133a

Meie klassi kulud nende kolme aasta jooksul.

Tabeli ja diagrammide autor: Kalle Johannes Reinmets ja Rando Tõnso

10.-13. juunil sai ellu viidud 133a&b ühisreis Venemaale Peterburi linna. Kahjuks kõik meist kaasa ei saanud tulla, seega meie delegatsioon oli esindatud vaid osalises koosseisus. Kaasas olid ka õpetajad Tiia Luuk, Heli Ahuna, Natalja Sinjukina, Karin Kundla ning giid Kati ja bussijuht Toivo.

Startisime Tallinnast 10. juuni lõunal peale aktust. Kati tegi meile kohe sujuvama ja meeldivama reisi nimel selgeks mõned reeglid, mida piiriületusel silmas pidada. Kuusalust võtsime peale ka Hr Märtsoni. Aseri Olerexis tegime peatuse, sirutasime jalgu, kinnitasime keha ja valmistusime tuulegeneraatorite seltsis meid eesootavaks piiriületuseks. Viimane võttis küll paar tundi aega, kuid üldjoones läbisime selle edukalt. Suurim väljakutse oli edukalt alistatud ning välja teenitud puhkus võis lõpuks alata! School’s out for summer, school’s out forever. Vene hing asus end meis vaikselt sisse seadma, kui meist möödusid venekeelsed reklaamplakatid ning да́ча’d Lääne-Ingerimaal.

Paar tundi, mis meil veel sõita jäid, möödusid Kati põneva jutu saatel üpris kiiresti. Varsti paistsidki juba Peterburi tuled. Me kõik teame, et Venemaa on suur ja lai ning on olnud veel suurem ja laiemgi, kuid kui olla ise kunagise Leningradi külje all ja mõelda, kui tühine on vahemaa Narva ja Peterburi ning milline on vahemaa Narva ja Vladivastoki vahel, siis tekkis ikka hirm küll. Mitte mingi konkreetne hirm, vaid pigem aukartus tunde ees, kui hoomamatu see maa on ning kui tühine on seal üksikisik (jep) . Muidugi läks mõte ka ajast tagasi. Mõeldes tõsiasjale, et alles 25 aastat tagasi oli siin iga ruutmeetri aadressiks NSV Liit, tekkis palju küsimusi… Kuid Peterburi kui üks kultuursemaid ja turistirohkemaid Vene linnu oli päris läänelik ja Punasest haigusest edukalt taastunud. Samas eristub Peterburi kindlasti esiteks arhitektuuri poolest – kesklinnas pilvelõhkujaid ning suuri klaashooneid igal sammul ei kohanud. Baroksed ja klassitsistlikud hooned ning võrdlemisi uued, nõukaaegsed suurtest tellistest, pikad ja laiad majad Nevski prospektil ja Neeva kaldal Peterburi öistes tuledes jätsid sügava mulje, mida vähemalt mina pole üheski teises suurlinnas varem tundnud. Teine iseloomulik faktor, mis linnas silma torkas, on kohutav kogus kulda ja karda – polnud ühtegi hoonet, millel poleks olnud kaunistusi. Kirikuid ja tähtsamate hoonete fassaade ehtisid kohutavas koguses kullatud nikerdised, sambad, kujud ja mosaiigid.

