Arhiveeritud - kuu 09.2016

Esimene september

PĂ€rast pea 3 kuu pikkust vaheaega olid kĂ”ik 133.a Ă”pilased vĂ€lja puhanud ning valmis ĂŒheks suurimaks katsumuseks oma senises elus-11. klass. Alustasime seda teekonda aktusega esimesel septembril. Kogunesime terve kooliperega staadionile ning kuulasime huviga direktori kĂ”net ning uute Ă”petajate tutvustamist. PĂ€rast aktust staadionil kogunesime klassijuhatajatundi, kus Ă”petaja Luuk rÀÀkis meile veidi eesootavast aastast ning jagas meile kĂ€tte eelmise aasta aastaraamatud, mida me kĂ”ik juba kaua nĂ€ha soovisime. 1. september ei suutnud meid ette valmistada esimese perioodi raskusteks, kuid siiski oli tore muljetada suvest klassikaaslastega, keda polnud terve suvi nĂ€inud.

autor: Aleksandra Lilleorg

14247696_1151734718198024_1460306148_o

10.09.2016

Peterburi reis

10.-13. juunil sai ellu viidud 133a&b ĂŒhisreis Venemaale Peterburi linna. Kahjuks kĂ”ik meist kaasa ei saanud tulla, seega meie delegatsioon oli esindatud vaid osalises koosseisus. Kaasas olid ka Ă”petajad Tiia Luuk, Heli Ahuna, Natalja Sinjukina, Karin Kundla ning giid Kati ja bussijuht Toivo.

Startisime Tallinnast 10. juuni lĂ”unal peale aktust. Kati tegi meile kohe sujuvama ja meeldivama reisi nimel selgeks mĂ”ned reeglid, mida piiriĂŒletusel silmas pidada. Kuusalust vĂ”tsime peale ka Hr MĂ€rtsoni. Aseri Olerexis tegime peatuse, sirutasime jalgu, kinnitasime keha ja valmistusime tuulegeneraatorite seltsis meid eesootavaks piiriĂŒletuseks. Viimane vĂ”ttis kĂŒll paar tundi aega, kuid ĂŒldjoones lĂ€bisime selle edukalt. Suurim vĂ€ljakutse oli edukalt alistatud ning vĂ€lja teenitud puhkus vĂ”is lĂ”puks alata! School’s out for summer, school’s out forever. Vene hing asus end meis vaikselt sisse seadma, kui meist möödusid venekeelsed reklaamplakatid ning ĐŽĐ°ÌŃ‡Đ°â€™d LÀÀne-Ingerimaal.

Paar tundi, mis meil veel sĂ”ita jĂ€id, möödusid Kati pĂ”neva jutu saatel ĂŒpris kiiresti. Varsti paistsidki juba Peterburi tuled. Me kĂ”ik teame, et Venemaa on suur ja lai ning on olnud veel suurem ja laiemgi, kuid kui olla ise kunagise Leningradi kĂŒlje all ja mĂ”elda, kui tĂŒhine on vahemaa Narva ja Peterburi ning milline on vahemaa Narva ja Vladivastoki vahel, siis tekkis ikka hirm kĂŒll. Mitte mingi konkreetne hirm, vaid pigem aukartus tunde ees, kui hoomamatu see maa on ning kui tĂŒhine on seal ĂŒksikisik (jep) . Muidugi lĂ€ks mĂ”te ka ajast tagasi. MĂ”eldes tĂ”siasjale, et alles 25 aastat tagasi oli siin iga ruutmeetri aadressiks NSV Liit, tekkis palju kĂŒsimusi
 Kuid Peterburi kui ĂŒks kultuursemaid ja turistirohkemaid Vene linnu oli pĂ€ris lÀÀnelik ja Punasest haigusest edukalt taastunud. Samas eristub Peterburi kindlasti esiteks arhitektuuri poolest – kesklinnas pilvelĂ”hkujaid ning suuri klaashooneid igal sammul ei kohanud. Baroksed ja klassitsistlikud hooned ning vĂ”rdlemisi uued, nĂ”ukaaegsed suurtest tellistest, pikad ja laiad majad Nevski prospektil ja Neeva kaldal Peterburi öistes tuledes jĂ€tsid sĂŒgava mulje, mida vĂ€hemalt mina pole ĂŒheski teises suurlinnas varem tundnud. Teine iseloomulik faktor, mis linnas silma torkas, on kohutav kogus kulda ja karda – polnud ĂŒhtegi hoonet, millel poleks olnud kaunistusi. Kirikuid ja tĂ€htsamate hoonete fassaade ehtisid kohutavas koguses kullatud nikerdised, sambad, kujud ja mosaiigid.

