui algklassieas hakkas taskuraha otsa saama, aga tahtsid vĂ€ga krĂ”psu, siis Taffelit ikka sai. Muidu ei kĂ”lvanud…
  32. KĂ”iksugused lagritsakommid – midagi pidid ju meie vanemad sööma… kuigi muld oleks vist ka parem alternatiiv olnud
  33. Saun – soomlasega sauna minek on ikka paras enesetapp
  34. Soome kelk – kellele traspordivahend, kellele vajadusel mĂ”rvarelv
  35. Tuulegeneraatorid – tĂ€itsa Soome leiutis!
  36. Olkiluoto tuumajaam – tervitused Ă”petaja Piret Karule
  37. Helkurid – see vĂ€ike leiutis pÀÀstab aastas tuhandeid elusid
  38. Naistekandmine – hahaa, me oleme teist paremad!
  39. “Kalevala” – kust mujalt sai Kreutzwald inspirtsiooni meie oma “Kalevipoja” kirjutamiseks? Thanks a lot, nii tore on lugeda seda
  40. Soome laev – sinu Soome reisi kĂ”ige pĂ”nevamad kaks tundi
  41. Soome laeva karaokebaar – me kĂ”ik ju oskame laulda, eks?
  42. Soome laeva toidupood – Toblerone ja liiga suured pakid komme – iga lapsevanema unistus
  43. Soome laeva parfĂŒmeeriapood – kas sulle meeldib see jumestuskreem? Osta see laevalt kohe poole kallimalt!
  44. Soome laeva slotimĂ€ngud – kui su ema lubab sul ĂŒks kord kangi tĂ”mmata, rikkudes sellega rĂ€igelt seadust. Aga see on Soome laeval, nii et see ei loe
  45. Soome laevalt autoga mahasĂ”it – “no issand jumal, kas me liigume ka ĂŒldse vĂ”i??” Sinust kaks autot eespool pĂŒĂŒab Pekka, kĂ€sipidur sees, oma alkoholi tĂ€is Ơkodat kohapealt liikuma saada
  46. Kimi RĂ€ikkonen – soomlased, hoidke seda rahvuslikku aaret

    Tsitaat “JĂ€tke mind rahule, ma tean mida teen” on soomlastele nii hingelĂ€hedane, et noored vĂ”tsid selle koos oma pusadega möödunud kevade LIYLS konverentsile USA-s kaasa

  47. Pauligi kohv – teatud hetkedel ikka pĂ€ris elupÀÀstja teine
  48. Valio – “Kas sa poest piima, Alma piima tĂ”id?”
  49. Jenka – https://drive.google.com/file/d/0B5qN-r_5p6BJNVhUZmlVSTlqemJuUlJwMDAtUndSMkljcHJr/view?usp=sharing
  50. KÔik need vaprad soomlased, kes tÔttasid meile appi meie iseseisvust kaitsma

Meie, noored, et unusta seda kunagi. Lubame hoida edasi neid Ă”de-venda sidemeid kallite kaasmaalastega. Kes lĂ€heb Soome omandama suurepĂ€rast haridust, kes lĂ€heb ehitajaks, kes Ikeasse… igaĂŒhel meist on miski, mis hoiab sidemeid Soomega tugevamana, kui omaenda naabriga.

Kiitos, Suomi, hyvÀÀ itsenÀisyyspÀivÀÀ!

06.12.2017