I õhtu. Peterburi äärest kesklinna poole sõites möödusid meist alguses küll hruštšovkad, kuid arhitektuuri võimsus kasvas eksponentsiaalselt. Suuremate prospektide lõikumispaikades olid ringteede keskel suurejoonelised ausambad. Narva triumfikaar, Suure isamaasõja kangelaste mälestusmärk ja muud ajaloolised ausambad. Lõpuks jõudsime hotelli, õigemini hostelisse, mis asus Nevski prospekti vahetus läheduses. Nimeks oli sel võrdlemisi odaval noortepärasel majutuspaigal Graffiti L Hostel. Iga korruse peale oli ühine WC ja duširuum. Võrdlemisi kitsad neljased toad olid osa Peterburi seiklusest. Hostel oli mõnes mõttes nagu elu allikas – üks vähestest kohtadest, kus oli täiesti korralik WiFi. 4G puudus, 3G oli katkendlk ja kallis ning WiFit leidus vaid kohvikutes. See oli kokkuvõttes siiski positiivne, sest niivisi sai kultuurile ja reisielamustele keskenduda. Selleks ajaks, kui olime ennast hostelis sisse seadnud, andis endast märku tühi kõht. Suurem osa meie seltskonnast suundus KFC’sse, kuid meie tuba otsustas nautida Pizza Hut’i tooteid. Tegime ka kiire põike keldripoodi, et mekkida Vene kalja. Õhtut aitas mööda saata meie seltskonnal Kauri poolt kaasa võetud tore kaardimäng (aitäh!).

II päev – Igal päeval einestasime ingerisoomlaste luterliku kiriku keldris. Enese äramajandamiseks olid kiriku eest hoolitsevad sõbralikud ба́бушка’d sisse seadnud toitlustuse. Esimesel hommikul olid menüüs äärmiselt maitsev tatar, vorstijupp, võileib ning kohv. Toitev hommikusöök tarbitud, suundusime tagasi bussi, et asuda pikemale linnaekskursioonile. Kati rääkis meile pikalt ja põhjalikult nii mälestusmärkide ja ausammaste kui ka kirikute ja muuseumite ajaloost ja olemusest. Kahjuks kõik faktid meelde ei jäänud – liiga palju kultuuri on ajul korraga raske vastu võtta. Meie teele jäid nii Vaskratsanik, Iisaku katedraal, Talvepalee ning paljud teised kuulsad objektid. Peatuse tegime eestlaste Peterburi Jaani kirikus, kus parasjagu käis eesootava kontserdi proov. Järgmine peatus ootas meid Neeva jõe ääres, kus sai silitada kuldse sfinksi pead ja tiibu. See pidavat tooma õnne ja eduka karjääri, kui õigesti tegutseda.

Kellaaeg oli selleks hetkeks juba lähenemas 12le, mis tähendas, et on aeg minna Peeter-Pauli kindlusesse keskpäevapauku kuulama. Meid hoiatati, et see on valjem, kui oodata võib ning Kati mainis, et selle ajal on kätest kukkunud mitmed fotoaparaadid ja mobiiltelefonid. Kahurist kõlast tõesti võrdlemisi vali kärgatus, kuid see polnud midagi kohutavat. Saime ka umbes pool tundi vaba aega, et kindluses ringi jalutada. Hoovis üles seatud turistilõksud (loe: suveniiriputkad) said ka meie grupi arvelt rikkamaks – kes ostis 600rubl eest (ca 8,1€ meie visiidi ajal) CCCP sümboolikaga Punaarme talvemütsi, kes külmkapimagneti, kes praktilisi klaasist suveniire.

Seejärel sõidutati meid Спаса на Крови kiriku juurde ja anti neli tundi vaba aega linnaga lähemalt tutvumiseks. Kokku pidime saama suure raamatupoe Dom Knigi juures. Kõigepealt otsisime söögikoha, sest lõuna oli kätte jõudnud ning tatrast saadud jõud ja jaks oli raugemas. Mina isiklikult proovisin kogu reisi vältel süüa võimalikult palju Vene rahvustoite Sellest tingituna proovisin bliine kalamarjaga. Peale einet sõitsime Lea juhtimisel metrooga Starbucks’i juurde. Sõitsime küll vales suunas ja pidime läbi vihma tagasi kõndima, kuid soe kohv neutraliseeris kõik vihmast tingitud kannatused, kui just eksikombel frappuccino’t ei võtnud (ikka juhtub!).