I Ă”htu. Peterburi ÀÀrest kesklinna poole sĂ”ites möödusid meist alguses kĂŒll hruĆĄtĆĄovkad, kuid arhitektuuri vĂ”imsus kasvas eksponentsiaalselt. Suuremate prospektide lĂ”ikumispaikades olid ringteede keskel suurejoonelised ausambad. Narva triumfikaar, Suure isamaasĂ”ja kangelaste mĂ€lestusmĂ€rk ja muud ajaloolised ausambad. LĂ”puks jĂ”udsime hotelli, Ă”igemini hostelisse, mis asus Nevski prospekti vahetus lĂ€heduses. Nimeks oli sel vĂ”rdlemisi odaval noortepĂ€rasel majutuspaigal Graffiti L Hostel. Iga korruse peale oli ĂŒhine WC ja duĆĄiruum. VĂ”rdlemisi kitsad neljased toad olid osa Peterburi seiklusest. Hostel oli mĂ”nes mĂ”ttes nagu elu allikas – ĂŒks vĂ€hestest kohtadest, kus oli tĂ€iesti korralik WiFi. 4G puudus, 3G oli katkendlk ja kallis ning WiFit leidus vaid kohvikutes. See oli kokkuvĂ”ttes siiski positiivne, sest niivisi sai kultuurile ja reisielamustele keskenduda. Selleks ajaks, kui olime ennast hostelis sisse seadnud, andis endast mĂ€rku tĂŒhi kĂ”ht. Suurem osa meie seltskonnast suundus KFC’sse, kuid meie tuba otsustas nautida Pizza Hut’i tooteid. Tegime ka kiire pĂ”ike keldripoodi, et mekkida Vene kalja. Õhtut aitas mööda saata meie seltskonnal Kauri poolt kaasa vĂ”etud tore kaardimĂ€ng (aitĂ€h!).

II pĂ€ev – Igal pĂ€eval einestasime ingerisoomlaste luterliku kiriku keldris. Enese Ă€ramajandamiseks olid kiriku eest hoolitsevad sĂ”bralikud Đ±Đ°ÌĐ±ŃƒŃˆĐșа’d sisse seadnud toitlustuse. Esimesel hommikul olid menĂŒĂŒs ÀÀrmiselt maitsev tatar, vorstijupp, vĂ”ileib ning kohv. Toitev hommikusöök tarbitud, suundusime tagasi bussi, et asuda pikemale linnaekskursioonile. Kati rÀÀkis meile pikalt ja pĂ”hjalikult nii mĂ€lestusmĂ€rkide ja ausammaste kui ka kirikute ja muuseumite ajaloost ja olemusest. Kahjuks kĂ”ik faktid meelde ei jÀÀnud – liiga palju kultuuri on ajul korraga raske vastu vĂ”tta. Meie teele jĂ€id nii Vaskratsanik, Iisaku katedraal, Talvepalee ning paljud teised kuulsad objektid. Peatuse tegime eestlaste Peterburi Jaani kirikus, kus parasjagu kĂ€is eesootava kontserdi proov. JĂ€rgmine peatus ootas meid Neeva jĂ”e ÀÀres, kus sai silitada kuldse sfinksi pead ja tiibu. See pidavat tooma Ă”nne ja eduka karjÀÀri, kui Ă”igesti tegutseda.

