133b

7. oktoobril sai meie klass nautida suhteliselt lühikest koolipäeva. Nimelt läksime 5.-6. tunni ajal Rotermanni soolalattu, kus asub Eesti Arhitektuurimuuseum. Aga õige reaalikas ei käi KUNAGI muuseumis niisama vaatamas. Meid jaotati 4 grupiks ning anti üks patakas töölehti. Selle pooleteise tunni jooksul täideti töölehed seintel olevate materjalide ja makettide põhjal. Pärast analüüsiti kõik koos vastused läbi ning saime veidi ringi vaadata. Käisime ka keldris, kus saime proovida laest kasvavaid soolakristalle. Samuti oli seal üleval Peter Scubicu näitus “Peeglid on nähtamatud”, kus kõik said täita oma epilepsia soovide vajadused.

Teisi-Liis

 Mis hoone on maketil?

Esmaspäev: võimlemispidu

Vene teatris toimus järjekordne võimlemispidu pealkirjaga “Pum-tšiga-pum…” Esinesid Tallinna Reaalkooli tantsijad ja ka õpetajad 😉 Meie klassi esindas laval Maria M.

Teisipäev: “Realist 20”

Uue almanahhi “Realist 20” ilmumise puhul liikusid koolimaja peal terve päeva ringi ostukäruga reklaamgrupp, kes soovijatele värskelt trükivalgust näinud teost 8 euri eest müüsid. Kell 14.00 hakkas aulas aga Elav Raamatukogu, millega tutvustati Reaalist võrsunud kirjanike ja luuletajate loomingut. Aula uksel ootasid kaks raamatukogujuhatajat, kes “elavaid raamatuid” välja laenutasid. Kogu protsess nägi välja selline, et ukselt saatsid raamatukogujuhatajad huvilised “elavate raamatute” juurde, kelleks olid tavalised õpilased. Järgneva 10-15 minuti jooksul tutvustasid nad mõnda kindlat autorit ja/või teost ning lugesid ette erinevaid katkendeid. Meie klassist olid “elavateks raamatuteks” Anette ja Teisi-Liis, kes 2 tundi lugesid huvilistele ette Jürgen Rooste erinevaid luuletusi. Õhtul kell 16.00 oli luulepärastlõuna, kus vilistlastest või õpetajatest luuletajad lugesid ette oma uut loomingut ning almanahhi autorid said kätte oma ainueksemplarid.

Kolmapäev: mälestustepäev

3. tunni ajal avati 132. lennu kingitus koolile “Digitaalne ajatelg”, mis on nähtav lehel www.real.edu.ee/ajatelg/. Pärast tunde käidi Tallinna Reaalkoolile olulistel haudadel küünlaid süütamas ja neid meenutamas. Meie klassist osalesid Teisi-Liis, kes rääkis Metsakalmistul Ernst Peterson-Särgavast, ja Jana, kes rääkis Aleksander Prikkist.

Neljapäev: kooli sünnipäev

29. septembril saime taas tähistada kooli sünnipäeva – seekord siis 135. juubelit. Nagu alati algas koolipäev tavaliste tundidega, mis kulmineerus meie jaoks matemaatika kontrolltööga. Kuuenda tunni ajal tuli meile rääkima Reaalkooli vilistlane Rasmus Puur, kes on helilooja ning oli ka kunagise Reaalmažoori dirigent. Peamine sõnum, mis ta oma loenguga edasi andis, oli “Ära iial ütle iial”. Peale seda läksime kõik koos staadionile kõnesid kuulama, kus ootas meid juba Jana valmistatud uhke porgandikook toorjuustukreemiga. Võib kindlalt öelda, et mitte ühelgi klassil polnud nii uhket kooki kui meil. Direktor pidas kõne ning tublimatele rahvusvahelistel olümpiaadidel osalejatele diplomid ja medalid. Peale seda saime kõik asuda isuäratava koogi kallale.

Ella

Laupäev: juubelikontsert

1. oktoobril toimus Reaalkooli juubeli ürituste raames kontsertaktus Estonia
kontserdisaalis.
Kontserdi esimeses pooles esinesid kooli praegused õpilased ja teises pooles kooli
vilistlased. Ma olen õnnelik, et sain solistina esineda kaasõpilastele ning vilistlastele
nii tähtsal päeval. Panuse meeldejäävale kontserdile andsid meie klassist veel Maria
K., Margaret H. ja Teisi-Liis.
Eriliselt head meelt teeb see, et vilistlased olid leidnud aega ning kirjutanud teoseid
kooli juubeliks. Esiettekandele tuli meeskoori esituses Rasmus Puuri ja Laur Lomperi
“Reaalselt realist”. Reaalkooli vilistlaste Jürgen Rooste, Maarja Aarma, Evelin Tamla
ning Annika Lundveri esituses kõlas Siim Ailma ja Toomas Liivi “Reaalne elu”.
Mõnusat elevust ning äratundmis rõõmu tekitasid saalisolijatele Tõnu Oja ja Pääru
Oja mahlakad vahetekstid.
Kontserdile pani võimsa punkti ühendkoor, kus laulis üle 100 laulja. Uhke on tõdeda,
et Reaalkooli õpilased ja vilistlased on edukad ning silmapaistvad väga erinevates
eluvaldkondades.