Kogunesime kokkulepitud kellaajal Dom Knigi ees ning seejärel jalutasime Katiga parveekskursioonide lähtepaiga poole. Kui me peale väsitavat üle 20min pikkust ootamist lõpuks jäise tuule eest sooja laeva varju saime, oli kergendus suur.  Mõned ekstreemsemate tingimuste armastajad otsustasid jääda parve välitekile, et nautida Neevalt ja selle kanalitelt Peterburi linna ilu ja võlu natukene karmimates oludes, kui seda pakkus laeva sisemus. Imekombel ei jäänud keegi meist haigeks. Õhtul tutvustas Kati meile kohalikku suuremat kaubanduskeskust, mis asus meie hosteli vahetus läheduses. Selles keskuses sõime ka õhtu“sööki“, sel korral KFC’s ja Burger King’is, tutvusime Adidase firmapoe hindadega (6000rubl triibudresside eest) ning sooritasime sisseoste.

III päev – Teisel kohalolekupäeval saime hommikul süüa ilmselt kõigi üllatuseks pastat. Nüüd ootas meid ees külastus maailmakuulsasse Talvepaleesse. Meie ekskursioonigrupp jagati kaheks. Mina sattusin sellesse gruppi, kes esialgu Ermitaaži külastas. Kõigepealt pidime pool tundi väljas ootama, kuni lõpuks oma giidiga kohtusime (mitte Katiga). Seejärel kulus veel pool tundi riietehoius ja grupiga sissepääsu juurde liikumiseks. Kunsti me väga nautida ei saanud, sest muusem oli inimesi pungil täis. Läbi raskuste nägime siiski ka mõnda kuulsamat maali. Talvepalees kohtasime ka meisterlikku ahritektuuri ja muidugi ka loendamatuid kullatud kaunistusi. Buss tõi teise poole grupist Ermitaaži ning meie esimene grupp suundus Katiga Iisaku katedraali ja Vaskratsanikku imetlema. Kolmetunnine kultuurilaks seljataga, anti meile jällegi natuke aega hinge tõmmata. Pärastlõunal külastasime Petrokovskaja Akvatoria’t, kus saime tutvuda Peterburi ajalooga läbi suurejoonelise 18. sajandi Peterburi linna maketi. Hiljem sõitsime Kati juhtimisel metrooga päris mitu peatust kesklinnast eemale ühe kaubanduskeskuse juurde, kus saime külastada suuremat sorti toidupoodi. Tuleb välja, et Vene kompvekid on äärmiselt maitsvad, samuti ka Vene kali.

IV päev – Kohe hommikul pakkisime oma kohvrid ning peale hommikusööki, mis koosnes seekord kartulisalatist, supist ning veel ühest-teisest, suundusime väljasõidule Kroonlinna. Teel olles rääkis Kati meile Kroonlinna ajaloost, sinna viiva tee tõttu tekkinud keskkonnaprobleemidest ning ka tee peale jäävatest objektidest, ka Vladimir Vladimirovitš Putini „sisseõnnistatud“ spordikompleksist. Korraks peatusime Lydia Koidula viimase elupaiga juures, mille all oli nüüd vorstipood ilusa sildiga „колбаса“. Samuti sai peatus tehtud Peeter Suure kuju juures, mis asus võrdlemisi kena rannapromenaadi ääres. Tuulise ilma tõttu seal kahjuks väga kaua olla ei kannatanud.

Viimaks möödusime ka kuulsast Kroonlinna nullist, mida me küll lähemalt ei inspekteerinud, ja jõudsime Kroonlinna katedraali juurde, mille ees põles igavene tuli. Peatusime seal pool tundi ning käisime ka katedraalis sees. Pean tõdema, et minus see erilist vaimustust ei tekitanud, sest mulle tundus see nagu iga teine katedraal või kirik, mida külastanud olime. Kroonlinna võrdlemisi kitsastel tänavatel bussiga manööverdades möödusime ka ühest vanast tehasest, mille fassaadil ilutses punane viisnurk NSVL sümboolikaga. See oli ka ainuke kord, kui seda ka Venemaa reisi jooksul nägime (v.a. suveniiridel).