Kellaaeg oli selleks hetkeks juba lĂ€henemas 12le, mis tĂ€hendas, et on aeg minna Peeter-Pauli kindlusesse keskpĂ€evapauku kuulama. Meid hoiatati, et see on valjem, kui oodata vĂ”ib ning Kati mainis, et selle ajal on kĂ€test kukkunud mitmed fotoaparaadid ja mobiiltelefonid. Kahurist kĂ”last tĂ”esti vĂ”rdlemisi vali kĂ€rgatus, kuid see polnud midagi kohutavat. Saime ka umbes pool tundi vaba aega, et kindluses ringi jalutada. Hoovis ĂŒles seatud turistilĂ”ksud (loe: suveniiriputkad) said ka meie grupi arvelt rikkamaks – kes ostis 600rubl eest (ca 8,1€ meie visiidi ajal) CCCP sĂŒmboolikaga Punaarme talvemĂŒtsi, kes kĂŒlmkapimagneti, kes praktilisi klaasist suveniire.

SeejĂ€rel sĂ”idutati meid Хпаса ĐœĐ° ĐšŃ€ĐŸĐČĐž kiriku juurde ja anti neli tundi vaba aega linnaga lĂ€hemalt tutvumiseks. Kokku pidime saama suure raamatupoe Dom Knigi juures. KĂ”igepealt otsisime söögikoha, sest lĂ”una oli kĂ€tte jĂ”udnud ning tatrast saadud jĂ”ud ja jaks oli raugemas. Mina isiklikult proovisin kogu reisi vĂ€ltel sĂŒĂŒa vĂ”imalikult palju Vene rahvustoite Sellest tingituna proovisin bliine kalamarjaga. Peale einet sĂ”itsime Lea juhtimisel metrooga Starbucks’i juurde. SĂ”itsime kĂŒll vales suunas ja pidime lĂ€bi vihma tagasi kĂ”ndima, kuid soe kohv neutraliseeris kĂ”ik vihmast tingitud kannatused, kui just eksikombel frappuccino’t ei vĂ”tnud (ikka juhtub!).

Kogunesime kokkulepitud kellaajal Dom Knigi ees ning seejĂ€rel jalutasime Katiga parveekskursioonide lĂ€htepaiga poole. Kui me peale vĂ€sitavat ĂŒle 20min pikkust ootamist lĂ”puks jĂ€ise tuule eest sooja laeva varju saime, oli kergendus suur.  MĂ”ned ekstreemsemate tingimuste armastajad otsustasid jÀÀda parve vĂ€litekile, et nautida Neevalt ja selle kanalitelt Peterburi linna ilu ja vĂ”lu natukene karmimates oludes, kui seda pakkus laeva sisemus. Imekombel ei jÀÀnud keegi meist haigeks. Õhtul tutvustas Kati meile kohalikku suuremat kaubanduskeskust, mis asus meie hosteli vahetus lĂ€heduses. Selles keskuses sĂ”ime ka Ă”htu“sööki“, sel korral KFC’s ja Burger King’is, tutvusime Adidase firmapoe hindadega (6000rubl triibudresside eest) ning sooritasime sisseoste.

