Tallinna Reaalkool - 133a » Blogi arhiiv

Klassireis Pärnu

Et sellest reisist rääkida, tuleb alustada bussisõidust. Pikk tee, mida küll teha? Ajaplaneerimine tuli hästi välja, lugesime kohustuslikku kirjandust bussi tagumistel istetel, mille taga oli väike köögi nurk, väga luksuslik buss. Üks raamat tegi bussireisi palju asjalikumaks ja kasulikumaks, kui ta muidu oleks olnud. Fragezeichen, ausrufungszeichen, spassvogel, raamat on äärmiselt eestikeelne. Esimene peatus – Kurgja. C. R. Jakobsoni kunagine elupaik oli siin, just nimelt see sama madalakatuseline saun, kuhu mitte keegi ilma kummardamata sisse ei pääsenud. Seal talukompleksis oli mitu maja, ühes neis paiknes leivaahi ja õpetati leivategu vanamoodselt, kui polnud veel elektrit. See leib oli imemaitsev koos võiga, erilise maitsega, mida lisab vaid ise valmistamine. Talukompleksis eksisteeris ka maja, mis oli piisavalt kõrge, et ei peaks kummardama. Ka auhinnatud vasikad käivad asja juurde. Muljet avaldasid ka erilised mitmetüvelised kokkukasvanud puud. Edasi viis buss meid surnuaeda, et vaadata A. Adamsoni ausammast vabadussõjas hukkunutele, mille esimene külg kujutas surevat ja surnud sõdurit, koos kaitseingliga, tagakülg aga leinavat leske koos kahe lapsega, poja ja tütrega. Seejärel leidsime end väikeselt linnasiseselt matkalt, mille jooksul tutvusime Pärnu linna kultuuriga, mis oli kõik koondunud vanalinna. Koidula kuju, Richmanni välgutabamus, kuid enne kõike siiski Endla teatri kunagine asukoht koos iseseisvus manifestiga nii eesti, kui ka pimedate keeles. Seejärel oli linnas vaba aeg, mis veedeti ühtselt söömas. Nõnda viis aeg meid teatrisse, kuid enne etendust samades ruumides paiknevasse muuseumisse, maja oli ju Jannsenite kunagine kodu. Viimane tuba kujutas Lydia Koidula magamistuba Kroonlinnas. Irooniline, et Eesti ajaloos nii tähtsa isiku järglased ei osanud isegi eesti keelt. Teatrietenduse algul sai juba naerda, kui arvati, et oleme GAG õpilased, seda tänu eesti keele ja kirjanduse õpetaja initsiatiivile, viia meid just seda teatrietendust vaatama. Etenduse süžeeks oli kirjavahetus Koidula ja Kreutzwaldi vahel. Tagasisõit enam ei kulgenud raamatut lugedes, hilise kellaajaga vajavad unetunnid tasumist.