Seejärel ootas ees väljasõidu kõige põnevam osa. Võtsime suuna Peterhofi poole. Ilm oli selleks ajaks õnneks selginenud – vihma enam ei kallanud! Pean tõdema, et olud olid kolmetunniseks jalutuskäiguks Peterhofi võluvas pargis kaunite purskkaevude vahel ideaalilähedased. Kuigi pargis ringi vaatamiseks oli aega pea kolm tundi, jäi suurem osa sellegi poolest nägematta. Pargi ilu on päris raske kirjeldada, selle töö teevad loodetavasti pildid minu eest ära. Nii palju võin öelda, et marmorist, kullatud detailidest ja kujukestest pargis juba puudust ei tulnud. Huvitav nähtus, mida pargis kohtasin, oli liigsõbralik Sciurus vulgaris, ehk harilik orav. Külastajate poolt ärahellitatud oravapoisid olid koguni nii julged, et ronisid mööda inimeste püksisääri üles-alla ja järgnesid pahaaimamatutele turistidele. Sama lugu oli ka partide, kajakate ja linnukestega, kuid nemad siiski inimesi nii palju ei ahistanud, kui oravad. Peale pikka jalutuskäiku maitsesin veel viimast korda kohalikke pannkooke ja oligi aeg tagasi bussi minna.

Lõunasöök neljandal päeval oli omaette seiklus. Nimelt einestasime ööklubis! Toidu üle kurta ei saa, tühi kõht oli oma töö teinud. Meie kuninglik lõuna algas kartulisalatiga, millele järgnes supp, üpriski suur praad ning lõpuks veel magustoiduks muffinid, joogiks oli õunamahl. Nägin, et mõned kaaslased piirdusid juba supiga. Täiesti mõistetav. Kõhud täis, jätsime Peterhofiga hüvasti ning asusime teele tagasi Eestimaa poole.

– – – Fast forward Eesti piirini, sest kõik magasid ning midagi erilist ei toimunud – – –

Piiriületus läks sel korral palju kiiremini, kui Venemaale minnes. Siinkohal ei levita ma rassiviha ega mingisugust vaenu idanaabrite suhtes, kuid võrreldes Venepoolse passikontrolliga oli Eesti poolel kõik palju kiirem ja paremini organiseeritud. Tere jälle, Eesti! Ning tagasi me olimegi. Telia mobiilioperaator meie nutifone koheselt üle ei võtnud. Võimsate Vene antennide levi ulatus ikka mitukümmend kilomeetrit Eesti peale. Jällegi peatusime Aseri Olerexis, et jalgu sirutada ja keha kinnitada. Paari tunnikese pärast paistsidki Lasnamäe paneelmajad. Võrreldes Vene paneelmajadega on Lasnamäe omad täitsa kõlblikud meie linnapilti. Lõpppeatus oli jällegi Solarise vastas. Jätsime üksteisega suveks hüvasti ning see hetk oligi käes – suve alguse lõpp oli jõudnud oma viimsesse faasi ehk suvevaheaeg oli hoo sisse saanud.

Kokkuvõttes läks meie kollektiivne reis korda ning võin kinnitada, et kõigil on juba järgmise reisi ootus hinges. Enne seda aga kiire põige 11. klassi, kirjutame kokku ühe uurimistöö ja läheme uuesti ilma peale.

Selline oli meie reis Venemaale, selline oli meie lõpp 10. klassile. Täitsa tore oli. Nägudeni!

autor: Siim Kaukver

Laupäeva, 4. juuni hommikul toimus Tallinna Reaalkoolis esimest korda heategevuslaat, millest saadud raha läks uue tiibklaveri ostuks. Laada idee oli selgelt võetud VHK-st, kus on sellist üritust korraldatud juba aastaid.