III pĂ€ev – Teisel kohalolekupĂ€eval saime hommikul sĂŒĂŒa ilmselt kĂ”igi ĂŒllatuseks pastat. NĂŒĂŒd ootas meid ees kĂŒlastus maailmakuulsasse Talvepaleesse. Meie ekskursioonigrupp jagati kaheks. Mina sattusin sellesse gruppi, kes esialgu ErmitaaĆŸi kĂŒlastas. KĂ”igepealt pidime pool tundi vĂ€ljas ootama, kuni lĂ”puks oma giidiga kohtusime (mitte Katiga). SeejĂ€rel kulus veel pool tundi riietehoius ja grupiga sissepÀÀsu juurde liikumiseks. Kunsti me vĂ€ga nautida ei saanud, sest muusem oli inimesi pungil tĂ€is. LĂ€bi raskuste nĂ€gime siiski ka mĂ”nda kuulsamat maali. Talvepalees kohtasime ka meisterlikku ahritektuuri ja muidugi ka loendamatuid kullatud kaunistusi. Buss tĂ”i teise poole grupist ErmitaaĆŸi ning meie esimene grupp suundus Katiga Iisaku katedraali ja Vaskratsanikku imetlema. Kolmetunnine kultuurilaks seljataga, anti meile jĂ€llegi natuke aega hinge tĂ”mmata. PĂ€rastlĂ”unal kĂŒlastasime Petrokovskaja Akvatoria’t, kus saime tutvuda Peterburi ajalooga lĂ€bi suurejoonelise 18. sajandi Peterburi linna maketi. Hiljem sĂ”itsime Kati juhtimisel metrooga pĂ€ris mitu peatust kesklinnast eemale ĂŒhe kaubanduskeskuse juurde, kus saime kĂŒlastada suuremat sorti toidupoodi. Tuleb vĂ€lja, et Vene kompvekid on ÀÀrmiselt maitsvad, samuti ka Vene kali.

IV pĂ€ev – Kohe hommikul pakkisime oma kohvrid ning peale hommikusööki, mis koosnes seekord kartulisalatist, supist ning veel ĂŒhest-teisest, suundusime vĂ€ljasĂ”idule Kroonlinna. Teel olles rÀÀkis Kati meile Kroonlinna ajaloost, sinna viiva tee tĂ”ttu tekkinud keskkonnaprobleemidest ning ka tee peale jÀÀvatest objektidest, ka Vladimir VladimirovitĆĄ Putini „sisseĂ”nnistatud“ spordikompleksist. Korraks peatusime Lydia Koidula viimase elupaiga juures, mille all oli nĂŒĂŒd vorstipood ilusa sildiga „ĐșĐŸĐ»Đ±Đ°ŃĐ°â€œ. Samuti sai peatus tehtud Peeter Suure kuju juures, mis asus vĂ”rdlemisi kena rannapromenaadi ÀÀres. Tuulise ilma tĂ”ttu seal kahjuks vĂ€ga kaua olla ei kannatanud.

Viimaks möödusime ka kuulsast Kroonlinna nullist, mida me kĂŒll lĂ€hemalt ei inspekteerinud, ja jĂ”udsime Kroonlinna katedraali juurde, mille ees pĂ”les igavene tuli. Peatusime seal pool tundi ning kĂ€isime ka katedraalis sees. Pean tĂ”dema, et minus see erilist vaimustust ei tekitanud, sest mulle tundus see nagu iga teine katedraal vĂ”i kirik, mida kĂŒlastanud olime. Kroonlinna vĂ”rdlemisi kitsastel tĂ€navatel bussiga manööverdades möödusime ka ĂŒhest vanast tehasest, mille fassaadil ilutses punane viisnurk NSVL sĂŒmboolikaga. See oli ka ainuke kord, kui seda ka Venemaa reisi jooksul nĂ€gime (v.a. suveniiridel).