Maria M.

Õpetajate päev algas minu(Jana) jaoks juba eelmisel päeval. Nimelt ma tegin meie klassi poolt õpetajatele magustoidu. Ma otsustasin teha ühte enda lemmikut- tiramisud. Õpetajate päeva hommik oli äärmiselt tuuline. Kooli jalutades oli tunne, et sellises tuules võib lendu tõusta, mis ilmselt polekski nii halb olnud, sest ühe suure plaaditäie koogiga oli väga tüütu ja ebamugav läbi kesklinna tatsata.

Pärast nelja tavalist tundi oli aeg päevakangelased, õpetajad, väljateenitud puhkusele saata. Nüüd oli aeg kooli abiturientidel särada kõikide nende teadmistega, mida nad viimase 11 aasta jooksul koolis usinalt õppinud olid. Meie klassile andsid kaheteistkümnendikud kehalise kasvatuse ja rühmale vastavalt vene või inglise keele tundi. Kehaline toimus poistel ja tüdrukutel koos: me mängisime huvitavat moodi(ja pisut raevu tekitavat) jalgpalli.  Kui kuulsime vilet, pidime pooli vahetama ning kui enne vilet lõid palli vastaste värava suunas, siis peale vile kõlamist jõudis pall su oma väravasse. Ilmselt pole kunagi olnud jalgpalli ajaloos nii palju olnud kasutusel sõna “omavärav”.

Inglise keele tunnis mängisime mängu “Who am I?” ehk iga õpilane kirjutas märkmepaberile ühe tuntud inimese nime ning kleepis selle endast paremal istuvale inimesele. Seejärel küsis igaüks, inglise keeles loomulikult, teistelt kas-küsimusi, et saada teada, kes ta on. Kokku sai kirev seltskond Evelin Ilvesest Kim Kardashianini(kelle kohta said vähemharitumad õpilased tänu Rainerile teada, et tegemist on miljonäri MITTE miljardäriga – oluline vahe). Kahjuks ei saanud me osa võtta teise rühma vene keele tunnist, kuid kindlasti toimus seal tihe õppetöö.

Lisaks olid õpilased üle võtnud ka kooli valvelaua mikrofoni, läbi mille kooliperele emotsionaalseid ja põhjapanevaid mõttekäike jagati – äärmiselt inspireerivad ideed.

Selleaastane õpetajate päev oli meile, õpilastele meeldejääv ning lõbus. Siiski jõudsime järelduseni, et õpetamise võiks ikkagi õpetajate jaoks jätta, sest ilma nendeta ei ole normaalne õppetöö kuidagi võimalik. Aitäh Teile, armsad õpetajad, et olete meie jaoks alati olemas!

Jana ja Johanna

Nagu ka eelmisel aastal algas rebastenädal kooli kolmanda nädala esmaspäeval. Nagu tavaliselt olid ka seekord kõigi kümnendike portreed üleval juba eelneval nädalal.

Selle aasta grupid said endale nimed erinevate filmide järgi. Kaastingu kohaselt oldi vastavalt teemadele riides. Rõivad (kui neid saab nii nimetada) olid väga mitmekülgsed. Üldiselt paistsid enim välja „Lego filmi” tegelased, aga ka teised ei jäänud tagaplaanile. Erinevalt meist, pidid selle aasta ristitavad kandma kaelas Rebasepassi, kus olid kirjas rebaste õigused ja kohustused, märgitud kiitused ja karistust väärivad teod. Kindlasti tuleks Rebasepass lisada Reaali paljude traditsioonide nimistusse.

Nädala jooksul oli õppimine kõigil kümnendikel raskendatud. Kõige tähtsam oli ju siiski olla oma jumalale meele järgi, et võimalikult paljusid karistusi vältida. Muidugi on rebastenädala läbimine täiesti ilma karistusteta ju võimatu, seda teavad kõik.

Rebastenädala pikemate traditsioonide hulka on kuulunud rebaste tantsu tantsimine. Nii nagu meiegi pidid ka selle aasta rebased seda tegema. Selle aasta tants oli väga lahe ning võrreldes meie tantsuga veidi „normaalsem/viisakam”.

Pärast Rotermannis toimunud Flashmob’i, kus näidati oma suurepärast tantsuoskust kogu linnarahvale, toimus koolis Reaalkooli gümnaasiumi õpilaseks ristimine. Kuna see sündmus on enamasti salajane ja kõrvalistele isikutele „keelatud”, siis seda võib ette kujutada vaid meie enda ristimise põhjal möödunud aastal.