Meie klass laada korraldamisest väga arvukalt osa ei võtnud, kuid meiepoolne panus null ka ei olnud. Aktiivselt toimetas ringi Georg, kes tassis laudu ja tegi veel muid asju. Mina ja Kristofer tegime kooli ees vedela lämmastikuga jäätist, mis osutus ostujõu kohatisest hõredusest olenemata üllatavalt edukaks. Siinkohal ei saa märkimata jätta Siim Kaukverit, kes tuli meile mitu korda appi müüma kui oli vaja korraks ära käia. Minu teada viimane meie klassi esindaja oli vabalava publiku lemmik Märtson, kes esines aulas järjekordse viiulilooga. Ülejäänud kohalviibijatest klassikaaslased olid laadal tarbija rollis, aga selliste inimeste kohalolu ongi just see, mis teeb ühe laada edukaks.

Kokkuvõttes möödus esimene heategevuslaat üsnagi hästi. Arenguruumi kindlasti igas valdkonnas on, aga tulevikus teeme paremini.

autor: Adrian Kirikal

7. aprillil toimus Reaalkoolis teaduspäev, mille raames oli õpilastel võimalik käia kuulamas erinevaid loenguid täiesti erinevatest valdkondadest.

Meie klassil oli esimene esineja Inga Zaitseva-Pärnate, kes kõneles hüdrograafiast. Kuigi ma ei ole just see kõige suurem geograafiahuviline, siis sellegi poolest oli see teema põnev ja eriti huvitav oli kuulda just seda, et hüdrograafia erialal võib pikki perioode järjest eksootilistes paikades  viibida. Teise loengu teema oli „Õigus tõele – mida see tähendav ajaloohariduse mõistes” ja sellest rääkis meile Mariann Rikka. Tema rääkis meile oma ülikooli lõputöödest ja sellest, et miks ta otsustas uurida inimõiguste rikkumist ajaloos. See loeng oli minu jaoks tõeliselt põnev ja samas ka ääretult oluline, kuna nagu Uku ka klassis ütles „Ajalugu kipub ennast kordama”.

Kolmandaks tunniks kogunesid 10.a ja b auditooriumisse, kus meile tuli rääkima elektriäri edukusest Raine Pajo. Ja rääkimise all ma mõtlen seda, et ta tegi kõigile ~20 küsimusest koosneva töö, mille vastused seletas pärast ilusti lahti. Informatsiooni tuli väga palju, kuid tegelikult oli põnev ja hariv kogemus. Parimatele vastajatele jagati ka pisikesi auhindu.

Viimaseks oli kõigil võimalus ise valida, millisele loengule nad minna tahavad. Kuigi ma programmeerimist ei õpi, otsustasin valida Dan Bogdanovi loengu, kus ta rääkis Cyberneticast ja millega see firma tegeleb. Loeng oli väga huvitav, esineja ise valdas väga hästi teemat ja see tekitas uudishimu aina juurde. Bogdanov rääkis meile pikemalt X-teest(xd) ja ka seadmest, mis suudaks töödelda andmeid nii, et see ise otseselt ei näe. Cybernetica oli esimene maailmas, kes sellise seadeldise praktiliselt ka valmis ehitasid. Loengu tegi hulgaliselt paremaks ka Rao Zvorovski, kes küsis igasuguseid küsimusi, mis imestasid isegi esinejat.

Kokkuvõttes oli väga hariv ja huvitav loengutepäev ning loodan, et selliseid tuleb Reaalis kindlasti veel.

autor: Oliver Porkma

Viimases osas käsitlen pikemalt meie poolfinaali mängu, sest see jääb meie ainsaks siin.