SeejĂ€rel ootas ees vĂ€ljasĂ”idu kĂ”ige pĂ”nevam osa. VĂ”tsime suuna Peterhofi poole. Ilm oli selleks ajaks Ă”nneks selginenud – vihma enam ei kallanud! Pean tĂ”dema, et olud olid kolmetunniseks jalutuskĂ€iguks Peterhofi vĂ”luvas pargis kaunite purskkaevude vahel ideaalilĂ€hedased. Kuigi pargis ringi vaatamiseks oli aega pea kolm tundi, jĂ€i suurem osa sellegi poolest nĂ€gematta. Pargi ilu on pĂ€ris raske kirjeldada, selle töö teevad loodetavasti pildid minu eest Ă€ra. Nii palju vĂ”in öelda, et marmorist, kullatud detailidest ja kujukestest pargis juba puudust ei tulnud. Huvitav nĂ€htus, mida pargis kohtasin, oli liigsĂ”bralik Sciurus vulgaris, ehk harilik orav. KĂŒlastajate poolt Ă€rahellitatud oravapoisid olid koguni nii julged, et ronisid mööda inimeste pĂŒksisÀÀri ĂŒles-alla ja jĂ€rgnesid pahaaimamatutele turistidele. Sama lugu oli ka partide, kajakate ja linnukestega, kuid nemad siiski inimesi nii palju ei ahistanud, kui oravad. Peale pikka jalutuskĂ€iku maitsesin veel viimast korda kohalikke pannkooke ja oligi aeg tagasi bussi minna.

LĂ”unasöök neljandal pĂ€eval oli omaette seiklus. Nimelt einestasime ööklubis! Toidu ĂŒle kurta ei saa, tĂŒhi kĂ”ht oli oma töö teinud. Meie kuninglik lĂ”una algas kartulisalatiga, millele jĂ€rgnes supp, ĂŒpriski suur praad ning lĂ”puks veel magustoiduks muffinid, joogiks oli Ă”unamahl. NĂ€gin, et mĂ”ned kaaslased piirdusid juba supiga. TĂ€iesti mĂ”istetav. KĂ”hud tĂ€is, jĂ€tsime Peterhofiga hĂŒvasti ning asusime teele tagasi Eestimaa poole.

– – – Fast forward Eesti piirini, sest kĂ”ik magasid ning midagi erilist ei toimunud – – –

PiiriĂŒletus lĂ€ks sel korral palju kiiremini, kui Venemaale minnes. Siinkohal ei levita ma rassiviha ega mingisugust vaenu idanaabrite suhtes, kuid vĂ”rreldes Venepoolse passikontrolliga oli Eesti poolel kĂ”ik palju kiirem ja paremini organiseeritud. Tere jĂ€lle, Eesti! Ning tagasi me olimegi. Telia mobiilioperaator meie nutifone koheselt ĂŒle ei vĂ”tnud. VĂ”imsate Vene antennide levi ulatus ikka mitukĂŒmmend kilomeetrit Eesti peale. JĂ€llegi peatusime Aseri Olerexis, et jalgu sirutada ja keha kinnitada. Paari tunnikese pĂ€rast paistsidki LasnamĂ€e paneelmajad. VĂ”rreldes Vene paneelmajadega on LasnamĂ€e omad tĂ€itsa kĂ”lblikud meie linnapilti. LĂ”pppeatus oli jĂ€llegi Solarise vastas. JĂ€tsime ĂŒksteisega suveks hĂŒvasti ning see hetk oligi kĂ€es – suve alguse lĂ”pp oli jĂ”udnud oma viimsesse faasi ehk suvevaheaeg oli hoo sisse saanud.

KokkuvĂ”ttes lĂ€ks meie kollektiivne reis korda ning vĂ”in kinnitada, et kĂ”igil on juba jĂ€rgmise reisi ootus hinges. Enne seda aga kiire pĂ”ige 11. klassi, kirjutame kokku ĂŒhe uurimistöö ja lĂ€heme uuesti ilma peale.