Kogu nädala pingutused võttis kokku Patarets. Viimaks üks sündmus, millest sai osa võtta ka 133. lend. Kuigi algus oli vaevaline, siis lõpuks saadi käima päris hea üritus. Ega sellest saagi väga pikalt kirjutada, igaüks mõistab ju erinevalt 🙂

Helen ja Lemme

Flashmob:

Kui esimesel septembril koguneti kooli staadionil, et tähistada uut kooliaastat, siis juba teisel septembril kogunesime Vabaduse väljakule, et tähistada Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi juubeleid. Juba kell 9.30 kogunesid must-kuldsed mütsid kooli ees pikka kolonni, et pidulikult üheskoos minna vastu sinistele kooli mütsidele, kes ootasid juba mänguplatsi ääres. Kell 10 võtsid sõna meie kooli direktor Ene Saar, GAGi direktor Hendrik Agur, Tallinna abilinnapea hariduse, kultuuri, noorsoo, spordi ja integratsiooni alal Mihhail Kõlvart ning võistluse kommentaator Tarmo Tiisler. Vilistlasena kandis Tarmo Tiisler ka uhkelt Reaali võistkonna särki. Samal ajal valmistasid innukamad omale “HERO” maske, millega näidata üles meie klassi toetust Georg Simon Herodesele, kes meie klassi esindajana mängis gümnaasiumi poiste võistkonnas.

Esimesena said loa platsile minna 2.-3. klassi poisid. Ja pole midagi halba öelda, sest just esimene võit tuli neilt ning võib öelda, et juba esimesest palli põrkest oli teada, et Reaal võidab. Pärast võidukat mängu, tulid platsile Reaali tantsutüdrukud ja -poisid. Tehnilisitele viperustele vaatamata tantsiti võiduka lõpuni ning platsile tulid 4.-6. klassi poisid. GAGi poistest peajagu pikemad Reaali poisid tegid puhta töö ning tõid teise võidu. Kolmas võit tuli 7.-9. klassi poistelt. Pärast GAGi tantsutüdrukute etteastet tulid platsile vilistlased. Muuhulgas tuli GAGi vilistlaste võistkonna eest välja kõigile teada tuntud räpiisa Genka (Henry Kõrvits). Kahjuks räpioskustest korvpalli mängu võitmiseks ei piisanud ning Reaal jätkas punktide kogumist. Neljandana tulid platsile õpetajad ning ilmselt selleks, et üritada päästa seda uppuvat GAGi skoori, tuli platsile Agur ise. Reaali poole peal olid platsil Erik Mäe, Meelis Songe, Rait Eslon, Marko Mett, Märt Agu, Toomas Reimann, Villu Raja, Ahti Pent, Reivo Maasik, Mart Kuurme. Samas mängis GAGi poolt ka endine Reaalkooli füüsikaõpetaja Rain Vellerind. Kuid ei piisanud ei Agurist ega Vellerinnast, sest võit tuli jällegi Reaalile. Selleks oli punktide vahe muutunud kosmiliseks. Eelviimastena tulid platsile gümnaasiumi tüdrukud, kus Reaal jälle võitis ning võiduvõistkonda kuulus ka meie Kristina. Viimasena tulid platsile tõelised tegijad, need, kelle pärast me tegelikult mängu vaatama läksime – gümnaasiumi poisid. Ees oli otsustav ja viimane mäng. Ka meie “HERO” armee kogunes platsi äärde, et hirmutada GAGi poisse. Ilmselt poleks selle jaoks vajadust olnud, sest ka viimase mängu võitsid ikkagi reaalikad ning seisuks jäi 88:39. Reaal oli võitnud kõik seitse mängu.

Ene Saarele anti üle karikas ning veidi nukker Hendrik Agur oli sunnitud tunnistama Reaali võitu. Samas lubas Agur, et nii need asjad ei jää ning kohtume 5 aasta pärast uuesti selleks, et kontrollida üle, kas Reaal on ikka veel parem. Kõik Reaali võistkonnad said kingituseks spetsiaalselt selle sündmuse jaoks valmistatud must-valged sallid, mida soovijad sai ka kohapealt soetada.

Esimene koolipäev algas kell 10 aktusega traditsiooniliselt kooli kõrval staadionil. Direktriss Ene Saar pidas südantsoojendava kõne ja kiideti parimaid sportlasi. Aktuse lõppedes sammusime pudireas koolimajja, kus toimus esimene klassijuhatajatund 11.klassis. Õpetaja Sinjukinale anti üle lilled ning sooviti ilusat uut kooliaastat. Õpetaja oli põhjalikult ette valmistanud esitluse uue kooliaasta ürituste kohta. Laiali jagati ka kauaoodatud klassisärgid. Klassis oli elevil õhkkond, kõik olid õnnelikud eelviimase kooliaasta alguse puhul. Tore oli näha üle pika aja oma suurepäraseid klassikaaslasi ja nendega suvel tehtu üle muljetada.
Loodetavasti võtame selle hea tuju kaasa ka uude kooliaastasse.

Margaret H., Margaret M. ja Mona