Igatahes poolfinaalide päev algas 10C-12C thrilleriga, kus mängust puudu ei jäänud viimase minuti väravad ja penaltid. Pärast põnevat penaltiseeriat pääses edasi finaali 10C. Kahjuks enamus publikust otsustas lahkuda, sest 10A-11C mäng pidavat olema ülejooks. Siiamaani vaid võite tunnistanud 11C alustas mängu päris halvasti ja me saime kohe initsatiivi kätte, vastased alahindasid meid kõvasti. See lõppes sellega, et Oliveri hea sööt leidis Markuse, kes rahulikult palli väravasse suunas ja meid 1:0 ette viis. 11C oli väga frustreeritud ning meie väga nautisime hetke. Vastastiim oli iga minutiga aina mängus tagasi ning raiskasid neid võimalusi nagu Suits raiskab raha. Lõpuks siiski saadi oma tahtmine enne poolaja vilet, kui vastaste superstaar Holst virutas vasakuga latist sisse. 1:1. Sama tulemusega ka poolaeg lõppes ning läksime pausile enesekindlalt, sest  11C väristas väga korralikult. Teine poolaeg algas jällegist meie kaitsmisega, nii olime ka mängule vastu läinud, kuid üks pikk pall Aaronilt ja Markus väikse käest tõmbamisega oli jällegist üks-ühele olukorras. Meie tiimi kapten seekordki ei väristanud ning jooksis lihtsalt väravavahist mööda ja lõi tühja. 2:1. Tiimina olime väga ekstaasis ja enesekindlad, meie klassikaaslased olid õnnelikud, kõik oli minemas suurepäraselt. Panime veel kaitsvama taktika, mis alguses näis toimivat, kuid vastaste eelis pikkuses tõi neile ka teenitud tasu, kui väravaesises segaduses superstaar Holst viigistas mänguseisu. Normaalaja lõpus oli meil veel hea koha pealt karistuslöök, kuid Markus virutas selle müüri. Mängu normaalaeg lõppes seisuga 2:2 ning ees ootas 2×5 minutit lisaaega. Oli näha mõlemas tiimis väsimust ning esimesed viis minutit möödusid 11C domineerisime all. Viimased 5 minutit on algamas, unistame juba penaltitest, kuid kahjuks toodi kohe maa peale meid tagasi, kui munga soenguga mees Rainer Kelk paneb käärlöökidega meile taha risti. Käsipalliga tegelev mees ei uskunud ise ka, et see pall sisse kukkus. See oli viimane nael meie kirstu, sest see oli väga valus värav ja sellega sai meie kokkukukkumine alguse. Me enam väga mingeid võimalusi ei tekitanud ning 11C lõi ka teenitult oma neljdanda värava. Tuli peagi ka päästev lõpuvile. Väga-väga valus kaotus poolfinaalis, aga 2:4 kaotus oli tõsiasi.

See aasta pidime siis leppima kolmanda kohaga, sest otsustasime 12Cga seda kohta jääda sõbralikult jagama ning mitte välja mängida seda mängu. Isiklikult jään selle kohaga väga rahule, sest esimene aasta koos ning algus ei olnud paljulubav. Kuid tänane mäng oli ma arvan, et meie parim, kuid vahel tuleb ka selliseid mänge kaotada. Tänud kõigile, kes vaatasid ja moraalselt toetasid.