Selline oli meie reis Venemaale, selline oli meie lÔpp 10. klassile. TÀitsa tore oli. NÀgudeni!

autor: Siim Kaukver

06.09.2016

Korvpalli juubelikohtumine Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi GĂŒmnaasiumi vahel

14256231_530490810485863_1650258904_n 14287745_1167167966675765_1078048526_n 14193794_1247055211991641_266847656_n 14217974_1111409132271574_320411443_nTeise septembri hommikul kogunesid reaalikad oma kooli ette, et sealt edasi liikuda Vabaduse vĂ€ljakule. Kella poole kĂŒmne paiku oli Vabaduse vĂ€ljak tĂ€is must-kuldseid ning siniseid koolimĂŒtse ning kohtumine avati kĂ”nedega. SĂ”na vĂ”tsid meie kooli direktor Ene Saar, rivaalkooli direktor Hendrik Agur, Tallinna abilinnapea hariduse, kultuuri, noorsoo, spordi ja integratsiooni alal Mihhail KĂ”lvart ning vĂ”istluse kommentaator Tarmo Tiisler. Esimesena astusid platsile kĂ”ige nooremad,  2.-3. klassi poisid. Meie kooli poistel oli hea kĂ€si ning tĂ”id esimese mĂ€ngu vĂ”idu koju. PĂ€rast mĂ€ngu tulid platsile meie kooli tantsutĂŒdrukud ja -poisid. Esines tehnilisi probleeme, kuid sellest ei tehtud vĂ€lja ning tantsiti lĂ”puni. JĂ€rg oli jĂ”udnud 4.-6. klassi poisteni. Algul tundus mulle, et on tehtud mĂ”ni eksitus, sest GAGi poisid olid reaalikatest umbes pea jagu lĂŒhemad, kui mitte rohkem. Pall pandi mĂ€ngu ning meie poiste eelis tĂ”i Reaalkoolile teise vĂ”idu. Kolmas vĂ”it tuli 7.-9. klassi poistelt. Punktide vahe aina kasvas ning GAGi tantsutĂŒdrukute saatel kogunesid platsi ÀÀrde vilistlased. Ilma vĂ”lumine ei jÀÀnud Aguri viimaseks trikiks, sest platsile astus tunnustatud Eesti hiphopi muusikategelane Genka (Henry KĂ”rvits). Gustav Adolfi kahjuks ei olnud tegemist rĂ€pivĂ”istlusega, vaid korvpallimatĆĄiga, milles tunnistati Reaalkooli vilistlased paremaks. Õpetajate kohtumine oli pĂ€eva neljas mĂ€ng ning selleks ajaks oli seis juba nii masendav, et Agur otsustas ise mĂ€ngu minna. Tiisleri kunagine fĂŒĂŒsikaĂ”petaja Mart Kuurme ning teised Reaalkooli Ă”petajad jĂ€tkasid vĂ”idulainet. Vastasmeeskonnas mĂ€ngis ka kunagine Reaalkooli fĂŒĂŒsikaĂ”petaja Rain Vellerind. Õhus oli tunda veidi kurbust, sest Ă”petaja oli olnud paljude lemmik. Nukrutsemiseks ei olnud aega, sest kohe-kohe oli algamas gĂŒmnaasiumi neiude mÔÔduvĂ”tmine. MĂ€ngu lĂ”ppedes tunnistati jĂ€llegi reaalikad paremateks ning nĂŒĂŒd oli punktivahe tublisti kasvanud. Ees oli see otsustav, viimane mĂ€ng. Platsile tulid tĂ”elised hĂ€rjad, gĂŒmnaasiumi poisid. Proovisid mis nad proovisid, aga vĂ”it jĂ€i ikka meile ning viimase mĂ€ngu lĂ”puks oli seis 88:39. Olime vĂ”itnud kĂ”ik seitse mĂ€ngu. KĂ”ikidele meie kooli mĂ€ngijatele kingiti vinge Reaalkooli sall, mida oli ka teistel vĂ”imalik osta kĂŒmne euro eest. PĂ€ev lĂ”ppes Ene Saare ja Hendrik Aguri tĂ€nusĂ”nadega

KokkuvĂ”tteks vĂ”ib öelda, et Gustav Adolfi GĂŒmnaasiumi saatus oli otsustatud sel hetkel, kui nad platsile astusid.

autor: Kristjan Allas

05.09.2016