autor: Markus Mikko

Video

Neljas mäng toimus meil eelmise aasta võitja ja selle aasta teise suurfavoriidi 11Cga. Kahjuks olid meie read väga hõredad, erinevatel põhjustel oli meil päris mitu põhimeest puudu ja seetõttu oli ka tiimis superman Del. Igatahes alustasime isegi hästi, Markuse löögi tõrjus ainult väravavaht, kuid pärast head algust meie mäng lagunes täielikult ja vastaste superstaar Holst tegi oma töö ära, viies vastased 1:0 ette. Meie mäng ei tahtnud kuidagi toimida ja seega võtsime kiirelt ka veel 2 tükki välja. Poolaeg lõppes seisul 0:3. Teisel poolajal tuli sarnaselt Carmelile 11c poolelt väljakule Lisete Tammeveski, kes kõmmutas kohe siukse kuuli meile väravasse ka. 0:4. Pehmelt öeldes oli tegu juba rapega, sest väravaid aina tuli. Olime peagi 0:6 juba maas, kuid siis toimus midagi imelist – mängu ilusaim liigutus jääb meile vähemalt. Aaron tuli ja tõmbas rainbow flickiga(googelda) vastasest üle ja publik rõkkas. Kahjuks see jäi peaaegu, et ainsaks ilusaks liigutuseks sellest mängust ja lõpuks kaotasime 0:7. Kaua õnneks kurb olla vaja polnud, sest järgnevate päevadega kogusime tabelisse 9 võidupunkti, sest saime erinevatelt klassidelt loobumisvõidud. Nendeks olid 11A,12A ja 12B. Isiklikult arvan, et neid kõiki oleksime ka võitnud, arvestades seda, kuidas me viimased mängud mänginud olime.

Meie põhihooaja viimane mäng oli huvitava 11B vastu. Mäng algas üsna rahulikult, mõlemal tiimil oli värava ees segadust, aga sellist kindlat olukorda ei tekkinud kuni kuskil 7-8 minutit oli mängitud ja 11B leidis hea sööduga värava ees pika Suuroru, kes rahulikult 0:1 meie kahjuks ära vormistas. Kohe peale palli uuesti mängu panemist virutas Markus keskväljakult peale, kuid tema löök tõrjuti üle otsajoone väravavahi poolt. Saime nurgalöögi, mille Oliver kiirelt lahti mängis Markusele, kes leidis Marteni ning viimane tegi paar ilusat liigutust ja tõmbas kaks meest kohvile ära. Lõpetus oli samuti meistriklassist, kui mees lõi üles ristnurka ära viigistades seisu 1:1le. Enne poolaja lõppu juba rollid vahetusid, kui Egert leiab äärelt Marteni, kelle hea sööt leiab Markuse, kes siis lööb 2:1 kindlalt ära. Poolajal oleme veel eduseisus. Teine poolaeg algas jällegi üsna teravalt, kui mõlemal tiimil oli väikeseid võimalusi, kuid sarnaselt esimesele poolajale midagi 100 protsendilist nagu polnud. Armutu võitlus, luhtunud võimalused ja mängu nautimine olid mõningad märksõnad sellest mängust, sest peagi kõlas lõpuvile ja olime teeninud mänguliselt oma esimese võidu. Olime kaotuseseeria lõpetanud. Kindlustasime ka edasipääsu poolfinaali, kus siis kohtume suhteliselt kindlalt 11Cga uuesti, kuid seekord on uus päev ja äkki tuleb meil asi paremini välja.

Siin lõpus tahaksin tänada meie ägedaid inimesi, kes kasvõi korra on meid kuskilt koolimaja aknast või möödaminnes vaadanud, sest Teie ees on see mäng palju toredam ning mõnusam. Samuti see tekitab tahtmist rohkem pingutada. Suur-suur respekt ja tänusõnad kõigile. Loodame, et finaalides on meid juba rohkem 🙂

Autor: Markus Mikko

2016. aasta kevadel toimub iga-aastane klassidevaheline jalgpall ning see on meie klassi jaoks esimene kord seal osaleda. Isiklikult olen oodanud seda põhikoolist saati, sest see on üsna äge ja põnev minu jaoks. Igatahes meie tiim on siis selline: Kapten – Markus, Egert, Siim O., Margus, Oliver, Aaron ja Marten. Esimene mäng oli 10bga – paberi peal peaksime neid võitma, aga tiimis kahjuks keegi pikka aega polnud palli mänginud. Algas mäng, kõik ootame võitu ning alguski on paljulubav – teeme paar teravat rünnakut. Kuid sinnamaani jääb asi samaks, poolaeg 0:0. Väsimus vaikselt tuleb peale ja me pole enam sama aktiivsed, kui alguses. Olime löönud päris mitu korda väravaraamidesse ning vaikselt läksime närvi. See aitas kaasa väiksele peataolekule, millest ka 10b lööb värava ära ning peagi lõpeb ka mäng. Pidime lahkuma pettumuse ning 0:1 kaotusega.

Teine mäng toimus meil paar nädalt hiljem, kui esimene ja seetõttu oli aega oma vigu parandada. Mõned käisid jooksmas, mõned valmistusid lihtsamalt. Sellest mängust lisandusid tiimiga ka Carmel ja Rene. Igatahes vastane oli kõva, eelmise aasta teine koht – 12c. Seekord alustasime kaitsvamalt ja tegime ka korralikult soojaks ära. Kahjuks alguses löödi kohe kaugelt meile üks ära ja olime koheselt tagaajaja rollis. Paar minutit möödus ja pärast Oliveri suurepärast kaitsetööd lõi Markus siis viigivärava ikkagi ära. Olime kaitsvam pool ning mäng oli päris lahtine, s.t et mõlemil olid omad võimalused, aga poolajani rohkem väravaid ei löödud. 1:1. Rääkisime asjad läbi ning kaitse tugitala Siim võttis väikse puhkepausi, kahjuks see oli pisut halb, sest kohe esimest rünnakust 12c karistas meie peataoleku ära ja tuli 1:2. Klassikaaslaste ergutuste toel oli Markusel mitu head võimalust, millest lõi ühe latti ja mõned veel kahjuks mööda, kuid lõpuks puhtalt tahtejõu pealt Siim, kes oli vahepeal mängu tulnud, tegi hea vaheltlõike ning väravaesises olukorras lõpuks palli ka võrku lõi. 2:2. Lõpus oli veel Carmelil hea võimalus võit ära tuua, kuid kahjuks puude läks pikaks ja mäng lõppes tulemusega 2:2, millega kindlasti mõlemad rahul olid.

Kolmandas mängus oli vastaseks suurfavoriit 10C, kus enamus mängivad või mängisid eesti tipptasemel. Meie jaoks oli see lihtsalt au peale mäng ja derby. Igatahes mäng algas katastroofiliselt, kui tugevam võttis kohe oma ja lõi 7-8 minutiga kolm vastuseta väravat. Kuid me nii lihtsalt alla ei anna ja juba järgmisel rünnakul virutas Markus ristnurka ja seis oli 1:3. Tegime mõned vahetused ja need tasusid ära, kui pärast marteni super vaheltlõiget lõi Markus 2:3. Kohe tuli ka poolaja vile. HT 2:3. Teisel poolajal läks 10c kaitsvamaks, kuid sellest saime meie ainult võimalusi juurde. Markuse löögi võttis kahjuks väravavaht ära ja paari minuti pärast lõi sama mees ka korra latti. 3:3 oli nii lähedal, aga samas ka kaugel. Väsimusest tegime kaks lolli viga lõpus ja tugevam võttis siiski oma, kui lõi veel 2 tükki. Lõppskoor 2:5 kindlasti ei näita tegelikku mängupilti, aga siiski tugevam jäi peale.

Autor: Markus Mikko

Kolmapäeval, 27. aprillil orienteerusime Järve metsas. Start oli Järve bussipeatuse ligidal ning rada oli 2.8 km pikk. Meie klassi parim oli Margus, kes pani ka kogu ürituse lendudevahelises arvestuses kinni. Tüdrukutest oli lennus parim Epp. Ehk siis võimsa kaksikvõidu 10. klasside orienteerumises võttis 10.A klass. Muidugi oli palju ka niisama kõndijaid ja fotograafe.

Autor: Rene Lumiste